"Seitse venda" (17)

„ SEITSE VENDA”, Aleksis Kivi

Kord elasid kaugel metsa põhjas üksikus kohas seitse venda. Vanemad olid neil juba mõnda aega surnud. Peale nende eneste ei pidanud nad kedagi teisi inimesi ega ka naisterahvaidki eneste juures, kõik elasid poissmehe elu ja tegid kõiksugused tööd ja toimetused, olgu meeste- ehk naisterahva tööd, ise kõik ära.
Kui nad ju kõik naisevõtjate aruliseks olid saanud, mõtlesid nad hakata naisi võtma. Et aga tuntud ega teatud naisterahvaid neil ei olnud, siis võtsid nad nõuks otsimise peale ilmasse välja minna. Aru peeti niimoodi, et kuus vanemat venda otsimise peale välja lähevad selles tingimises, et ka noorema vennale , kes koduseid asju senikaua toimetama peab, naise peavad tooma.
Teekond algas. Reisimoonaks võtsid nad ka igaüks pauna leiba ligi ja hakkasid võõramaale sammuma. Tee viis neid ühest suurest metsast läbi. Kaugel sügavas metsa põhjas, tee ääres, oli üks saunahütt koguni viletsas vormis. Kui reisijad , kuus venda, selle hütikese ligi jõudsid, siis nägid nad, et üks vana hall vanamees istus sauna ukse läve peal. Kui vanakene neid noori mehi nägi, küsis ta nende käest: "Kuhu te lähete, noored mehed?"
"Endile naisi otsima ," andsid noored mehed talle vastuseks.
"Noh, hea küll," ütles jälle vanake , "tooge siis mulle ka, aga hästi noor ja priske!"
Noored mehed hakkasid naerma ja ütlesid: "Ise hall kui öökull ja veel tahad naist, prisket ja ilusat pealegi!"
Vanameest naeruks pannes sammusid noored mehed jällegi edasi ja jõudsid mõne aja pärast ühte võõrasse linna. Seal läksid nad kõige esimesesse majasse sisse ja rääkisid oma soovid ära, mispärast nad reisivad. Õnneks juhtus ka, et sel majaperemehel oli seitse tütart. Kohe hakkasid noored mehed nendega kosimese kaupa tegema, mis ka kohe nende naisterahvaste kui ka nende vanemate poolt hea meelega vastu võeti. Kui kaubad kõik koos olid, võtsid noored mehed need naisterahvad, kõik seitse tükki (seitsmes, noorem, pidi noorema vennale, kes kodu jäi, saama) kaasa.
Kui nad jälle tagasi tulles olid selle saunahüti juurde jõudnud, kus hall vanamees ukse lävel istus, kui nad reisule läksid, istus vanamees jälle ukse läve peal. Niipea kui vanamees neid nägi tulema , tõusis ta lävelt ülesse ja ruttas noorte meeste vastu, kelledel seitse naisterahvast kaasas oli. "Väga hea, et mulle ka tõite," ütles vanamees rõõmsal meelel.
"Ära rõõmusta, vanamees! See põle sinu jägu, vaid see on meie noorema venna jägu, kes praegu kodu on," ütlesid noored mehed vanamehele.
Sellepeale astus vanamees noortemeeste ligi, torkas oma halli kepiga igaühe nende külge ja pomises mõnda nõiduse sõna, mispeale kõik halliks kiviks endid muutsid. Kõige noorema tüdruku, keda noorem vend pidi saama, võttis hall vanamees omale sauna, naiseks .
Naisterahval hakanud viimaks saunas igav ja kippunud sagedasti ära: "Mis ma teen siin metsas, mul on kange igav."
Vanamees ütelnud: "Põle viga! Kui ma juhtungi ära surema, siis võta see hall kepp ja torka nende hallide kivide külge, mis siin sauna ees on, siis tõusevad su õed ja õemehed jälIe kõik elusse ja sa võid nendega minna. Ma olen ilma südameta, ma ei sure [---] küll kunagi ära."
Siis küsind tüdruk: "Kus su süda siis on?"
"Kas ma seda pean siis sulle ütlema?" ütelnud vanamees. "Noh, ma ütlen," lisand vanamees, "mu süda on magamisepadja sees."
Naisterahvas jäänud sellega seekord rahule.
Ükskord läinud vanamees kodunt ära metsa. Taga korjanud see naisterahvas hulga ilusaid roosisi ja ehtinud sängi kõik roosidega ilusasti ära. Vanamees tulnud kodu, näinud roosidega ehitud sängi ja puhkenud naerma: "Mis sa nüüd oled teinud!"
"Ma rõõmustasin vanakese südant," ütelnud naisterahvas vastu.
"O rumal, kelle süda padja sees!" ütelnud jälle vanamees.
Teine hommiku küsind jälle tüdruk vanamehe südame järele: "Ütle, kus su süda on?"
"Ma pean nüüd seda sulle ütlema! No ma ütlen peale, et sa hea laps oled: minu süda on toa suure ukse sees," ütles jälle vanamees.
