Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lühireferaat jaaguarist". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jaaguar, innaajal, loomast, müüte, haruldane, karusnahk, keskkondades, rohtu, küttimise, suuteline, jooksma, ujuja, isasloom, isane, lahkub, poega, sündides, pimedad, vajadusteks, territooriumtigrilloks. Praeguseks tuntakse 11 alamliiki. Keskmiselt elavad ostelotid 18 aastat. Otseloti üldpikkus on 135-150 cm, sellest saba 30-40 cm. Ta tugev ja sihvakas, massiivse peaga loom. Värvuselt on nad liivakollasest hallivarjundilise pruunini. (Loomade elu, 1987). Keha katavad keskelt avatud tumedad laigud, mis jooksevad ühtse rivina mööda keha. Selline karvkate võimaldab tal ideaalselt ümbritsevasse keskkonda sulanduda. Täiskasvanud loomad kaaluvad 11- 15 kilogrammi. Otselot on küttimise tõttu väljasuremisohus(Hävimisohus oleva liigina on otselot võetud rahvusvahelisse punasesse raamatusse). Praeguseks on nad säilinu vaid mõningates Kesk- ja Lõuna-Ameerika piirkonnas. Ta tegutseb valdavalt maapinnal ja asustab nii tihedaid troopilisi ja 6 subtroopilisi metsi kui ka valgusküllaseid põõsastuid.(Loomade elu, 1987) Aktiivne on ta peamiselt öösel. Jahti peab nii maal kui puudel, kus püüab ahve. Saakloomadeks on tal ka paljud imetajad, samuti linnud
........................................................................................................2 2 2. SISSEJUHATUS..................................................................................................................3 3 LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD...........................................................................................4 4 IMETAJAD..............................................................................................................................5 4.1 Jaaguar..............................................................................................................................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............................................................................................................5 Toitumine...............................................................................
Sugukond- Merisigalased Caviidae Perekond- Hydrochoerus Liik- Kapibaara Hydrochoerus hydrocharis Kapibaara on maailma suurim näriline. Ta on maismaaloom, ent ka suurepärane ujuja ning võimeline isegi sukelduma, jäädes vee alla kuni 5 minutiks. Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. KESKKOND Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom, kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega. Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega. Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale
teistest isenditest rohkem. Arvatakse, et emane märgistab üldjuhul vanemliku käitumise eesmärgi [], [] Joonis 3 Kapibaara perekond ( http://www.photoreview.com.au/features/stories/capybara2.jpg ) Joonis 4 Kapibaara koonul olev morillo ( http://www.rebsig.com/capybara/capy9.jpg ) Joonis 5 Imetav emane kapibaara ( http://www.rebsig.com/capybara/capy5.jpg ) KAPIBAARADE TOITUMINE Ta toitub ainult taimsest toidust. Otsib veest ning kaldapealsetelt rohtu ning muid taimi, sealjuures seisab sageli kõhuni madalas jõe- või järvevees. Tema silmad, kõrvad ja ninasõõrmed paiknevad kõrgel peas, seetõttu pole sukelduvat kapibaarat praktiliselt näha ning seda ka siis, kui supled või veetaimi hangib. Söömas käib ta hommikul vara, hilisel pärastlõunal või öösiti ning seejuures läbib ta pikki vahemaid oma territooriumil, enne kui ta puhkekohta naaseb. Ta näksib rohtu suurte laiade lõikehammastega ja peenestab neid purihammastega
a klass Kaslased Referaat Aine: Juhendaja: Tartu 2010 Üldiselt kaslastest Kaslased on loomade sugukond, mis kuulub kiskjaliste seltsi ja imetajate klassi. Esimesed kaslased tekkisid umbes 30 miljonit aastat tagasi. Enimtuntud kaslaste esindaja on kodukass, kes esmakordselt kodustati umbes 10 000 aastat tagasi. Teised tuntud liigid on nn suurte kasside hulka kuuluvad lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, gepard ja puuma. Kaslasi on muidu 37 liiki ja neid jaotatakse väikesteks ja suurteks kassideks. Öeldakse, et loomade kuningas on lõvi ja seega kuulub ta suurte kaslaste hulka. Veel on suured kaslased tiiger, lumeleopard, jaaguar jt. Need kaslased möirgavad. Väikesed kassid on näiteks kodukassid. Nemad nurruvad möirgamise asemel. Eestis elavad liigid on ilves ja kodukass. Kaslased on nõtke ning kiire lihaselise kehaga. Nad on kohastunud kestvaks jooksmiseks.
