Müütilised muistendid FR.R. Faehlmann Põhitegelased: Vanaisa Vanemuine Emajõgi Koit Hämarik Endla järv Juta Lühikokkuvõtte: Müütilistest muistenditest saab lugeda, kuidas sündis Emajõgi ja, kuidas Vanemuine kosjas käis ja ka lahkus. Veel on kirjas, kuidas Vanaisa maailma lõi. Kui ta selle oli valmis teinud siis võttis Ilmarine tüki oma kõige paremat terast ja tagus sellest võlvi. Laotas telgiks üle maa ja kinnitas selle külge hõbedased tähed ja kuu. Vanaisa eeskojast võttis ta valguse andja ja pani selle seadme telgi külge, nii et see iseenesest üles tõuseb ja ka looja läheb. Rõõmu täis Vanemuine haaras kandle ja hüppas maa peale. Kus ta tantsivad jalad maapinda puudutasid, seal ainult tärkasid lilled ja kasvasid puud. Minu arvamus: Täitsa toredad muistendid, soovitan lugeda.
Ta otsis ja otsis, kuini jõudis kohta, kus hundid olid hobuse maha murdnud, Kalevipoeg sai vihaseks ja läks huntidele kätte maksma, võttes mälestuseks kaasa hobuse naha. Ta tappis nii kuis jaksas, kõik kohad olid verest punased. Pimedas ei seletanud silm enam midagi ja Kalevipoeg jättis asja sinnapaika. Kui ta oleks edasi jahtinud, poleks meil enam metsades hunte ja karusid. Tööst ja vihast väsinud, otsis Kalevipoeg endale kohta, kus puhata, laotas hobusenaha maha ja uinus. Hommikul tõi sõjakuller kuningale sõnumi, et Viru randa olevat paadid sõudnud. Kalevipoeg käskis kulleril sõnumi viia, et Viru mehed sõtta läheksid ega kardaks raskusi. Kui Kalevipoeg uuesti magama heitis, ilmus kuskilt pilvedest võõras vanarauk. Kalevipoeg teda ei teadnud, kuid lahke võõras tundis küll Kalevipoega. See oli kangelase vanaisa. Ta kuulutas, et Kalevipoja pahateod ei jää karistamata ning kadus siis äkki.
,,Aabitsajutud" 2006 Luuletused Ilmavalgus Järsku on kõik nagu kunagi, tänav ja lumi ja majad Sinilill ja loojangu pilkav punagi, mis judinad selga ajab. Kes küll metsa ära kaotas Sa kõnnid korteris ringi, sinikirja siidikuue? näed mööblit ja väljavaadet, Põõsa alla maha laotas seinakappi, peeglit ja kingi riidetüki uhiuue? ning poolikut telesaadet. Paneelid kostavad läbi, Kleiti rohelist kes kannab, alt päevauudiseid kuuled. väikest mütsi taevakarva? Valusalt kõrvadest läbi Mütsil helekollast pannalt? lõikavad maailmatuuled. Sinilill, ma arvan. Kuid seinale langeb üks särav triip, külm pühalik valgusekiir.
Ilmarine parimas meheeas, palju jõudu. Temale oli antud kunstianne. Lämmeküne reibas noormees, täis head tuju. Valmis igaks ülemeelikuseks. Vibuane vibukütt. Kõik pidasid üksteist vendadeks ja vanaisa pidas neid oma lasteks. Nad elasid kõik Kalevas ehk Kaljuves ehk Kaljuvallas. Kui vanaisa oli maailma loonud, siis hakkasid tema ,,lapsed" seda kaunistama. Ilmarine võttis tüki oma kõige paremat terast ja tagus selle võlvi, laotas telgiks üle maa, kinnitas külge hõbedased tähed ja kuu. Vanemuine haaras kandle, alustas rõõmulaulu ning hüppas maa peale. Kus tema jalg maad puudustas, tärkasid lilled ning kus ta kivi peal istudes laulis, kasvasid puud. Lämmeküne pillerkaaritas ja vibuane proovis vibu. Vanaisa asutas hiljem loomad ja inimesed. 1. EMAJÕE SÜND Vanaisa loodud loomad hakkasid üksteist vihkama ja murdma.Neile oli vaja kuningat, kes kes neid valitseks ja ohjes hoiaks
mõrva võimalike sooritajate hulgast Pilar, sest tal oli kindel plaan saada osa vanaisa suurtest rahadest, kuid ta ei olnud vanas testamendis kirjas. Poirot' selgitas asja välja läbi oletuste, ta leidis ka igale inimesele motiivi, miks tappa Simeon, kuid tapja osutus hoopis superintendent Sugdeniks. Simeoni tappis ta juba esimesel majaskäigul, ning paigutas mööbli täpselt nii, et seal vahel oli ,,Sea karje" õhupall ning selle otsas puupulk, mis kogu selle kupatuse laiali laotas, kui nöörist tõmmata. Mulle väga meeldis see raamat, sest ta on väga hästi kirjutatud ning samuti ka põnev. Lugejat viiakse erinevate võimalike mõrvariteni, kuigi lõpuks tuleb välja, et mõrvar on hoopis see, keda ei oskaks kahtlustadagi. Kindlasti soovitan seda raamatut kõigil lugeda!
