Maailma loomine Piibli ja F.R. Faehlmanni müüdi „Loomine“ järgi (2)

Maailma loomine

Piibli ja F.R. Faehlmanni müüdi „Loomine“ järgi

Sisukord

• Loomismüütidest
  
• Friedrich Robert Faehlmannist
  
• Piiblist
  
• „Loomine„ Friedrich Robert Faehlmann
  
• Maailma loomine Piibli järgi.
  
• Võrdlus
  
• Kasutatud kirjandus
  

Loomismüütidest
Loomismüüdid ehk tekkemüüdid on pärimuslikud lood objektide ja nähtuste tekkimise kohta. Omaette rühma loomismüütide hulgas moodustavad kosmogoonilised müüdid: kogu teadaoleva maailma tekkimise kohta.
Tunnetuslikult on loomismüüdid kultuuri jaoks oluline kogum teadmisi sellest, kuidas ja miks on asjad maailmas just niimoodi ja mitte teisiti. Sageli on loomismüüdid seotud seletusmüütidega.
Loomismüütide funktsiooniks võib olla maailma asjade muutmine ja mõjutamine. Loomismüüt võib olla loits, ravimisvormel, sünnisõnad jne.
Seos loomismüüdi ja loitsu vahel tuleneb animistlikust mõtteviisist, mille kohaselt on maailm (ja tema nähtused ning objektid) hingestatud. Selle mõtteviisi (uskumuse) kohaselt saab nähtusi ja objekte mõjustada suheldes nende hingega (vaimuga). Seda vaimu (või hinge) saab mõjutada, kui talle esitada tema sünnilugu.
Žanriliselt võib loomusmüüt olla esitatud nii jutustusena, lauluna, tantsuna, draamana või nende seguna.
Vormiliselt võivad loomismüüdid olla väga ulatuslikud ja komplitseeritud , kuid on küllaldaselt ka lühivormilisi loomismüüte (mõistatuste, vanasõnade, kõnekäändude vms kujul). Loomismüüdid võivad eksisteerida nii suulises pärimuses kui ka kirjalikult fikseerituna. Paljude religioonide pühakirjad, eeposed jmt sisaldavad loomismüüte.
Loomismüüdi järgi võib loomine toimuda väga erinevalt.

Friedrich Robert Faehlmannist

Friedrich Robert Faehlmann (31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.

Õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.

Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri " Mein Streit mit Nolcken " 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" ( Muistend Kalevipojast (ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald .
1840– 1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", " Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Friedrich Robert Faehlmann
Piiblist
Piibel on ristiusu kanoniseeritud Pühakiri. Piibel koosneb 66 "raamatust" ehk iseseisvast osast, mis on koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 a eKr kuni 2. sajand pKr. Paljud kristlased usuvad, et Piibel on "Jumala Sõna", mis on kirjutatud või inspireeritud Jumala poolt. Piibli kuuskümmend kuus raamatut jagunevad kolmekümne üheksa raamatuga Vanaks Testamendiks ja kahekümne seitsme raamatuga Uueks Testamendiks. Piibli tekstid on erinevate autorite poolt kirja pandud ja välja kujunenud pika aja jooksul. Tekstide kujunemist uurib teoloogia valdkonda kuuluv eksegeetika. Vanimad koopiad Vana Testamendi tekstidest on enam kui 2500 aastat vanad. Uue Testamendi vanimad ürikud on pärit teisest sajandist pKr.)
Friedrich Robert Faehlmann „Loomine“
Friedrich Robert Faehlmanni müüdi kohaselt on maailma looja staatuses Vanaisa. Vanaisa oli kangelased loonud, et kasutada nende nõu, oskust ja jõudu. Kõige vanem neist oli Vanemuine . Vanaisa oli ta vanaks loonud, hallide juuste ning habemega ja talle vanaduse tarkuse andnud, aga ta süda oli noor ja tal oli luulekunsti- ning lauluanne. Vanaisa kasutas tema tarka nõu, ja kui murepilv ta otsaesist varjas, mängis Vanemuine ta ees oma imepärast kannelt ja laulis talle oma armsamaid laule. Teiseks kangelaseks oli Ilmarine , kes oli parimas meheeas ja mehejõus, elutarkust täis ja mõtliku ilmega. Temal oli kunstianne. Kolmandaks kangelaseks oli Lämmeküne, kes oli väga reibas, ülemeelik, alati hea tujuga ja väga rõõmus. Oli ka vähem tähelepandavamaid kangelasi , nagu Vibuane, kuid kõik pidasid üksteist vendadeks ja Vanaise nimetas neid kõiki oma lasteks. Nad kõik elasid Kalevalas.
Müüdi kohaselt oli Vanaisa üks päev astunud kangelaste juurde ja öelnud, et ta on omast tarkusest otsustanud maailma luua. Kangelased kiitsid selle muidugi heaks. Sellel ajal kui kangelased magasid , oligi Vanaisa loonud maailma. Kangelased imestasid ning hakkasid maailma täiendama. Vanaisa oli ise aga magama läinud, kuna ta oli loomisetööst väsinud. Niisis , võttis Ilmarine tüki oma parimat terast ja tagus sellest võlvi, mille ta telgiks üle maa laotas. Ta kinnitas sinna külge ka kuu ning tähed. Nii tekkisidki taevas, kuu ja tähed. Hiljem võttis vanaisa eeskojast valguseandja ja pani ka selle telgi külge. Nii tekkis päike. Rõõmus vanemuine haaras kandle, ning hüppas maapeale. Tema tärgatas lilled, puud ning laululinnud, kes laulsid koos temaga. Ka teised kangelased pillerkaaritasid metsades ja mägedes. Vanaisa oli ärganud ning tähele pannud , et kangelased on maailma muutnud. Ta oli tehtuga rahul, tema sõnul oligi kangelaste ülesanne maailm ilusaks teha. Vanaisa lubas ka inimesed ja igasugused loomad luua, kes hakkavad maailma looma. Inimene pidi aga nõrgem olema, et ta ei saaks oma tugevusega kiidelda. Kangelased pidid aga inimestega läbi saama ja segunema, et tekiks tugev sugu, mis ei jää kurjale kergesti alla. Kurjust aga ei saanud vanaisa kaotada, kuna ta nimetas seda headuse mõõtjaks ja kihutajaks.
Maailma loomine Piibli järgi
Piibli järgi oli maailma loojaks Jumal. Mida Jumal ütles, see sai teoks. Jumal lõi maailma kuue päevaga. Esimese päevaga lõi Jumal taeva, maa ja valguse ning lahutas valguse pimedusest. Valguse nimetas ta päevaks ja pimeduse ööks. Teise päevaga lõi ta laotuse, mille nimetas ta taevaks. Kolmanda päevaga lõi ta kuiva maismaa. Veekogud nimetas ta mereks. Veel lõi ta maapeale erinevaid liike viljapuid, haljast rohtu ja muid seemet kandvaid taimi. Neljandal päeval lõi ta seatud ajad, päevad ja aastad ning tähed taevasse . Viiendal päeval loodi maismaale erinevat liiki linde ning vette elavaid olendeid . Jumal õnnistas neid ja soovis, et neid saaks palju. Kuuendal päeval lõi Jumal maapeale veel erinevat liiki olendeid, roomajaid, kariloomi ja metsloomi. Veel loodi kuuendal päeval inimene, valitsemaks loodud olendite üle. Jumal lõi mehe ja naise oma näo järgi ja nimetas nad meheks ja naiseks . Jumal õnnistas ka neid ja soovis, et ka neid saaks palju.
Jumal ütles inimesele, et neile on toiduks viljakad taimed, nende viljad . Loomadele oli söögiks haljas rohi .
Võrdlus
Müüt „Loomine“ on muistsete eestlaste arusaam maailma loomisest, mille Faehlmann müüdina kirja on pannud. Piibel on aga kristlaste arusaam maailma loomisest. Sarnasuseks on see, et mõlemas loos on olemas nii öelda põhijumal, „Loomises“ Vanaisa ja Piiblis Jumal. Põhiliseks erinevuseks on see, et Piibli järgi lõi ja vormis maailma ainult Jumal, „Loomine“ järgi täiendasid loodud maailma ka teised jumalad.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Loomism%C3%BC%C3%BCdid
http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Robert_Faehlmann
http://et.wikipedia.org/wiki/Piibel
Piibel. I Moosese Raamat 1. peatükk.
„Müütilised muistendid“ Friedrich Robert Faehlmann