(viigipuu vs palm) Ent taimed ja puud pole ainsad, kes omavahel konkureerivad, seda teevad ka loomariigi esindajad. Loogilisim näide oleks võistlus toidu pärast, (tiiger vs alligaator) aga isased võistlevad ka emaste tähelepanu [18] eest (tuukanid). Taimtoidulisus Laiskloom -> sööb marju, puudevõrseid, õisi, vilju ja värskeid lehti (nt vanilliõie lehti) Koolibri -> sööb õienektarit (kaneel) Galapagose kilpkonn -> sööb rohtu, puuvilju ning taimelehti (taimelehtedest nt bromeeliat) Gorilla > sööb puuvilju (nt banaan), taimelehti ning bambust 3. Energia liikumine (muundumine) toitumistasemetel Tootjad ehk produtsendid (iseloomusta, too näiteid) Tootjateks, ehk produtsentideks on orgaaniliste ainete tootjad, kes ühtlasi moodustavad ka esimese toiduahela taseme, ehk troofi. Tootjateks on enamasti rohelised taimed ja autotroofsed bakterid. Produtsentidest toituvad herbivoorid ja nende keemiline energia
Saarmas Saarmas on saleda kehaga kärplane. Ta on Eesti veeelulistest kiskjatest suurim (peaaegu meetripikkune). Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Sellest on tal palju kasu külmas vees ujudes ja jahti pidades. See kasukas on saarmale aga omamoodi saatuslikuks saanud nimelt on kunagi väga laialt kogu põhjapoolkeral levinud liik kaasajaks mitmelt poolt välja surnud liigse küttimise tõttu. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes
Sigimine - Jooksuaeg on septembris ja oktoobri alguses. End suvel nuumanud pullid kaotavad ettevaatlikkuse. Välimus muutub: sarved on kasvanud ja nahast puhastunud, kael muutub jämedamaks ja ilmub tumedamatest karvadest lakk, lõhnanäärmed aktiviseeruvad. Jooksuajal kujunevad suuremad haaremid isaslooma juurde,kes muidu elavad üksikuna. Territooriumi tähistatakse lõhnamärkidega, sarvedega ja jalgadega kraapides. Hirvepullidel toimuvad innaajal väga hirmsad lähivõitlused ja hukkub palju hirvesid. Pullidel on võimas möire. Tugevad pullid koondavad enda ümber haaremi ja viljastavad kõik valmisolevad emasloomad. Võrdväärsete pullide vahel toimub võitlus, mis võib surmaga lõppeda. Pullid ei söö jooksuajal ja kaotavad kuni veerandi kehakaalust. Tiinus kestab 8 kuud (230–240 päeva). Vasikad (1–2) sünnivad mai lõpul ja juuni alguses. Toitumine - Põhilise osa toidust moodustavad rohu- ja puhmarinde taimed
Ta haarab aeglaselt ujuvaid kalu ning vähilaadseid ja okasnahkseid, mida ta põhjast korjab. Kalaan kasutab kivi limuste kodade avamiseks. Ta asetab kivi rinnale nahakurdu ja kolgib sellega limuseid. Paljunemine. Kalaani innaaeg sõltub ilmastikutingimustest ning antud hooaja toiduvõimalustest. Pojad võivad sündida aastaringselt. Enamuse aastast elavad emas- ja isasloom eraldi karjades. Nad kohtuvad vaid lühikeseks ajaks innaajal. Paaritumise järel naasevad isased ,,meestekarjadesse". Emased koos poegadega elavad oma individuaalsetel lõikudel. Kalaani omapäraks on see, et nende tiinus võib väldata 6 kuni 12 kuud. Emasloom on võimeline loote arengut pidurdama nii, et poeg sünniks kõige soodsamal ajal, kui toitu on nii ema kui poja jaoks piisavalt. Kuigi on teada kaksikute sündimise juhtumeid, sünnib reeglina siiski vaid üks poeg emasel on raske kahe poja eest hoolitseda. Poeg tuleb ilmale maismaal või merel