Kui vanamees jälle kodunt ära läinud, korjanud tüdruk hulga kirjuid sulgi, teinud krooni ning ehtinud toa suure ukse krooniga ära. Kui vanamees kodu tulnud ja krooni ukse külles näinud, hakanud ta jälle suure häälega naerma: "O rumal, ukse sees minu süda siis!"
Seda kuuldes hakanud tüdruk nutma ja küsind jällegi nuttes vanamehelt: "Ütle ometi, kus su süda siis on."
"Kas ma pean siis sulle ütlema! No ma ütlen siis peale, et sa hea laps oled: mu süda on ühe linnu sees, see lind on ühes kirikus, mis väga, väga kaugel siit on."
Jällegi läinud vanamees kodunt ära. Selle vaheaja sees tuli kõige noorem vend, reisikepp käes, juba teisi vendi taga otsima. Kui ta ka selle sauna kohta sai, küsis see noor naisterahvas, kes just parajasti istus, sellelt noorelt mehelt: "Hei, noormees , kus sa lähed?"
"Vilets minu lugu ja kehva minu sugu," ütles noormees. "Mul oli kuus venda, need läksid naisi otsima ja pidid veel minule ka tooma, ma jäin senikauaks majahoidjaks kodu. Küll olen ma neid kaua oodanud, aga ei tule, ei tule. Ei tea, mis neil ometi on juhtunud?"
"Kui asi nii on, siis tule, võta minuga lõunat, küll ma siis sulle räägin," ütelnud tüdruk.
Noormees läinud saunahüti sisse, võtnud tüdrukuga ühes lõunat ja kuulanud suure tähelepanemisega kõik, mis tüdruk rääkinud. Tüdruk olla aga jutustanud: "Siin saunas elab üks vana hall vanamees, keda küll praegu kodu ei ole, see sorkas sinu vendade ja nende naisterahvaste külge, keda nad olid endale naisteks valinud, ja need said sedamaid kohe halliks kiviks. Mina, kõige noorem oma õdedest, olin ka nendega ühes, aga et vanamees minu külge ei torganud, vaid koguni mind omale naiseks valis, siis jäin mina üksi nende seast inimlikku olekusse. Et mul midagi vanamehe tahtmise vastu parata ei olnud ega võinud, pidin ma vastu oma tahtmist tema naiseks saama ja tema seltsis siin mustas saunahütis elama. Igavus tahab mind siia ära tappa, küll tahaks ma heameelega ära minna, aga ma tean, ma ei saa. Vanamees, kes mind kangesti taga ihkab, saaks mind taga ajama ja mind oma nõiakepiga torkama, kus ma ka niisamuti kui õed ja sinu vennad halli kivi sarnatseks saan. Ka on see vanamees ilma südameta ja ei mõtlegi veel surma peale. Aga ma tean, et ta süda ta oma ütlemise järele ühe linnu sees on, siis soovin ma, et see lind saaks kinni püütud ja süda välja võetud, et siis vanamees ära sureks ja ma sel kombel vaba põlve saaks. Seepärast palun sind, armas noormees, et sa läheksid seda lindu taga otsima, ja kui sa teda leiad, siis võta ta kinni ja tapa ära ning too süda ühes siia. Ma tean, see lind on küll väga kaugel siit, ühes kirikus, aga ma loodan, et sa saad seda leidma."
Kui jutt tüdrukul räägitud olnud, pannud ta nooremehele leiba ja mõnda muud teemoona kaasa ja saatnud teele.
Kui noormees juba tüki maad oli edasi rännanud ja kõht kaunis tühjaks oli saanud, võttis ta reisitasku välja, laotas rätiku laiali maa peale ja hakkas sööma. Enne aga, kui ta veel leiba suhu ei olnud pistnud, hüüdnud ta: "Hei! Kes minu külaline tahab olla, see tulgu sööma!"
Kohe tulnud üks metshärg tema juurde, lasknud kõhuli maha ja hakanud nooremehega seltsis sööma. Kui ta kõhu täis saanud, lakkunud keelega suu puhtaks ja ütelnud nooremehele: "Kui sul abi tarvis on, siis kutsu mind." Sellepeale läinud ta kohe jälle nooremehe juurest ära.
Kui noormees ka söönud saanud, pannud ta leiva jälle reisipauna tagasi, võtnud selga ja sammunud jälle edasi. Kui ta lõunaaja arvanud käes olema ja ka sammudega enese varju pikkust lõunaaja kindlamaks teadmiseks olnud mõõtnud, võtnud ta jälle oma reisipauna lahti ja hakanud sööma. Enne aga veel, kui ta leiba suhu ei pannud, hüüdnud ta: "Hei! Kes minu külaline tahab olla, see tulgu sööma!"
Kohe tulnud üks suur metssiga tema juurde ja ütelnud: "Ma kuulsin, siin hüüti sööma. Kas sina see olid, kes hüüdis?"
