Kuressaare Ametikool Kunstiline kujundamine (KKP-12) Andra Suuster KURESSAARE PIISKOPLINNUS Uurimus Juhendaja: Maie Kahju Kuressaare 2009 Kuressaare piiskopilinnus on linnus, mis asub Saare maakonnas Kuressaare linna merepoolses servas. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid
................................................................................6 1.3. Rootsi aeg (16451710).....................................................................................................6 1.4. Vene aeg (17211918).......................................................................................................7 2. LINNUSE EHITISED...............................................................................................................9 2.1. Konvendihoone..................................................................................................................9 2.1.1. Keldrikorrus......................................................................................................................10 2.1.2. Peakorrus..........................................................................................................................11 2.1.3. Pidurefektoorium.............................................
Tartu Kutsehariduskeskus Metallitöötluse osakond Tanel Ingermann KURESSAARE LINNUS Referaat Juhendaja:Pille Kessel Tartu 2009 Sissejuhatus Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides. Linnus on üldiselt hästi säilinud ja siin võib külastaja tunda tõelise keskaja hõngu. Konvendihoone ruumide planeering ühtib täiesti Radzyni Chelminski ordukonvendihoonega, arhitektuurses kujunduses leidub ilmseid mõjutusi teistest Preisimaa konvendihoonetest eriti Malborgist. Kuressaare linnuse ajaloost Kuressaare linnus on ehitatud XI sajandil eksisteerinud ja hiljem põlenud puitehitiste asemele. Kuressaare XIII saj. ringmüürkastell kuulub tsentraaltorniga kastellitüübi hulka. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond Saaremaa
3 Pirita kloostri varemed Tallinna jõukate kaupmeeste asutatud Püha Birgittale pühendatud nunnakloostri ehitust alustati 1407. a. Ehitis oli tüüpiline Tallinnas asunud hilisgooti kirik. 16. sajandi teisel poolel hävitatud kirikust seisavad tänaseks püüti veel vaid 35 meetri kõrgune lääneviil ja külgmised seinad. 17. sajandil kujunes varemete esisest alast talupoegade surnuaed. Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400. Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama.
aastast. Ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks teooriat. Arhitekt Seuberlich Hermanni sõnul ehitati esmalt üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida hiljem täiendati konvendihoonega. Teine teooria pärineb arhitekt Kalvi Auldelt, kes arvab, et kivilinnuse ehituslugu algab 13.saj lõpus rajatud Pika Hermanni tornist. Torn olevat olnudringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurjad siiski nõustuvad Seuberlichiga. Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud kindlusehitis Balti riikides. Prantsusmaa järel oligi kõige tihedam linnuste võrk Euroopas just Baltikumis. Konvendihoone tüüpi linnuse ülessandeks on olla teatud piirkonna keskuseks, võimaldada kooskäimisi ja pakkuda kaitsetülestõusu või sõja korral. Konvendihoone koosnes sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast, mis olid väliskülgedelt tugevasti kindlustatud. Ruumide jaotuselt sarnanes hoone kloostritega: olemas
Tartu Kutsehariduskeskus KURESSAARE PIISKOPILINNUS Referaat Merli Muromets LM09 Juhendaja õp. Pille Kessel Tartu 2009 KONVENDIHOONE On hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas
Kuressaare piiskopilinnus Minu jaoks kõige tähtsaimas linnas, Kuressaares, asub ilus piiskopilinnus, mille praegune hilisgooti stiili vilelev konvendihoone, mis on ümbritsetud ringmüüriga ja tänaseks kinni aetud ligi paarikümne meetri laise vallikraaviga on säilinud alates 1381. aastast. Konvendihoone ehitusaasta on üks ainukesi arhitektuurilisi fakte, millega on kõik piiskopilinnuse uurjad ühtselmeelel. Kuid tänapäevani on kivilinnuse ehitusloo kohta liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub Seuberlichi teooriast, mis toetub 20. sajandi
Referaat Liivimaa linnused Tallinna Laagna Gümnaasium Hele-Ry Ibrus 10. Klass 2016 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................................................3 Vastseliina piiskopilinnus.....................................................................................................................4 Linnuse ajalugu...........................................................................................................................4 Kuressaare piiskopilinnus.....................................................................................................................8 Linnuse ajalugu.......................................................................
