Looduskatastroofid (0)

Juuru Eduard Vilde Kool
Gerlinde Sims
7.klass
LOODUSKATASTROOFID
Referaat
Juhendaja : Helle Kiviselg
Juuru 2016

SISUKORD

SISSEJUHATUS

Käesolevas referaadis tuleb juttu viiest suurimast looduskatastroofist - maavärinad, vulkaanid , tsunamid, orkaanid ja üleujutused. Looduskatastroofid on toimunud juba aegade algusest peale. Esimene suurimatest katastroofidest leidis aset vanas testamendis , kus terve maa ujutati üle veega. Ka tänapäeval toimub kahjuks väga palju taolisi loodusõnnetusi, kuid kõike põhjusega. Kui vanal ajal põhjendati maavärinaid, vulkaanipurskeid jms õnnetusi Jumala vihaga, siis nüüd on tehnika arenenud ja leidnud hoopis muid põhjuseid. Põhjuseid on toodud välja alljärgnevates peatükkides. Referaadi eesmärk on uurida lähemalt viite suurimat looduskatastroofi ja õppida iseseisvalt õppima ning töid vormistama.
LOODUSKATASTROOFID

1.1 Maavärinad

Maavärin on seismilistest lainetest põhjustatud maapinna võnkumine.
Eristatakse 4 tüüpi maavärinaid:
a) tektoonilist maavärinat, mida põhjustavad Maa sisepinged;
b) vulkaanilist maavärinat, mis kaasneb vulkaanipurskega;
c) langatusvärinat, mida tekitab koobaste varisemine;
d) tehnogeenset maavärinat, mida põhjustab inimtegevus (nt veehoidlate surve, maa-alune tuumaplahvatus, seismiliseks mõõdistamiseks või mõnel muul eesmärgil korraldatud lõhkelaengu plahvatus). (vt kasutatud kirjandus 1)
Alates 1602. aastast on Eesti territooriumil toimunud 25 mainimisväärset maavärinajuhtu, nendest neljal korral oli tegu järeltõugetega.
Maavärinakolle ehk tõugete lähtekohas, kus kivimid tegelikult liiguvad, on tavaliselt 5-15 kilomeetri sügavusel. Seal vabanenud energia põhjustab lõhesid ja murranguid ning piki neid kivimasside nihkeid. Otse selle kohal Maa pinnal on maavärina epitsenter , kus on vappumine ja kõikumine kõige tugevam, kaugemal lainete jõud raugeb ja purustusedki on väiksemad. Maavärinad ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim laamade äärealadel. (vt kasutatud kirjandus 1)
Foto 1, maavärina kolle ehk epitsenter ( https://www.taskutark.ee/m/maavarinad-3/ )
Mõõtmisskaalad
1. Richteri skaala. Selle järgi mõõdetakse seismiliste lainete tugevust.
2. Maavärina tekitatud kahju inimestele ja hoonetele mõõdetakse Mercalli skaalal.
Maavärinad ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim laamade äärealadel.
Foto 2, Mercalli skaala ( Carol Varley ja Lisa Miles “Laste geograafiaentsüklopeedia” lk 18)
Rahvauskumustes on maavärin alati olnud jumala viha märk. (vt kasutatud kirjandus 1)

