Lev Tolstoi (2)

Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasium
Lev Nikolajevitš Tolstoi
Referaat
Koostaja : Elle Kukk
Klass: 11. b õhtune
Juhendaja : Merike Olo
Kuressaare 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Looming 8

Sissejuhatus

Otsustasin referaadi teha Lev Tolstoist ja tema teosest „Anna Karenina “, sest olen nimetatud raamatut juba varem lugenud. Otsustades raamatu järgi, arvasin, et ka selle autor võiks olla üks ääretult põnev isiksus, keda oleks hea uurida.
Raamatuid, mis räägivad Lev Tolstoi elust, on vähe. Kuigi ta pidas ise endale päevikut, ei ole neid avalikult lugemiseks välja pandud, ega ka eesti keelde tõlgitud. Temast ei kirjutata ka kirjanduslikes raamatutes nii palju kui näiteks Dostojevskist. Siiski on Tolstoist kirjutanud tema tütar Tatjana Suhhotina-Tolstaja (1864-1950) ja NSV Liidu rahvakunstnik, tuntud pianist ja pedagoog Alexander Borisovich Goldenweiser, kes oli Tolstoi majas sagedane külaline.
Nendele kahele teosele , entsüklopeediatele ja maailma kirjanduse õpikutele ma referaati tehes toetusingi. Referaati tehes kujunes mul väga sümpaatne mulje inimesest nimega Lev Nikolajevitš Tolstoi ja arvan, et mina ei ole ainus.
Arvan, et teoseid Lev Tolstoist peaks kindlasti rohkem eesti keelde tõlkima ja mis on juba tõlgitud, ümber trükkima, sest raamatuid Lev Tolstoist on vähe ja need on nii vanad, et neid enam avalikest kohtadest kätte ei saa, kuna need hakkavad ära lagunema. Eestlastel on õigus saada rohkem infot nii märkimisväärse inimese kohta, kes jäi silma Venemaa tsaarile NikolaiII-legi oma südikuse ja talupoegade aitamisega.
Joonis 2. Lev Tolstoi portree
Lev Tolstoi