Kuressaare linnus ehitati 13.sajandi kolmandal veerandil eksisteerinud tornilinnuse asemele. Linnuse ehitamist alustati pärast Jüriöö ülestõusu, kui selgus, et Põide linnus ja selle kõrval tugipunktidena teeninud kindlustuskirikud ei suuda rahva väele vastu seista. Algsest tornlinnusest on säilinud ainult vangitorn ehk Pikk Hermann, mis ehitati ümber konvendihooneks. Kuni Liivi sõja alguseni oli Kuressaare linnus Saare- Lääne piiskoppide residents. Konvendihoone tüüpi linnuse funktsiooniks oli olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist, mis avaldus hoone arhitektuuris ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõja korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus, tugevasti kindlustatud sissepääs. Linnust restaureeriti ja rekonstrueeriti 1903.-1912. a. arhitekt H. Seuberlichi
Uus peahoone oli tavaline seaduslik hoone. See meenutas ruudule lähenevasse kastelli surutud hooneteplokki, mis koosnest neljast täisnurga alla seotud hoonetiivast. Ristikäik üle siseõue, ühendas ruume. Nagu kloostris oli ka mõneti Ordu elukorraldus. Ning sarnae oli ka ruumikasutus. Poolkeldri korrusel asetsesid majandusruumid, peakorruse lõunatiivas vaimuliku rüütliordu kõrgeima piirkondliku võimukandja eluruumid, idatiivas kahelööviline söögisaal, põhjatiivas kabel ja kapiitlisaal ning läänetiivas orduvendade magala, millest müüri välisküljel ette ulatuv dansker. Rootsi aeg Eesti valitseja vahetus, seda täna Liivi sõjale ja sellele järgnenud sõdadele. 1629. aastal sõlmitud Altmargi rahuga läks Eesti ala Rootsi kuninga valdusesse. 1561. aastal, kui Eestimaa rüütelkond andis end Rootsi kuninga kaitse alla, olid tulnud Toompeale uued valitsejad. Ajad ja kombed olid muutunud. Konvendihoone ei
on esmamainitud 1252. aastal. Arvatakse, et alles kusagil 13. sajandi lõpul asendati linnuse puitehitised kivist ringmüüriga, andes sellega Rakverele tüüpilise kivilinnuse välimuse. Ebakorrapärase nelinurgana ehitatud kivilinnuse külje pikkus oli umbes 50 meetrit ja müüride kõrgus 6 meetrit. Tõeline ehitus läks Rakvere vallimäel lahti aga alles peale 1346. aastat, mil Taani loovutas linnuse koos kogu Põhja-Eestiga Liivi ordule. Tollaste ehitustööde eesmärgiks oli rajada võimas konvendihoone laadne pealinnus, kus ruumid asetseksid ümber sisehoovi neljas tiivas. Linnuse säärane planeering oli keskajal Liivimaal tüüpiline -- meie päevini on tervena säilinud Kuressaare linnus, kuid sarnase ülesehitusega olid ka Tallinna, Narva, Pärnu ja Viljandi linnused nii ordu kui ka piiskopkondade aladel. Rakveres planeeriti pealinnuse küljepikkuseks umbes 40 meetrit, kuid seda ei ehitatud välja korraga, vaid järk-järgult kahesaja aasta jooksul. Peale linnuse ordule allutamist 14
Viljandi ordulinnus on üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest. Viljandi pealinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus. 17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks. Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel. (Praegu lõpeb samal kohal Varese sild.)
Referaat Koostas: Karl Erik Rabakukk Õppejõud: Epi Tohvri 2017 Sisukord Sissejuhatus .................................................................................................................................3 Gootika........................................................................................................................................4 Oleviste kirik ...........................................................................................................................4 Koluvere linnus .......................................................................................................................6 Renesanss ....................................................................................................................................8 Mustpeade maja..........................................................................
Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris võib eristada nelja piirkonda: 1)Lääne-Eesti ja Saaremaa 2) Kesk-Eesti 3) Tallinna ja Põhja-Eesti 4) Tartu ja Lõuna-Eesti. Jagunes ka materjali järgi: 1)Paas, dolomiit 2)Punane tellis 3) põllukivi. Saaremaa kirikute näited: Valjala Martini, Kihelkonna Miikaeli, Kaarma Peetri, Püha Jaakobi, Muhu Katariina, Karja Katariina, Pöide Maarja kirik. Lääne-Eesti ja Saaremaa olid muinasaja lõpul suhteliselt tihedalt asustatud; seetõttu kerkisid kirikud üksteisele lähedamale kui mujal Eestis. Siin oli rohkesti head loodusliku ehitusmaterjali paasi ja dolomiiti. Tallinna kolme suurema kiriki Toomkiriku, Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune. Esialgu väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15. Sajandil muudeti nad kõik basiilikaks.
(ANTS LAIKMAA). VÄLISMAALASTE SEAS DOMINEERISID SOOMLASED JA ROOTSLASED. KUULSATE SUVITAJATE KÜLASKÄIGUD VÄIKELINNA, ANDSID TÕUKE LINNA ARENGULE. PUHKAJATE ARV TÕUSIS 1936. AASTAKS ÜLE 3000-e. 1991.AASTAL SAI HAAPSALUST LÄÄNE MAAKONNA KESKUS JA ON TÄNASENI TUNNUSTATUD KUURORDLINN. 5 3.HAAPSALU PIISKOPPLINNUS HAAPSALU LINNA KESKPUNKT ON PIISKOPILINNUS, MIS RAJATI 13. SAJ RISTKÜLIKUKUJULISE RINGMÜÜRIGA ÜMBRITSETUD KINDLUSEKS. LINNUSES ELASID JA TÖÖTASID PIISKOPID JA TÄHTSAD VAIMULIKUD AMETNIKUD TOOMHÄRRAD, KES VALITSESID LÄÄNEMAAD, SAAREMAAD JA TEISI SAARI. HAAPSALU PIISKOPILNNUSE VANIMAD HOONED ON TOOMKIRIK JA VÄIKE LINNUS. TOOMKIRIK ON TÄNASENI SÄILINUD LINNUSE VÄÄRTUSLIKUM HOONE, MIS ON KÕIGE SUUREM ÜHELÖÖVILINE KIRIK BALTIMAADES JA ON ERILINE OMA AKUSTIKA POOLEST
Eesti kunstiajaloo kordamisküsimused 1. Millised on Eesti gootika tunnused? Mille poolest erinevad Saaremaa kirikud mandri omadest? Näited Saaremaa ehituskunst on natuke rafineeritum, kui mujal, sest Saaremaa dolomiit on paremini töödeldav. Vaimad kirkud on saaremaal Pöides, mis on romaani stillis gooti kaartega. Paksud seinad. Kirikul ka kaitsev ülesanne. Pöide kirikus on väiksed aknad, kitsad uksed. Valjala kirik - Rohkem gooti tunnuseid. Muhu kirik. Eesti gooti sakraalarhitektuur on tunduvalt lihtsam ja rangem Lääne -Euroopa omast. Näiteks puuduvad meie kirikutel transept, kooriümbriskäiguga kabelitepärg ja tugikaared. Tagasihoidlikud on ka dekoratiivsed kaunistused. Peamiselt järgiti ehituses Saksa ja Skandinaavia eeskujusid. Kui Lääne- ja Kesk-Eestis kasutati ehitamiseks paekivi, siis Lõuna- Eestis selle puudumise tõttu maakivi ja tellist. Ehituskeskuseks kujunes Tartu. 13. sajandi lõpus
(kindlustatud, linnuseid peaaegu pole). Läänemaal kaitsekirikud peaaegu puuduvad (arvukalt linnuseid kaitsefunktsioon). Kirikud on ühelöövilised, tornid puuduvad. Nad vastasid dominiiklaste ja tsistertslaste ehituskunstilistele nõudmistele. Kirikud on suhteliselt väikesed, proportsioonid on hästivalitud ja mõõtmeilt tagasihoidlikud. Ruumipilt on lihtne ja selge, olulised on kuplitaolised domikaalvõlvid, meisterlik raiddekoor. Valjala kirik: Rajatud saare mõjukamasse keskusesse. Romaani stiilile iseloomulik poolümar apsiid ja väike ruudukujuine pearuumiga kabelitaoline ehitis. Lõunaküljel liitus hoonega väiksem nelinurkne ruum, millele arvatavasti 17. sajandil ehitati torn. 13. sajandi esimesel poolel alustati uue kolmetraveelise pikihoone ehitamist, kusjuures algkirik muutus kooriruumiks. Lääneseis on kujundatud peafassaadiks ja seda kroonib petiknissidega viil. Akendekompositsiooni all asub