1.2 Vulkaanid

Vulkaan on looduslik maakoore (või mõne muu planeedi koore) avaus, mille kaudu tõuseb maapinnast kõrgemale maakoorest või selle alt pärinev vulkaaniline materjal. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale. Vulkaani aktiivset tegutsemist nimetatakse vulkaanipurskeks.
Vulkaane esineb teistelgi taevakehadel peale Maa. Päikesesüsteemi teadaolevalt kõige suurema vulkaanilise aktiivsusega taevakeha on Jupiteri kuu Io. Samuti on aktiivseid vulkaane leitud Veenuselt ning peetakse võimalikuks jätkuvat vulkaanilist aktiivsust Marsil.
Kõige kõrgem vulkaan Maal on Ojos del Salado Tšiili ja Argentina piiril (6891 m), kuid vaid ajaloolisel ajal tegutsenuid arvestades on kõrgeim Llullaillaco (6739 m). Kui arvestada ka veealust osa, on kõrgeim vulkaan ja maailma kõrgeim mägi Hawaii saarel asuv Mauna Kea, mille kõrgus jalamilt tipuni on üle 10 kilomeetrit. (vt kasutatud kirjandus 2)
Foto 3, Mauna Kea vulkaan ( https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/8d/Mauna_Kea_from_the_ocean.jpg )
Inimkond on läbi ajaloo olnud tihedalt seotud vulkaanidega, sest nende ümbruses on toitainete rikas muld. Tänapäevalgi on vulkaanid ja nende uurimine olulised, sest nendega on seotud paljud maavarad, näiteks maak ja väävel ning nende läheduses elab palju inimesi, keda tuleb ohu korral evakueerida. Selle ohu hindamine ongi paljude vulkanoloogide tööks.
Vulkaanid ei paikne kõikjal Maal. Maakoor on jaotunud umbes kümneks suuremaks ja paljudeks väiksemateks laamadeks, mis aeglaselt liiguvad. Vaba ruumi aga laamade vahel pole, mistõttu nad pidevalt omavahel hõõrduvad ja kokku põrkavad ning need protsessid tekitavad omakorda vulkaanipurskeid ja maavärinaid. (vt kasutatud kirjandus 2)
Maa sügavusest tõusvate kuumade ainevoogude kohal laamad lahknevad. Tekkinud tühimikku pressitakse pidevalt uut magmat. Niisugustele kohtadele tekivad ookeani keskahelikud. Sellistes kohtades tekibki maakoort juurde. Et lahknemine toimuda saaks, peab kusagil mujal toimuma koondumine , mis väljendub ühe laama sukeldumises teise alla või kahe laama kokkupõrkes. Sellistele kohtadele tekivad süvikud ja mäestikud. Nii lahknemise kui sukeldumise kaasneb vulkaaniline aktiivsus. (vt kasutatud kirjandus 2)
Foto 4, laamade liikumine ( http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/loodus/images/Vulkanism_ja_laamtektoonika.jpg )
Lahknevate laamade vaheline piir ehk Divergentne vöönd
Vahevööst tõusvate kuumade ainevoogude tagajärjel hakkab maakoor õhenema ja pragunema. Tekkinud tühimiku täidab Maa sügavusest ülespoole surutav kivimimass, mis rõhu vähenemise tõttu sulama hakkab. Magma tihedus on väiksem kui sama koostisega kivimeil, mistõttu surutakse see maapinnale. Tavaliselt toimub seda tüüpi vulkanism ookeanisügavustes. Mõnikord on aga ookeani keskahelik merepinnast kõrgemal ( Island ).
Selle vulkanismitüübi tagajärjel tekivad ookeani keskahelikud, mustad tossutajad ja ookeaniline maakoor. Peamiseks pursketüübiks on basaltne laava . (vt kasutatud kirjandus 2)
Põrkuvate laamade vaheline piir
Foto 5, Vesuuv , Itaalia ( https://www.google.ee/url?sa=i&rct=j&q=&esrc=s&source=images&cd=&ved=0ahUKEwi4vOyGo_LRAhVmDJoKHd1pAn4QjRwIBw&url=http%3A%2F%2Fwww.miksike.ee%2Freferaadid%2Fvulkaanid1.htm&psig=AFQjCNHl8HKm8amTwinuF2YvCsHAKfGOSQ&ust=1486154492733998 )
Vulkaanid tekivad või hakkavad purskama ka siis, kui omavahel põrkuvad kaks ookeanilise maakoorega laamaosa või ookeaniline ja mandriline laam . Ookeaniline maakoor on raskem (suurema tihedusega) ning surutakse mandrilise või teise ookeanilise laama alla. Sukelduv laam satub järjest suureneva rõhu kätte, mistõttu hakkavad merepõhjas moodustunud vett sisaldavad mineraalid ja kivimid moonduma, vabastades kristallstruktuuris sisaldunud vee kivimite pooriruumi. See protsess alandab kivimite sulamistemperatuuri olulisel määral, mistõttu hakkavad kivimid sulama ning tekkinud magma hakkab taaskord ülespoole tungima. Magmatilgad koonduvad ja moodustavad lõpuks magmakambreid, nende kohale tekivad vulkaanid. (vt kasutatud kirjandus 2)
Et sulamagma läbib maapinna poole liikudes paksu mandrilise maakoore (ookeanilise ja mandrilise maakoorega laama kokkupõrke korral), siis sulatab ta ka seda ning seguneb selle materjaliga. Mandriline maakoor on aga väga varieeruva koostisega ning seetõttu on ka subduktsioonivööndite vulkanism mitmekesine. Tekkinud vulkaanilistest kivimitest on levinum basalt. Vulkanism on tihti plahvatusliku iseloomuga , sageli kaasnevad purskega lõõmpilved. (vt kasutatud kirjandus 2)
