Väike kirjand Lihula linnast (0)

Lihula üldinfo
Pindala 384 km2
Elanike arv
2852 (01.01.2007)
Keskus
Lihula linn, elanike arv 1579 (01.01.2007)
Lihula vald on tasane . Esile kerkivad vaid üksikud künkad nagu Kirbla, Lihula ja Parivere "mäed". Maastikku liigestavad enamjaolt kraavitatud väikesed jõed ja ojad, mis suubuvad Kasari jõkke või Matsalu lahte. Valla ida- ja kaguossa jäävad ulatuslikud Lihula ja Tuhu metsa- ja rabamassiivid, põhjaosas ulatuslik Kasari jõe luht ja Matsalu lahe rannaheina- ja karjamaad . Kohati on säilinud puisniite. Esindatud on loopealsed. Metsades on valitsevaks puuliigiks kask, järgnevad mänd ja kuusk . Haritavat maad on ligikaudu 9000 ha e. 23% valla territooriumist.
Lihula vallas asuvad osaliselt Matsalu rahvuspark ning Lihula ja Tuhu maastikukaitsealad. Looduskaitse- ja hoiu- ja Natura 2000 alad hõlmavad kokku 47% valla territooriumist. Matsalu rahvuspargi keskus asub Lihula vallas Penijõel.
Esimesed jäljed inimasustusest pärinevad 5000 aasta tagusest ajast. Ajalooürikutesse ilmub Lihula 1211 .a. seoses eestlaste võitlusega Saksa-Taani-Rootsi vallutuste vastu. 1220 .a. vallutas Rootsi kuningas Johan Sverkersson Lihula linnuse. Linnusesse jäetud 500 meheline garnison hävitati aga 08.august 1220 toimunud lahingus saarlaste poolt viimse meheni. 1224.a. alistus Lihula sakslastele, kes rajasid Lihulasse oma kivilinnuse. 1234 -1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks. Lihula linnus koos linnuse juurde tekkinud asulaga hävisid 1558-1583.a. toimunud Liivi sõjas. 1581 vallutasid Lihula rootslased ning 1710 koos kogu Eestiga tsaar Peeter I. 1710- 1711 laastas Lihulat ja selle ümbrust katk, mille ohvriks langes ligikaudu 90% elanikest. 19 sajandi teisel poolel kujunes Lihula alev taas kohalikuks keskuseks. 20 sajandil said Lihula alev ja ümbruskond kannatada 1941.a. II maailmasõja lahingutes ning nõukogude võimu terroritegude läbi. 1945 eraldati Lihula alev halduslikult Lihula vallast. 50-60 aastatel kasvas alev kiiresti, olles 1950-1961.a. samanimelise rajooni keskuseks. Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a. nimetati Lihula alev 1993.a. linnaks. 1999.a. otsustasid Lihula linnavolikogu ja Lihula vallavolikogu ühineda üheks omavalitsusüksuseks - Lihula vallaks.
Lihula valla majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks on Lihula linn. Esindatud on toiduainete-, tekstiili-, õmblus- ja ehitusmaterjalide tööstus, samuti turba tootmise, transpordi-, autoremondi-, ehitus-, ja metallitöö ettevõtted. Lihulas paiknevad elektri-, ja sideettevõtete allüksused ning suuremate pankade kontorid . Väljaspool Lihula linna on põhitegevusalaks põllumajandus. Omapäraseks majandusharuks on Matsalu lahe pilliroo varumine ja pillirookatuste tegemine. Arenemas on turism ja puhkemajandus. Lihula vallas tegutsevad gümnaasium, põhikool, 2 algkooli, lasteaed , muusika - ja kunstikool , kultuurimaja, 4 raamatukogu ja muuseum .
Lihula lipu kirjeldus
Lihula valla lipp on jaotatud müürihambuliselt kaheks võrdseks horisontaalseks väljaks. Lipu ülemine pool on punane, alumine valge. Valge pool algab müürihambaga. Iga hamba pikkus on 1/9 lipu pikkusest, laius 1/7 lipu laiusest.
põhjendus
Lipuvärvid viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsiooni ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ja hilisemale piiskopi- ning ordulinnusele.
Lihula vapi kirjeldus
Põigiti müürihambuliselt poolitatud kilbi punasel ülemisel poolel on hõbedane piiskopimitra. Alumisel hõbedasel väljal on kilbi alumisest servast tõusev musta mõõga käepidemepoolne osa.
Põhjendus
viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsiooni ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ja hilisemale piiskopi- ning ordulinnusele.