Vanimaks püsiasustuse märgiks Lihula lähiümbruses on 5.-6. sajandisse kuuluv kivikalme Parivere mäe põhjanõlval, praeguste surnuaedade lähedal. Samaaegset külakohta ei ole aga veel leitud. 10. sajandil hakkas asustus Lihula lähiümbruses tihenema ning Lihula tähtsus suurenema. Olemas olid Parivere, Sipa, Lihunetsi, Hälvati, Alaküla. 13. sajandil oli Lihula lähiümbruses 7, võib-olla isegi 9 küla. Keskuseks oli Lihula muinaslinnus, mis paiknes samas paigas, kuhu hiljem rajati piiskopilinnus. Kirjalike allikate kohaselt paiknes eestlaste linnuse ees ka Lihula muinasküla. Küla paiknes linnusest lõunapool, linnuse ja praeguse kultuurimaja vahelisel alal. Arheoloogiliste kaevamiste käigus ei ole leitud muinasaegsete elamute jäänuseid, küll aga on leitud mitmesuguseid muinasaegseid esemeid. Vanimaks leiuks on 10. sajandist pärineva ehtenõela katke. Ilmselt hävinesid muinasküla ehitised keskaegse aleviku rajamisel.
16. saj. lõpus kaotas linnus kaitsefunktsiooni, nüüdsest ehitas iga võim linnuse vastavalt oma maitsele esindushooneks. Peale Põhjasõda (1700-1721) seisis linnus u 60 aastat kasutamata. 18. saj. ehitati Katariina II korraldusel arhitekt Johann Schulzi projekti järgi praegune hilisbarokkstiilis loss- kubermanguvalitsuse hoone. Pärast iseseisva Eesti Vabariigi loomist sai sellest Vabariigi valitsuse hoone. Siseõue, vana konvendihoone asemele ehitati 1920-22 moodne ekspressionistlik riigikoguhoone. Ekspressionism vältis ajaloolist dekoori, kuid ei suutnud kaunistamisest üldse loobuda, ja rakendas seetõttu moodsaid, kubismist mõjutatud nurgelisi ornamente. Arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann Riigikogu hoone on Tallinnas esimene avalik hoone, millesse projekteeriti elektrivalgustus. Lammutamisel olev konvendihoone Keskaegse linnuse neljast tornist on hävinenud üks (Stür den Kerl-
teevad ta suuremaks nii mõnestki suuremast linnast. Siinsetel tänavatel on astunud taanlaste, poolakate, sakslaste, venelaste jalad, siin on aastasadu elanud rannarootslased, veetnud puhkust Vene aristokraadid ja loomingulised inimesed, elanud ja töötanud baltisakslased. Kõik eelpoolnimetatu on jätnud jälje Haapsalu arhitektuuri, elu-olusse, tänavapilti, huviväärsustesse, traditsioonidesse. Haapsalu Piiskoplinnus Haapsalu piiskopilinnus on Eesti keskaja kindlusarhitektuuri tähelepanuväärne mälestusmärk, mille sajanditetagusest hiilgusest on säilinud vaid varemed. 1228. aastal moodustas Riia peapiiskop Läänemaast, Saare- ja Hiiumaast ning väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna, mille esimene keskus asus Lihulas, seejärel Vana-Pärnus, mille leedulased aga maha põletasid. Uueks piiskopkonna keskuseks sai Haapsalu, kuhu ehitati peakirik ja hakati rajama piiskopilinnust. 1279. aastal andis piiskop
Tallinnas. XIII sajandi lõpul valminud suurejoonelise kolmelöövilise kodakiriku süsteemis hoone ehitati tänaseni säilinud basilikaalseks kirikuks XV sajandi keskpaiku. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus. Esmakordselt mainiti kirikut 1219. aastal. Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. Kivikiriku rajasid siia dominikaani mungad, kes asusid Toompeal aastail 1229-33. Nende rajatud kivikirik oli arvatavasti ühelööviline ning valmis 1240ndatel aastatel. 14. sajandi alguses kirik rekonstrueeriti. Selle käigus rajati kõigepealt uus kooriruum, mis koosnes nelinurksest koorikvadraadist ning koorilõpmikust. Tänini on sellest säilinud