minna aia taha. Viivi Luik ●Sündis aastal 1946 Viljandimaal. ●Töötas masinakirjutaja, arhivaarina ja raamatukoguhoidjana. ●Kutseline kirjanik aastast 1967. ●Viivi Luik on ka viljakas lastekirjanik ning luuletõlkija. Viivi Luige luule ● "Ole kus oled„ ● "Taevaste tuul„ ● "Pilvede püha„ ● "Rängast rõõmust„ ● „Maapäälsed asjad" Viivi Luik "Sinilill" Kes küll metsa ära kaotas sinikirja siidikuue? Põõsa alla maha laotas riidetüki uhiuue? Kleiti rohelist kes kannab, väikest mütsi taevakarva? Mütsil helekollast pannalt? Sinilill, ma arvan. Juhan Smuul ● Sündis Muhu saarel aastal1922. ● Juhan Smuul sai kuulsaks just oma kodumurdes kirjutatud Lugude ja luulega. ● Sõja-aastatel sai Juhan Smuulist kirjanik. 1940.–1950. kirjutatud teostes kasutas ta sotsialistlikule realismile iseloomulikke väljendusvahendeid ja ainekäsitlust. Juhan Smuuli luule ● "Karm noorus" ● "Tormi poeg"
Looduse armastaja- ,,Merel olles ei Manolin oli väga hooliv, tubli ja ta oli ole sa kunagi üksi, loodus on koos alati Santiago jaoks olemas. sinuga." - Kui poiss tagasi tuli, magas Kangekaelne- ,,Aga nii kaua, kui mul vanamees toolil ja päike oli loojas. on aerud ja nui ja pinn,ma ei anna Poiss võttis voodilt vana sõjaväeteki ja alla." laotas selle üle toolikorju ja üle vanamehe õlgade. Väärtustas olemasolevaid asju- ,,Paegu ei ole aeg kõike seda taga - ,,Mis sa said?" küsis vanamees. ,,Tõin nutta, mida sul ole. Mõtle parem, mida sulle süüa," ütles poiss. ,,Nüüd sa nende asjadega teha saad, mis sul hakkame õhtust sööma." on." - ,,Jäta tekk endale ümber," ütles Sihikindel- ,,Praegu olgu kõik mõtted poiss
Nad kõik elasid Kalevalas. Müüdi kohaselt oli Vanaisa üks päev astunud kangelaste juurde ja öelnud, et ta on omast tarkusest otsustanud maailma luua. Kangelased kiitsid selle muidugi heaks. Sellel ajal kui kangelased magasid, oligi Vanaisa loonud maailma. Kangelased imestasid ning hakkasid maailma täiendama. Vanaisa oli ise aga magama läinud, kuna ta oli loomisetööst väsinud. Niisis, võttis Ilmarine tüki oma parimat terast ja tagus sellest võlvi, mille ta telgiks üle maa laotas. Ta kinnitas sinna külge ka kuu ning tähed. Nii tekkisidki taevas, kuu ja tähed. Hiljem võttis vanaisa eeskojast valguseandja ja pani ka selle telgi külge. Nii tekkis päike. Rõõmus vanemuine haaras kandle, ning hüppas maapeale. Tema tärgatas lilled, puud ning laululinnud, kes laulsid koos temaga. Ka teised kangelased pillerkaaritasid metsades ja mägedes. Vanaisa oli ärganud ning tähele pannud, et kangelased on maailma muutnud
Osirise naine viljakuse ja emaduse jumalanna Isis otsis tema säilmeid, kuni ta need puutüvesse peidetuna leidis. Puu hoidis üleval Byblose palee katust. Isis otsustas kirstu avada, aga Osiris oli juba surnud. Ühe müüdi järgi kasutas Isis oma isalt õpitud loitsu Osirise ellu äratamiseks, et temaga laps saada. Hiljem suri Osiris uuesti ja Isis mattis ta laiba kõrbe. Hiljem leidis laiba Seth, kes lõikas selle neljateistkümneks tükiks ja mööda maad laiali laotas. Isis otsis kõik kehaosad üles, sidus need kokku ja mattis Osirise. Jumalad olid Isise pühendumisest üllatunud ja taaselustasid Osirise allmaailma jumalana. Isis (egiptuse keeles 'troon') oli vanaegiptuse mütoloogias lehmapealine ju malanna, Osirise naine ja õde ning Horose ema. Teda kummardati kui ideaalset ema ja abikaasat ning looduse ja maagia matro oni. Ta oli orjade, patuste, kunstkäsitööliste ja rõhutute sõber ning kuulis rikaste,
