Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kuidas oli vanasti". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
põll, koolivorm, krae, kanti, kleidil, lapsevanem, koolivormi, nurkne, setudVANAAJA KOOLIKORD ESTER PÄRN 2010 Igal ajastul on midagi, mida mäletada, midagi, mis on teistmoodi, kui järgmisel või eelmisel ajastul. Näiteks kasvõi koolikord. See muutub ju iga ajastuga. Kõigi kolme põlvkonna, minu, ema ja vanaema koolikorrad erinevad üksteisest millegi poolest. See on loomulik. Minu vanaema (sündinud1948) koolitee algas aastal 1955 Käina koolis, Hiiumaal. Koolivorm oli siis kohustuslik. Tüdrukutel olid pruunid kleidid ja must põll, kleidil oli valge krae ja kätised. Pidulikul puhul olid krae ja kätised pitside ning satsidega. Lastel olid jalas vahetusjalanõud, mis olid kohustuslikud, just nagu tänapäevalgi. Vahetusjalanõudeks olid paeltega sussid. Enamus tüdrukud hoidsid oma juukseid patsis. Mõnel üksikul tüdrukul olid juuksed lühikeseks lõigatud. Tuli olla puhas, jalad ei tohtinud haiseda, riided pidid olema alati puhtad. Seda ei nõutud küll rangelt, kuid see oli iseenesest mõistetav, et tuleb olla puhas
Korseti valmistamiseks võis kuluda kuni kilo vaalaluud, ksutati ka puit- ja metallkarkassiga korsette. Muhve kandsid nii kõrgkihti kuuluvad mehed kui naised see oli nende privileeg. Kindad olid nahast või kalevist, voodriga ja kaunistatud, need olid oluliseks lisandiks. Kõik ühiskonnakihid kandsid parukaid ning paruka suurus sõltus kandja seisusest. Nööbid olid tavaliselt vasest, tinast või hõbedast. Lemmikkalliskivi oli teemant, moes olid ka pärlid, mida kanti kaelas, kõrvas ja juustes. Nii naised kui mehed kandsid näol kunstsünnimärke. Need olid mustad ja erinevate kujudega: lilled, tähed, hobused jm. Selle moe üheks põhjuseks võis olla vajadus varjata rõugearme või pesematusest tekkinud nahavigu. Lasterõivad olid täiskasvanute rõivaste koopiad, kuid pidulikul puhul kandsid ka poisid kleiti. Ülerõivaid kanti vähe. Levinuim oli nii naistel kui meestel keep. Ainult naised kandsid laia vateeritud keepi "rotund"
ainet hakatakse õpetama sügavamas mahus. Hakatakse arendama süvaõppega koole- mõned õppeained võõrkeeles, põhjalikumalt teoreetilised ja rakenduslikud teadused, üksikud loodusteaduslik-matemaatilised ja humanitaarsed distsipliinid, kunst. Senisest rohkem pööratakse tähelepanu kõigi koolide varustamisele uute õpikute ja näitlike õppevahenditega. Kasvatuse alal kehtestatakse 1960 a. õpilase käitumise reeglid. 1966. ja 1968. a. muutub koolivorm. 1961. aastast rõhutatakse ateistliku ja internatsionalistliku kasvatuse tähtsust. Keskkoolilõpetajate valikuvabadust püüti mitmel viisil piirata. Kõrgkoolidesse siirdujatelt hakati nõudma partei, ametiühingu, komsomoli jm iseloomustus-soovitusi. Kõrgkooli astumisel olid eelistatud mõneaastast tööstaazi omavad noored. 1960. aastal piirati vastuvõttu kõrgkoolidesse ja keskeriõppeasutustesse. Eesmärk oli juhtida
Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid. Pariisis oli moodi läinud ajaviide nimega shopping. Suurt elevust tekitas esimeste kaubamajafe avamine Pariisis.
Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö. Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel on madal-, vars-, ja tikkpistes tikand, millel on litrid. Lisaks on krae äärestatud 1 cm laiuse valge, siniste tippudega niplispitsiga. Õlalappidel on kasutatud aedpistes tikandit. Rinnalõhandiku tipule on sinise ning värvlile sinise ja punase niidiga tehtud püvisilmpistes tornid. Värvli äärele on õmmeldud valged tagid. Käised kinnitati vitssõlega, värvlid aga sõlmustega. 19
Nii poiste kui ka tüdrukute sukki hoidsid ülal pihikud – väiksed alussärgi peal kantavad vestid, mille allääres olid sukatripid. Vahel juhus, et tripp läks lahti ja sukad vajusid lonti. Lapsed kiusasid mõnikord üksteist, võttes teisel tripist kinni ja lastes sellega laksu vastu jalga. • • • 1974. aastal kooli läinud Anu kandis kooli minnes sellist koolivormi, oma kooliajal jõudis ta kanda veel kahte erinevat. Anu võis koolis käia ka pükstega. Meikimine polnud lubatud isegi mitte keskkooli õpilastele. Ainsaks kaunistuseks oli patsilint. Järve Gümnaasiumi 7C klass 1984. aasta kevadel. "Meie ajal vahetus kolm koolivormi," kirjutab oma mälestustes Pille Piik 40. lennust
Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures.
Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jalakatted, pealisrõivastest pikk kuub ja lambanahkne kasukas. Särk tehti peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega, mis pandi siin pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Pits niblati peenest linasest või puuvillasest niidist. Võrkpõhjaga pits oli 45 cm laiune, selles oli kas geomeetriline või stiliseeritud taimornamendis kiri, mida ümbritses jäme värviline kontuurniit
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti
korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
Küsitletud on enda isiklikke sõpru vanuses 13-19. Valisin vastajateks sõbrad, kuna tean, et nemad ei vasta ükskõikselt, vaid korralikult ning põhjalikult. Esimene peatükk käsitleb kooli riietuse ajalugu ja tänapäeva. Teine peatükk põhineb koolivormide ajalool. Kolmas peatükk räägib kaubamärkide rollidest. Neljas peatükk koosneb tulemuste analüüsist. -3- 1. Kooliriietus ajaloos ja tänapäeval ¹ Ajaloos oli kooliriietuseks koolivorm, mis oli järjest kohustuslikum. 1937. aastal viidi sisse koolivorminõue, kuid kahe aasta jooksul seda sajaprotsendiliselt siiski ei nõutud. 1939. aastal, uude vastvalminud koolimajja õppima asudes pidid aga kõik õpilased pealaest jalataldadeni vormis olema. Poisid kandsid nokamütsi, tüdrukud baretti. Kanti tumesinist ja sinivalget pihikseelikut, pidupäevadel valget pluusi. Poiste ülikond koosnes kurguni nööbitavast pintsakust ja lühikestest pükstest
leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti; Põhja-Eesti; Lääne-Eesti ja saared. Põlva, Kanepi ja Räpina kihelkonda kuulusid Võrumaa koosseisu, seega Lõuna-Eesti rühma. Sellesse rühma tuleb arvata ka setude eriilmelised rõivad. Naiste ülikonna põhiosad olid Võrumaal särk, seelik, vöö, kampsun, osaliselt liistik (vest), abielunaisel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomuli- kud mitmesugused ülevisked(sõba,pallapool). Ülerõivastena pikk kuub, talvel kasukas. (Vill, R ; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3) Lõuna-Eesti naise rahvariiete põhiosad 19.sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate sõba. Kõigi kolme kihelkonna rõivad esinesid seeliku triibustiku, särgi, põlle ja vöökirjade poolest.
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill). Tavaliselt olid kleidid ikkagi pikad ja kodused, selliseid kleite valmistati ikka odavamast riidest. Tavalised naised mitte aadlikust naised kandsid tagasihoidlikes värvides kleite (pruun, beez, tumepruun ) või maarohtudega värvitud kangas. Samuti kanti ka villaseid asju, sest neid tihti peale saadi kodust. Kirevamast kangast riiete kandmine näitas juba paremale järjele jõudmist. Aadlikuprouad kandsid pikki, uhkeid värvi kirevaid kleite. Piha osa oli peenike ja kokkutõmmatud. Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, siis oli korsett ilusti. Kui taheti, et kleit paistaks välja nii nagu oleks kaks kleiti seljas, siis seda laiendati kiilu, ehk slepi abil. Palju kanti ka pealismantleid.
