Küsitletud on enda isiklikke sõpru vanuses 13-19. Valisin vastajateks sõbrad, kuna tean, et nemad ei vasta ükskõikselt, vaid korralikult ning põhjalikult. Esimene peatükk käsitleb kooli riietuse ajalugu ja tänapäeva. Teine peatükk põhineb koolivormide ajalool. Kolmas peatükk räägib kaubamärkide rollidest. Neljas peatükk koosneb tulemuste analüüsist. -3- 1. Kooliriietus ajaloos ja tänapäeval ¹ Ajaloos oli kooliriietuseks koolivorm, mis oli järjest kohustuslikum. 1937. aastal viidi sisse koolivorminõue, kuid kahe aasta jooksul seda sajaprotsendiliselt siiski ei nõutud. 1939. aastal, uude vastvalminud koolimajja õppima asudes pidid aga kõik õpilased pealaest jalataldadeni vormis olema. Poisid kandsid nokamütsi, tüdrukud baretti. Kanti tumesinist ja sinivalget pihikseelikut, pidupäevadel valget pluusi. Poiste ülikond koosnes kurguni nööbitavast pintsakust ja lühikestest pükstest
Kooliharidus jagati kaheastmeliseks: kuueaastane algkool ja kuueaastane keskkool. Õppeprogrammist kaotati usuõpetus, kodanikuõpetus, vanad keeled (nt ladina keel). Üldhariduskooli käsitlevate õigusnormide aluseks said järgmised põhimõtted: demokraatlik tsentralism, kommunistlik kasvatus, koolikohustus ja üldine keskharidus, rahvaste võrdõiguslikkus, sotsialistlik seaduslikkus, teaduslikkus. Leelo Tamm (sünd 1927) ..."Kohe, kui nõukogude kord Eestis võimule pääses, pöörati segi kõik, mis segi pöörata andis. Segi pöörati ka koolisüsteem. Üldhariduslik kool jagati kahte astmesse- keskkool ja mittetäielik keskkool. Mittetäielikku keskkooli hakkas rahvas nimetama poolikuks kooliks. Olin esimesest klassist alates õppinud Tallinna Prantsuse Lütseumis progümnaasiumi esimese klassi lõpetamiseni, st olin lõpetanud viienda õppeaasta. Sügisel 1940 selgus, et olen alandatud mingisse mittetäielikku kooli ja kuuendasse klassi. ..
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Kõik kommentaarid