Koolielu tänapäeval ja vanasti (0)

VANAAJA
KOOLIKORD
ESTER PÄRN
2010
Igal ajastul on midagi, mida mäletada, midagi, mis on teistmoodi, kui järgmisel või eelmisel ajastul. Näiteks kasvõi koolikord. See muutub ju iga ajastuga. Kõigi kolme põlvkonna, minu, ema ja vanaema koolikorrad erinevad üksteisest millegi poolest. See on loomulik.
Minu vanaema (sündinud1948) koolitee algas aastal 1955 Käina koolis, Hiiumaal. Koolivorm oli siis kohustuslik. Tüdrukutel olid pruunid kleidid ja must põll, kleidil oli valge krae ja kätised. Pidulikul puhul olid krae ja kätised pitside ning satsidega. Lastel olid jalas vahetusjalanõud, mis olid kohustuslikud, just nagu tänapäevalgi. Vahetusjalanõudeks olid paeltega sussid. Enamus tüdrukud hoidsid oma juukseid patsis. Mõnel üksikul tüdrukul olid juuksed lühikeseks lõigatud.
Tuli olla puhas, jalad ei tohtinud haiseda, riided pidid olema alati puhtad. Seda ei nõutud küll rangelt , kuid see oli iseenesest mõistetav, et tuleb olla puhas. Asi, mida nõuti rangelt, oli kaelarätik. Sel ajal ei saanud kosmeetikast unistadagi, kuna kosmeetikat ei olnud.
Käitumine oli viisakas ja korralik, see ei olnud mõeldavgi, et lapsed poleks viisakad ja korralikud. Vanematele oli auasi, et lapsest korralik inimene kasvaks.
Kuna vanaema isa oli ehitusmees, kolisid nad üsna palju ning kui vanaema oli teise klassi Käina koolis ära lõpetanud, läks ta Hellamaa Algkooli kolmandasse klassi, mis oli neljaklassiline. Ta käis seal koolis aastatel 1957- 1959 .
Kui see kool läbi sai, tuli vanaema Suuremõisa kooli aastal 1959 mis oli sel ajal seitsmeklassiline. Teised läksid kõik Palade kooli. Ka seal pidi kaelas olema kaelarätik. Tüdrukutel pidid olema ees mustad põlled. Pidulik riietus oli pioneerivorm.
Igal esmaspäeva hommikul oli üleval saalis rivistus, kus rivistati klasside kaupa. Rivistus oli tervel koolil. Keda oli vaja noomida, seda noomiti, kuid seda juhtus väga harva. Enamasti olid lapsed ikka korralikud, suur asi oli see, kui keegi märkusegi sai. Üleval saalis räägiti ka muud kooli elu puudutavatest küsimustest.
Vanemate klasside tüdrukud, kellel olid patsid, nagu kõigil tüdrukutel ikka, lõikasid omale ükskord tukad ette. Nad häbenesid tukki ning kammisid need patside peale, et tukad välja ei paistaks. Kooli direktor oli pahane sellise eputamise pärast ning pilkas tüdrukuid. Ta kutsus nad klassi ette, võttis taskukammi, kammis kõigile tukad silme ette ja küsis:” Noh, poisid, kas nüüd on tüdrukud ilusamad?” Poisid ei kommenteerinud. See tähendab, et eputamist ei seeditud.
Kui Suuremõisa seitsmeklassiline kool läbi sai(aastal 1962), läks vanaema Käina tagasi. Seal oli nii, et koolisööklas tuli käia rivistatult, klasside kaupa, söömas. Tagasi tulekul rivistust ei olnud, kui olid söönud, võisid tagasi minna. Koolis oli üsna vähe ruumi, vahetunni veetmisruumid olid väga väikesed. Ühes ruumis olid plekkahjud, mida köeti puudega. Korrapidajad pidid puid tassima ja ka koolikella helistama . Puude vedamiseks olid mustad kitlid.