Seepia elab kuni 5 - aastaseks ning võib liikuda kuni 40 km/h. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada. Seepial on harjumuspärane eluviis: seltsivad, ujuvad parvedena, meelitades ligi arvukalt röövloomi delfiine, haisid ja mitmesuguseid kalu. Seepia pole ohustatud liik. Vahemeres püütakse teda liha pärast. Üheks püügimeetodiks on innaajal emaslooma konksu otsa ajamine, mis meelitab ligi hulgaliselt isasloomi, kelle kalamehed seejärel võrguga välja tõmbavad. Seepia asustab Atlandi ookeani kirdeosa, muuhulgas La Manche´i väina ja Vahemerd. Läänemeres seepia ei elutse. Innaaeg kestab kevadest suveni ning sellel ajal on isastel seepiatel silmatorkavad kreemikad ja purpursed ristivöödid. Kui isasloomale mõni teine seepia läheneb, tõstab ta ühe kombitsatest püsti. See on seemnerakkude liigutamiseks kohastunud kombits
Kuna minke kasvatati karusnahafarmides, siis neist aretati eri värvi isendeid. Seetõttu võib looduses kohata ka albiinosid, süsimusti ning ka hõbe-sini-halli variatsioone ja siniseid isendeid. Tegelikuses on aga sellised loomad väga haruldased, sest silmatorkava kasukaga on neil raske looduses ellu jääda. Ameerika naarits on üks peamisi põhjuseid, miks euroopa naarits on peaaegu terves Euroopas kadunud. Suurimaks probleemiks loetakse seda, et ameerika naarits on suuteline viljastama ka euroopa naaritsa, kuid loode hukkub enne valmimist. Väljasuremise üks põhjuseid on ka euroopa naaritsast suurema ja tugevama ameerika naaritsa tekitatud toidukonkurents. Mingid on märksa leplikumad toidu ja elupaiga suhtes kui euroopa naaritsad. Looduslikult elab mink Põhja-Ameerikas. Levialast jäävad välja vaid mandri kirde- ja lõunaosa. Kuigi minke leidub ka kogu Euroopas, ei ole ta siia ise vabatahtlikult tulnud. Inimesed tõid
..4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. 4 Eesti selgroogsed Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn".
..4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on eelistatud arengukeskkonnaks madalad, kiiremini soojenevad veekogud. Moonde läbinud kullesed - noored mudakonnad - kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ning jäävad sinna järgmise kevadeni, alles siis algab nende laialirändamine. Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal
eraldatud piirkondades.Sebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud teatud antiloobiliikide karjadega, kes nende seltsi otsivad, kuna sebrad on tänu oma teravatele meeltele peamiselt nägemisele ja kuulmisele võimelised neid hädaohu eest õigel ajal hoiatama. Sebrade kari koosneb harilikult juhttäkust, ühest kuni kuuest märast ning nende ühistest varssadest.Nagu teised hobuslasedki, toitub sebra rohust. Vahel närib puukoort, näksib ka lehti, pungi ja puuvilju. Rohtu murrab ta kõigepealt teravate lõikehammastega, seejärel peenestab purihammastega. Söömisele kulub sebral iga päev pikki tunde. Seejuures jälgib ta pingsalt ümbrust, ega pole mõnd kiskjat lähenemas näha. Territooriumid, kus sebra elab, on sageli äärmiselt kuiva ja palava kliimaga. Sebra on siiski suutnud niisuguste ebasoodsate tingimustega kohaneda ta on võimeline veeta läbi ajama koguni kolm päeva, kuna joogikohtadeni jõudmiseks peaks ta läbima küllalt pikki vahemaid
Põder (Alces alces) Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom. Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom. Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani. Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra. Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata. Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600- kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades.