Kui põrkuvad kaks mandrilise maakoorega laama, siis on tulemuseks mäestike teke, kuid vulkanismi sellega reeglina ei kaasne. Samuti ei kaasne vulkanismi sellise laamadevahelise piiriga, kus laamad ei liigu üksteise poole või üksteisest eemale, vaid ainult nihkuvad teineteise suhtes (näiteks San Andrease murrang, mis eraldab Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laamasi). (vt kasutatud kirjandus 2)
Vulkaanide liigitamine
Kõige üldisemalt jaotatakse vulkaanid lõhe- ja lõõrvulkaanideks.
Lõhevulkaanide korral toimub vulkaanilise materjali väljutamine piklikust lõhest, mis tekib reeglina maakoores valitsevate venituspingete tagajärjel (riftistumine). Lõhevulkaanide kõige tüüpilisemaks purskeproduktiks on vedel basaltne laava, kuid esineb ka teistsuguse koostisega laavat, vulkaanilist tuhka ning vulkaanilisi gaase . Lõhevulkaane esineb näiteks ookeani keskahelikes. Maismaal on nad esindatud Islandil, mis asetsebki Atlandi ookeani keskahelikul. Lõhevulkaanide pursked ei ole tänapäeval maapinnal kuigi tavalised, kuid geoloogilises ajas on peamiselt basaltseist laavavooludest moodustunud hiiglaslikud magmaprovintsid, mis on valdavalt lõhevulkaanide vulkanismi tagajärg.
Lõõrvulkaanist väljuvad vulkaanilised produktid maapinnale läbi enam-vähem ümara läbilõikega lõõri, mis lõpeb kraatriga. Selline vulkaanitüüp on maapinnal tavalisim ja nii enamik inimesi vulkaane ette kujutabki. Lõõrvulkaanid jaotatakse mitmesuguste tunnuste alusel veel kihtvulkaanideks, kus esineb nii laavat kui ka vulkaanilist tuhka, sageli kihiti, kilpvulkaanideks, mis koosneb peamiselt basaltseist laavavooludest, šlakikoonused, mis on suhteliselt väiksed valdavalt šlakist koosnevad künkad, maarideks, mis on magmalise kuumutamise abil paisunud põhjavee põhjustatud plahvatuslehtrid, ja teisteks liikideks.
Foto 6, lõõrvulkaan ( http://www.worldatlas.com/upload/69/9e/63/volcano-diagram.jpg )
Kilpvulkaan
Kilpvulkaanid on võrreldes ülejäänud vulkaanidega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktide keemilisest koostisest tulenevad omadused. Kilpvulkaanid purskavad reeglina aluselist laavat, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani. Kilpvulkaanid on oma mahult reeglina märksa suuremad ülejäänud vulkaanidest. Tuntuim neist on see kilpvulkaan, mille ülemine osa moodustab Hawaii saare.
Foto 7, läbilõikepilt kilpvulkaani laavavooludest ja tuhakihtidest
( https://et.wikipedia.org/wiki/Vulkaan#/media/File:Stratovolcano.jpg )
Kihtvulkaan
Kihtvulkaan on üpriski suur ja pikaealine valdavalt koonuse kujuga vulkaaniline pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale.
Kihtvulkaanid on laia levikuga . Reeglina kujutavadki inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis väga hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuri ja kuulsaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega.
Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad vulkaanid on šlakikoonused. Kihtvulkaanid on reeglina suuremad kui šlakikoonused, kuid väiksemad kui kilpvulkaanid. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks šlakikoonuseid.
Foto 8, Korjaki Sopka , Kamtšatka
( https://en.wikipedia.org/wiki/Koryaksky#/media/File:Petropavlovsk_Kamcatskij_Volcan_Koriacky_in_background.jpg )
Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism, kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas esinevad kihtvulkaanid harva, näiteks Kilimanjaro , mis asub Aafrikas Tansaanias . Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island.
Foto 9, Kilimanjaro, Tansaania ( https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/60/Mount_Kilimanjaro_Dec_2009_edit1.jpg )
Šlakikoonus
Šlakikoonus on vulkaanilise tekkega koonusekujuline küngas või mägi, mis koosneb peamiselt šlakist või pürokrastilisest materjalist.
Püroklastiline materjal, millest šlakikoonused on moodustunud, on enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Koonused on enamasti järsu kaldega (10-40°). Põhilise koostise ja sellele vastava mineraalide sisalduse tõttu on šlakikoonused tumedat värvi. Vulkaaniline materjal, millest koonused on moodustunud, on kiirest jahtumisest tulenevalt enamasti klaasja struktuuriga. Koonuste kõrgus ulatub enamasti mõnekümnest mõnesaja meetrini.
Šlakikoonused esinevad tihti kiht- või kilpvulkaanide jalamitel. Šlakikoonuse tipus on kausjas kraater . Šlakikoonused on monogeneetilised vulkaanid ehk kord tegevuse lõpetanud koonused enam aktiivseks ei muutu.

