Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lehis". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
käbid, lehised, võrsed, taiga, lühikesed, sugukonnast, hõreda, valgusnõudlikud, kanada, pungi, saledad, paksud, pikkadel, kukuvad, raagusOKASPUUD Ladina keelne Perekond Tunnused Iga Käbid Paljunemine nimetus igihaljas, laia püramiidja võraga; oksad pikad, Isaskäbikesed on horisontaalsed; koor noortel puudel sile ja hall, sihvakad, silinderjad 4-
I Ülikõrged puud, h > 50 m (hiidsekvoia, ranniksekvoia, harilik ebatsuuga, sitka kuusk, kaukaasia nulg, hiigelelupuu jt) © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 6 II Kõrged puud, h = 36 50 m (harilik kuusk, harilik mänd, valge mänd, euroopa lehis jt) III Keskmise kõrgusega puud, h = 26 35 m (siberi nulg, serbia kuusk, keerdmänd, siberi seedermänd jt) IV Madalad puud, h = 16 25 m (torkav kuusk, kanada ja must kuusk, kanada tsuuga, palsaminulg, makedoonia (rumeelia) mänd, harilik elupuu jt) V Väga madalad puud, h = 6 15 m (harilik kadakas, harilik jugapuu (Eestis) jt). Põõsaid võib kõrguse järgi rühmitada alljärgnevalt: I Kõrged põõsad, h =2 5 m (mägimänd, harilik elupuu, hiibapuu jt) II Keskmised põõsad, h = 1 2 m (hariliku kuuse, hariliku elupuu, mägimänni kääbusvormid jt) III Madalad põõsad, h < 1 m (sabiina kadakas, mitmed okaspuude kääbus-
1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt.
Pilet 22 Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) [glábra] 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast
õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki.Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100...500 aastani.
Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia, Kesk-Aasia, Himaalaja ja Aasia parasvöötmes
1. Perekond nulg ja kuusk (üldiseloomustus, perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused, peamised liigid, levik, keskkonnanõudlused ning kasutamine) Perekond nulg: Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Okkad lamedad, 1 kaupa ja kinnituvad umardunud alusega otseselt siledale võrsele. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Käbid püstised, käbisoomused varisevad pärast valmimist ja puule jäävad püstised rootsud. Puit valkjas, väga kerge, vaiku puidus vähe (käbides, seemnetes, koore all). Puit põleb halvasti aga hästi töödeldav. Perekonnas 50 liiki (siberi, euroopa, palsami, hall, kaukaasia). Levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks
SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga.
....................................................................................5 1.1.1 Suurus.................................................................................................... 5 1.1.2 Tüve koor................................................................................................ 6 1.1.3 Juurestik.................................................................................................. 6 1.1.4 Võrsed, pungad ja okkad........................................................................6 1.1.5 Isasõisikud ja emasõisikud......................................................................7 1.1.6 Käbid ja seemned...................................................................................7 1.2 LEVIK JA KASVUKOHAD.......................................................................................... 8 1.3 ELUIGA................................
PUITTAIMED Eestis kasvavaid okaspuid: Harilik mänd (pinus sylvestris) MA: 1. Leviala: Levila hõlmab laiad alad Euroopas ja Aasias, ka kõige põhjapoolsemad piirkonnad. Eestis väga sage, kõige tavalisem metsapuu. 2. Suurus: Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m. Vanus võib olla 300400 (kuni 600) aastat. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 90-120 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Tüvi on tavaliselt sirge, jämedaima läbimõõt 140 cm, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat
Euroopa lõunaosas, Hiinas ja Jaapanis ning Ameerikas esineb veel ka teisi sugukond, nagu näit. sooküpressilised, araukaarialised (sisehaljastuses!) efeedralised jt., mis aga meil välistingimustes ei kasva ning seetõttu neil ei peatu. Paljud okaspuud moodustavad ka puude leviku põhjapiiri. Kõige põhjapoolsemaks puuliigiks on dauuria lehis Ida-Siberis, mis kasvab põhjas kuni 72 kraadi ja 30'-ni. Kanadas on kõige põhjapoolsemaiks puuliikideks kanada kuusk ja must kuusk, mis kasvavad seal kuni 72 põhjalaiuskraadini. Eesti asub 58. ja 59 kraadi 30' vahel. Helsingi asub 60.-l põhjalaiuskraadil. Umbkaudu samal laiuskraadil asuvad veel Peterburg ja Gröönimaa lõunatipp; 50. ja 60. põhjalaiuskraadi vahele jäävad Briti Kolumbia, Alberta, Hudsoni laht ja Labradori poolsaar. Toronto aga on vaid veidi kõrgemal kui 40. pl-kraad. Üks kraad on võrdne ligikaudu 110 km.