klubihoone (mida hiljem hakati kutsuma ,,punanurgaks"), pood ja palju muud. Kõik see asundus oli ühendatud kitsarööpmelise raudteega, Aruküla raudteejaamaga, mis oli turba ümbertöötlemise estakaad. Turvast laeti ümber tavalistele raudteevagunitele, et siis transportida see laiali üle Eesti. Vanaema isa oli turbatööstuses masinist ja ema hooajatööline. Lapsepõlves oli ta suviti, kui ema tööl oli,oma vanaema juures. Oma kooliteed alustas vanaema 1944. aastal. Ei olnud siis koolivormi ega ka toitlustamist koolis.Igaüks kandis oma parimaid ja puhtaid riideid (kui neid oli!).Koolikotiks oli Saksa sõjaväe seljakott, mille peal oli karvane vasikanahkne kate. Kool asus endise riigimehe Kaarel Eenpalu mõisas, mis oli nelja kilomeetri kaugusel ja mida tuli läbida jalgsi iga päev. Süüa koolis ei antud, kuid hiljem anti tassike teed. Igaühel oli kaasas võileib, mille nad nosisid suurel vahetunnil ära.
Margit Kapak Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Secunda Sotsiaal November 2008 Kohustuslik koolivorm Eesti koolides Halvad mälestused Kümmekond aastat tagasi hingasid õpilased kergendatult koolirõivastus anti vabaks! Nüüd on ring täis ja järjest seavad koolid sisse vormi. Sõjaeelses Eesti Vabariigis aitas koolivorm kaasa koolikesksuse kujundamisele. Neil aegadel oli koolivormi kandmine õpilastele au- ja uhkuseasi. Nõukogude ajal ei aidanud koolivorm lastel samastuda oma kooliga, vaid muutis nad ühtseks massiks ja soodustas distsipliini hoidmist. Viimane üle-
Meie sajandi iluiseaalid. Tallinn: Varrak 7 Vabalt langeval särkkleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht. Esmakordselt ajaloos paljastati naiste jalad. Õhtukleidil jäeti katteta ka õlad ning selg. Kasutati läbipaistvat kangast ning vähe kaunistusi, mis tõi alastioleku ilme veelgi rohkem esile. Kleidile lisati pärlid, mis valgust peegeldades peokleidi särtsaka iseloomu hästi esile tõid (vt joonis 6). Vabal ajal kanti spordi- ja vabaajarõivaid. Kõige populaarsemad spordirõivad olid supeltrikoo ja tennisekostüüm (vt joonis 7). Suvel kanti kleite, mida hiljem ka varrukateta tehti7. Talvel aga plisseerituid seelikuid koos kardigani või mantliga (vt joonis 8). Riietusele lisati karvast detailidega mantleid ning salle. Joonis 6. (Vasakult) Chanel'i (1925), Molyneux'i (1925) ja Paquin'i (1927) disainitud peokleidid Allikas: http://glamourdaze.com/history-of-womens- fashion/1920-to-1929 (15.05.17)
kokkunööritud piha ja kõrgete kontsadega perfektne naine, kelle iga põllesats ja südamekujuline taskuke vihjas romantikale ja toonitas ahvatlevat liivakellafiguuri. Pärast halle sõja-aastaid sai Diori kaharaseelikuline new look õnnistuseks nii naistele kui ka meestele. Head tüdrukud kandsid naiselikumaid riideid, olulisim oli poole sääreni ulatuv kahar volditud, kroogitud seelik, volüümi lisas alusseelik. Habrast pihta toonitas vöö. Kanti ka särkpluuskleiti, mis mõjus puhta, süütu ja asjalikuna. Liivakellafiguuri saavutamisel võeti vahel appi pihakorsett.Tõelistel daamidel ei puudunud kindad, käevõrud, pärlid ega klõpsuga kõrvarõngad. Tüdrukud, kellele meeldis pahade poistega ringi käia, eristasid end nn. Peggy Sue’dest ehk headest tüdrukutest lühemate juuste, väikese kaelaseotava räti, liibuvate pluuside, kitsaste seelikute või kapripükste ja stilettodega Mehed :
süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks. Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja
Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost naiste ja orjataride rõivastus oli peaaegu ühesugune, sotsiaalse kuuluvuse erinevuse määras ainult kasutatud riide kvaliteet. Kogu vaba elanikkond kandis taimsetest kiududest parukaid - need asendasid peakatteid ja kaitsesid päikesekiirte eest
aasta juubelil. Minu vanaemal oli ainult neli klassi kooliharidust, sest algas II maailmasõda. Ta tuli Eestisse elama, kui ta oli 14. aastane. See oli 1943. aasta sügisel. Vanaema isa tapeti ja ta hakkas oma õdedega tööl käima. Koolis käimiseks tal enam aega ei jätkunud. Kolmandast klassist hakkasid pihta eksamid, mille läbimiseks pidi hinne olema vähemalt rahuldav. Tunnistused olid venekeelsed ja hindeid kirjutati nii:"hea", "rahuldav" jne. Koolivormi tollel ajal veel polnud. Kuna pered olid vaesed ja riideid ei jõutud osta, tehti need ise. Tüdrukud kandsid tavaliselt seelikut, pluusi ja kingi. Poisid kandsid tavaliselt pükse, triiksärki ja pastlaid. Talvel oli seljas veel kampsun. Õpikuid kanti räti sees. Kuna kindlat ümbrispaberit polnud, ümbritseti need ajalehepaberiga. Koolitunnid kestsid kella 9-st kuni kella 14-ni. Tavaliselt oli iga päev viis tundi, harvem ka seitse. Klassis õppis umbes 18-20, koolis aga 126-140 õpilast.