Keskaegne vasall-linnus. Edise mõis oli keskajal välja ehitatud vasall-linnusena. Linnuse täpsem kuju ei ole teada ja selle välja selgitamine vajab täiendavaid uuringuid. Arvatavasti oli tegu ringmüüriga ümbritsetud suurema linnusega. Vasall-linnusest on säilinud ainult madal küngas, mille servast mõnes kohas paljanduvad müürisäilmed. Linnuse asukoht on kantud arhitektuurimälestisena kultuurmälestiste riiklikku registrisse nr. 13866 (Jõhvi kirik vallikraaviga 14.-16. sajand ning arvele võetud 13.01.1988 aadressil Ida-Virumaa, Jõhvi vald, Jõhvi linn, Rakvere mnt. 6b). Linnuse asukohta ümbritseb muinsuskaitse piiranguvöönd. Härrastemaja Mõisa härrastemaja pärineb 18. sajandi teisest poolest, ümbehitatuna 19. sajandi teisel poolel hoonealune pind 655,6 m2. Hoone on ühekorruseline murdkelpkatusega kiviehitis, mille fassaadipindu ilmestavad kaaraknad ning nendevahelised liseenid
Tallinn kujutas keskajal endast Põhja-Euroopa ühte suuremat ja võimsamat linna, kuna Lääne- Euroopa hansalinnade ning Vene alade vahelised kaubateed kulgesid tollal eranditult läbi Tallinna. Just see andiski keskajal linnale jõukuse, millega ta paistis silma lähiümbruses, aga ka kaugemalgi. Näiteks asus Tallinnas 16. sajandi algul tolle aja Euroopa üks kõrgmaid ehitisi, tõenäoliselt aga koguni maailma kõrgeim ehitis - Oleviste kirik oma 159 meetri kõrguse torniga. 15. ja 16. sajandit võibki lugeda Tallinna hiilgeajaks. Tallinna eriline väärtus seisneb aga selles, et kogu tollal püstitatu on hoidunud alal suures osas peaaegu puutumatult. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks. Tallinna vanalinn on peaaegu terviklikult säilitanud 11-15
1. Ristiusu levitamise katsed Eestis enne muistset vabadusvõitlust Kuigi Eestis valitses tol ajal muinasusk, ei olnus ristiusk ka päris tundmatu. Eestlased olid elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaadega. Rootsi, Taani ja Venemaaga. 11. sajandi teisel poolel tundis katoliku kirik juba suurt huvi paganliku Eestimaa vastu. Bremeni Adama kroonika järgi määras sealne peapiiskop Adalbert 1070.a. paiku Läänemeremaade piiskopiks munk Hiltinuse (piiskop Johannes). Baltimaades tegutses ta kaks aastat, kuid ei saavutanud märkimisväärseid tulemusi. 1167. a. pühitseti Eestimaa piiskopiks Prantsusmaalt pärit Fulco. Paavst määras oma bullaga talle abiliseks Norras Stavangeri kloostris elava mink Nicolaususe ning õhutas kõiki usklikke neid toetama
ka pidudel. Kõige tähtsam koht oli keskajal Liivimaa vakupidu. . Kohtuvõim maavalduses kuulus maaisandale. Kohut mõistsid maaisanda määratud foogtid. Kõige tavalisem karistusmäär oli rahatrahv, kuid kasutati ka vitsaga peksmist. Kirikud ja kloostrid: Igas piiskopkonnas olio ma toomkirik. Eestis asusid need Tartus, Tallinnas ja Haapsalus. Kirikukihelkonnad moodustati piiskoppide ning Saksa ordu algatusel ning need rajamise lähtuti muinaskihelkondadest. Igasse kirikukihelkonda ehitati kirik, millel olio ma kaitsepühak. Sakramente jagad ja jumalateenistusi pidas kirikuhärra ehk kogudusepreester. Kirik oli Jumala koda, kuid ühtlasi ka kokkusaamiskoht. Kirikute juures hakati ka laatu pidama. Mitu Liivimaa kirikut on täitnud ka linnuse ülesannet. Ordud ja kloostrid: Vaimulikud ordud võimaldasid oma liikmetel püüelda suurema kristliku täiuse poole. Tsistertslaste ordu reeglid nõudsid paikset kloostrielu ja üksinduses mediteerimist. Kloostritele kuulus ulatuslik maavaldus