Kasvab liiv- ja loomuldadel. Kasutatakse haljastuses. Puit on tihe, sitke, aromaatne kasutatakse treimis- ja nikerdustöödel. Kadakamarju kasut alkoholitööstuses. Harilik jugapuu kuni 15 m kõrge, laikoonusja võraga puu või põõsas. Okkad pealt tumerohelised, 1.8-3.5 cm pikad, püsivad puul 4-8 a. Koor on pruunikashall ja sile, vaemas eas kestendav. Õitseb mais, seeme valmib sügisel. Vili on punane ja munajas. Seemned, võrsed, okkad ja koor on mürgised. Looduslikult kasvab Euroopas, Põhja- Aafrikast Rootsini, Eestis leidub peamiselt Saaremaal. On väga aeglase kasvuga, juurdekasv 2-3 cm aastas. Võib elada 2000-4000 a vanuseks. Elistab viljakaid huumusrikkaid muldi. On Eestis kasvavatest puuliikidest kõige varjutaluvam. Puit on väärtuslik, pruunikaspunane, tihe ja hästi töödeldav. Ainuke vaiguta puuliik(okaspuudest). Kasutatakse palju ka haljastuses. Jugapuu on hävimisohus, seega on ta looduskaitse alla
läbiuhtmise, eriti kevadise suurvee ajal. Vees lahustuvad ained satuvad sel kombel ülemisest huumushorisondist alumistesse mulla- horisontidesse. Õhukese huumushorisondi all tekib hele pleekinud väljauhtehorisont. See horisont meenutab oma helehalli või hallikasvalge, vahel ka kollaka värvusega natuke tuhka. Väljauhtehorisondi teine nimetus leethorisont on andnudki leetmuldadele nime. (3) Jenisseist ida pool, kus taiga saavutab eriti suure ulatuse, takistab igikelts mulla läbiuhtmist. Lisaks sellele on seal sademeid vähe. Seetõttu on levinud nõrgalt leetunud taiga-keltsmullad. (3) 5.3 Mulla väetamise korral annavad leetmullad häid kartuli-, lina- ja heinasaake. Teraviljadest kasvavad leetmuldadel hästi rukis, oder ja kaer. Leetmuldade lupjamise korral kasvab hästi ka nisu.(3) 7 6. Taimestik 6
– sõgisene lämmastiku retranslokatsioon lepalehtedes on madal – lämmastikurikkad lehed lagunevad kiiresti – toitaine jõuavad mulda – 20-aastane lepik võib aastas rikastada mulda umbes 185 kg/ha lämmastikuga – 10-aastane lepik põllumaal umbes 150 kg/ha Ka kask on mulda parandav puuliik. – kaselehed mineraliseeruvad kiiresti – sisaldavad rohkesti lämmastikku, kaltsiumi, kaaliumi, fosfori jt mineraalaineid Okaspuudest on parimad lehised. Puude neg mõju mullatekkeprotsessidele: - kuusk- soodustab mulla leetumist – tamm- lehevaris väga parkaineterikas ja raskesti lagunev 2. juured Mõjutavad mulda: juurevarise kaudu; juurekäikudega; juureeritise kaudu 3. mikrokliima muutmisega Keskkonnatingimused ja seega ka org aine lagunemistingimused on metsas teistsugused kui lagedal. Metsas on alati niiskem ja soojal aastaajal jahedam kui lagedal, mis soodustab lagunemistingimusi,
KUIVVILJAD Kuprad, kaunad, pähklikesed, tiibviljad - eelnevalt kuivatatud ja riidest kotti asetatud vilju pekstakse puunuiaga või muljutakse käte vahel. Siis viljad avanevad ja seemned pudenevad välja. Seemned eraldatakse prahist sõelumise ja tuulamisega. Suurema prahi saab eraldada kotti raputades. Seemned vajuvad koti põhja ja suuremat prahti on pealt lihtne eemaldada. 27.04.2016 Marje Kask 21 Seemne eraldamine viljast OKASPUUDE KÄBID - korjatud käbid hoitakse mõni päev õhustatud ruumis maas, segatakse vahetevahel. Seejärel käbisid kuumutatakse madalal temperatuuril (mänd 50°, kuusk- ja lehis 40--45°) 8-16 tundi. Käbisid raputatakse, seeme eraldub. Tiivad eraldatakse kätevahel riidest kotis või spetsiaalses masinas. Tuulamise teel saab puhta seemne. Säilitatakse sügavkülmas. Ei vaja stratifitseerimist. 27.04.2016 Marje Kask 22 Seemnete ettevalmistamine külviks
Weigela praecox Kolkwitzia Varjane veigela Kolkvitsia Viburnum opulus Laburnum H. lodjapuu 9 10 SIBERI KONTPUU Lühiiseloomustus Siberi kontpuu (Cornus alba) kõrgus on kuni 3 meetrit, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise
vahel puistus nimetatakse puude korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik taluvad temp. langust kuni -15 0 C: ranniksekvoia, diferentseerumiseks. põhjust: hukkub, seda valgusenõudlikum ta mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu, küpressid. 1. Puude pärilikud omadused (genotüübid) on Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid erinevad. Ka ühe puu järglased on pärilikult kask, mänd, haab). külmakahjustusi: külmumine talvel ja vahelduvast erinevate omadustega (geneetiliselt heterogeensed) Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. (põhjustatud risttolmlemisest). jugapuu, pärn, pöök)
Ebaühtlase valguse korral moodustub ebaühtlane võra ja ekstsentriline tüvi, liiga tugeva valguse korral aga pikk ja laiuv võra ning tüved jäävad okslikeks. Metsapuude kasv oleneb ka päeva pikkusest. Seda tuleb eriti arvestada puude aklimatiseerimisel. Lõunapoolsete liikide üleviimisel põhja poole kestab vegetatsiooniperiood pikalt ja puitumata võrsed kannatavad sageli külma all. Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök).
Luuviljalistel liiguvad kevadel mahlad võrreldes õunapuuga palju intensiivsemalt. Kirsipuu mahl on nagu kummivoolus, mis ei lase haavadel paraneda ning seetõttu on see lõikuse suhtes pirtsakam. Selle lõikamise aeg on kevadel väga lühike ja igal aastal erinev. Suvel, kasvuajal lõigates ei ole mahlajooks nii tugev ja haavad paranevad kiiremini. Puule sel ajal lõikamine isegi meeldib, kuna viljad pääsevad päikese kätte. Kuna puul on suvel vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ei hakka ta pärast lõikamist paaniliselt uusi kasve kasvatama. Lõikus hoiab puu noorena. (Aialeht) Kirsipuule on iseloomulik, et võra on tihedam kui õunapuul. Neid lõigatakse võrreldes õunapuuga vähem ja valikuliselt. Vanad kirsipuud saab hõlpsalt korda, kui kuivanud oksad välja lõigata. Järgmistel aastatel lõigatakse võra selliselt, et oksad, ka peened, üksteise vastu ei puutuks. Kõikidel puudel on vaja jälgida okste harunemist
Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline vorm, kuni 10 m, kevadel õitsemise ajal ja sügisel on liik väga dekoratiivne, ei anna juurevõsusid, seemikud sobivad hästi pookealusteks (R
liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad Mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda kuulub, nagu eelpool mainitud, üle 200 perekonna, kellest Eestis kasutatakse haljastuses päris paljude perekondade liike
seda igal aastal eemaldada, muidu tekib laienev võsa. Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi 7 kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel, kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad. KUSLAPUU (Lonicera) Iseloomustus Kuslapuu on Lonicera uniohakalaadsete seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsas. Kuslapuu perekonnas on meil kaks looduslikku liiki: harilik ja sinine kuslapuu. Harilikku
põhitüüpi, mille vahel on hulk vaheastmeid. Eristatavad vormid on järgmised: 1) pehme ehk neutraalne huumuslik kõdu ehk mull; 2) moder (keskmiselt huumuslik kõdu); 3) moor (toorhuumuslik kõdu). 12. Kirjeldage isehõrenemise protsessi puistus? Millest on see tingitud? Puistu isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside hulk kasvukohal on piiratud, seetõttu tekib suuremaks kasvades nende vahel terav konkurents). 13. Mets ja valgus. Valgusnõudlikud ja varjutaluvad puuliigid. Kuidas jaotatakse puu- ja põõsaliigid valgusnõudlikkuse järgi? Erinevad puuliigid vajavad valgust kasvamiseks ja arenemiseks erineval hulgal. Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed valgus- ja varjutaimedeks. Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on.