Toas on unenäod, hämarus vaikne, talvesüdame sinine öö. Varjab rahutust hõlma all vaikus, süda palavalt, palavalt lööb. Põski õrnalt mul tähekiir silub, Temast hinge viib helisev tee. Täna tunnen, kuis valutab ilu- hell ja imelik tunne on see. 10 Lisa 13 Sinilill Kes küll metsa ära kaotas sinikirja siidikuue? Põõsa alla maha laotas riidetüki tuliuue? Kleiti rohelist kes kannab, väikest mütsi taevakarva? Mütsil helekollast pannalt? Sinilill, ma arvan. 11
temaga. Tädi Ida oli end ületanud sel päeval. Aarne vestles emaga poisi tegudest ja tulevikust. Aarne tahtis olla omaette, teistmoodi. Ema läks bussiga koju tagasi. /-/ Muutuste päev. Taas olid Maia vanemad kodust ära ja Aarne oli tüdruku juures. Nad lamasid diivanil ja suudlesid. Terve talve olid nad niiviisi pimedas lamanud. Olles sel päeval Maiaga mõtles Aarne Eda peale. /-/ Eneselegi ootamatu päev. Ühel õhtul läks Aarne taas Maiaga Esta Liigeri juurde. Maia laotas oma joonistused põrandale laiali. Estale hindamiseks. Aarne palus Estal ka enda töid näidata. Esta harrastas abstraktset ekspressionismi. See oli keelatud kunst. Lahkudes sai Aarne aru, et Maia ei ole huvitatud kunstist niivõrd. Aarne mõtiskleb lapsepõlveajast. /-/ Elu ja surma ühendamise päev. 25.aprill oli klassiõhtu. Kornel laulis nagu alati pidudel. Aarne tantsis Edaga esimest korda. Tiit jälgis neid üksisilmi. Aarne vedas Korneliga kihla, et lõpetab kooli
Tädi Ida oli end ületanud sel päeval. Aarne vestles emaga poisi tegudest ja tulevikust. Aarne tahtis olla omaette, teistmoodi. Ema läks bussiga koju tagasi. /-/ Muutuste päev. Taas olid Maia vanemad kodust ära ja Aarne oli tüdruku juures. Nad lamasid diivanil ja suudlesid. Terve talve olid nad niiviisi pimedas lamanud. Olles sel päeval Maiaga mõtles Aarne Eda peale. /-/ Eneselegi ootamatu päev. Ühel õhtul läks Aarne taas Maiaga Esta Liigeri juurde. Maia laotas oma joonistused põrandale laiali. Estale hindamiseks. Aarne palus Estal ka enda töid näidata. Esta harrastas abstraktset ekspressionismi. See oli keelatud kunst. Lahkudes sai Aarne aru, et Maia ei ole huvitatud kunstist niivõrd. Aarne mõtiskleb lapsepõlveajast. /-/ Elu ja surma ühendamise päev. 25.aprill oli klassiõhtu. Kornel laulis nagu alati pidudel. Aarne tantsis Edaga esimest korda. Tiit jälgis neid üksisilmi. Aarne vedas Korneliga kihla, et lõpetab kooli
vanematekodust. Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: kui mõrja tagasi vaata, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kaju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga samuti pidid majja astudes tuled põlema
kaardid ja märkmikud, kaasaarvatud selle ja nõudis kogu tema meeskonda vaikima.'' `'Nii, et ma siis...'' `'Näed jah. Poolak leidis midagi sellel reisil. Midagi nii salajast ja väärtuslikku, et nad ei võinud riskida selle väljapääsemisega.'' `'Okei, Rando, lihtsalt teeskle korraks, et mind ei huvita see asi ja lihtsalt ütle mis lõpus juhtub.'' `'Mees ainult huvitatud haripunktist. Okei siis, ma lähen otse lõppu, lihtsalt sinu jaoks.'' Rando lehitses raamatut natuke ja laotas selle Stenni ette. Sellel lehel oli kaart mille peale oli märgitud punkt nimega Eldorado, Sten muigas. `'Ta oli jälil millelegi suurele.'' `'Kas see ütleb midagi muud?'' `'Ah nii, nüüd oled sa huvitatud mis?'' `'Jah'' `'Kahjuks on viimane lehekülg välja tiritud.''Rando sulges raamatu ja pani selle tasku tagasi.''Ma ütlen sulle Sten. See on lõpuks see.'' `'Jep, ainult et meil on väike probleem'' ja Sten näitas väljas olevale Signele, kes telefoniga rääkis.