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Täiskasvanud isane morsk on peaaegu 4 meetrit pikk ning kaalub rohkem kui 1000 kilogrammi. Tema eluiga võib ulatuda 30 aastani.Morska on lihtne ära tunda tema suust välja ulatuva kahe suure hamba järgi. Neid kutsutakse silmahammasteks ehk kihvadeks. Kui meri külmub, hoiab morsk endale vaba vett, kas ringiratast ujudes või jääserva kihvadega murdes. Mõnikord kasutab ta augu tagumiseks ka oma pead. Morsk magab tavaliselt jääl või veest välja ulatuval kaljutükil, kuid ta on suuteline magama ka vees. Toitumine ja eluolu: Morsad toituvad peamiselt koorikloomadest,mida nad otsivad merepõhjast võhkadega mis on kuni 1 meetri pikkused.Noored morsad on pruunika karvaga mis muutub hiljem tumedaks.Noored morsad toituvad emapiimast kuni 2 aastaseks saamiseni. Morsa elu sõltub paljuski kihvadest. Näiteks toitu otsides sukeldub ta mere põhja ning avab seal nende abil merikarpe. Veel on kihvad vajalikud, kui morsk end jää peale tahab tõmmata
............................................17 2 SISSEJUHATUS Saarmas on kärplaste sugukonda ja saarmaste perekonda kuuluv poolveelise eluviisiga imetaja. Ta on saleda kehaga väleda liikuvusega loomake ning Eesti vee-elulistest kiskjatest kõige suurem. Kunagi põhjapoolkeral väga laialt levinud saarmast on tänaseks suure küttimise tõttu saanud ohustatud liik. Referaati saarmast ajendas koostama tõsiasi, et minu teadmised meie ühest suurimast vee- elulisest kiskjast on üpriski kasinad. Referaat aitab mõista ja aru saada saarma omapärasest elust. Käesolev referaat püüab anda ülevaate saarma bioloogiast, toetudes kirjanduse ja interneti andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi
Vombat on tiheda karvaga, mitte eriti suur ja pelglik loom. Vaatamata sellele, et ta näeb välja nagu karu ja mägra omapärane ristand, kuulub ta kukruliste hulka. Emaste vombatite kukkur avaneb tahapoole. Tänu sellele ei satu sinna maa sees tuhnimise ajal savi. Vombat kaevab endale maa sisse urge ja käikke. Pikkade küünistega varustatud lüheldased jalad on suurpärane kaevetööriist. Vombat on suuteline maa sisse aukku kaevama sama kiiresti, kui inimene seda labidaga teha suudaks. Vombat elab erakuna ja omavahel ühenduses olevate urgudesüsteem on vombati jaoks ohukorral ideaalne varjupaik. Vombat kaalub 20-40 kg ja ta pikkuseks on 70-110 cm. (Parish 2005:24) 1.2.3. Sugukond: Koaalalased Koaala näeb välja nagu armas karuke, kuid tegelikult on ta kukruline, kelle jäsemed on kohastunud puude otsas ronimiseks. Maapinnal liigub ta oma lühikstel kõveratel jalgadel
tugevasti langenud. Vajab rahvusvahelist kaitset. [1] Kogukas morsk: hiiglasuur, kohmakas ja väga paks morsk ehk merihobu on hülge lähedane sugulane. Ta on eriti hästi kohastunud Arktikaga. Paks rasvakiht hoiab looma kehasoojust. Nelja loiva abil ujub morsk suurepäraselt, loibade najal vinnab ta oma rasket keha maale või jääle. Morsad sünnitavad kevadel, tavaliselt kliburannal. Emane poegib üle aasta ja hoolitseb poja eest ligikaudu kaks aastata; kaksikute sündimine on väga haruldane. Morsad oskavad arvestada jää sulamisi ja triivimisi ning rändavad kuni 3000 km kaugusele põhja. Rände ajal peavad nad hoiduma suurimate vaenlaste (peale inimese ) - jääkarude ja mõõkdelfiinide eest. [2] 1 Erik Kumari. Punane raamat. Tallinn: Valgus, 1982. lk 232 2 Barbara Taylor. Arktika ja Antarktika. Tõlge Eesti keelde: Koolibri, 1995. lk 42-43 Hülge liigikirjeldus
mätlikud mülkad järvede abajates, kus ta saab mätaste vahel toitu otsida, ise aga peaaegu nähtamatuks jäädes. Tikutaja lend on väga omapärane, lennates tekitab tiiva- ja sabasulgedega erilist möhisevat heli, mille järgi ta ka palju rahvapäraseid nimesid on saanud. Ränne Tikutaja on rändlind, kes saabub meile märtsis ja lahkub oktoobriks. Toitumine Toitub putukatest, nende vastsetest, ussidest, taimeseemnetest. Pesitsemine Pesa ehitab kas mättale või rajab selle rohtu. Pesaks on lihtne kraabitud lohk, mis on seest rohukõrtega vooderdatud. Maikuu esimesel poolel on täiskurn 4 pruunika külaltki läikivataustalise hallide ja pruunide laikudega munaga. Teist korda pesitseb juunis, kui esimesed pojad on juba lennuvõimestunud. Haub ainult emalind, koorunud poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud. 5Kalakajakas Larus canus Varese suurune. Elupaik ja -viis Peamiselt mererannikul, vähem suurtel järvedel ja soodel, sageli tegutseb sadamates
Kõrbetaimed ja loomad Sissejuhatus Kõrbes on palju taimi ja loomi. See töö annab ülevaate vaid vähestest nende hulgast. Põhirõhk on suunatud nende omapärale. Et paremini mõista, millest jutt, on mõnest taimest ning loomast ka väike pilt. Esmalt siiski sellest, mis ootab igat looma või taime kõrbes ees. Kõrbed Sõna kõrb ei tähenda ainult liivakõrbe. Peale liivakõrbe on veel kivikõrbeid, savikõrbeid, soolakõrbeid, külmakõrbeid, jääkõrbeid. Nende ühine tunnus on, et seal pole vett. Kõrbes sajab kuni 250 mm aastas.Ning aurumine ületab sademete hulka mitmekordselt.Jõed ja järved on veevaesed ning enamasti ajutised. Kõrbeid leidub kolmes kliimavöötmes: parasvööde, lähistroopika ja troopika.