Deutzia scabra Kare deutsia Hooldus Taim kardab põuaseid suvesid, mistõttu peab taime kastma eriti õitsemise ajal. Kui taime ei kasteta põuasel ajal, võib taim hukkuda. Kuna taim talub külma kuni -25 kraadini, siis külmematel lumeta talvedel peab taime kinni katma(Calmia Istikuäri OÜ). Selleks võib kasutada näiteks kuuseoksi. Lõikamine Soojema talve järel lõigatakse, kui enamik oksi on elus. Enamasti soovitatakse tagasi lõigata 1/3 oksi veerandi peale. Kuna noored võrsed õitsevad rohkem, näeb põõsas tihedam ning värskem välja. Vanemaid oksi tuleks tervikuna välja lõigata kohe peale õitsemist (Calmia Istikuäri OÜ). Paljundamine Deutsia on hea juurduja. Kui aias on kerge liivakas muld, siis võib pist-oksad torgata otse peenrasse. Kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Segu pannna suuremasse potti, mis tuleks kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei kuumeneks ega kuivaks
Ta on pärismaine ka Eestis. Harilik pärn on väga hea meetaim, pärnaõiemesi on maailmaturul üks hinnalisemaid. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett. Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite, mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks. Harilik pärn on Eesti armastatuimaid õue-, pargi- ja puiesteepuid. Harilik pärn on Tsehhi ja Sloveenia rahvuspuu. Pärn (Tilia) on puude perekond kassinaeriliste sugukonnast. Sinna kuulub 2550 sageli üksteisest raskesti eristatavat heitlehist puuliiki Euroopa, Aasia ning Põhja-Ameerika parasvöötmest ja lähistroopikast ning mõni liik ka troopikast. Täpset liikide arvu perekonnas on raske öelda, sest neid pole lihtne eristada: pärnaliigid ristuvad kergesti omavahel, andes segatunnustega hübriide ja üksikute liikide eristamist raskendab ka liigitunnuste muutlikkus. Eestis kasvab looduslikult harilik pärn (Tilia cordata), aga meil kasvatatakse veel
alumised neist, mis. on lume kaitse all, on eriti lopsakad. Puuliigid, mis moodustavad metsade põhjapiiri, on Euraasias. järgmised: Norras harilik mänd ja tundrakask (Betula tortuosa), Koola poolsaarel jääb neist valitsema viimane. Valgest merest Uraalini ulatub põhjapiirini siberi kuusk (Picea obovata). Petsora jõgikonnas lisandub siberi lehis (Larix sibirica), mis ida pool Uraali muutub ainuvalitsevaks ning Jenissei joonel asendub dauuria lehisega (Larix gmelini). Lehised on kontinentaalsetel aladel igikeltsal kõige vastupidavamad. Alles Kaug-Idas lisandub metsapiiril jällegi kaski (Betula cajanderi). Iseloomulik koosluse vorm on hõrendik, kus puude võrad ei puutu kokku. Kohati esineb metsapiiril vaid üksikuid puid; selline puistundra meenutab harvikut, raiestikku, kus üksikud puud on alles jäetud uuenduse soodustamiseks. (Looduslikke kooslusi ei ole soovitatav nimetada harvikuteks.)