Ka riieteruumid olid väga väikesed. Üks poiss leidis kord riieteruumist vana halli soki, mis oli tolmune ja ämblikevõrke täis. Poiss viskas selle tüdrukutepundi sekka. Tüdrukud mõtlesid, et see sokk on rott ning pistsid kiljuma. Siis läks sokisõjaks, sokki hakati loopima. Kisa oli taevani. Kellelgi polnud meeles, et tegelikult ei tohtinud nii käituda. Kisa kostus loomulikult ka õpetajate tuppa . Direktor, kes oli tore naisterahvas, tõeline daam, tuli riieteruumi ukse peale. Ta seisis ja vaatas vaikides lapsi, omapäraselt. Kõik rahunesid kohe maha ning sokk jäi keset põrandat. Direktor käskis soki prügikasti visata ja kõigil, kes sokki puutusid, seina äärde rivistuda. Lapsi oli kokku umbes nelikümmend ning nad olid kahe liitklassi lapsed. Neist oli ainult kaks last, kes polnud sokki puutunud. Nad jäid ahju äärde seisma ning nendeks lasteks olid minu vanaema ja klassi kõige targem poiss, kes oli matemaatik . Direktor vaatas lastele, kes olid sokki puutunud, otsa ja muigas. Siis helises kell ja asi oli lõpetatud. Ei noomimist, riidlemist ega midagi.
Vanaema lõpetas Käina koolis kaheksanda klassi ning läks edasi Kärdla Keskkooli üheksandasse klassi. (aastal 1963) Siis oli koolivorm selline: sinisetriibuline pluus , pikkade käistega, tumesinine pihikseelik. Vahetusjalatsid olid kohustuslikud. Nendega ei tohtinud õues joosta , ainult siis, kui oli kevad ja sügis, ning kuivad ilmad . Korrapidajad kontrollisid seda, ega vahetusjalanõudega õues ei joosta. Kord oli üsna range ning seda rikuti väga harva. Väga harva sai keegi õpetajalt noomida või märkuse.
Keskkoolis lõikasid tüdrukud juba juukseid, lokke ei tehtud. Mitte mingisuguseid ehteid ei kantud , väljaarvatud patsipaelad, mis pidid olema korralikult triigitud. Keskkoolis kandsid mõned koolipidudel tagasihoidlikke klaaspärleid. Koolipidudel võisid jalas olla siidsukad, muidu kanti puuvillaseid sukki.
Tunnis korda rikkuda ei tohtinud. Korrarikkumist tunnis oli üsna vähe, kes tunnis rääkis, pandi püsti seisma, et õpilane ei saaks tundi segada, aga ta pidi tunnist osa võtma, nagu teisedki. Mõnikord pandi seisma ka tahvli juurde. Segamise eest jäeti ka peale tunde. Ukse taha ei saadetud kedagi, sest õpetaja tegi kõik, et õpilane saaks tunnist maksimaalselt osa. Mõni vasturääkija saadeti direktori juurde. Vanemate kooli kutsumine oli suur karistus , seda ei juhtunud peaaegu kunagi.
Üksteise asju paheliselt ei rikutud, vargusi ei olnud, kuigi kõik olid üsna vaesed.
Vahetunnis ei tohtinud joosta, tuli käituda vaoshoitult. Kui mõni trepist alla joostes väiksemad jalust maha niitis, siis sai õpilane õpetajalt märkuse. Mõnikord pandi ka kella alla seisma.
Väljaspool kooli nõuti, et õpilane kõiki vastutulijaid teretaks, ka võõraid. Tuttavaid tuli teretada, aga kui mõni võõras vastu juhtus, siis tuli kindlasti teretada, kuna äkki on ta inspektor või mõni kõrge tähtis nina. Teist inimest tervitades ei tohtinud pihku itsitada ega muudmoodi halvustavalt käituda. Kokkuvõttes tuli olla vaoshoitud ja viisakas. Käitumisnorme põhjendati sellega, et lapsed pidid olema vaoshoitud, viisakad ja hästikasvatatud. Käitumisnorme ei ignoreeritud, kuidas tuli olla, nii oldi . Õhtuti kodus kõik õppisid. Pärast kooli tänaval ei jõlgutud, mindi kohe koju. Suitsutõmbamist ega alkoholi joomist ei olnud, lapsed olid selleks liiga hästi kasvatatud . Koolis nõuti seda, et lapsed oma vanemaid ja vanu inimesi abistaks. See oli kohustuslik, väga tähtis ja mõnikord tuli sellest ka kirjutada.
