Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "L.Koidula ja J.Liivi luule analüüs ja võrdlus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
poeem, luuletus, liivile, koidulal, nutad, kauaks, ikoon, suurkuju, igatsus, koit, emajõe, ööbik, luulest, realistlik, armastatu, kunst, klassikalises, ehkki, hinges, ajalehes, hingevalu, isandaks, tall, muistne, luulekogu, põhiidee, lein, piiritletud, sedavõrd, omaselt, lumehelbeke, andest, ülim, pihtimus, varja, kordumatu, võrdkuju, seisusesseilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa. Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad, kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: ,,Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega." Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile. Sügis on kui kurb olevus , kes võtab üle sooja suve ilu: ,,Ei sa teadnud tänada / suve sooja! / Kui ta ilud tulid tooma sind." Kevadet kiidab Koidula mitmetes teostes, tuues ülistavalt esile kevadele iseloomulikke, kuid inimlikke tunnuseid: ,,Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!" Koidula laseb kevadet paista oma
pikemaks ja soojemaks. Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg. Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata. Kalurid lasevad paadid vette ja lähevad taas merele. Tänapäevamaailmas tähendab kevad ka paljude võidusõidualade uut hooaega nagu näiteks vormel ja motosport. Õpilastel hakkab kool lõppema, toimuvad eksamid ning ees on pikk suvepuhkus. Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega.
üldlaulupidu, Jakobsoni kolm isamaakõnet, ,,Kalevipoja" ilmumine. Ärkamisaja üldine õhkkond tingis selle, et Koidula loomingu põhiteemaks sai isamaa. Mu isamaa on minu arm, kell` südant annud ma, sull` laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! (,,Mu isamaa on minu arm") See luuletus on saanud eesti rahvale armsaks ja selle salmid on kujunenud peaaegu meie teiseks hümniks Gustav Ernesaksa viisistuses. Selle luuletuse viimases salmis on Koidula soov puhata kodumaa mullas:"Su rüppe heidan unele,/ mu püha Eestimaa!" Luuletaja soov täitus alles tema 60. surma-aastapäeval (1946), mil tema põrm toodi ära Kroonlinna kalmistult ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Oma luuletustesse on Emajõe ööbik põiminud ka eesti mütoloogia tegelasi:
arengu katkemist ja kannatusi, mida on toonud tervise purunemine ja eluprobleemid. Liivile teeb haiget isegi temale osutatud austus. Läbivad teemad kurbus, üksindus, enesekriitika, lootusetus. On ennast kirjeldanud halva ja mõttetuna. Sageli sees surm või selle eelaimdus. "Tulevik" ei tea, mis tulevik toob: kas armastatu või surma? "Rändaja" räägib vallasandi elust; üksik mees satub sooja kodusse "Noor-Eestile" on tänutäheks, et nad ta luulet avaldasid. Enesekriitiline luuletus, kus ütleb, et ta pole austamist väärt ja looming ka mitte. "Kangas" mõttekangas viis kaugele, kuid nüüd on katki vihje ärapõletatud loomingule "Helin" surma eelaimdus, heli on terve elu saatnud, valjenenud kuni surmani, luuletamine helises ta rinnus, see on tema elu ja hing "Lauliku talveüksindus" laulab surmani kurba laulu, kuni külmub "Ei näe enam" vaimupimedus, on kaotanud elus mõtte usu ja lootuse
rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas «Maarahva Samal ajal võimaldab see kirjavahetus üsna kasulist kalendrit». Tema tõlkelised jutustused sügava pilku intiimsesse sissemaailma, nende «Reinuvader Rebane» ja «Kilplased» on tunned. Nagu Koidula oma esimeses kirjas tänapäeval noorsooraamatud. K-i värsiloomingul Kreutzwaldile tunnistab ja nagu Kreutzwaldi (kogu «Viru lauliku laulud», poeem «Lembitu». vastusest selgub, oli Koidula juba 1866.a. katset Kreutzwald jätkas Faehlmanni tööd ja koostas teinud Kreutzwaldiga kirja teel ühendusse astuda. eepose "Kalevipoeg", mis ilmus 1862. aastal Koidula saatis talle oma luuletusi. Nende .Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud kirjavahetus kestis liigi 7 aastat. Esmakordselt rahvuseepos «Kalevipoeg», sai eesti rahvusliku ilmus nende kirjavahetus trükkis 1910