"Jah, mina see olin," ütelnud noormees. "Ole nüüd hea ja tule võta lõunat!"
Metssiga hakanud ka kohe nooremehega ühes sööma. Kui ta söönud saanud, ütelnud ta: "Kui sul abi tarvis on, siis kutsu mind," ning läinud sellepeale ära.
Kui noormees ka söömise lõpetanud, pannud ta jällegi reisipauna kinni, võtnud selga ja alanud oma minekut. Kui õhtu kätte jõudnud ja noormees oma õhtust söömakorda hakanud pidama, hüüdnud ta jällegi: "Hei! Kes minu külaline on, see tulgu minu juurde sööma!"
Kohe lennanud ilmatu suur kull niisuguse suure hooga , et kõik kohad aiva pimedaks läinud, tema juurde ja ütelnud: "Ma kuulsin, siin hüüti sööma. Kas sina see olid, kes hüüdis?"
"Jah, mina see olin," kostnud noormees ja käskind hakata ka kohe sööma. Kui kull kõhu täis saanud, ütelnud ta: "Kui sul abi tarvis, siis hüüa mind," ja lennanud seepeale ära.
Noormees lõpetanud ka söömast ja heitnud kohe väsimust puhkama . Hommikul , kui ta üles ärganud, hakanud kohe reisimisega peale. Varsti hakanud ka otsitav kirik kaugelt ja kaugelt temale silma paistma. Rõõmuga ja rutuga astub noormees edasi, et kord ometi kiriku juurde saada. Aga häda! Korraga ei saa ta enam edasi minna, suur jõgi ees. Mis teha? Noormees vaatab ja mõtleb, käib siia ja senna , ülepääsmist ei ole milgil kombel. Mõtleb oma eilse päeva juhtumisi ja tuletab ka sel kombel suurt metshärja sõna meelde: "Kui sul abi tarvis on, siis kutsu mind." Eilest metshärga meele tuletades mõtleb ta: "Oleks see härg nüüd siin, küll see jooks selle jõe tühjaks!" Silmapilk olnud metshärg seal, joonud jõe tühjaks ja läinud oma teed. Noormees läinud kuivi jalu jõepõhjast läbi ja reisinud edasi.
Kirik olnud juba kaunis ligi temale näha, kuid korraga jälle häda: suur müür ees, ei saa enam edasi. Noormees mõtelnud: "Oleks see suur metssiga, kes eile minuga ühes sõi, siin olema, küll see müüri ära lõhuks!" Jälle silmapilk olnud metssiga sääl ja lõhkunud müüri nii ära, et hobuse-vankriga oleks võind läbi sõita. Noormees läinud läbi müüri kiriku poole edasi. Metssiga lõhkunud ka kiriku müüri maha ja noormees läinud vabalt kiriku.
Kirikus näinud ühte lindu siia ja senna lendama, aga mis teha, ei saa kuidagi kätte! Mõtleb: "Oleks see kull, kes eile minuga ühes sõi, siin olema, küll see ta kinni võtaks!" Kohe olnud kull seal, püüdnud linnu kinni ja toonud nooremehe kätte. Noormees võtnud linnu kaendlasse ja hakanud tuldud teed tagasi selle saunahüti poole minema, kus see tüdruk oli, kes teda lindu oli käskinud minna otsima. Tagasi minnes käis ta selle tee kaks korda rutemalt ära, kui minnes oli käinud.
Saunakese juurde jõudes juhtus jälle vanamees kodunt ära olema. Tüdruk arvanud, et vanamees pea kodu tuleb, ja andnud nõu nooremehele kõige linnuga vanamehe eest kõrvale, vanamehe oma sängi alla minna, mida ka noormees kohe teinud.
Vanamees tulnud ka pea kodu ja kurtnud naisterahvale: "Mu süda teeb nõnda haiget, ei tea, kas hakkan surema," ja heitnud sellesama voodi peale pikali , mille all noormees peidus olnud. Noormees voodi all piigistanud lindu, vanamees kohe sängis oietanud. Mida tugevamini noormees sängi all lindu piigistanud, seda vägevamalt vanamees sängis aietanud. Viimaks kägistanud noormees voodi all linnu koguni ära ja - vanamees sängis olnud ka valmis (surnud). Siis tulnud noormees sängi alt välja, võtnud tüdrukust juhatatud vanamehe halli kepi ja torganud hallide kivide külge, mis sauna ees olnud ja milledeks tema kuus venda ja nende otsitud võõramaa naised nõidumise läbi olid vanamehest pandud saanud. Need said nüüd kohe, kui nõiakepp neid oli aga puutunud, jälle inimesteks tagasi muudetud ja üles äratatud. Kõik nõidusevangist lahti saanud nooremehe vennad ja nende naised olid väga rõõmsad, ja nüüd läksid kõik seitse venda oma naistega oma kodu ja elasid õnnelikku elu. Kui nad põle mitte ära surnud, siis elavad nad tänapäevgi veel õnnelikku elu edasi.