1.3 Tsunamid

Tsunami on maavärina, maalihke või vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslik merelaine. Tsunamid on erakordselt ohtlikud, kuna nad tekivad meres ning seejärel liiguvad suurel kiirusel maismaa suunas, kus ilma eelhoiatuseta purustavad ja tapavad kõik oma teel. Meji-Sanriku maavärin 1806 on üks paljudest sellistest näidetest ajaloos.

Ka asteroidi ja mereäärsete kaljude varingud võivad tekitada hiidlaineid. Tsunamid jõuavad randa ja võivad tekitada suuri purustusi. Tsunami kõrgus võib ranna lähedal olla mitukümmend meetrit. Tsunami võib tungida kaugele (praktikas on ohtlik tsoon kuni 5 km) sisemaale ja randa ning hävitada kõik ettejääva. Tsunami tekitab ka järsu lühiajalise üleujutuse.

Kõige sagedamini esinevad tsunamid Vaikse ookeani rannikul ja Jaapani saarestikus. Selle põhjuseks on Vaikse ookeani tektooniline ebastabiilsus.

Hiidlaine laieneb keskmest ringikujuliselt. Laine kiirus sõltub otseselt vee sügavusest. Avamerel võib tsunami kiirus olla isegi 700 km/h, kuid ta on ohutu, sest laine on üsna madal. Madalasse vette jõudes aga laine aeglustub ning avamerelt kiirelt järele tulevate veevoolude mõjul muutub üha kõrgemaks. Ranniku ääres madalas vees surutakse veemassid kokku ja lained võivad kerkida mitmekümne meetri kõrguseks.

Foto 10, Tsunami veevool sügavast madalasse vette jõudes ( https://en.wikipedia.org/wiki/Tsunami#/media/File:Propagation_du_tsunami_en_profondeur_variable.gif )

Kuigi lained liiguvad kiiresti, ei ilmu nad tänapäeval nii ootamatult kui maavärinad, sest seismilised lained, mis annavad märku maavärina toimumisest, levivad tsunamist oluliselt kiiremini. Hawaiil Honolulus asub tsunamijaam, kus registreeritakse kõik Vaikse ookeani piirkonnas toimunud maavärinad. Kui märgatakse maavärinat, mis võiks tsunami vallandada, hoiatatakse ohustatud piirkondade inimesi. Sealt teatatakse ka hiidlaine saabumise arvatav aeg. Inimesed kuulevad hoiatust raadiost. Nii jõuavad nad oma rannikul asuvatest majadest kiiresti lahkuda.