8. Tiigilendlane Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge. Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt, kuid ta on võrdlemisi haruldane. Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest. Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad. Nagu nimigi näitab, on see loom seotud ka veega ning toitu kogubki tiigilendlane vaid väiksemate järvede, tiikide ja aeglase vooluga jõgede kohal lennates. Sääskede ja kihulaste ning teiste väiksemate putukate otsinguil lendavad tiigilendlased madalal veepinna kohal, harva tõusevad nad kõrgemale
hauduvad. Sinignuu 6 Ta on suur, ebaharmoonilise väljanägemisega antiloob suur pea sarnaneb lehma peaga, väle sale keha aga meenutab antiloopi. Tal on pikk saba ja nii emas kui ka isasloomadel on peas kõverdunud sarved. Sinignuu elab suurte karjadena Ida-Aafrika savannides. Ta on taime toiduline loom, kes sööb ainult savanni rohtu, viibides karjamaal sageli sebrade ja gasellide seltsis. Ta käib iga päev joomas, ent kui see pole võimaliku, on ta suuteline isegi 5 päeva janu taluma. Pühvel Ta on väga tugev jõuline loom, kes võib kaaluda kuni 900 kg. Häirituna või haavatuna ei kõhkle ta ründamast kedagi, kes tema lähedale satub. Teda peetakse õigustatult Aafrika üheks ohtlikemaks loomaks. Pühvlid elavad 50 kuni mitmesajapealistes karjades
Segiajamise vältimiseks (et olla eriline peab olema silmatorkav?) Silmatorkavus või erilisus? - tugevaid signaale on vaja. · Millised omadused teevad hoiatusvärvuse efektiivseks? Eredus, kontrast taustaga või sisemine kontrast, sümmeetria (liblikatel tiivad), agregeeritus, suurus. · Kuidas erinevad Mülleri ja Bates'i mimikri (peitlikkus)? Müller - varjevärvusega tasub olla haruldane, hoiatusvärvusega arvukas. Bates - söödavatel liikidel tasub mürgiseid imiteerida. Ainult Mülleri puhul läheneb mürgisem liik vähem mürgisele. Ainult Mülleri puhul saab mimeedi arvukuse tõus tõsta mudeli ellujäämust. PARASIIDID JA ORNAMENDID (U. Karu) · Parasiitide roll ornamentide (sekundaarsed sootunnused) väljaarendamises Parasiidid evolutsioneeruvad kiiremini kui nende peremehed. Sugulises valikus olulised tunnused (silmatorkav
ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem. Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed
metsapiiri uitama. Kevadel ilmuvad esimesed põhjapõdrakarjad tundrasse enamasti mais. Kõige enne tulevad tiined emased ja noorlomad,ületades jõgesid veel jääd mööda: viimastena, umbes kaks nädalat hiljem, saabuvad täiskasvanud isaste karjad, kel tihtipeale tuleb kiirevoolulistest jõgedest üle ujuda. Põhjapõdrad ujuvad hästi, nad ületavad edukalt mitte ainult nii laiu jõgesid nagu Jenissei, vaid koguni mitme kilomeetri laiusi väinu. Suvel söövad põhjapõdrad rohtu, eriti meelsasti villpead, osje, tarnu, liblikõielisi, oblikaid, tihti pikemat aega ka pajulehti, otsivad seeni. Põhjapõtrade toit on väga mitmekesine: nad söövad praktiliselt kõiki taimi, mida on võimalik kätte saada. Pärast püsiva lumikatte teket lähevad nad üle samblikutoidule, mis üheksa kuu vältel on nende põhitoiduks. Suurepäraselt arenenud haistmismeele abil leiavad nad toidu lume alt eksimatult üles, kaevates