inimese vaheline tundeküllane armastus. Ta seob armastuse temaatika ka teiste teemadega nagu kodumaa ja loodus ning armastus just nende vastu. Ka ei saa öelda, et Liiv on armastuspoeeme loonud ainult väga positiivses laadis, siingi paistab silma tema kurvameelsus ja elus kogetu. Tema armastus Liisa Goldingi vastu, mis neid paraku aga kunagi kokku ei viinud on samuti üsna läbinähtavalt Liivi luules esindatud ja siinkohal on kirjeldused sünged ja kurvameelsed, kuid jällegi Liivile omaselt väga lihtsad ja lugejale mõistetavad. Mu viimne laul - ta kustub, ta kustub sinuga, ja sinuga kustub kõik elu ja sureb lauluga Luuletuses ,,Üks suu" on Liiv temale omases laadis kirjeldanud emaarmastust, millega tänase päevani lugejad väga kergesti samastuda saavad, see on kindlasti ka üks põhjus, miks tema
Rännak tärkamisest hääbumiseni Lydia Koidula ja Juhan Liivi eluteemalise luule võrdlus Mis on elu mõte ning kuidas elada täisväärtuslikku elu on küsimused, millele igaüks peab ise vastuse leidma. Rahvusliku ärkamisaja kaks kirjanikku näevad seda teekonda, vaatamata sarnastele eluaastatele, üsnagi erinevalt. Kui Lydia Koidula näeb eluteed pigem positiivse nurga alt, siis vastupidiselt sellele Juhan Liiv on kritiseeriv. Mõlemad kirjanikud kirjeldavad eluteekonda läbi looduse. Palju on luules kasutatud sügist. Sisse on toodud ka isamaa ning armastus. Lydia üks põhimõtetest on elu nautida niikaua, kuni veel noorus kestab. Määgi nüüd ja mängi veel, Kus sul õitseb lapsemeel: Sirgud sokuks, - oled kange, Külm ja tuim kui lumehange! Kuna Juhan põdes ravimatut haigust, siis tema pigem ootas surma, kui soovis elada. Mehe luule
"Vainulilled"(1866)-siin on saksa keelest tõlgitud ja mugandatud luuletusi loodusest,jumalast ja kodust. On ka tema enda loodud luuletusi nagu "Meil aiaäärne tänavas"-kus laps igatseb vaadata üle aia,aeg saabus,laps kasvas suureks,läks laia maailma,kuid seal polnud pooltki nii armas kui koduses külatänavas. "Juba kaseladvalt lehed langvad"-maalib pildi hilisest sügisest,kus puhub tuul ja päike on väsinud,kus ainult sõna kodu annab sooja. Kodusoojusest on ka luuletus "Kaugelt koju tulles"-võõras päike paistab külmalt,kõlab võõras keel.Kangelane tahab elada kodus,laulda laste laule. "Emajõe õõbik"(1867)-see teine luulekogu pani aluse Koidula tuntusele.Juba luulekogu pealkiri on metafoorne.Ühelt poolt on ööbik tagasihoidlik väike lind,kes varjub põõsastesse ja ei taha ennast näidata,teiselt poolt aga on õõbik kõige virtuoossem laululindude hulgas. 1.Selles kogus on kesksel kohal romantiline isamaalüürika
Mu luule, sina oled kui haige tiivaga lind, kel kull ära kiskunud tiiva ja kellel haige ka rind. Lugedes Liivi üht luulekogudest, jäi mu silm peatuma pealkirjal ,,Lumehelbeke", mis tuletas mulle kohe meelde aega, mis veel väiksem olin. Kui oli vaja mingisugune luuletus pähe õppida, oli see just sobiv oma kergete riimide ja lihtsuse pärast. Kui sõnad meelest läksid, siis sai ikka omast peast veel juurde ka lisada, põhiline oli ikka tasa tasa. Enne eilset, ma ei olnud Juhan Liivi luulega eriti suures kokkupuutes olnud, kuid see vähene, mis ma teada sain, suutis jätta mu südamesse tükikese nukrat ilu ning suurt austust. On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt teist samasugust luuletajat veel kunagi tuleb.
Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus. Koidula Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
detsembril 1913. [1] 3. ÜLEVAADE LOOMINGUST 5 Kirjandusse tuli Juhan Liiv vend Jakobi eeskujul romantiliste tundeluuletustega. Peagi märkas kultuuri teisenemist ja hakkas liikuma realismi poole. Ta alustas küll luuletajana, kuid aastail 1888-1894 oli ta eelkõige prosaist. [4] Juhan Liiv andis välja elu jooksul järgmised luuletused, jutustused, teosed ning kogumikke: 1885: esimene luuletus "Maikuu öö" ajalehes Virulane 1887: käsikirjaline luulekogu "Õied ja okkad" ei õnnestunud trükis avaldada 1888: "Päästetud" esimene jutustus ajalehe Sakala lisas 189092: lühijutte ja luuletusi ajalehes Olevik 1893: kogumik "Kümme lugu" 1893: jutustus "Käkimäe kägu" 1894: jutustus "Vari" 1895: jutustus "Nõia tütar" 1904: ajaleht Uus Aeg avaldab oma lisas "Juhan Liiwi kirjatööde kogu", ilmub
Talk tekkis rinnavähk, mida oli tema suguvüsas palju olnud. See raviti küll tal välja ja natuke aega oli kõik korras. Ta puhkas lastega Saaremaal. Seejärel asus ta tagasi Kroonlinna, kus ta 1886. aasta 11. augustil suri. Ta maeti Kroonlinna saksa kalmistule, aga augustis 1949 toodi tema põrm Eestisse ja maeti Metsakalmistule. See oli soov juba tema eluajal. Ta kirjutas sellest isegi luuletusi: "Igatsus", "Enne surma Eestimaale." Igatsus Ikka täidad minu mõtte, Igatsetud isamaa! Kas ei elades mul tõtte tohi soovid sirguda? Igavesti õhkan ilma sinu tuultest, sinu veest? Ega saja minu silma tera sinu päikesest?
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda
läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le. Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus "Maikuu öö". Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha. 1886. aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu, mida ei õnnestunud avaldada. Hiljem töötas paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A
Eesti luuletajad Autor: Rauno Pihel Juhendaja: Ene Grass 2009 Sisukord Juhan Liiv..... .................................................................................... ........3 Marie Under........................................................................... .................4 Lydia Koidula........................................................................... ...............5 Juhan Viiding........................................................................... ................6 Ott Arder.............................................................................. ...................7 Kokkuvõte ja kasutatud info....................................................................8 Juhan Liiv Juhan Liiv (Johannes Liiv)oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses. "Olevikus"
põhjaeestikeel Joachim Rossihnius ,, Evangeeliumid ja epistlis kõigiks pühapäevadeks.." (1632) lõunaeestikeel 17 saj hakatakse asutama eestikeelseid rahvakoole rahvas peab õppima lugema piiblit. 17 saj lõpp B. G Forseliuse lihtsustatud kirjaviisiga aabits Esimene eestikeelne piibel 1739 põhjaeestikeeles. 17 saj. Esimesed ilmalikud luuletused Käsu Hans 1708 ,,Oh! mu waene Tarto Liin"(eestlastele osaks saanud kannatustest mis venelased põhjustasid, luuletus räägib, et see oli Jumala poolt karistus linna rahvale) Esimesed rahvaraamatuid kirjutas F. R. Kreutzwald ,, Viina katk" (1840) Esimesed juturaamatud: "Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat" F.G Arvelius; ,,Juttud aj teggud.." F.W von Willmann (1782) räägiti peamiselt talurahvale õpetusi igapöevastes tegemistes, näpunäiteid ja manitseti jumalakartlikkusele "Sarema Jutto ramat" - J. W. L. Luce (1807 esimene osa ja 1812 teine osa) - kasutati koolilugemikena
venestusajal riigikeele oskamatuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba literaat, kes 21 tegeles peamiselt mitmesuguste pseudomütoloogiliste uurimuste (harrastas muinasaja ning kohanimede uurimist) ning luuletuste kirjutamisega. Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Lydia Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal..." (1869). 1904. aasta 12. augustil oli Koidu seltsil vähisöömise õhtu, kus tõsteti üles mõte: 35-aastane koor vajab oma laulu. Poeet ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars, kes seltsi üritustel alati kohal oli, võttis paberi ette ning veerandi tunni pärast oli üheksa rida teksti paberil: «Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal...» Samuti on Kuhlbarsi välja pakutud Viljandi teatri Ugala nimi Muinaseesti
Gruppe on ulme-, fantaasia- ja jõulu kirjandus. Luuletusi tuleb siia umbes kolmkümmend tükki. Luuletusi ise tegelt eriti ei loe pole huvi niipalju tundnud. 4 Mine ära Juhan Liiv Mine ära, mu noorus, sa -- sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge -- ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas -- lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate
selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane...