Foto 11, tsunami sireen ( https://en.wikipedia.org/wiki/Typhoon#/media/File:Pacific_Typhoons.jpg )

1.4 Orkaanid

Orkaan ehk taifuun ehk troopiline tsüklon on ulatuslik väikestelt laiustelt pärit madalrõhkkond, mis toob endaga kaasa tugeva tormi.
Kõik troopilised tsüklonid on madalrõhkkonnad Maa pinna lähedal. Troopiliste tsüklonite keskmetes on registreeritud Maa kõige madalamad õhurõhud merepinna tasemel.
Troopiliste tsüklonite liikumapanev jõud on õhuniiskuse kondensatsiooni energia. Õhuvool tõstab niisket õhku ülespoole, kus on madalam temperatuur, nii et osa niiskusest kondenseerub ja eraldub vihmana. Selle käigus eraldub soojust ja sellepärast on tsükloni keskmes õhutemperatuur alati pisut kõrgem kui väljaspool tsüklonit. See reegel ei kehti üksnes maapinnal, kus õhutemperatuuri määrab veetemperatuur . Kondenseerunud aur tekitab pilved ja sellepärast on peaaegu kogu tsükloni ala pilvedega kaetud. Iseloomuliku ümmarguse pilvestruktuuri järgi on orkaanid kosmosefotodelt ja lennukitelt selgesti eristatavad.
Kõikjal tsükloni äärealadel valitsevad tõusvad õhuvoolud. Seevastu täpselt orkaani keskel on väike ala, kus õhuvoolud langevad. Kui orkaan on piisavalt tugev, siis eristub see ala selgelt ülejäänud orkaanist ja seda nimetatakse orkaani silmaks. Orkaani ülejäänud osa on täiesti pilves, aga silmas on taevas selge. Orkaani ülejäänud osas puhuvad ülitugevad tuuled, aga silmas valitseb tuulevaikus, ehkki merelained on silmas endiselt väga kõrged.
Orkaan tugevneb siis, kui ta satub sooja mere kohale. Maismaa kohale jõudes hajub ta kiiresti. Ehkki Kesk-Ameerika maakitsus pole kuigi lai, on teada vaid üksikud juhtumid, kus orkaan on jõudnud Atlandi ookeanilt Vaiksele ookeanile: enamik maakitsusele jõudnud orkaanidest laguneb ja kaob enne. Külma mere kohal ta nõrgeneb samuti.
Eestisse pole veel ükski orkaan jõudnud, sest soojad , orkaanidele sobivad mered on Eestist liiga kaugel.
Foto 12, taifuun ( https://en.wikipedia.org/wiki/Typhoon#/media/File:Pacific_Typhoons.jpg
Orkaani silm
Orkaani silm on ala orkaani keskmes, kus on tuulevaikus, rahulik ilm ja selge taevas. Kui orkaan on piisavalt tugev, eristub see ala selgelt ülejäänud orkaanist. Silma vähim täheldatud läbimõõt on 3 km, suurim 370 km. Silm on harilikult ringikujuline, aga suuremad silmad mõnikord loperdavad ja vajuvad piklikuks. Silma ümbritsevas seinas puhuvad kõige tugevamad tuuled ja kõige suuremat kahju tekitab orkaan siis, kui silma ümbritsev sein objektidest üle läheb.

