Lõhnaainete kasutamise ajaloost (0)

Lõhnade kasutamise ajaloost
Nii kaua kui on olnud inimene, on ilmselt kasutatud ka taimseid lõhnaaineid. Antud peatükis vaatlen , kuidas on läbi aegade erinevad kultuurid aroome kasutanud.
Vanimaks vihjeks taimede ja lõhnaainete kasutamise kohta peetakse Lascaux ´ koobaste seinamaalinguid , mille arvatavaks vanuseks on 18000 aastat e.m.a. Varajase inimese lõhnameel ja intuitsioon olid kõrgemalt arenenud kui meil praegu, seega peetakse loogiliseks , et lõhna, kui olulist informatsiooniallikat kasutati mitmetel eesmärkidel. Vana-Egiptuse ajast on vanimaid säilinud meditsiinilisi tekste Papyrus of Ebers (1550 e.m.a). Kirjapandus on palju vihjeid laialdasele lõhnaainete kasutamisele erinevate terviseprobleemide korral nii sees- kui välispidiselt. "Kyphi" kasutati nii meditsiinilisel eesmärgil kui suitsutusrohuna, et mediteerimisel teadlikkust suurendada. (Beaumont College; lk 5). Mumifitseerimise ajal mässiti keha lõhnarohtudesse, et maised jäänused säiliksid, keha õõnsused täideti lõhnavate vaikude ja materjalidega. Viirukiga võiti pead. Tolle aja alkeemikud arvasid, et taimede eeterlikud õlid ise ongi elujõud, mille abil võivad inimesed jõuda surematusse. Lõhna eritavaid vaikusid peeti jumalate pisaraiks või higiks. (Worwood 70, 162-163). Vaaraodele pandi hauakambreisse kaasa vaase täis erinevaid aromaatseid vaike. Lõhnaainete kasutamine oli tihedalt seotud jumalate ja jumalannade austamisega. Päikesetõusul põletati jumal Ra auks viirukit, loojangul mürri. India traditsioonilise ravimeetodi Ayurveda juured ulatuvad teadaolevalt aastasse 3000 e.m.a, hindud kasutavad eeterlikke õlisid, et elujõudu suurendada või haigustest ravida ning peavad eriliselt tähtsaks lõhnaaineks sandlipuud. Vanimaks säilinud meditsiiniliseks teoseks peetakse Hiina imperaatori Huang Ti The Yellow Emperors Classic of Internal Medicine ( 2700 e.m.a). Ka selles on viiteid aroomiainete kasutamisele meditsiinis ja massaažis. Kreeklane Hippocrates (460-370 e.m.a) uuris paljude erinevate taimede mõjusid ja propageeris igapäevast aroomivannide tegemist, et tervist tugevdada. (Beaumont College; lk 5-7) Roomlased võtsid egiptlastelt ja kreeklastelt taimetarkused üle ning kasutasid samuti aroomivanne ja -massaaži. Roomlased hakkasid suitsutama isegi imperaatori auks, rajati avalikke saunu, kus oli erinevate temperatuuridega vanne ja ruume , samuti sai lasta end masseerida lõhnavate õlidega. (Worwood lk 273-274). Esimeseks raamatuks, mis on täielikult lõhnadele pühendatud peetakse Theophrastuse De odoribus, kirjutatud 370 e.m.a. Raamatu kaudu teame, et kreeklased tegid paljudest lõhnataimedest essentse ja segasid siis õlidesse, lahustitesse ja veinidesse. Araablane Avicenna (980-1037) oli õpetlane ja filosoof , kes kirjutas mitmeid raamatuid taimede raviomadustest. Avicennat peetakse esimese " moodsa " destilleerimisaparaadi loojaks, millega sai ekstraheerida lilleõitest eeterlikke õlisid. Taimetarkusi hoiti tallel ka keskajal, mil paljusid õlisid kasutati epideemiate korral, musta katku ajal suitsutati tänavatel männi ja viiruki tõrvikuid ning uusajal, mil herbalistid ja ka mõned arstid kasutasid erinevaid aroomiõlisid. (Beaumont College; lk 5-7). 16nda sajandi alkeemikud võtsid kasutusele termini eeterlikud õlid, mida peeti kvintessentsiks või elueliksiiriks, mis moodustas jumalikke kehasid ja läbis kõike. Muutus toimus 19ndal sajandil, mil teadlased hakkasid uurima eeterlike õlide keemilist koostist ning nende põhjal valmistama sünteetilisi õlisid, millel polnud aga samu raviomadusi, vaid hoopis mitmed negatiivsed kõrvaltoimed. 20ndal sajandil avastas prantsuse keemik René Maurice Gattefossé eeterlikud õlid uuesti ja kirjutas 1937. a põhjaliku teose Aromathérapie. Tema hakkas esimesena kasutama mõistet aroomteraapia ning pälvis seetõttu tiitli - aroomteraapia isa. Prantsusmaal on aroomteraapia sellest ajast laialt levinud Teise maailmasõja ajal kasutas sõdurite haavade ravimiseks eeterlikke õlisid dr. Jean Valnet, samal ajal arendas austria biokeemik Marguerite Maury õlide kasutamist massaažitehnikates. (Jan Kusmirek, lk 5).