Elulugu

(1828 – 1910 )
Lev Tolstoi sündis 9. septembril (vana kalendri järgi 28. augustil) Jasnaja Poljanas krahv Nikolai Tolstoi ja vürstitar Maria Volkonskaja kõrgaristokraatilises perekonnas. Tolstoi ema suri, kui ta oli 2-aastane ja 9-aastane, kui ta isa suri, ning jäi orvuna sugulaste hoole alla.
Lapsena oli Tolstoi isepäine, jonnakas ja julge, kuid samal ajal õigusepüüdlik ja aus. Õhtuti rääkis vanem vend Nikolai mõjuvaid jutte „toreduse mäest“, kus kõik inimesed on õnnelikud, ja „vendadest sipelgatest“, kes üksteist armastavad. Unistused ausaist ja vennalikest inimsuhetest olid kirjaniku põhimõteteks kogu elu. (Vene kirjandus lk 83)
Joonis 3. Lev Tolstoi noore mõisnikuna.
Lev Tolstoi õppis 1844 -1847 Kaasani ülikoolis hommikumaa keeli ja õigusteadust. Ta katkestas õpingud, sest tahtis tuua ühiskonnale praktilisemat kasu. Tolstoi keskendus talupoegade elujärje parandamisele ja hakkas 1847. aastal pidama ka päevikut.
1851 . aastal sõitis Tolstoi koos vend Nikolaiga Kaukaasiasse suurtükiväe junkruks. Samas sai alguse ka pidev kirjanikutöö. Valmisid jutustused „Lapsepõlv“, „Poisiiga“, „Noorus“ – autobiograafiline triloogia, pilt aadlilapse ja – nooruki elust 19. sajandil Venemaal. Sõjasse suhtus Tolstoi vastuoluliselt: kõik halb inimeses peaks hävima kokkupuutes loodusega – ilu ja headuse kõige vahetuma väljendusega. Samas aga on sõjad midagi „loomulikku“, neid põhjustab inimese enesesäilitamistarve, vajadus kaitsta oma kodu ja lähedasi. (Väike maailm kirjanduse leksikon lk 196)
Ohvitserina võttis ta osa Krimmi sõjast ning kirjeldas oma elamusi „Sevastoopoli jutustustes“, mis pani aluse ta kuulsusele. (Eesti Entsüklopeedia, lk 215) Läinud erru, liikus ta Peterburi kirjanduslikes ringkondades. Ta tutvus mitme tuntud kirjanikuga ja lootis sellest vaimsete huvidega liitunud seltskonnast palju, kuid pettus peagi. (Vene kirjandus lk 85) 1857. aastal läks Tolstoi pikemale reisile, külastades Prantsusmaad, Šveitsi, Itaaliat ja Saksamaad, mis talle suuremat vaimustust ei jätnud.
Venemaale naastes avas Tolstoi 1859 . aastal Jasnaja Poljanas talulastekooli. Ta andis välja pedagoogilist ajakirja „Jasnaja Poljana“, kutsus kooli noori õpetajaid, õpetas ise, kirjutas ise õppekirjandust ja finantseeris selle väljaandmist. Ta kirjutas ka oma peateosed : romaanid „Sõda ja rahu“ (1864 – 1869) ja „Anna Karenina“ (1873 – 1877 ).
Joonis 4. Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ kirjutamise ajal – 1868.
1862 . aastal, kui Tolstoi oli 34-aastane, armus ta 18-aastasesse Sofja Bersi ja tegi neiule abieluettepaneku, mille naine vastu võttis. Pärast abiellumist asusid nad Jasnaja Poljanasse , kus neil sündis ühtekokku 13 last. Poole oma kooselust elasid nad heaolus ja õnnelikult, mida kirjeldas ka Tatjana Tolstaja oma teoses „Minu isa surm ja tema lahkumise põhjused“(1928, prantsuse keeles ajakirjas „ Europe “, 1961 ja 1976 vene keeles), millest tuleb juttu allpool.
Pärast „Anna Karenina“ ilmumist mõistis Tolstoi hukka oma senise kunstilise toodangu ning pühendus omapärase kõlblusõpetuse propageerimisele, avaldades „Pihtimuse“(1881) ja suure hulga usulisi publitsistlikke ja moraliseerivaid artikleid, mis tekitasid usulise liikumise, nn. tolstoilismi (selle propageerimise vahendiks oli kirjastus „Posrednik“). Selle kõlblusõpetuse põhimõtteks on kurjusele mittevastuhakkamine ja nn. lihtsustamine, s.o. lähenemine lihtrahvale, kes olevat usulise ja kõlbla tõe kandjaks . Oma suhtumises ristiusku ja kirikusse oli Tolstoi pessimist : evangeeliumide õige tuum olevat varjatud väliste tseremooniate, silmakirjatseva vagaduse ja sotsiaalse ülekohtu taha.(Eesti Entsüklopeedia lk 215)
Joonis 5. Viimane ülesvõte koos abikaasaga 1910.
Tolstoi sattus konflikti tsaarivalitsusega ning mitmed hilisemad teosed said ilmuda üksnes välismaal(nt „Ülestõusmine“). (Väike maailmakirjanduse leksikon lk 196) Ajakirjanduses kirjutati: “Meil on kakstsaari: Nikolai II ja Lev Tolstoi. Kumb neist on tugevam? Nikolai II ei suuda Tolstoile midagi teha, ei suuda kõigutada tema trooni , kuna Tolstoi kahtlemata kõigutab Nikolai II ja tema dünastia trooni. (Vene kirjandus lk 91)
Tolstoi uute vaadetega kaasnes unistus talupoja elust, kuid seda takistas tema naine, kes ei saanud tema vaadetest aru. Tolstoi oli kindlustanud Sofjale ja oma lastele materiaalse heaolu ja tahtis sellest nüüd loobuda. Kuigi naine teda mõista püüdis, see tal ei õnnestunud ja Tolstoi oli seega kahevahel , kas valida perekonna heaolu või elada oma põhimõtete järgi ja hüljata pere.
Juba mitmendat korda oli kirjanik püüdnud kodust lahkuda, kuid ei suutnud, haletsedes naist ja lapsi. 1908. aastal, kui kirjanik sai 80-aastaseks, keelas tsaarivalitsus vastuolude tõttu isegi tema juubelitähistamise. Juubelit peeti salaja ikka. (Vene kirjandus lk 92)
Pärast aastate pikkust heitlemist otsustas Tolstoi 1910. aastal siiski minema sõita, kuid juba mõne päevapärast haigestus ta rongis ja pidi maha minema Astapova Rjazani-Uurali raudteel. Kogu Venemaa ja maailma üldsuse tähelepanu koondus sinna. Tolstoid aga ei suudetud päästa ja ta suri 20. novembril (vana kalendri järgi 7. novembril) 1910. aastal.
Mitmetuhandeline rahvahulk saatis puusärki. Raudteejaamast kanti kirst kirjaniku sünni- ja kodupaika Jasnaja Poljanasse kohalike talupoegade õlgadel. Tolstoi sängitati tema enda soovi kohaselt Jasnaja Poljana parki, kohta, kuhu oli maetud „roheline võlukepike“, mis vendade Tolstoide arvates pidi inimestele õnne tooma . Abikaasa Sofja Andrejevna elas pärast mehe surma veel 9 aastat ja suri kopsupõletiku tagajärjel, nagu tema meeski. (Vene kirjandus lk 93)
Joonis 6. Tolstoi matused.