Seepärast palun sind, armas noormees, et sa läheksid seda lindu taga otsima, ja kui sa teda leiad, siis võta ta kinni ja tapa ära ning too süda ühes siia. Ma tean, see lind on küll väga kaugel siit, ühes kirikus, aga ma loodan, et sa saad seda leidma." Kui jutt tüdrukul räägitud olnud, pannud ta nooremehele leiba ja mõnda muud teemoona kaasa ja saatnud teele. Kui noormees juba tüki maad oli edasi rännanud ja kõht kaunis tühjaks oli saanud, võttis ta reisitasku välja, laotas rätiku laiali maa peale ja hakkas sööma. Enne aga, kui ta veel leiba suhu ei olnud pistnud, hüüdnud ta: "Hei! Kes minu külaline tahab olla, see tulgu sööma!" Kohe tulnud üks metshärg tema juurde, lasknud kõhuli maha ja hakanud nooremehega seltsis sööma. Kui ta kõhu täis saanud, lakkunud keelega suu puhtaks ja ütelnud nooremehele: "Kui sul abi tarvis on, siis kutsu mind." Sellepeale läinud ta kohe jälle nooremehe juurest ära.
miljoni aasta kivimitest.Lääne-Austraalias aga on omapärased kivist sambad püsti. Need lubjakujukesed moodustusid algselt 20000 aasta eest liivaluidetel kasvanud taimede juurte ümber. Tuhandete aastate jooksul lisandus neisse lubjasooli ning kujunesid kivimoodustised, mis ilmusid nähtavale pärast seda, kui tuul neid ümbritseva liiva ära puhus. Liivakõrb Ka liivakõrbed tekkisid mitmete aastate jooksul mäestikest. Jõed kandsid liiva tasandikele, kus tuul selle laiali laotas. Osa kõrbeliivast pärineb ka järve- ja mererandadest, kuid ka sinna on see saanud mäestikest jõgede vee abiga.Suurim katkematu liivakõrb asub Araabia poolsaarel. Tal on kurja kuulsusega nimi- Rub al-Hali. See võtab enda alla 647500 ruutkilomeetrit.Mitte miski ei too kõrberomantikat paremini esile, kui merena laiuvad liivalagendikud oma kaunite lõputute laineahelikega. Liivakõrbega kaasnevad alati ka liivaluited. Tuul võib luidetele mitmesugust kuju anda. Mõnda tüüpi
Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Lääne-Eestis oli kombeks tanutada mõrsjat aidas või rehe all, veimekirstu juures, kusjuures pruut istus kirstu peal. Suurem hulk pulmarahvast istus tanutamise ajal söögilauas. Kohati tanutati mõrsjat kogu pulmarahva juuresolekul. Mõrsjale pandi tanu pähe pulmaliste keskel söögilaua taga. Ent selleski avaldus tendents kombetalitlust varjata: tanutaja varjas mütsi pähepanemisel oma kehaga noorikut, laotas mõrsjale üle suure räti või püüdis mütsi märkamatult pearäti alla torgata. Tanutamine oli üleminekuhetk neiupõlvest noorikupõlve ja seega uskumuste kohaselt (nagu kõik sellised kriitilised hetked - sünd, surm jne.) kergesti mõjutatav igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt. Selline kartus tingiski kombe varjamist ja peitmist. Mõnel pool järgnes tanutamisele veel sümboolne neiupõlvest ,,väljatõmbamine" või ,,väljatõstmine"
Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis, kui ta poleks Prints, oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered, mis loodud. Halltiib avastas, et nende riided on läbinisti niisked ning arvas, et vahepeal oli vähest vihma sadanud. Ja ta polnud eksinud, sest peagi kohakuti pilved hargnesid ja päikesejoad laskusid kiirtena maa poole. Seal, kus valgusvihk tihedam oli, sulandusid koitu seitse pastelset värvi vikerkaar laotas oma sametised tiivad ühest veeservast teiste, sukeldudes nii suure hooga, et suure kaare alla tekkis veel teine, palju kahvatum vikerkaar ja vastupidiste värvijärjestustega. Elisa raputas Printsi ärkvele ja näitas talle taevaimet. Jerome vaatas kaua, pilgutamata vahepeal silmigi kartes, et vikerkaar võib ära kaduda, kuid seda ei juhtunud ka poole tunni pärast mitte, kui nad lükkusid õhku ja lendasid tagasi terrassi poole, kiirustamata, nautides iga