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Muidu olid klassiruumid suured, aga vene keele ja võõrkeele klassid loid väiksed. Siis tehti klass pooleks, sest mõned õppisid inglise- ja mõned saksa keelt. Klassides olid suured lauad, mille küljes olid ka toolid. Laua plaat käis üles ja plaadi all oli sahtel, kuhu sai oma asju panna. Enne kooliaasta algust olid alati suured koolilaadad, kus sai osta kõike kooliks vajalikku. Ranitsa, pliiatsid, vihikud, vihikute paberid, värvid, pintslid, dressid, jalanõud, koolivormi ja veel palju asju mida kõike vaja oli. Kõikidel õpilastel pidi koolis seljas olema koolivorm, see oli kõigil ühesugune. Poistel olid tumesinised püksid, vestid ja jakid, ning helesinised pluusid. Tüdrukutel aga tumesinised jakid ja vestid, ning ruudulised volditud seelikud. Pidulikuks puhuks aga pidid kõik kandma valget pluusi,pioneeridel olid ka kaelarätid. Koolivorm oli hea asi, siis olid kõik ühtemoodi riides ja keegi ei saanud su kallal
võivad vikerkaarevärvides särada. Hoiduda tuleb vaid omavahel sobimatutest ehetest. Ärge end ehetega üle koormake!!!! NB! Piduliku õhtusöögi juures ei kanta sportlikku käekella. See reegel kehtib ka meeste puhul. Aga abielu- ja kihlasõrmust kantakse alati ja igal pool. Laulatussõrmus e. abielusõrmus, lihtne kullast võru, nagu me seda praegu kanname, tuli kasutusele alles 19. saj. keskpaiku. Enne seda kanti kihlasõrmust, mis pärast abiellumist täitis siis ka abielusõrmuse funktsiooni. Nii kihla- kui abielusõrmuse õige koht olevat vasaku käe neljandas sõrmes, kust vana-egiptuse uskumuse kohaselt kulgeb veresoon, vena amoris, otse südamesse. Härrasmehe ehete hulka kuulub: ...abielusõrmus (abielumehe puhul) ...pitsatsõrmus (kui neid ka omatakse rohkem kui üks, siis korraga kantakse ikkagi ainult ühte) ...lipsunõel (soliidsem on ilma säravate kaunistusteta) ..
varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö
Isamees astus uksest sisse viinapudeli ehk passiga mõrsja isa juurde. Kui peigmees neiu vanematele ei meeldinud, ütles mõrsja isa pudelit tagasi andes: "Pass on vale!". Siis tuli kosilastel lahkuda. Pudeli avamine oli märk kosjade vastuvõtmisest. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Lisaks viinapudelitele olid kosilasel kaasas ka kingitused, mida kutsuti ka kihlad või pandid- neid hakati jagama peale sööki. Kõige sagedasem kingitus pruudile on olnud rätik, aga ka põll või nuga, hilisemal ajal sõrmus. Pruudi emale kingiti tanu või põll, isale piip või müts, õdedele-vendadele rätikuid. Koos kinkide jagamisega maksti pruudi isale ka käsiraha, selle käigus määrati ka kindlaks, mida mõrsjale kaasavaraks antakse. Kingitusi tehti ka kosilastele. Tavaliselt sai peigmees kindad; see tähendas sümboolselt, et neiu on peiule oma käe andnud. Samuti oli kingiks vöö, mis oli ühendamise märk. Isamees sai oma osa eest kingiks tavaliselt särgi.