1.5 Üleujutused

Üleujutus on nähtus, kus vesi ujutab üle mingi maismaa osa, mis varem ei olnud vee all.
Üleujutusi saab jagada ajutisteks ja kestvateks. Ajutine on näiteks kevadine jõe suurvesi , mis tõuseb üle jõesängi kallaste . Kestvad üleujutused on need, kus näiteks loodava veehoidla tarbeks ujutatakse üle mingi kindel maismaa-ala, eesmärgiga sealset vett alaliselt mingiks otstarbeks kasutada.
Üleujutusi võib toimuda paljudes veekogudes: järvedes, jõgedes, ojades jt.
Suuremaskaalalised üleujutused on maailmas sageli põhjustatud loodusnähtustest (orkaanid, tsunamid jt).
Üleujutuse motiiv esineb (tavaliselt veeuputuse nimetuse all) müütides, usundiloos on tuntuim suur veeuputus Vanas Testamendis, kus kogu maa oli üleujutatud.
Foto 13, Obi jõgi ( http://eoimages.gsfc.nasa.gov/images/imagerecords/18000/18558/ob_tmo_2007171.jpg )

KOKKUVÕTE

Tänu sellele referaadi tegemisele olen nüüd nii mõnegi teadmise võrra rikkam ning oskan tulevikus paremini erinevaid dokumente vajadusel vormistada . Sain teada, millised on tegelikult looduskatastroofid, millised need iseloomult on, mille tagajärjel vallanduvad.

KASUTATUD KIRJANDUS

https://et.wikipedia.org/wiki/Maav%C3%A4rin (vaadatud 27.01. 2017 )

https://et.wikipedia.org/wiki/Vulkaan (vaadatud 29.01.2017)

https://et.wikihttps://et.wikipedia.org/wiki/Maav%C3%A4rinpedia.org/wiki/Tsuna mi (vaadatud 02.02.2017)

https://et.wikipedia.org/wiki/Orkaan (vaadatud 01.02.2017)

https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Cleujutus (vaadatud 02.2017)

Carol Varley ja Lisa Miles “Laste geograafiaentsüklopeedia” lk 18 (vaadatud 27.01.2017)

Foto 1, maavärinakolle https://www.taskutark.ee/m/maavarinad-3/ (vaadatud 02.02.2017)

Foto 2, Mercalli skaala Carol Varley ja Lisa Miles “Laste geograafiaentsüklopeedia” lk 18 (vaadatud 28.01.2017)

Foto 3, Mauna Kea https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/8d/Mauna_Kea_from_the_ocean.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 4, laamade liikumine http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/loodus/images/Vulkanism_ja_laamtektoonika.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 5, Vesuuv, Itaalia https://www.google.ee/url?sa=i&rct=j&q=&esrc=s&source=images&cd=&ved=0ahUKEwi4vOyGo_LRAhVmDJoKHd1pAn4QjRwIBw&url=http%3A%2F%2Fwww.miksike.ee%2Freferaadid%2Fvulkaanid1.htm&psig=AFQjCNHl8HKm8amTwinuF2YvCsHAKfGOSQ&ust=1486154492733998 (vaadatud 02.02.2017)

Foto 6, lõõrvulkaan http://www.worldatlas.com/upload/69/9e/63/volcano-diagram.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 7, vulkaan https://et.wikipedia.org/wiki/Vulkaan#/media/File:Stratovolcano.jpg ( (vaadatud 02.02.2017)

Foto 8, Korjaki Sopka https://en.wikipedia.org/wiki/Koryaksky#/media/File:Petropavlovsk_Kamcatskij_Volcan_Koriacky_in_background.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 9, Kilimanjaro https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/60/Mount_Kilimanjaro_Dec_2009_edit1.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 10, tsunami veevool https://en.wikipedia.org/wiki/Tsunami#/media/File:Propagation_du_tsunami_en_profondeur_variable.gif (vaadatud 02.02.2017)

Foto 11, tsunami sireen https://i.ytimg.com/vi/cLa8XOkZg0M/maxresdefault.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 12, taifuun https://en.wikipedia.org/wiki/Typhoon#/media/File:Pacific_Typhoons.jpg (vaadatud 02.02.2017)

Foto 13, Obi jõgi http://eoimages.gsfc.nasa.gov/images/imagerecords/18000/18558/ob_tmo_2007171.jpg (vaadatud 02.02.2017)