Nõndasamuti on lugu pilvede, rannajoone, taimelehtede ja tuule poolt liivale joonistatud lainemustriga. Kuid fraktalid peituvad ka abstraktses kunstis. Iga kunstnik on neid erinevalt esitanud ja nõnda põhineb fraktaalsuse leidmisel näiteks kunstivõltsingute avastamise uus matemaatiline meetod. Kuid miks ikka inimesele tundub üks abstraktne pilt ilusam kui teine? Seda on nüüd püütud leida kuulsa Ameerika kunstniku Jackson Pollocki maale uurides. Pollock laotas lõuendi põrandale ja tilgutas või nõristas siis sellele eri värvitooni segusid. 1999. aastal leiti, et Pollocki maalid on enesesarnased. Jackson Pollocki maalid on enesesarnased ja suure naabervärvide kontrastiga. Võibolla just sellepärast avaldavad need muljet. Nüüd on Los Angeleses tegutsev füüsik Jonas Mureika analüüsinud 13 Pollocki ja teiste kunstnike töid. Pettumuseks ei suudetud värvimustrite fraktaalsuse põhjal kunstnike vahel vahet teha
Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülejäänud õlu kõigi nelja tuule poole. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa mõrsja hobusele looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks
aeg oli raske siis gangsterid, vaesus, kriis. Oli öö nagu ikka siis loeti dollareid USA-s kuid sel hetkel Chicago sai kurikuulsaks üle maa Al Capone on nüüdsest boss elu väärt vaid mõni kross ning on lauldud selle laul, kes veel seadust hoiab aus Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis teki üle laste laotas ta Jumalasse usu kaotas ta sellel ööl Nurgalt ilmus üks tume Ford automaat jälle sülgas tuld 38 teadku linn nüüd et Al Capone pole mingi süütu kloun Kõlas laske lausa reas kõlas häälgi nende seas: 'Poisid, võmme juba on saanud surma sadakond!' Ja ema nutma jäi sel ööl kui ringi surm Chicagos käis isa polnud tulnud koju töölt oodata võis kõike sellelt öölt veel ja veel Ja ema nutma jäi
loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobuselt looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne, mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks. Oma
loomadele kahju ei sünniks. Jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et
lastel ei oleks veesurma kartust.
ja viskas kasti Niilusesse. Osirise naine viljakuse ja emaduse jumalanna Isis otsis tema säilmeid, kuni ta need puutüvesse peidetuna leidis. Puu hoidis üleval Byblose palee katust. Isis otsustas kirstu avada, aga Osiris oli juba surnud. Ühe müüdi järgi kasutas Isis oma isalt õpitud loitsu Osirise ellu äratamiseks, et temaga laps saada. Hiljem suri Osiris uuesti ja Isis mattis ta laiba kõrbe. Hiljem leidis laiba Seth, kes lõikas selle neljateistkümneks tükiks ja mööda maad laiali laotas. Isis otsis kõik kehaosad üles (peale peenise, mille sõid kalad ära), sidus need kokku ja mattis Osirise. Jumalad olid Isise pühendumisest üllatunud ja taaselustasid Osirise allmaailma jumalana. Apis on Vana-Egiptuse viljakuse-, jõu- ja uuestisünnijumala Hapi (kiirustav, ruttav) kreekapärane nimi.Apis oli vanim ja tuntuim sõnnikujuline jumalus; viljakuse, jõu ning meheliku sigivuse kehastus.Hapi peamine kultuslinn oli Memphis Vanas Riigis, kuhu
koneled, oleks hea eluase nii sulle kuj mulle. Ma tulen sinuga kaasa." "Lahme siis." Karjus jattis teejoomise pooleli, sidus v66 v66le ning laks Vooraga ule magede. Esimese paeva sammusid nad korvuti ning vahetasid harva mone sona.Vooras kaskis karjusel hoida pilk kindlalt teerajal, mis magede nolvadel ussina kaugusse lookles ning homsesse suundus..:Nad laksid vaikides, nende jalad vajusid pahkluudeni tolmusesseliiva. Ohk oli raske. Karjus keskendus rajale, kuid tema vaim laotas oma tiivad laiali. Vaimus nagi ta lisaks sellele rajale ka koiki teisi maailma radu, nii neid, mida kaiakse iga paev, kuj ka neid, mis olid sajandite eest rohtu kasvanud. Ta nagi radasid ja neil kondivaid inimesi, tundis onnevarinat koos nendega, keda tee tegi vabaks, aga ta tundis ka raskuse koormat koos nendega, keda tee rusus. Ta tajus lahkujate valu, paralejoudjate roomu, hulkurite juubeldust alatisest teelolekust. Koik kunagi elanud teekaijad said korraga