Lihula muuseum
Mõte Lihulasse muuseum asutada tekkis siinsete kodu- uurijate hulgas juba ammu . Reaalsemaks muutus kava 1980.-ndate aastate lõpus, mil rahvuslikud ideed muinsuskaitseliikumise vormis ka siia jõudsid. Võimaliku muuseumihoonena nähti siis üht Lihula vanimat mantelkorstnaga puithoonet õigeusu kiriku kõrval Tallinna maantee ääres (Tallinna mnt 35). Tookord jäi muuseum siiski loomata.
Muuseumi rajamise idee muutus jälle aktuaalseks 1990. aastate alguses, seoses Mati Mandeli juhitud arheoloogiliste kaevamistega Lihula piiskopilinnuses. Kaevamised näitasid, et Lihula piiskopilinnuse näol on tegemist ühe unikaalseima 13. sajandi katserajatisega kogu Baltikumis. 1993. aastal asutati Mati Mandeli eestvedamisel fond (praegune MTÜ) Keskaegne Lihula, mille peamiseks ülesandeks sai algul rahalistesse raskustesse sattunud väljakaevamis- ja konserveerimistööde aitamine . Väga tähtsaks eesmärgiks sai ka Lihula ajaloo propageerimine. Kõige paremini oleks seda saanud teha kohamuuseum. Parima asukohana muuseumile tuli kõne alla mõisahäärber. Algul jäi aga asi soiku, sest mõisas tegutses sovhoos (hilisem osaühistu). Muuseumi jaoks ruumi ei olnud.
Olukord muutus 1990. aastate keskel. Sovhoos lõpetas tegevuse ja 1995. aastal tagastati mõisasüda USA-s elavale õigusjärgsele omanikule Madli Roosiorg-Kirchhoffile. Fond hakkas kohe aktiivselt tegutsema, et pärijale selgeks teha - hoonesse peaks tulema muuseum. See õnnestuski. Veelgi enam, nähes fondi juhatuse entusiasmi , otsustas omanik mõisa fondile kinkida. 07. juunil 1995 kirjutatigi kinkelepingule alla.
Koheselt hakati tegema ettevalmistusi muuseumi avamiseks mõisas. Otsustati alustada sellest, et seada mõisasse üles hädapärast vajadust rahuldav ekspositsioon . Ühiskondlikus korras tehti kiire sanitaarremont häärberi kahes paremas olukorras olnud ruumis (praegused muuseumi tööruumid). Ühiskondlikus korras koostati ja pandi üles ka ekspositsioon, mis kajastas Lihula piiskopilinnuse minevikku ja uurimislugu, Lihula mõisa ajalugu, Lihula alevi ajalugu. Lisaks tõi Haapsalu firma Lossikivi Lääne-Eesti paekivi näidised ja oma toodangut. See kõik valmis 1995. aasta augustis-septembris.
Ametlik muuseum Lihulas siiski veel puudus. Hakatigi uurima selle loomise võimalusi. Oli selge, et muuseum ei saa tegutseda ühiskondlikel alustel. Muuseumi tähtsuses ja vajalikkus suudeti veenda nii toonast Lihula vallavalitsust kui volikogu . 23. novembril 1995 võttiski Lihula vallavolikogu vastu otsuse asutada valla asutusena Lihula Muuseum. Muuseumi ametlik avamine toimus 24. veebruaril 1996.
Järgnevate aastate peamisteks ülesanneteks sai materjali kogumine ja alalise ekspositsiooni ettevalmistamine. Muuseumi hakkas tasapisi laekuma materjale, millest tänaseks on moodustunud küllaltki mahukad eseme- ja fotokogud.
Samal ajal tegeldi alalise ekspositsiooni koostamisega . Varem eksponeeritud Lihula ajaloole lisandus Lõuna-Läänemaa ajalugu muinasajast II maailmasõjani. Kolme ruumi mahutatud alaline ekspositsioon avati 01. juulil 1999. aastal.
Aastate jooksul on näituste pind vähehaaval suurenenud ning hetkel on muuseumil näituste tarbeks juba üheksa ruumi. Püsinäitused on laienenud seitsmesse ruumi. Kahte ülejäänut kasutatakse erinevate ajutiste näituste korraldamiseks, näiteks on igal sügisel, Matsalu Loodusfilmide Festivali raames, neis ruumides loodusfotode näitused.
Lihula ajaloost
Lihula lähiümbrusest ei ole seni ühtegi kiviaegset asulakohta ega matmispaika avastatud, kuid leiud viitavad sellele, et inimesed on Lihulas elanud juba kiviajal. Läänemaa vanim leid (6000-7000 aastat vana tulekivist uurits) on saadud Lihula linnamäe lõunanõlvalt. Lihula pank oli siis alles väike saareke, kuid juba asustatud. Lihula kiviaegne asula on ilmselt mattunud hilisemate paksude kultuurkihiladestuste alla.