Looming

Tolstoi looming kajastab peamiselt vene elu, mida ta ise nägi ja koges . Tema esimene kirjanduslik teos, autobiograafiline jutustus "Lapsepõlv", ilmus 1852. aastal ajakirjas "Sovremennik". Triloogia järgmised osad kandsid pealkirju "Poisiiga" ja "Noorus". (vikipeedia 2009). Varasemale loomingule on iseloomulik romantismist lähtuv huvi kordumatu isikupära vastu.
Teosed:

• "Sõda ja rahu" (eesti keeles 1945, 1962, 1970)
  
• "Anna Karenina" (eesti keeles 1978)
  
• "Kaukaasia vang" (eesti keeles 1948)
  
• "Kasakad" (eesti keeles 1948, 1969)
  
• "Aabitsajutte" (eesti keeles 1973, 1975)
  
• "Jutte väikestele" (eesti keeles 1956)
  
• "Kreutzeri sonaat " (eesti keeles 1998)
  
• "Ülestõusmine" (eesti keeles 1904 , 1951)(Vikipeedia 2009)
  

Tolstoi loominguline õitseaeg algas 1860te aastate algul.
„Kasakates“ ( 1853 -1863) kujutab Tolstoi realistlikult aadlike hingeelu , vastandab sellele looduslähedaste laste, talupoegade ja sõdurite oma. (EE 1996, lk 463)
„Sõda ja rahu“ sündmustik käsitleb Venemaa 1812 . a isamaasõda, kujutab patriarhaalset eluviisi, mille puhul üksikisik kuulub perekonna kaudu rahvasse ja ühiskonna erinevused taanduvad rahvusliku ühtsustungi mõjul. Üksikisiku väärtuse määrab rahvuslähedus, usk rahva ajaloolisse ossa , soov väljendada rahva huve. Kõrgema seltskonna ja poliitikategelaste taotlus ajaloo kulgu määrata on edutu. (EE 1996, lk 463) Antakse laiaulatuslik panoraam Euroopa ja eriti Vene elust XIX saj. alguses, väljendub ka autori omapärane ajaloofilosoofia. Romaanis seisab esikohal kahe vene aadliperekonna Rostov ’ide ja Bolkonski ’te kroonika ning Pierre Bezuhh’i hingelise arengu lugu. (Eesti Entsüklopeedia, lk 215)
„Anna Kareninas“ on rahvus langenud sotsiaalseks rühmaks ja perekond üksikisikuks. Naispeategelane on isiklikele õnnetaotlustele vaenuliku ühiskonna ohver ja sünnitis ühtaegu. (EE 1996, lk 463) See on suur psühholoogiline romaan vene kaasaegse kõrgema seltskonna elust.
Romaanis „Ülestõusmine“ käsitles ta kogu aadli elulaadi kuritegelikuna ja vastandas selle enesetäiustamise, kurjaga mitte vastuhakkamise, kasina ja tõsise elu.( ENEKE 4, lk 80) Selle keskmeks oli kahe noore inimese kõlbelise uuestisünni kujutamine, taustaks 19. saj lõpu Venemaa. (Väike maailm kirjanduse leksikon lk 196)
Tolstoi arvustas valitseva klassi egoistlikku eluviisi, eitas riiki ja riigiteenistust, omandus- ja rahasuhteid, õiguslikke institutsioone („Ülestõusmine“, 1889 – 1899), perekonda (jutustus „Kreutzeri sonaat“, 1887 – 1889), õigeusu kirikut („Milles on mu usk?“, 1882 – 1884), sõjaväge (jutustus „Pärast balli “, 1903), oma aja kultuuri (näidend „Hariduse vili“, 1886 – 1890) ja kunsti („Mis on kunst ?“ 1897 – 1898 ), kujutas tavalise inimese elutraagikat („Ivan Iljitši surm“, 1884 – 1886). Elumõtet nägi Tolstoi armastuses, väljapääsuks pidas Jeesuse õpetuse järgimist, lihtsat elu ja maaharimist ning omandist ja tsivilisatsioonist loobumist. Tõetunnetust lootis ta saavutada niinimetatud vaimse ülestõusmise, isiku täiustamise ja kurjale kurjaga mittevastuhakkamise kaudu („Pihtimus“, 1880 – 1882). Teravaid kaasaja probleeme käsitlevaid näidendid „ Pimeduse võimuses“ (1886) ja „Elav laip “ (1911). (EE 1996, lk 463)