Lõhnade kasutamine usulistes traditsioonides
Islam , hinduism , budism, šintoism ja taoism on kasutanud suitsutusrohte usutalitustes katkematult läbi aegade. Ristiusus ja judaismi traditsioonides on lõhnade kasutamine erinevatel ajaloo etappidel varieerunud. (Warwood lk 41). On teada, et suitsutusrohte kasutati jumalannade kummardamisel iidses Sumeris ja ka kogu Lähis-Idas juba vähemalt 6000 aastat tagasi.
Hinduistlike pühatekstidele, veedadele vastavalt tuleb kolmjumala Trimurti (Brahma, Višnu ja Šiva) auks põletada lõketena lõhnavaid puid, millele lisatakse ka pühitsetud õlisid. Hinduistlikud viis taevast on lõhnavad ja täis lilli, samuti lõhnavad jumalad. Lõhnarohte kasutatakse ka templites ja kodualtareil. Matusetalitustes on tuleriit lõhnavatest puudest , vürtsidest ja kummidest. Roosiveega piserdamine on kombeks Krišna pidustuste ajal ja jõukamates peredes ka aasta viimasel päeval. (Warwood lk 261, 275-276).
Vanal Testamendil põhinevad usundid (islam, kristlus ja judaism ) on kasutanud samuti palju lõhnaaineid. Kirikuis suitsutatakse, lõhnavate õlidega võitatakse nii elavaid, surnuid, kui kirikulampe, ikoone või pühasid kujusid, et tõrjuda kurja või sissepühitsemise puhul. Islam on vahetpidamata lõhnaaineid soosinud. Osalt kindlasti sellepärast, et araablased on lõhnu aastatuhandeid armastanud ja varustanud neid ka tsivilisatsioonidesse nagu Egiptus ja Mesopotaamia . Prohvet Muhamed uskus Avicenna eeskujul, et aroomid hoiavad meeled erksana, mis omakorda hoiab mõtted täpsed ja järeldused selged. Pulmade puhul määritakse pruudi kehale nerolit, jasmiini , roosi jm lõhnu sisaldavvaid õlisid, peigmeest võitakse roosi või aaloepuu õliga. Põhjusteks on abiellujate kehade puhastamine ja kurjade vaimude eemalhoidmine. Matuste puhul pannakse benzoe, sandli, patšulit või mõni teine lõhnav pannitäis surnukeha jalgade juurde. Pakistani muslimid seostavad lõhnu tihedalt taevaga ja usuvad, et sel ajal kui inimesed piserdavad surnut roosiveega, piserdavad 50 inglit surnukeha taevast kaasatoodud lõhnadega. Viirukit põletatakse mõnedes kodudes ka kurja eemalehoidmiseks. (Worwood lk 48, 101-102, 111, 277).