läikideaalid", ,,Kas olete näinud laeva, mis mastita". · Teema, nimega loodus, pealkirjad on: ,,Talve öö", ,,Järv", ,,Pikne", ,,Mets", ,,Tuul mängib pärna lehtedega", ,,Kullerkupp", ,,Lumelillekene". · Neljanda teema pealkirjad on: ,,Noorusaeg", ,,Vanaema teeb sängikest", ,,Aeg", ,,Ema ja tütar", ,,Las lapsed teevad". · Viienda teema pealkirjad on: ,,Valu", ,,Tühi", ,,Isakene, emakene,", ,,Hing lendab isamaa poole", ,,Ei näe enam", ,,Emale". 2. Milline luuletus köitis, milline mõte või tunne jäi meelde? Mind köitis luuletus nimega ,,Emale". See luuletus rääkis palju valust, hirmust ja kaotusest. Ka oskamatusest ja vaesusest. Seda luuletust lugedes tekkis tunne, nagu räägiks see luuletus sinuga. Nagu oleksid sina Ema. See rääkis ka kodumaast. Kui vaene ja abitu see on. Ja kuidas kodumaa Teda maha oli teinud. Ja kuidas kodumaa teda pilganud oli. 3. Millisena näeb autor a)inimsuhteid; b)armastust; c)elu mõtet;
Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus ,,Maikuu öö". Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) 1.3 Järgnev elu 1886. aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu, mida ei õnnestunud avaldada. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008)
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
Juhan Liiv tundis juba sünnist saati, et ta polnud siia ilma oodatud ega tahetud. Kui eakaaslased mängisid ja lõbutsesid, hoidis tema eemale ja eelistas pigem olla omaette. Ta oli sageli tõbine, teda kimbutasid tihti haigused ja erinevad tõved. Mees tundis terve elu jooksul ennast üsna üksikuna ja pidevalt otsis ta enda kohta maailmas. Tema elus polnud midagi püsivat ega kindlat. Niisamuti kannatas meie isamaa. Nii palju sõdu on pidanud me kodumaa kannatama. Luuletuses ,, Kui tume veel kauaks ka sinu maa" on aru saada, kuidas luuletaja on püüdnud samastada ennast isamaaga ja püüdanud mõista kodumaa muret ja kannatusi. Tundub nagu ta hinges oleks suur ängistus, ta tunneb ennast väga rõhutud ja teda vaevab suur mure. Aga kas ta suudab sellest tundest vabaneda ja eluga edasi minna, ei tea ta isegi. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda," Juhan Liivi luule on sünge ja isegi kurb
teostes. Samuti austas Suits Kreutzwaldi väga. Seda dokumenteerib ka värsspühendus „Üks ennemuistne jutt“ mille Suits kirjutas Lauluisa sajanda sünniaastapäeva puhul. Ülikooli õppejõuna kirjutas Gustav Suits Kreutzwaldi noorusest sarja lühiuurimusi ja aastal 1953 avaldas soomekeelse monograafia „Nuori Kreutzwald“. Juhan Liiv Gustav Suits austas ka väga Juhan Liivi luulet. Seda tõendab luuletus „Käkimäe kägu“. Salajandivahetusel olidki noored kirjandusinimesed need, kes Juhan Liivi luuletajana taas esile tõid ja tema luule publitseerimise eest hoolt kandsid. Kuigi loojanatuurilt olid nad väga erinevad, on mõnes Gustav Suitsu luuletuses tema kirjutamisstiil Juhan Liivile väga sarnane. K. J. Peterson XIX sajandi alguses tõusis esile noor kirjanik K. J. Peterson, kelle luulet küll kahjuks selle ajal ei mõistetud ning kuni 1901
Üksik tee Tee üksik, rahul, vaiki, Ja ümber kõrged puud, Ta ümber kased ja männid, Neil sügis annab suud. Tee üksik, rahul, vaiki, Täis kollaseid lehtesid, Neid eile tuul maha toonud, Kui raputas metsasid. Tee üksik, rahul, vaiki, Täis kullaseid lehtesid, Ja kullane ise on vaikus Pärast tormi vaevasid. Ja kullane ise on vaikus Kuldkollase kase peal, Ja kullane ise on rahu- Mänd helehaljas seal! * Kui tume veel kauaks ka sinu maa Kui tume veel kauaks ka sinu maa Ja raske su koorem kanda, Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka Sa soovide siniranda, Täht süttib ehk taevas su üle veel, Lill tärkab su haua pinnast, Ja sinu mõte ja sinu meel Kord tuksub su rahva rinnas- Ja liigub ja loob ja lehvitab Ja kauneid radasid rajab, Su rahva koda see ehitab Ja põlvest põlveni kajab. * Sa tulid Sa tulid tuppa ja valgust
lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Looming Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule. "Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Koidula jutulooming lähtus põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. Mu isamaa on minu arm 1. Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma, 3. Mu isamaa on minu arm