ja stiili piir on aga tihti ebakindel ning tunnetuslik kunstikirjanduses kasutatakse neid väljendeid ka sünonüümidena (sama sõna pideva kordumise vältimiseks). Jackson Pollock (1912-1956) Jackson Polloch oli abstraktse ekspressionismi kõige silmapaistvam esindaja. Sürrealistide automatistlikud joonistused ja põlisameeriklaste tseremooniate nägemine mõjutasid teda looma täiesti ebatraditsioonilist kunsti. Kuulsuse tõid talle nn. dripping- maalid. Pollock laotas hiiglasliku lõuendi maha ja lasi värvil pintsli otsast või augustatud plekkpurgist sellele niriseda. Ümber maalipinna liikudes, kükitades ja tantsiskledes ning hoogsate käeviibutustega värvi niristades tekkis sellele joonte ja täppide rägastik. Selline maalimiseprotsess sarnanes rituaaliga, mille üks kriitik nimetas action paintinguks ehk tegevusmaaliks. Veel abstraktsele ekspressoinismile kuulsaid kunstnike: Arshile Gorky (1904 -1948), Franz Kline 1910 - 1962). (Weebly 2013) 5.3
Varsti tuli Tursa Simmu, kes aitas perel alati õlut tähtpäevadeks valmistada. Järgmise päeva õhtul saigi oasupi kõrvale õlut juua. Mõne päeva pärast hakati Jutat koju ootama ja Viia ei saanud märkimata jätta, et küllap Juta läks uut kohta üle vaatama, vihjates selgesti sellele, et koolmeister Tammise ja Juta vahel midagi toimumas on. Juta tuli alles pühadelaupäeval ja hakkas kohe majas talitama. Kustas tõi sisse masinapahna ja laotas selle esiseina äärde. Õhtul pärast sauna toodi söögid ja õlu lauale. See oli lihtne, pidulik tund jõuluõhtu vanas põlises talus. Varsti süütas isa küünlad, Heino laulis heleda häälega ja kõikide südamed olid härdad. Peale seda viis veel ema loomadele leiba, et nemad ka jõule tunneksid. Kui kõik olid oma kambritesse läinud, jäi Kustas üksi jõulupuu juurde ja mõtles, et ta jääb nüüd koju.
kandsid värvi lõuendile hoogsalt ja nii on nende piltides dramaatilisust ja emotsioone. Värvivälja maalikunstnike teosed näevad välja rahulikumad, kuid nendes on kasutatud värvuste emotsionaalset mõju. Jackson Pollock oli abstraktse ekspressionismi kõige silmapaistvam esindaja. Sürrealistide automatistlikud joonistused ja põlisameeriklaste tseremooniate nägemine mõjutasid teda looma täiesti ebatraditsioonilist kunsti. Kuulsuse tõid talle nn. dripping-maalid. Pollock laotas hiiglasliku lõuendi maha ja lasi värvil pintsli otsast või augustatud plekkpurgist sellele niriseda. Ümber maalipinna liikudes, kükitades ja tantsiskledes ning hoogsate käeviibutustega värvi niristades tekkis sellele joonte ja täppide rägastik. Selline maalimiseprotsess sarnanes rituaaliga, mille üks kriitik nimetas action paintinguks ehk tegevusmaaliks. Uudne oli ka nö. kogu-pinna-lähenemine, sest kunstnik liikus tegutsedes ümber maali, seega
ja ei olnud nõus vanematele valetama et elli koso nendega on kuigi tegelikkuses oli hoopis koos Otiga. Tiina hakkas ennast halvasti tundma ja kui ta Indrekule sauna süüa viis rääkis et tema headuse pärast on kõik tülis ott ja oskar ei saa läbi ja elli ajab nagu pöörane otti taga , kuid indrek ei osanud midagi selle peale kosta ja Tiina läks sama targalt tagasi koju. Kui tiina ühel päeval sõnnikut laotas tul itema juurde huigates Eedi ja suurustas kuidas ta oma õest Helenest ja Juulist üle on . Kuid tiina ütles et nii ei ole viisakas ja üldse õpetas kuidas on ja ei ole viisakas . Päev- päevalt käis eedi tiina juures jutustama kui too aga sattus üksi jääma tunnistas kõik oma vembud ülesse ja näitas oma arme . Ta rääkis et ta teeb krutskeid ja nüüdsest peale vaid poistele kuna tema õe Juuli juures käib Ott kellele meeldib Eedil vempe visata