Kristluse esimestel sajanditel raviti palju tõbiseid pühitsetud õlidega. Paavst Innocentius I andis viienda sajandi algul teada, et tema poolt pühitsetud õli on mõeldud kõigile kristlastele nende või nende pereliikmete tarbeks. Bütsantsi salvimisõli baseerub oliiviõlil, millele on lisatud 39-57 aromaatset ainet. Katoliiklased on kasutanud võidmist ristimise, leeri, haiguste tõrje, piiskoppide või preestrite ordinatsiooni, kirikute, altarite, tornide ja kellade pühitsemise puhul. Maarja Magdaleena võidis Jeesust nardiõliga ja tema surnukeha võiti enne matmist aaloe ja mürriga. Samuti käisid Jeesuse jüngrid kodust kodusse suitsutades kurje vaime välja ajades ning võides tõbiseid ravides. Peale reformatsiooni kui katoliiklikust ja õigeusklikust kirikust hakkasid killustuma pisemad usulahud , kadus see tava paljudel lahkulöönud traditsioonidel. Tänapäeval kasutatakse lõhnarohte ortodoksi, katoliku ning osades anglikaani kirikuis. Katoliku kirikutes on peamiseks lõhnarohu kasutamise kriteeriumiks, et rohi sümboliseeriks Kristuse pühadust, täpne retsept ei ole oluline, kuid ristiusule omaseks peetakse viirukit (sümb vaimset valitsemist) ja mürri (sümb puhast lehte), võib-olla sellepärast, et Jeesuse sündides tõid targad lisaks kullale (sümb maiset valitsust) talle just neid lõhnaaineid. Ortodokssed kirkiud kasutavad lõhnu nii kirikus palvetades kui kodus üldise puhastumise ja kurja eemalhoidmise eesmärgil. Jumalatalitustel tahetakse tuua jumalik maapeale, kirik muudetakse väga ilusaks ka lõhna poolest. Palvetamises peetakse oluliseks kaasata kõik viis meelt . (Worwood lk 42-46, 70, 269-272). Lõhnadega seostub kaks huvitavat nähtust - "mürri voolus ", mil ikoonid eritavad endast magusalõhnalist õlilaadset ainet, ja "pühaduse odööriga" seostatakse lõhnavaid pühaikuid ja nende maiseid jäänuseid, mis veel aastasadade pärast võivad tugevat magusat lõhna eritada. (Worwood 95-96).
Juudi traditsioonides on lõhnaained väga hinnatud. Neid kasutati pühadeks toiminguiks, kui igapäevaselt kodus. Aroomimaterjale kasutati hügieeni ja puhastusvahendeina, putukatõrjeks, toidu ja veini valmistamisel, matustel jne. Jumal õpetas Moosest valmistama püha suitsutusrohtu, mille koostisosad pole tänapäeval enam päris täpselt teada, ja salvimisvõid (arvatavalt mürri, kaneeli , kassia ja kalmuse oliiviõlisleotis). Lõhnasid ohverdati Jeruusalemma templi kuldsel altaril kaks korda päevas ja korra aastas Yom Kippuril ehk lunastuspühal. Püha õliga võiti templis ohverdusaltarit, küünlajalga, kirstu jm esemeid. Judaismis on tihe side valguse ja lõhnade vahel, peamiseks suitsutusaineks peetakse mürti. (Worwood lk 267-269)
Judaismis ning kristluses on olnud aegu, kui lõhnaainete kasutamine missa ajal on keelatud. (Worwood; lk 41-43). Tundub, et esialgses antipaatias lõhnarohtude kasutamise vastu kristlikes usutraditsioonides on süüdi taaskord naiste nõrkus kaunite asjade vastu. Väidetavalt kasutasid jumalanna kummardajad lõhnarohte pillavalt, sellele annab tõestust ka Hesekieli raamat (8:9-14). Samuti on ristiusk mõnikord tauninud seda, et naised end võrgutamise eesmärgil lõhnastavad, kuna algselt võitati end siiski selleks, et olla jumalatele meelepärane, ravimise otstarbel või pühitsemise eesmärgil. Nii juba Moosese ja Aaroni aegadest on suitsutusrohtude kasutamist kontrollitud preestite poolt. (Worwood lk 41-46).