SISUKORD Elulugu 2 Luuletaja Juhan Liiv 3 Loodusluule 3 Aastaajad 4 Loodusdetailid 6 Loomad ja linnud 7 Vesi 7 Kasutatud kirjandus 8 Elulugu Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist sa
Ado Grenzsteini pihta sepitsetud väike anonüümne poliitiline pilkenali (“Baltlaste Piirikivi”) Eesti Kirjameeste Seltsi tüli puhul 1881. aastal. 1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike- Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju Liisa Marie Golding Seal tutvus Juhan Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Marie Goldinguga, kellessekiindus. esimene trükis avaldatud luuletus – “Maikuu öö". Liiv oli siis 21-aastane. “Virulase” juures töötades tutvus ka Eduard Vildega. Järgmisel, 1886. aastal püüdis Liiv jätkata haridusteed ning asus õppima Tartusse H.Treffneri eragümnaasiumisse. Ta ei suutunud seal kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. Liiv siirdus elama omaste juurde, tegi kaastöid ajakirjandusele. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad” 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada.
elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878.aastal tuli Viinis ilmale teine tütar Anna. Lydia Koidula suri 1886.aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. Looming Lydia Koidula oli oma aja suurkuju, romantiline isamaalaulik. Paljud tema luuletused on viisitatud, näiteks ,,Mu isamaa on minu arm", ,,Sind surmani", ,,Kodu" (,,Meil aiaäärne tänavas.."), ,,Emasüda".Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. Tema näidendeid ,,Saarema onupoeg", ,,Säärane mulk" 3 Teosed
abiellus. 4 2) K. Mihkla. ,,Lydia Koidula elu ja looming", LK 83-205 10 Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega. Selle tubli mehe nimeks oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas (praeguses Leningradis) ning nad suundusid koos sinna. Kroonlinnas polnud Lydia Koidulal palju aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, artiklike kirjutamist), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Hans- Voldemar, ta vanim poeg sündis aastal 1874, kuid ta elas ainult neli aastat ja suri 1878.aasta 29. juulil leetritesse. Hedwig-Hedda, Lydia Koidula tütar sündis aastal 1876 ja suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg Max, sündis tal aastal 1884, kuid ta oli kahjuks elamisvõimetu.
Mihkla. ,,Lydia Koidula elu ja looming", peatükk III Tartus (1863 1873) LK 83-205 6 Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega. Selle tubli mehe nimeks oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas (praeguses Leningradis) ning nad suundusid koos sinna. Kroonlinnas polnud Lydia Koidulal palju aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, artiklike kirjutamist), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Hans- Voldemar, ta vanim poeg sündis aastal 1874, kuid ta elas ainult neli aastat ja suri 1878.aasta 29. juulil leetritesse. Hedwig-Hedda, Lydia Koidula tütar sündis aastal 1876 ja suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg Max, sündis tal aastal 1884, kuid ta oli kahjuks elamisvõimetu.
Seal sai Juhan Liiv endale lisaks muule ka saksa keele algteadmised, mis võimaldasid tal lugeda maailmakirjandust. Ka sai temast sellel ajal C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja. Koolmeistrist venna asetäitjana töötamine avardas Juhan Liivi maailma ja varem muusikukarjäärist unistanud, jättis ta selle mõtte ja pühendus luuletamisele. Siis tekkisid tema esimesed värsikatsetused. Juhan Liivi noorus Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus ,,Maikuu öö". See avaldati ,,Virulases", mille toimetuse liikmeks sai ka samal sügisel Liiv. 1886. aastal läks ta Tartu Hugo Treffneri Eragümnaasiumisse, et omandada keskharidus. Seal õppimine muutus talle aga vastumelseks, kuna seal õppimine tundus talle vaid kuiva päheõppimisena. 1887. a. koostas ta oma esimese luulekogu ,,Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889 töötas Liiv ajalehes ,,Sakala", lahkudes sealt sellepärast, et mõistis, et lehte ei saa enam päästa. 1890.- 1892
annaabi.ee 