Esimese suure kunstistiilina jõudis gootika ka Eesti aladele ning on pärandanud meile hulgaliselt kirikuid, kindlusi ja muid mälestisi. Arhitektuur Keskaja ehituskunstis oli kõige tähtsamaks tööks kirikute püstitamine, kusjuures raskusi valmistas tollal just kirikute katmine tugeva ja tulekindla laega. Romaaniaegsed silinder- ja ristvõlvid nõudsid oma raskuse tõttu liiga massiivseid ja umbseid välismüüre nendesse ei saanud teha suuri aknaid ja kirik jäi nii alati hämaraks. Eelkõige viimast puudust asutigi kõrvaldama gooti ajal ning sellega muudeti kogu ehituslaadi. Gooti kirikute väliselt kõige silmatorkavamaks tunnuseks on nende teravkaarsed aknad, ukseavad jms. Gooti aken Kölni katedraali Ristroidvõlv interjöör Kirikud ei ole enam massiivsed ja kindlusetaolised nagu romaani ajal, vaid tõusevad kergete ja
1210. aastal – •Ümera(Põhja-Lätis) lahing Võnnu piiramine, linnust piirati eestlaste poolt 3 päeva, 4-dal lahkuti, sest Riiast olid sakslaste vägi Võnnulastele appi tulemas 1217- •Sakslased aeti Otepää kindlusest välja •Mitteametlik liider Lembitu •Leole/Lõhaverre hakati koondama sõjaväge •Madisepäeva lahing eestlaste maleva ja sakslaste vahel, meie kaotame 1219- Taanlased saabuvad Tallinna, saavad oma linna 1227- Saaremaa hõivamine veebruaris,Muhu kindlus, Valjala(vt. ülal) Eestlaste allajäämise põhjused muistses vabadussõjas : Objektiivne: Ristisõdalaste taga oli terve Euroopa-varude täiendamine Ristisõdalasi toetas katolik kirik Vähem sõjajõude – vastastel oli rohkem sõdijaid Vähem kogemust – vastastel rohkem kogemusi Subjektiivne: Maakondade vahelised suhted olid nõrgad – vastased kasutasid ära eestlaste, liivlaste ja latgalite vastuolu
ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Gildi- ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja imposantsemad. Siseruumide hulka kuulus kindlasti ka võlvitud laega saal. Gooti pärane linnaelamu on kõrge ja kitsa fassaadiga, mille ülemised korrused võivad pisut eenduda, hooned olid kõrge ja järsu viilkatusega. Palju on nn. vahvärkhooneid, kus puidust sõrestiksein täideti telliste või saviga. Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval, nende ees olevat terrassi nimetati etikuks. Elu- ja töökorruseks olid peamiselt alumised korrused, ülemisi kasutati laoruumidena.
Näiteks usuti, et peale surma elab inimese hing edasi puu sees. Seetõttu on eestlaste vanad matmispaigad metsas ja kalmistud puuderohked. Loodusjõududega sooviti hästi läbi saada, tuues lepituseks ning vilja- , karja- ja pereõnne palumiseks ohvriande. Ohverdamas käidigi pühas hiies või ohvrikividel. Ohverdati loomi, toitu, esemeid jms. Ohvrikivid on tänapäevalgi näiteks vaatamisväärsusena turismikaartidele kantud. 24. Algkirikud, Karja kirik Väga vana ja eriliselt kaunistatud teist sellist keskaegset algkirikut mujalt Eestist ei leia Karja kirikut tuleb seest vaadata, sest unikaalsus peitub laes ja seintel. Kui te vaid väljast vaatate, siis võite juba Muhu saarel või Vormsi saarel ka samasugust kirikut näha. Kirik on Põhja-Euroopa raidkunsti rikkaim. 25. Setode pühakojad Tsässonad Igal seto külal on oma tsässon, mis on konkreetsele pühakule või pühale pühendatud.