Lihula lähiümbrusest ei ole avastatud ka pronksi- ning varase rauaaja muistiseid. Juhuleiud viitavad aga sellele, et inimesed siinkandis siiski elanud. Ilmselt ei olnud Lihula ümbrus varaseks maaviljeluseks eriti sobiv ja kindlasti on osa muistiseid ka intensiivse põlluharimise ja ehitustegevuse tõttu hävinenud.
Vanimaks püsiasustuse märgiks Lihula lähiümbruses on 5.-6. sajandisse kuuluv kivikalme Parivere mäe põhjanõlval, praeguste surnuaedade lähedal. Samaaegset külakohta ei ole aga veel leitud.
10. sajandil hakkas asustus Lihula lähiümbruses tihenema ning Lihula tähtsus suurenema. Olemas olid Parivere, Sipa, Lihunetsi, Hälvati, Alaküla. 13. sajandil oli Lihula lähiümbruses 7, võib-olla isegi 9 küla. Keskuseks oli Lihula muinaslinnus, mis paiknes samas paigas, kuhu hiljem rajati piiskopilinnus .
Kirjalike allikate kohaselt paiknes eestlaste linnuse ees ka Lihula muinasküla. Küla paiknes linnusest lõunapool, linnuse ja praeguse kultuurimaja vahelisel alal. Arheoloogiliste kaevamiste käigus ei ole leitud muinasaegsete elamute jäänuseid, küll aga on leitud mitmesuguseid muinasaegseid esemeid. Vanimaks leiuks on 10. sajandist pärineva ehtenõela katke . Ilmselt hävinesid muinasküla ehitised keskaegse aleviku rajamisel.
Peale vallutust tekkis muinasküla asemel alevik , mida mainitakse esimest korda 1238. aastal. Alevik paiknes vähemalt 1,5 hektari suurusel alal. Aleviku õitseajaks oli 13. sajandi lõpp ja 14. sajand. Seejärel jäi areng seisma. Alevi peamiseks hoonetüübiks oli raud- või paekivivundamendile püstitatud ühe- või kaheruumiline maja, millel olid väikesed klaasaknad, kelpkatus ning sõrestikseinad (vahvärkhooned). Tolleaegsete majade alusmüürid on maa sees 1-1,5 m kõrguselt säilinud. Alev kadus linnuse eest ilmselt vahetult enne Liivi sõda (16. sajandi algul) ning siirdus praeguse Lihula linna alale , kus seni paiknesid ilmselt vaid eestlaste puitelamud. Kivimaju hakati seal ehitama alles 15. sajandi lõpul. Ka leiumaterjal on iseloomulik eestlastest käsitöölistele.
Keskajal oli Lihula üks tähtsamaid kiriklikke keskusi. 1667. aastal on üks Lihula kodanik öelnud, et piiskopi ajal oli Lihulas viis kirikut: esimene mäel (linnuse kabel ), teine kloostris ( tsistertslaste klooster ), kolmas alevis ( Elisabethi kirik ), neljas Johannese kirik (kabel) ja viies puukirik (Antoniuse kabel).
Tsistertslaste kloostri täpne rajamise aeg ei ole teada. Ilmselt valmis see 1275. ja 1285. aasta vahel. Klooster paiknes linnusest vaid paarsada meetrit lõuna pool. Klooster lõpetas tegevuse hiljemalt Liivi sõja ajal ning hävis lõplikult 1570 . aastal.
Ei ole teada, millal esimene kirik Lihulasse rajati. Arvatavasti toimus see millalgi 1240. aastatel. 1241. aastal on Lihulas tegutsenud juba preester . Keskaegset Elisabethi kirikut mainitakse esimest korda 1298. aastal, mil Ordu selle maha põletab. Keskaegne kirik paiknes praegusest kirikust veidi loode pool ning oli ida-lääne suunaline . 1874. aastaks oli vana kirik aga nii halvas seisukorras, et see lammutati. Uus kirik, mis on põhja-lõuna suunaline, valmis 1878. aastal.
Johannese kabel asus S. Waxelbergi plaani järgi täiesti omaette Lihula alevi kruntidest läänepool. Kabeli asukohta on samastatud 1505- 1520 . aastal rajatud frantsiskaanide mungakloostri asukohaga. Täpsemad andmed selle kohta aga puuduvad.
Antoniuse kabel paiknes S. Waxelbergi plaani kohaselt linnusest lõunas. Ilmselt kadusid selle pühakoja jäljed sovhoosi lautade ehitamisel .