Vanad hiinlased austasid ja imetlesid loodust ja selle muutumist kuust kuusse, aastast aastasse. Taoistide jaoks sümboliseerib lõhnaaine muutumine suitsuks taod ehk rada. Iidne komme , mis on veel tänapäevani säilnud on usutalituste alustamine ja lõpetamine suitsutuspannil oleva lõhnaaine süütamisega. Kassia, mänd, küpress ja kampripuu arvati omavat elu essentsi või hinge substantsi . Hiinlased kannavad matustel lõhnavaid tõrvikuid, lõhnastavad surnukeha ja kogu matuste aja põletatakse lõhnarohte. (Worwood lk 102, 280)
Jaapani šintoistlikes templites hoitakse lõhnavaid küpressipuust tahvleid, millele vajaduse korral saab kirjutada palve ja põletamise käigus edastavad lõhnamolekulid palve taevastele jõududele. (Worwood 62). Jaapanis on tuntud kunst Koh-do, lõhnarohtude tseremoonia, kus inimesed püüavad puutükki nuusutades aru saada, mis taimega on tegu. Jaapani budisttlikel altareil põleb tihti lõhnaaine ehk koh. Suitsutusained esinevad väga mitmel kujul - lõhnatikkude, -rullide, -pallide, -käbidena, pulbristatud segud , mida puistatakse altareil kuuma tuha sisse, lõhnakotikesed, mida kasutatakse riiete, kappide , ruumide lõhnastamiseks. Ka jaapanlased uskusid lõhnaainete kaitsevõimet halva eest. Enne palvetamist hõõrutakse lõhnavat pulbrit kätele. Nagu ortodoksidel on ka šintoismis säilinud iidne komme altaril põlevat suitsu enda ja kaaslaste peale juhtida. Usuti , et algusaegadel oli kõigel hea lõhn, isegi sellel, mida praegu peame halvalõhnalisteks. Matusetseremoonial süütab noorim laps lõhnavatest puudest koolnu tuleriida. (Worwood 102, 281-282).
Ameerika põlisrahvaste uskumused erinevad paikkonntiti, siiski on nad kõik animistlikud ja kasutavad ühe ühise elemendina higistamistelki, mille kuumadel kividel kasutatakse salveid. Inimesed telgis ütlevad kordamööda palveid ja tänusõnu, samal ajal helisevad kõristid ja taotakse trummi . Lõhnavaid taimi kasutatakse nii isiklikes talismanides kui tõrvikutes, oluliseks peetakse kuuske, salveid, mändi, kadakat, lõhnheina, seedrit, koirohtu, palve-lavendlit. Kadakat põletatakse mitmetes kohtades kurja eemalehoidmiseks, sidrunheina ja salveid puhastamiseks ja heade vaimude tähelepanu tõmbamiseks. Indiaanlased kasutavad lõhnavat tikku suunates suitsu sulega abivajaja või puhastatava paiga suunas. Suitsutamist kasutati ka ülemineku etappidel inimese elus. (Worwood lk 111, 120, 282-283)
Iidsetel aegadel oli lõhnaainetel enamasti kolm funktsiooni - suitsutamine , et kõrgemaile jõududele sõnumeid saata või kurja eemal hoida, surnukehade võidmine, et teekond teispoolsusesse oleks lihtsam, tõbiste ravimine. Lõhnaained langesid mõnevõrra põlu alla, kui langenud naised hakkasid lõhnastama end võrgutamise eesmärgil. Tänapäeval lõhnastavad ennast mehed kui naised ja enamasti mitte naturaalsete lõhnaainetega, vaid keemiliselt töödeldud parfüümidega. Kodus lõhnapirde põletades, tehakse seda ennekõike halva lõhna peletamiseks või meeleolu loomiseks, kuid ka mediteerimisel või palvetamisel, et saavutada paremat keskendumisvõimet.
Nagu eelolevast näha on lõhnavatel taimedel olnud erinevates kultuurides samad kasutusviisid - haiguste ennetus ja ravi, kurja eemalhoidmine, energeetiline puhastamine, jumalatega suhtlemine . Samuti on surma kui inimese elu ülemineku etappides paljud usulised traditsioonid kasutanud ühel või teisel viisil lõhnaaineid. Enim kasutatavad lõhnataimed on sandlipuu , viiruk, salvei , seeder, mürr, kadakas , roos, jasmiin ... Jaapanlased on olnud lõhnaainete kasutamisel kõige loomingulisemad ja mitmekülgsemad. Euroopa traditsioonid on lõhnaaineid vähem kasutanud ja importinud neid idamaadelt. Lõhnaainete massaažis kasutamise kohta võib leida vihjeid vanast Hiinast ja Roomast . Teisalt aroomivõietega salvimist haiguste raviks on kasutatud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia vanimates teadaolevates traditsioonides.
On huvitav teada, et erinevad kultuurid on alati pidanud taevast healõhnaliseks paigaks ja jumalaid lõhnavateks, samas kui põrgut seostatakse halbade lõhnadega. Paralleele võib tõmmata ka eesti usundiga, kus kõige madalamas põrgus oli inimene otseses mõttes sita sees.