Karukasukas karusammal, jah, mõmm, mõmm! Kivil kena olla, karul kena käia, mõlemal on karvakasukad. Kivikasukas ülitore, jah, kõmm-kõmm! Karukasukal viga pole, jah, mõmm-mõmm! Kivi magab õues, karu metsa põues, mõlemal on karvakasukad. Jänesepoeg Metsas, lähedal oja, tillu Jüts ja Anni leidsid jänesepoja halli, Jüts ja Anni. Kõrvad pikad ja saba väike -- oh sa aeg! ,,Anni, põllega taba, tillu jänesepoeg!" Laotas tilluke Anni jänku pääle põlle, mõtles kui mängukanni hellalt võtta sülle. Egas jänku ka maga: näuhti -- oh sa aeg! oli põõsaste taga väike jänesepoeg. Mängulaul Tsaa, tsaa! Raa, raa! Tule homme vara! Meil on homme rootsi tants, kahe siku sarvetants, Tsii, tsii! Rii, rii! Ära metsa mind vii! Kuusemetsas karutaat, haavametsas haldjataat. Tsuu, tsuu! Ruu, ruu! Jääme parem koju! Kodus kapis kanaroog, memmel magus munaroog
povorotnõi). Seda kasutati ka Eestis (Ulilas näiteks). Masin oli pöördplatvormiga ja roomikkäituriga. Töötamisel pööras platvormi, liikus edasi 0,3...0,4 m ja kaevas uuesti. Karjääri laius 12,5 m, sügavus 4,25 m. Turvas haarati koos kändudega (suured kännud purustati), need separeeriti, turvas läks edasi purustisse ja pressi ümbertöötlemiseks ning sealt laaditi lintimis-masinasse. Viimaseid oli komplektis 2 tükki. Üks laotas turvast maha kuivatusväljakule, teist laaditi samal ajal täis. Kolmes vahetuses toodeti 30...40 tuhat t. aastas. Kirjeldatud komplektil oma positiivsete omaduste kõrval oli ka rida puudusi: Masinad rasked, kallid, mootorid 350 kW võimsusega. Mass 44,5 t. Meeskonnas 5..6 meest. Nõudsid kõrgepinget. See teeb antud tehnoloogia väheefektiivseks väiksemates tootmisüksustes (alla 50...80 tuhat t aastas). Eestis lõpetati nende kasutamine 70.ndate lõpus.
3. Armastusluule-kuulub ta luule helgemasse poolde. ,,Üle vee" 4. Mõtteluule-kajastuvad ta enda tunded, mõtted ja meeleolud, hirmud ja ängid.Räägib iseendaga kuuldavalt. ,,Sina ja mina" Mu ees on surm, Küll ilus on nurm, Ma tunnen ta vina, kus õitsed sina! Ja säälpool on nurm, Mu ees on aga surm, Kus õitsed sina: ma tunnen ta vina. ,,Mets kohas" Mets kohas tumedalt, tõelt... Ma kuulasin hirmuga. Ta kohin tiibu laotas Mu üle ju hälissa. Ta tume kohin jäi rinda, Seal kohab nüüd alati Ma nagu tad taga leinan, Ei rõõmsaks saa iialgi. 2.SOPHOKLES ,,KUNINGAS OIDIPUS" Teos rajaneb vanadel Teeba müütidel, mille kohaselt Kadmose suguvõsa hävib väärtegude pärast. Teeba asutaja Kadmose suguvõsa tabasid õnnetused. Delfi oraakel kuulutas, et Kadmose pojapoeg Laios tapab isa ja naib ema. Kui Laiose naisel sündis poeg, puuriti lapsel
taha. Päevad veeresid ja nädalad möödusid ning valmisid vaibad vaipade järel, üha uusi kirjeid leiutas Eit.Ühel kevadhommikul oli lõim lõppenud ja Eit kutsus Taati vaipasid maha laotama. Terve maailm lõi korraga särama, Eit teadis, et tema töö oli korda läinud. Taat arvas, kord saab maailmas palju maid ja inimesi olema ning hakkas maadele nimesid panema: Rootsimaa, Saksamaa, Venemaa jne.Ühele maale tahtis ka Eit nime anda ja õmbles lapikotikestest vaiba ja laotas selle viimasele paljale maaribale põhjapiiril. Sellele maale pani ta nimeks Lapimaa...kivide vahelt ajas end püsti lapi moon Seda raamatut tahaksin kindlasti lugeda lastele kadripäeva eel või siis rahvaloominguga seoses. Raamatust võib leida väga ilusaid mustreid. Kodused asjad Pildid joonistas Jaan Tammsaar 43
maha; järelejääjad sattusid veel raskema ikke alla. Kõige kauemini ja visamalt panid saarlased vastu; aasta pärast olid ka nemad võidetud, üheksa tuhat inimest ühekorragajnaha raiutud, nende «kuningas» jalgupidi üles poodud ja viimsed vabadus? riismed nii siin kui mannermaal raudse luuaga välja pühitud. Rahu valitses jälle kõigel Liivi-ja Eestimaal, mis nüüd mõlemad Saksa ordu raske käe all õhkasid. Maa imes vereojad enese sisse ja tuul laotas surnuhaisu laiali. Sepp Villul oli priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget näha ei saanud. Aga mis seal palju kurta? Tema lugu ei olnud pahem kui terve rahva lugu. kelle vangipõlveks raske orjus oli ja kelle elulaevast ebausk, toorus ja viletsus pilkase pimedusega katsid. Sepp Villu unustas taevatähtede hiilguse, lillede lõhna ja lindude laulu; tema rahvas on terve oma ajaloo ara unustanud. Sepal oli visa elu