kes sama hea jutuga oli. Räägiti siis kadunud linnukesest ja hakati teda otsima. Lõpuks ajas hambamees siis koera tagakambrisse ja too tõi sealt välja ühe linnukese teise järel, kuni siis viimaks kositav välja toodi ja isamees tema otsitavaks tunnistas. Seejärel avati kosjaviinad kui seda kohe ei joodud, läks pruut kiiresti vanaks. Lauale toodi liha, leiba ja piima kindlasti ka kanamune. Pärast sööki hakati jagama kinke, mis kosilasel kaasas oli. Tihti kingiti pruudile rätik, põll või nuga, hiljem ka sõrmus. Pruudi ema sai tanu või põlle, isa piibu või mütsi. Õed-vennad said jälle rätikuid. Kui pulmad pruudi süül ära jäid, pidi pererahvas kingitused tagastama. Kui pulmad aga peigmehe süül ära jäid, kuulusid kingid justkui kahjutasuks pererahvale. Kingituse sai ka kosilane tavaliselt kindad, mille kinkimine oli sümboolne viis näidata, et mõrsja on talle oma käe andnud. Tähendusega kingitus oli ka vöö see oli ühendamise märk.
Nõukogude Eesti Kõige pealt rääkisin kommunistlikust Eestist emaga. Ta alustas jutustamist oma 4-5 klassi aegsest elust koolis. Kõigil lastel oli kohustuslik koolivorm, kus tüdrukutel oli ruuduline seelik, sinine vest, tumesinine särk ja poistel olid tumesinised püksid, sinine särk ja vest. Selline vorm kehtis igalpool Eestis. Loomulikult pidi igaüks kandma punast pioneerirätikut. Rätiku sõlme pidi une pealt oskama ja mu ema pesi seda kolm korda nädalas pesuseebiga. Vanaema õpetas kuidas seda perfektselt läbi marli triikida. Lapsed astusid kõigepealt oktoobrilapseks, siis pioneeriks ja siis kommnooreks. Nende kõigi vandeid pidi peast oskama.
Selle järgi on mehe särki hakatud nimetama ka rattaga ameks. Mehed kinnitasid särgi rinnalõhiku paari vitssõlega. Meestel olid pikad linasest või villasest riidest püksid, köidetava värvelkinnisega. Püksid köideti põlve alt säärepaelaga, nii et sääreosa moodustas koti. Vöörihma küljes rippus väike nahktasku. Nii naisel kui mehel oli must villane pikk-kuub (vammus). Naiste vammustele pandi pruun või hall krae, meeste omadele sinine. Jõukamate meeste vammuste hõlmaääred ja varrukasuud vooderdati punase kangaribaga. Karksi ja Halliste sukad kooti hästi peenest valgest villasest lõngast. Kiri asetses neil kitsa joonekesena pahkluust veidi kõrgemal. Sukk ulatus põlve alla. Mehed tõmbasid pükste peale mustad (või valged) poolsukad. Nii neidudel, naistel kui ka meestel olid jalanõudeks pastlad. Pastelde materjaliks kasutati 19. sajandil rohkem parkimata nahka,
Tänapäeva tuhkatriinu Elas kord üks tüdruk kelle nimi oli Anett. Aga kõik kutsusid teda tuhkatriinuks, kuna ta oli vaeslaps ja pidi tegema kodus kõik tööd üksi ära. Ta elas kasuema Mariga ja kahe kasuõe Stellaga ja Liisiga. Stella ja Liis olid ta vastu õelad, kogu aeg käsutasid ja norisid teda. Tuhkatriinu ise oli heasüdamlik ja ilus. Ta ei olnud õdede ega kasuema peale vihane ,et nad teda käsutasid ja norisid. Ta õppis 9 klassis koos oma õdedega. 10 klassis käis üks poiss nimega Martin , ta oli kooli kõige popim poiss, kuna ta vanemad olid rikkad ja poiss kandis kogu aeg kõige uuemaid ja stiilsemaid riideid. Kõik kooli tüdrukud tahtsid teda endale poisiks. Kõik koolis ootasid iga aastast balli kus võisid osaleda 9 -12 kl õpilased kaaslasega ja muidugi kõik tüdrukud tahtsid Martinit endale kaaslaseks. Alati enne balli toimus paarpäeva varem pidu kus tavaliselt Martin otsustas kellega ta ballile läheb. See pidu oli õhtul. N
annaabi.ee 