„Minu isa surm ja tema lahkumise tagapõhi“
Lev Tolstoi oli oma isiksuselt enesekindel ja hooliv inimene. Tolstoi oli oma 13-le lapsele väga hea isa ja oma naisele armastav abikaasa. Sellest kirjutab tema tütar Tatjana Suhhotina-Tolstaja, kes oli oma ema-isa suhetega kõige paremini kursis, sest elas Jasnaja Poljanas 30 aastat, kuni abiellumiseni, oma teoses „Minu isa surm ja tema lahkumise tagapõhi“.
Tatjana kirjutab, kuidas pool oma abielust elasid tema isa ja ema igati õnnelikult koos. Lev Tolstoi naine Sofja kirjutas ühtlasi tema teoseid ümber ja avaldas oma arvamust nendest . Nende abielu esimesel poolel oli Sofja ka igati nõus Levi vaadetega.
Kui aga Lev Tolstoi oma vaateid muutis, ei suutnud ta naine enam temaga sammu pidada. Sealt tekkis nende vahele ka lõhed. Kuigi oli ka õnnelikke perioode, kus nad jälle kord ära leppisid. Erimeelsuste põhjuseks oli samuti Sofja närvihaigus, mis talle juba noorena diagnoositi. See tekitas naisele hüsteeriat ja halba fantaasiat.
Tatjana kirjutab ka oma isa ja ema iseloomude erinevusest. Tolstoi oli iseloomult optimist, Sofja aga pessimist. Tatjana kirjutab, kuidas Tolstoi oli kindlustanud oma perele maja, teenijad , toidu ja vara, ning nii kuidas Tolstoi oma mõttemaailma muutis, tahtis ta, et ta pere sellest varast nüüd loobuks. Kuid mõistes et see on võimatu, jagas oma vara talupoegade. laste ja naise vahel ära ning elas nende kulul.
Tolstoi tegi tööd koos talupoegadega ja unistas põgenemisest kodus, kuid naise vaimne seisund hoidis teda seda tegemast. Esimese suurema mõra Tolstoi ja Sofja vahele lõi nende poja Vanetška surm. Kuigi ühine kogemus oleks pidanud neid lähendama tekitas see nende vahel hoopis suurema mõra. „Pärast seda hirmsat õnnetust leidis mu ema korraga muusikast tegevust ja lohutust, mis tegi talle elu kergemaks… Aga isa? Kas tema laskis end kõigutada perekonna rõõmudest või õnnetustest? Tema tugev isiksus, missioon, milleks ta tundis end kutsutud olevat, ei lasknud seda sündida. Töö iseenda kallal, võitlus iseenda vastu kestis edasi; mingid elu komplikatsioonid ei saanud seda seisma panna.“ kirjutas Tatjana. Sofja kurbus sundis teda veelgi enam oma unistust kodunt lahkuda edasi lükkama.
Sealt maalt läksid nende suhted aina allamäge. Sofja mõtles ainult endale ja Tolstoi muretses terve ühiskonna pärast. Sofja hakkas Tolstoi järel nuhkima. Tema päevikuid salaja lugema ja üritas tema töid hävitada, pidades neid valeks. Sellest tingituna otsustas Tolstoi esimest korda naise eest midagi varjata. Ta hakkas kirjutama isiklikku päevikut ainult endale ja tegi ümber testamendi, millest sai tema ja naise suhete vahel olevaks teiseks tugevaks löögiks.
Naine kahtlustas oma meest veelgi enam. Tolstoi läks hirmuga oma 48. pulmaastapäevale. „Paraku ootasid isa Jasnaja Poljanas samasugused kannatused nagu eelmistel kuudel. Ema, kes jätkas otsinguid, leidis väikese taskuraamatu: see oli salajane päevik. Ta konfiskeeris selle ja peitis ära. Isa arvas , et on selle ära kaotanud ja alustas uut.“ Kirjutab Tatjana.