Lihula piiskopilinnus
1211. aastal pühitses Riia peapiiskop Albert de Bekeshovede (von Buxhoeve den, Buxhövden) Dünamünde kloostri abti Theoderici (Theodorich, Theodoric) esmalt Lihula ja hiljem ka Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna keskuseks pidi saama Lihula. Miks valiti Lihula? Selleks on mitmeid põhjuseid. Sakslased ja nende liitlased ei olnud Lõuna- ja Lääne-Eestist palju kaugemale jõudnud. Hea asukoht – linnus paiknes järsu põhjanõlvaga looduslikul paekõrgendikul. Juba hiljemalt 13. sajandil paiknes tulevase piiskopilinnuse asukohas eestlaste linnus. Ehitusmaterjali (paekivi) sai murda samalt kõrgendikult. Lihulat ümbritses tihe asustus ja seega oli olemas ka tööjõud. Lihulat läbis Saaremaalt Põhja-Eestisse viiv iidne liiklustee. Lihulat läbis ka tee Läti suunas. Oluline oli ka merelähedus. Lähim sadamakoht võis asuda Penijõe kandis (linnusest 2-3 km) või kuskil Tuudi (Suitsu) jõe ääres (linnusest umbes 4 km).
1220. aastal nimetas Albert uueks Eestimaa (Lihula) piiskopiks oma venna Hermanni .
1220. aasta kevadel/suvel haarasid Läänemaal initsiatiivi rootslased, kes seadsid ennast sisse Lihula linnuses. Rootslased tundsid ennast Lihulas kindlalt. 8. augustil tulid merelt aga saarlased , kes piirasid linnuse ümber ja süütasid selle põlema. Puhkenud lahingus hukkus väidetavalt 500 rootslast, vaid üksikutel õnnestus taanlaste juurde põgeneda.
1228 . aastal likvideeriti Lihula piiskopkond ning loodi uus Saare-Lääne piiskopkond, mille etteotsa määrati Dünamünde kloostri abt Gottfried (Godefridus). Gottfriedi asupaigaks on peetud Lihula küla.
1234. aastal sai Saare-Lääne piiskopiks Heinrich I.
28. veebruaril 1238. aastal sõlmisid Heinrich I ja Ordu lepingu Lihula linnuse ühise ehitamise kohta. Linnus valmis 1242. aastal. Piiskop ei tundnud end aga Lihulas kuigi kindlalt ning hakkas otsima uut asukohta. 1251. aastal rajas ta oma residentsi Vana-Pärnusse ja Lihula tähtsus hakkab tasapisi langema . 1263. aastal põletasid aga leedulased linna maha. Piiskop Hermann II valis uueks residentsiks Haapsalu.
Pealinnus oli ovaalne , müüriga piiratud ala. Müür moodustas ühtlasi ka hoonete välisseina. Väravaava paiknes linnuse idaküljel. Mäe põhja- ja läänekülg olid järsud, lõuna- ja idakülg aga lauged. Lõunast ja idast kaitses linnust kaks kuiva vallikraavi ning kivimüüridega eraldatud eeslinnust. Põhja- ja lääneküljel kaitses linnust järskudele nõlvadele lisaks veega täidetud vallikraav .
1298 puhkes Liivimaa kodusõda, mille põhjustas Ordu ja peapiiskopi vahel tõusnud tüli. Saare-Lääne piiskop hõivas kogu Lihula linnuse, mida oli seni Orduga jaganud. Ordu ei leppinud sellega ja koondas oma väe linnuse alla, põletas maha Elisabethi kiriku ja Lihula alevi ning rüüstas ümbruskonda. Piiskop oli sunnitud kapituleeruma ning linnus läks Ordu kätte. 1302. aastal taastati lõpuks sõjaeelne olukord.
Liivi sõja ajal (1558-83) käis Lihula korduvalt käest kätte ja linnus sai rängalt kannatada. 1559 . aastal müüdi Saare-Lääne piiskopkond Taani kuningale Frederik II, kes loovutas selle omakorda oma vennale hertsog Magnusele. Magnus valiti 1560. aastal ka Saare-Lääne piiskopiks.1563. Aastal vallutasid linnuse rootslased, kuid peagi läks linnus jälle taanlaste kätte. Nii kordus see mitmeid kordi . 1570. aastal õnnestus rootslastel suurte kaotustega linnus enda kätte saada. 1576. aastal vallutasid linnuse aga venelased . Viimast korda piirati seda 1581. aastal ning linnus läks lõplikult rootslaste kätte. Pärast sõda leiti, et linnus on lisaks purustustele ka sõjanduslikult vananenud ning et seda ei ole mõtet enam taastada. 1643 . aastal andis Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Linnuse kive kasutati alevi ja mõisa kivihoonete ehitamiseks.
Aastail 1990-1996 toimusid linnusel arheoloogilised kaevamised. Kaevamiste käigus tuli väravakäigu ees üllatuslikult päevavalgele ulatuslik müüridesüsteemi – 13. sajandi värava eelkaitsesüsteemi vundamendid. Kaevamised näitasid, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast üht unikaalsemat 13. sajandi kaitserajatist Baltikumis.