-- Vaene Guillaume! Sa, mu paksuke, lõõtsutad päriselt!» Ta õhutas innukalt kelli takka ja need hüplesid kuue-kesi võidu, raputasid oma läikivaid laudjaid, nagu hispaania hobueeslite kisarikas voor, mida ajaja kord siit, kord sealt oma astlaga torgib. Kui ta pilk tungis läbi pilude laiadest kivitahvlitest kilpide vahel, mis kellatorni püstloodis seina teatud kõrgusel katab, nägi ta äkki platsil kentsakalt riietatud noort tütarlast, kes seisma jäi, vaiba maha laotas, kuhu kits asus, ja vaatajate rühma sõõris nende ümber. See pilt andis ta mõtetele sedamaid teise suuna ja jahutas ta muusikaentusiasmi, nagu tuulepuhang sulavaigu hanguma paneb. Ta jäi seisma, pööras kelladele selja ja kükitas kiltkivist varikatuse taha, hakates tantsijannat üksisilmi vahtima sama unistava, õrna ja pehme pilguga, mis juba kord varem ülemdiakoni jahmatama oli Pannud. Unarusse jäetud
Nüüd ilmus rodu sipelgaid, teadmata õieti, kust kohast, ja asus tööle; üks neist maadles südikalt surnud ärnblikuga, kes oli viis korda temast suurem, ja sikutas teda üles kännu otsa. Pruunitäpiline lepatriinu ronis peadpööritavas kõrguses rohulible otsas ja Tom kummardus tema juurde ning ütles: «Lepatriinu, lepatriinu, lenda ära koju, kodus on sul tulekahju, lapsed üksipäini.» Lepatriinu laotas tiivad laiali ja lendas asja järele vaatama, mis poissi sugugi ei üllatanud, sest ta teadis juba ammu, et see put ukas oli väga kergeusklik tulekahjude suhtes, ta oli korduvalt tema lihtsameelsust proovinud. Siis tuli üks ümmargune mardikas ja Tom puudutas teda, et näha, kuidas ta jalad keha ligi tõmbab ja teeskleb, nagu oleks ta surnud. Linnud sädistasid selle aja peale juba kõigest jõust. Irvräästas, põhjapoolsete osariikide pilkaja,
kõrvu jälgimist. Ta ei eksinud: mõne hetke pärast kostis seestpoolt kaks nõrka koputust. Noor naine vastas tänavalt üheainsa koputusega ja luuk avanes praokile. Võib arvata, kui ahnelt d'Artagnan kuulas ja vaatas. Õnnetuseks oli valgus teise tuppa viidud. Noormehe silmad olid juba pimedusega harjunud. Pealegi kinnitatakse, et gaskoonlase nagu kassidegi silmadel on võime näha ka öösiti. D'Artagnan märkas, kuidas noor naine taskust mingi valge eseme tõmbas ning kiiresti laiali laotas -- see näis 123 olevat taskurätik. Taskurätiku nurka näitas ta kaasvestlejale. D'Artagnanile meenus taskurätik, mis ta proua Bonacieux' jalge eest oli leidnud ja mis omakorda meenutas Aramise jalge eest leitud rätikut. Mis pagana tähendus võis ometi olla sel taskurätikul? Oma peidukohast ei võinud d'Artagnan Aramise nägu näha. Ta ei kahelnud hetkegi, et see on ta sõber, kes kõneleb tänaval seisva daamiga. Uudishimu võitis ettevaatuse ja
vaikinud, nagu oleks ta kaasa läinud itta taganenud paksude pilverüngastega. Jõe voogudel läigatas varjunditesse valguv roheline luht ja tume kõrkjastik raputas oma pruuni pead. Häälitsesid vees peegelduvad pääsukesed ja sulpsatasid kalad, muidu oleks võinud arvata, et on saabunud kõigile juba öine uinak. Jõevee läikival lindil, rohelistel kallastel ja kaugemale taganenud kasestikul hõljus nagu mahajäetuse nukrust, kui Indrek peatus silmapilguks sillal. Kodu ema laotas parajasti aiale pesutükke. Indrekut nähes ta ütles: ,,Tuli veel õigel ajal meele, otsisin pambust su särgid, püksid välja. Juba viledaks läind teised. Ehmatasin päris ära kohe. Ikka tegin alles sulle uued ja puhtlinased, juba läbi! See on vist see linna pesu, ei muud midagi. Kes see peseb sul?" ,,Käib pesunaine, võtab mustad ja toob puhtad tagasi," vastas Indrek. ,,Tema süü see siis ongi," arvas ema, ,,minu oma käes peavad särgid ikka mitu-setu aastat vastu
annaabi.ee 