3. oktoobril tabas Tolstoid südameatakk. Kuid peale paranemist läks ikka asi aina hullemaks. „Ikka nii raske tunne. Kahtlused, luuramine ja minu patune soov, et tema annaks lahkumiseks põhjust. Niisiis olen ma halb. Mõtlen äraminekust ja tema olukorras, ja kahju on, ja ometi ma ei või …“ kirjutab Tolstoi.
28. oktoobri öösel sai Tolstoi lõpliku hoobi. Ta avastas Sofja oma kabinetist nuhkimast. Selle peale pakkis ta oma vähesed asjad ja lahkus igaveseks Jasnaja Poljanast. Ta hoolitses selle eest, et perekond ei teaks , kus ta asub. Ainult Aleksandra teadis, sest sõitis Tolstoile järele. Lõpuks saatis keegi Orlov telegrammi, et „Lev Nikolajevitš on Astapovo jaamaülema majas. Palavik 40°“. Kõik sõitsid jaamaülema I. Ozolini juurde. Tolstoi ütles oma viimased sõnad pojale Sergeile, need olid: “Serjoža! Ma armastan tõde… Ma armastan… väga tõde.“
Pärast Tolstoi surma hakkas lõpuks Sofja tema filosoofiat jagama, kuid oli juba hilja. Üheksa aastat hiljem suri Sofja Andrejevna-Tolstaja kopsupõletikku, nagu tema abikaasagi.
Toil oli 13 last: Lapsed: Sergei (vanim), Mihhail, Tatjana, Aleksandra, Lev Tolstoi jun.(1869 - 1945)("Jasnaja Poljanas. Tõde minu isast ja tema elust" 1923.), Aleksander (Saša), Ivan (Vanetška, suri 7-aastaselt 23. veebruaril 1895 ), Ilja, Andrei , Maria (Maša), Veera, Lelja
„Tolstoi läheduses“
Raamatu „Tolstoi läheduses“ on koostanud E. Pillesaar. Ta on kokku kogunud erinevate inimeste arvamused Lev Nikolajevitš Tolstoist ja need tõlkinud ning kokku köitnud. Enamik arvamusi on tõlgitud Moskvas 1955. aastal ilmunud teosest „L. N. Tolstoi kaasaegsete mälestustes“ I ja II köitest.
Raamatus jagavad oma kogemusi N. N. Gussev (Tolstoi sekretär 1907 – 1909), T. A. Kuzminskaja (neiupõlvenimega Bers, Sofja Andrejevna Tolstaja noorem õde), I. M. Vinogradov ( Moskva Butõrka vangla järelvaataja), A. P. Sergejenko (V. G. Tšertkovi, Tolstoi teoste väljaandja sekretär), I. E. Repin ( maalikunstnik , kes viibis Jasnaja Poljanas), V. Veressajev (V. V. Smidovitš, vene kirjanik-realist, kirjandusteadlane ja tõlkija), L. O. Pasternak (kunstnik, illustreeris L. Tolstoi teoseid ja portreeris L. Tolstoid ja ta perekonda) ja A. B. Goldenweiser (NSV liidu rahvakunstnik, pianist, pedagoog ja sage külaline Tolstoi majas, kirjutas raamatu „Tolstoi läheduses“ oma kohtumistest Tolstoiga).
Kõik arvamuste avaldajad on ühisel meelel , et Tolstoi oli omapärase iseloomu ja ellusuhtumisega sümpaatne mees, kes suhtus igasse inimesesse ühte moodi. Tolstoid ei huvitanud, mis seisusest on inimene või mis elukombed tal on, Tolstoi suhtles igaühega vabalt.
Samuti oli Tolstoi töökas, mida eraldi mainib Repin. Repin jälgis kuidas Tolstoi tegi väsimatult tööd kuni õhtuni. Ta kiitis Tolstoi vastupidavust ja püüdlikust ning maalis temast ka pildi „Tolstoi Kündmas“.
Tolstoi sundimatutest vestlustest kirjutas Vinogradov ja Veressajev. Tolstoi lahkusest kirjutas Sergejenko ja Kuzminskaja. Sergei tööle pühendumusest kirjutas Pasternak ja Tolstoi öeldud tsitaate ning tema suhtumist kõigesse ja kõigisse tõi välja Goldenweiser oma katkenditest.
Tsitaadid:

• „See on ju lihtsa inimese eriline kõlbeline seisund. Ta rahuneb, toibub, kahetseb paljusid vigu; selle aja sees ärkavad kõik tema vaimu- ja hingejõud ning on nõrgale tahtele ja saamatusele heaks ravimiks.“ Lk 24
  
• „Kõige halva tagajärjeks, mida inimene teeb, on kogu see kannatus, mis ei tule inimestelt, vaid jumalalt ja mida ka Anna Karenina tunda sai.“ Lk 31
  
• „Kahest veast on peenutsemine halvem kui labasus , kasvõi sellepärast, et temast on raskem lahti saada.“ Lk 38
  
• „Kui impressionistil palutaks joonistada tünnivits, joonistaks ta sirgjoone: ———. Laps joonistab lihtsalt ringi, niimoodi : ○ (Lev Nikolajevitš vedas sõrmega mööda lauda). Ja laps eksib vähem, kuna ta kujutab naiivselt seda, mida ta näeb, impressionist aga kujutab nõnda, et see võib olla nii tünnivits kui ka kepp ja kõik, mida soovite ; ühesõnaga, ta ei anna edasi nähtuse iseloomulikke omadusi, vaid ainult ühe tunnuse, ühe osa, ja alati sugugi mitte kõige iseloomulikuma.“ Lk 39’
  
• „Ma olen täiesti andetu, mul on raske kõige lihtsamatki mõtet kirjas väljendada; mul on raske kirjutada harilikku kirja.“ Lk 45
  
• „Talupoega, kellel on tohutu palju teadmisi taimedest , loomadest, maast, ilmast ja muust taolisest, nimetame me miskipärast harimatuks, mingisugust üliõpilast, kes millestki midagi ei tea, aga harituks.“ Lk 47
  
• „Minu kangelane, keda ma kõigest hingest armastan, on Tõde!“ „Sevastoopol mais“ (1855) lõpplause.
  

Kasutatud kirjandus:

• I. Artma, J. Sarapuu „Maailmakirjanduse õpik. Vene kirjandus keskkoolile“ 2001
  
• T. Aunin, L. Listra, H. Mattisen „Väike maailmakirjanduse leksikon“ 1999
  
• R. Kleis, P. Tarvel, J. V. Veski „Eesti Entsüklopeedia“ VIII (Tanulane – Yvon) 1937
  
• Eesti Entsüklopeediakirjastus „Eesti entsüklopeedia 9“ (sun – türg) 1996
  
• Kirjastus Valgus „Eneke 4. Õpilase teatmeteos“(suunurk – y) 1986
  
• Tatjana Suhhotina-Tolstaja „Minu isa surm ja tema lahkumise tagapõhi“ 1978
  
• E. Pillesaar „Tolstoi läheduses“ 1960
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Lev_Tolsto i
  

Pildid :

• http://www.nrg.tartu.ee/~heily/Lev%20Tolstoi.ppt#8
  

14