Läänemeres põhjarannikul. Sööb selgrootuid ja limuseid. 5. MERISKI V.a. põhjalaht. Hallvarese suurune, selg must, kõht valge, nokk erepunane. Pesa liivaluidetel, harva rohus. Sööb selgrootuid, korjab need madalast veest, ei sukeldu. 6. LIIVATÜLL tugevalt kollased jalad, valge-pruuni-musta kirju sulestik. Liivasel rannikul, harva siseveekogudes. Lahkub talveks- läheb Inglismaale. 7. MERITÜLL mustad jalad, muidu sarnane eelmisele. Suhteliselt haruldane liik. Eestis pole. Talvel ära- ei tea kuhu. 8. PUNAJALG-TIIDER Punane nokk, pikad punased jalad. Levinud, võib kohata ka sisevetel. Eelistab rannaniite. Toitub selgrootutest. Madalas vees, ei sukeldu. Talvel läheb vahemereäärde. 9. ALPI RISLA Roostepruun selg, must kõht, pikk tume nokk. Eelmisest väiksem. On ka meie vetes. Sööb selgrootuid. Lendavad suures rühmas. 10. NAASKELNOKK Lõunapoolse päritoluga lind, nokk kaardub ülespoole. Musta- valge kirju
Rohttaimed 1. Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas) Maarja-sõnajala rahvapärased nimetused on nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon ja viigirohi. Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-,salu-, lammi- ja lodumetsas. Teda kasvatatakse ka ilutaimena aedades. Maarja-sõnajala juurikas (risoom) on mürgine. Teda on rahvameditsiinis kasutatud juba rohkem kui kolm tuhat aastat. Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. 19 Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Inimene ei ole nii tundlik neile mürkidele, kuid mõne tunni pärast võivad nad halvata ka inimese silelihaseid. Seepärast on tingimata vajalik, et paar tundi peale rohu sissevõtmist võetaks kõhulahtistit. Kogu soolesisu koos paelussi ja mürkidega tuleb välja saada.
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii
I SISSEJUHATUS Etoloogia - õpetus [loomade] käitumisest (kreeka k. ethos = komme, tava, käitumine; logos = õpetus, käsitlus). eesmärgipärane huvi – praktiline vajadus mõista ja selle abil kontrollida jahi- ja koduloomade käitumist eesmärgistamata huvi – nö „puhtast uudishimust“ ajendet soov seletada juhuslikult pealt nähtud tegevusi teistel elusolendeil. Aristoteles (384-322 e.K.): huvitus, kuhu kaovad talveks pääsukesed nägi neid sügiseti kogunemas kaldaroostikesse järeldas, et nad talvituvad veekogude põhjamudas. Teaduslik lähenemine loomade käitumise seletamisele sai alguse kaasaegse evolutsiooniteooria rajamisest Charles Darwini poolt 19. sajandi teisel poolel Suhtelise “vaikuse periood”, kus peaaegu keegi ei uurinud spetsiaalselt loomade käitumist, sest parajasti oli zooloogias aktuaalne süstemaatika, füsioloogia ja arengubioloogia fundamentaalprobl
eraldusteravus on niisama suur, kui palju silma osi on, nt kiilidel u 30 000 osasilma ning nägemisteravus väga hea, on ka väidetud, et kiil näeb enda ümber 360 kraadi (v.a see osa ümbrusest, mille ta ise oma kehaga ära varjab). Suureõielised kellukad pakuvad tolmendamise eest mesilasele tasuks nektarit, orhideed mitte, aga kuna mesilased ei erista neid üksteisest, siis niisuguse mimikri abil tolmendatakse ka orhideesid. Kiiratava valguse signaalid: organism suuteline keemiliste reaktsioonide abil tekitama valgust – ei ole väga sage, Eesti looduses jaanimardika vastne ainus näide, aga pool süvaookeani asukatest suudab valgust tekitada Peegelduva valguse signaalid: eri viisidel peegeldatakse päikesekiirgust, mis loob mingi tajutava värvitooni Pigmentsed värvid: kollaseid ja punaseid toone saadakse toiduga – nende pigmentide olemasolu signaliseerib, kui rikkalik on organismi toidubaas – värvus
Tallinna Teeninduskool Leevika Vilja 021K Referaat Sissejuhatus Mis on kala? Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces). Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii
annaabi.ee 