Esineb kahte külmakahjustust: külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. Temperatuuri langemisel -40C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel suudavad paljud liigid kohaneda, kuid kahju teeb temperatuuri järk langus. Noortele seemikutele on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed. Eesti külmarekord: 1940. aasta jaanuaris 43,5C. Peamiselt kahjustab puid siiski vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval soojendab päike õhku ja puid, kuid öösel temperatuur langeb oluliselt. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osakokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged, mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn. külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel – tammel, saarel, jalakal, haaval
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema
Peajuur ja külgjuur on mükroriisaga. Üks kõige tähtsam tunnus on seemnealgmete esinemine. Seemnealge kujtab endast megasporangiumit, mis on ümbritsetud erilise kaitsekesta, inegumendiga. Seemnealgmed paiknevad katmatult megasporofüütidel, pärast viljastamist tekivad neist seemned. Seemnete tekkimine andis paljasseemnetaimedele suured eelised eostaimede ees ja võimaldas neil saavutada maismaal valitseva seisundi. (Botaanika, lk 244) * Käbid on ühesugulised. Viljastumine toimub peaaegu eranditult tuule abil. * Mikrospoor (tolmutera) satub vahetult seemnealgmele, mille nutselli tipul ta avaneb ning areneb tolmutoruks; viimane tungib eelleheni (redutseerunud gametofüüdini), kandes isasgameedid munarakuni. * Paljasseemnetaimed on heterospoorsed taimed. Nagu sõnajalgtaimedel, valitseb nende arenemistsüklis sporofüüdifaas. Isas- ja emasgametofüüt on tugevast redutseerunud, koosnedes ainult mõnest rakust
mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel - 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade. Külmad talved on meie kohalikest puuliikidest kahjustanud, kuuske, saart ja kohati musta leppa. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed. Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, 12 öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemised kihid. Madalama
Kasvavad kõigil tavalistel parasniisketel muldadel, mis ei kuiva läbi ja ka rasketel savikatel maadel ning niiskemates paikades. Kasutamine haljastuses: Hekitaim, soolotaim, kiviktaimla, metsaaed, park Kasutatud kirjandus: http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/teravaoiene-kastik-karl-foerster http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=197 2.2 Tarn (Carex) Konkreetne liik: Harilik tarn(Carex nigra) Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus 15...60 cm Taime välislaadi kirjeldus: Kasvab hõreda muruna. Värvuselt hallikasroheline. Lehed: Enamik lehti on lameda pika labaga, mille serv on sageli ülespoole (sissepoole) rullunud. Lehe laius kuni 3 mm. Labata lehetuped on võrkkiududega. Õied või õisikud: Ühesugulised, koondunud pähikutesse. Emas- ja isaspähikud on väliselt erinevad. Isaspähikuid on üks (harva kaks), see on pruunide õiekattelehtedega, tipmine, kuni 2 cm pikkune. Emaspähikud asuvad isaspähikust veidi madalamal, neid on tavaliselt 2...4
Sugukond kõrrelised. Kasvukoht: kuuse- ja segametsades, raiesmikel, võsastikes. Metskastik on mitmeaastane taim ja moodustab tihedaid mättaid ning lühikesi maa-aluseid võsundeid. Kõrs püstine 60-130 cm kõrge, kahe nähtava sõlmega. Lehed kuni 1 cm laiad, ererohelised, pealmiselt pinnalt tugevalt läikivad, alt tuhmid, longus. Pööris suhteliselt hõre, väga peente harudega, heleroheline või kollakaslilla, 9-15 cm pikk. Pähikutelje karvad lühikesed, umbes 1mm pikad, ohe põlvjas, poole pikem kui sõkal, hästi märgatav. Õitseb juunist augustini. Eestis tavaline. Kasutamine: Varakult, enne õitsemist koristatult annab keskmise väärtusega heina. MÄGITARN Nimi: Carex motana; montana mägi, taim kasvab meeleldi mäe-nõlvadel ja kuivadel mäginiitudel. Sugukond lõikheinaline. Kasvukoht: mägitarn kasvab lubjarikastel puisniitudel, tamme-segametsades. Püsik. Eestis esineb paiguti
Kääbus seedermänd, dauuria, siberi ja vene lehis, madal- ja vaevakask, soo- ja arukask, roomav ja harilik kadakas, harilik mänd ja siberi seedermänd, hall lepp, harilik ja siberi kuusk, harilik haab, siberi nulg. II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -35 C: har. pihlakas, har. toomingas, sanglepp, har. ja punane tamm, har. pärn, har. ja tatari vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, h. sarapuu, torkav ja kanada kuusk, euroopa ja kuriili lehis, h. ebatsuuga, har. elupuu, hõbehaab, hall ja mandzuuria pähklipuu. III - soojanõudlikud, mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -25 C: har. robiinia e. valge ebaakaatsia, h. valgepöök, har. pöök, põldjalakas, põldvaher, mägivaher, kreeka pähklipuu, har. jugapuu, kaukaasia nulg. IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust -10...-15 C:
annaabi.ee 
