Kapibaara (Hydrochoerus hydrocharis) (0)

Kapibaara (Hydrochoerus hydrocharis)

Kapibaara ehk veesiga on poolveelise eluviisiga näriline.
Taksonoomia :
Riik- Loomad Animalia
Hõimkond- Chordata
Klass- Imetajad Mammalia
Selts- Närilised Rodentia
Sugukond - Merisigalased Caviidae
Perekond- Hydrochoerus
Liik- Kapibaara Hydrochoerus hydrocharis
Kapibaara on maailma suurim näriline. Ta on maismaaloom, ent ka suurepärane ujuja ning võimeline isegi sukelduma , jäädes vee alla kuni 5 minutiks.
Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane .
KESKKOND
Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom , kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega.
Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega.
Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale ja näitab oma karjas kõigile, kes on võimul. Tõelisi lahinguid esineb siiski harva.
Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama. Nad võivad vees viibida pikki tunde, olles veetaimestikus peaaegu märkamatud. Vee kohal on näha vaid nende silmi, kõrvu ning ninasõõrmeid.
Kui mõni kapibaara vaenlast märkab, annab ta temast märku köhatust meenutava hädasignaali abil. Ülejäänud karjaliikmed tarduvad seejärel paigale ja kuulatavad, kuni vaenlane eemaldub või pagevad vee alla peitu. Kapibaara suurim vaenlane (peale inimese) on jaaguar.
TOITUMINE
Kapibaara toitub eranditult taimsest toidust. Ta otsib veest ning kaldapealsetelt rohtu ja muid taimi, sealjuures seisab sageli kõhuni madalas jõe- või järvevees. Tema silmad, kõrvad ja ninasõõrmed paiknevad kõrgel peas, seetõttu pole sukelduvad kapibaarat praktiliselt näha ning seda ka siis, kui supleb või veetaimi hangib.
Söömas käib ta reeglina hommikul vara, hilisel pärastlõunal või öösiti, sealjuures läbib ta oma territooriumi piires tihti piki vahemaid, enne kui oma puhkekohta naaseb. Kapibaara näksib rohtu oma suurte ja laiade lõikehammastega ja peenestab seda purihammaste vahel.
Paljudes piirkondades peetakse kapibaaradele intensiivselt jahti, kuna nad söövad karjamaad rohust puhtaks, pakkudes sellega kariloomadele toidu osas konkurentsi. Neis piirkondades on kapibaarad oma harjumusi muutnud ja käivad nüüd söömas vaid öösiti, pimeduse katte all.
Põuaajal kogunevad kapibaarad väikeste veesilmade äärde ja moodustavad kuni 100 loomast koosnevaid karju . Muidu koosneb kapibaarade kari 10-40 loomast, kes üheskoos rahumeelselt toitu hangivad.
PALJUNEMINE
Kapibaarad on sigimisvõimelised aasta läbi. Enamik paaritub maikuus, vihmaperioodi hakul. Kui emasloom on paaritumiseks valmis, järgneb temast huvitatud isasloom talle pikki tunde. Emane teeb sageli peatusi, et isane teda silmist ei kaotaks. Paaritumine isa leiab aset harilikult vees.
Sünnituse lähenedes eemaldub emasloom karja juurest ja toob pojad ilmale varjatud kohas padrikus. Juba samal päeval naaseb ta karja juurde, ent järeltulijad jätab esialgu varjupaika.
Pojad sünnivad tiheda, pehme helepruuni karvaga kaetult ning ühinevad karjaga 3-4 päeva pärast. Juba esimesel nädalal on nad võimelised rohtu sööma, kuid ei eemaldu oma sugulastest seni, kuni nad piimast võõrutatakse. Emasloomad lasevad ka võõrastel poegadel oma piima imeda.
Pojad lasevad kuuldavale nurrumist meenutavaid hääli – tõenäoliselt hoiavad nad sel moel emaga sidet. Nad on küll veel kaitsetud ning langevad kergesti paljude kiskjate saagiks. Neile peavad jahti kaeluskotkad, metsikud koerad ja rebased . Kapibaaral võib aastas olla kuni kolm pesakonda .
KAPIBAARA ISELOOMULIKUD OMADUSED
Pea: Massiivne, tömbiotsalise nina ja lõhestunud ülahuulega.
Silmad: Asetsevad kõrgel peas, et kapibaara ujudes hästi näeks.
Keha: Massiivne ja ümar, meenutab sea keret . Maismaal tundub üsna kohmakavõitu.
Jäsemed: Lühikesed ja võimsad, väga hästi kohastunud ujumiseks .
Jalalabad : Esijäsemetel paikneb 4, tagumistel 3 sõrataolist varvast. Varvaste vahel on ujunahk.
Karvastik : Lühike ja harjasjas, harvad hallikaspruunid karvad on punaka läikega.
Lõhnanäärmed: Eriti suured ja märgatavad isasloomadel, eritavad valget ainet, mida kapibaara oma territooriumil taimede vastu hõõrub.
SUURUS
Pikkus: 100-130 cm.
Kõrgus: 50-60 cm.
Kaal: Isasloomal 35-64 kg, emasloomal 37-66 kg.
PALJUNEMINE
Suguküpsus: 18. elukuul.
Innaaeg: Aastaringselt .
Tiinuse kestus: 110-130 päeva.
Poegade arv: 2-7.
ELUVIIS
Harjumuspärane eluviis: Seltsiv loom.
Toitumine: Taimed.
Häälitsused: Vile ja ruigamine. Pojad nurruvad, vanaloomad lasevad hädaohu korral kuuldavale läkastava klähvimise.
Eluea pikkus: 5-10 aastat.
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Kapibaara esineb 4 alamliigina. Kapibaara lähisugulased on Patagoonia maara (Dolichotis patagonica) ja merisead (Cavia).
ESINEMINE
Panamast lõuna pool läbi Lõuna-Ameerika mandri kuni Andide mäestikuni idas ning Argentina kirdeosani.
KAITSE
Colombia territooriumil on kapibaara küttimine seadusega keelatud. Venezuelas on alates 1968. aastast kehtestatud küttimispiirangud. Kui neist õnnestub kinni pidada, ei ole kapibaarad ohus.
Kas tead, et…
*Isaste kapibaarade tumedaid, karvaga katmata lõhnanäärmeid kutsutakse hispaania keeles “morillo”, mis tähendab “küngast” või “kõrgendikku”.
*Esimesed Euroopa looduseuurijad, kes Lõuna-Ameerikasse jõudsid, kutsusid kapibaarat Orinoco seaks või veeseaks.
*Kapibaara eellased esinesid nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas. Need loomad olid nüüdisaja kapibaaradest kaks korda raskemad .
*Nimetus “kapibara” pärineb ühe Lõuna-Ameerika indiaanlaste hõimu keelest ning tähendab “rohuisandat”.