Suures pargis paikneva peahoone tagakülg on suunatud järve poole. Hoones tegutseb kaasajal Rõuge Põhikool (endine Viitina Põhikool). Säilinud on ka suur hulk kõrvalhooneid, osa neist küll ümber ehitatud ja osa varemeis (Viitina mõis... 2009). Viimastel aastatel on üheks kuulsamaks ja meelelahutuslikumaks ettevõtmiseks Viitina järvel olnud kalapüük unustusse vajunud püügiriista kuuritsaga. · Urvaste Püha Urbanuse kirik asub Urvaste vallas Kirikukülas ja on ainus basiilika Eesti maakirikute seas. (Urvaste kirik... 2009) Pikihoone on 3-lööviline, kesklöövi valgustavad valgmiku paarisaknad, mis väärivad ka arhitektuurilist tähelepanu. (Urvaste Püha Urbanuse kirik... 2009) Kirik pärineb juba 13.sajandi lõpust, kuid hilisemate rüüstamiste ja tulekahjude tõttu on seda ikka ja jälle üles ja ümber ehitatud. Samas on hoone põhiplaan säilinud. (Rohtmets, 2004: 280)
MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208-1227 Läänemerel hakkasid liikuma Saksa kaupmehed. Kaupmeeste vahendusel tuli 1184 augustiinlaste ordu koorihärra Meinhard Liivlaste juurde ning hakkas seal ristiusku levitama. 1186 pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus.kivilinnust pakuti kaitsevarjuks kõigile liivlased, kes nõustusid ristiusku vastu võtma ning lasid end ristida. Pärast Meinhardi surma sai uueks piiskopiks Berthold. Tal tekkisid liivlastega tülid, seega ta pöördus tagasi Saksamaale. Rooma paavsti toetusel kogus Berthold kokku tugeva ristisõdalaste väe ning 1198 suvel tuli Liivimaale tagasi.võidu saavutasid Sakslased. Järgmine piiskop - Breemeni toomhärra Albert. Albert kogus kokku korraliku
1143. a. rajati alistatud lääneslaavlaste alale Lüübeki linn, mis õhutas sakslaste liikumist itta. Läänemerel hakkasid liikuma saksa kaupmehed, kes saavutasid peagi olulise positsiooni Ojamaal (kaubakeskus). Sealt suunduti Venemaa linnadesse. 1148. a. paiku tuli augustiinlaste ordu koolihärra Meinhard Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186. a. pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus. Viimast pakuti liivlastelegi kaitsevarjuks, kui nad nõustuvad ristiusku vastu võtma. Mõned liivlased lasid end ristida, k.a. Toreida vanem Kaupo. 1191. a. suvel läkitas Meinhard Theodorichi Eestimaale misjonitööd tegema. Peagi said liivlastele selgeks sakslaste tõelised plaanid. Pärast Meinhardi surma nimetati uueks piiskopiks Liivimaal Berthold. Tal tekkisid kohe liivlastega teravad tülid ja nii pöördus piiskop tagasi Saksamaale.
aastal. Seltsi nime tuletas Friedrich Kuhlbars muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimest. Kutseliseks teatriks sai Ugala 1926. aastal. Enne Teist maailmasõda töötas teater mitmes paigas, jäädes 1924. aastal paigale Seasaare kõrtsi teisele korrusele. Pärast sõda oli Ugala koduks Koidu seltsimaja. Uus teatrimaja valmis Viljandis 1981. aastal. Tollal oli see Baltikumi uhkeim teatrimaja. Viljandi Jaani kirik. · Kirik pühitseti taas 1992.a. · Algselt (1466-1472) frantsisklaste kloostriks ehitatud kirik püsis 1560.aastani, mil klooster suleti · Purustatud hoone korrastati Rootsi ajal ja kannatas taas Põhjasõjas. Veel pärast II maailmasõda tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks · Praeguseks on pühakoda rekonstrueeritud ja leiab laialdast kasutust ka kontserdipaigana. Aivar Oja kavandatud altarilaua ja Renee Aua vitraaide kõrval
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