1-2 korda nädalas näidati lastele peale tunde kino . See oli suur sündmus. Ka seal tuli käituda korralikult. Ja käitutigi, huligaanitsemist ei olnud. Mõnikord ajasid poisid üksteist taga, kuid see oli loomulik. Vihaseid kaklusi ei olnud, aga poiste vahel oli mõni rüselemine küll.
Kevadel hakkas kalalkäimine. See toimus peale tunde ja enamasti käisid kalal poisid, kuid mõni tüdruk käis ka. Kalal käidi jalgratastega.
Pikapäevarühm oli neile, kes käisid koolis bussiga ja internaadis ei olnud. Seal õpiti ja loeti raamatut. Õpetaja kontrollis , kas kõik kodused ülesanded on tehtud.
Vahetunnis vahetasid õpilased marke , kleeppilte, ümbrike pilte, kinonäitlejate pilte.
Vanaema jaoks olid kooli juures kõige paremad koolipeod, ning ka klassikaaslased olid toredad.
Minu ema(sündinud 1967) koolitee algas 1974. aastal Palade kaheksaklassilises koolis.
Koolivorm oli kohustuslik. Koolivormiks oli tumesinine pihikseelik, millel oli vöö peal ja helesinine pluus. Pidulikul puhul oli valge pluus. Seitsmendas- kaheksandas klassis tuli uus koolivorm, mis oli teksariidest.
Koolivorm koosnes pikkade varrukatega jakist, seelikust ja teksapükstest. Pidulikul puhul oli pluus valge, nagu ennegi. Valge pluus oli siidiriidest.
Õpilased pidid olema puhtad ja korralikult riides . Ema klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja nõudis, et enne klassi ette minekut tuleb kuuenööbid kinni panna.
Klassist valiti sanitaarvolinikud, kelleks olid minu ema ja tema pinginaaber. Nemad valiti sellepärast, et nende käed ja riided olid alati puhtad. Nad kontrollisid iga nädal klassijuhatajatunnis, et kas õpilastel on käed pestud, sõrmeküüned lõigatud, kõrvad ja kaelad puhtad, ja et täisi poleks peas. Juhtus, et poistel olid sageli kõrvad pesemata. Ja muidugi ka riided. Kui kõik olid kontrollitud, siis sanitaarvolinikud ütlesid klassi ees, kellel on näiteks kõrvad mustad. Kellel olid kõrvad mustad, sellel oli veidike häbi ka, ning mõnikord käskis õpetaja minna kohe pesema .
Kui keegi tüdruk oli ennast meikinud, saadeti ta kohe WC-sse pesema. Tüdruk sai riielda. Kui ta vabatahtlikult nägu pesema ei läinud, võttis õpetaja kratist kinni ja pesi näo ise puhtaks. Kõrvarõngaid ega muid ehteid ei tohtinud kanda. Kui kellelgi olid näiteks kõrvarõngad kõrvas, siis sikutati kõrvast, mõnikord võis tunduda, et õpetaja tõmbab lausa kõrvalesta ära.
Poistel ei tohtinud kindlasti olla pikad juuksed, nagu tänapäeval mõnel on, poistel pidid juuksed olema lühikesed.
Valitud olid korrapidajad. Ülemise ja alumise koridori korrapidaja , veel ka trepikorrapidaja, välisuksekorrapidaja ja õuetrepikorrapidaja. Trepikorrapidaja pidi jälgima, et trepi peal ei joostaks ega visataks sodi maha. Mõnikord seda ignoreeriti, kui korrapidaja ega õpetaja ei näinud. Trepikorrapidaja amet oli ema arvates üsna mõnus, sest ta sai seista vastu trepi äärt ning sai jalutamisest priiks. Need, kes olid välisukse korrapidajad, pidid kontrollima, et õuest tulijad pühivad jalad. Kes jalgu ära ei pühkinud, neile tuli öelda, et jalad tuleb puhtaks pühkida.
Korrapidajad kandsid korrapidajamärke, näiteks alumise korruse korrapidaja kandis rohelist märki, ülemise korruse korrapidaja kollast märki. Märkidel oli peal K-täht ning märgid olid korrapidajatel rinnas. Märgid sai õpetajate toast. Ka korrapidajaõpetajatel olid märgid rinnas. Korrapidajaõpetaja oli kõige tähtsam, lapsed kes olid korrapidajateks määratud, pidid korrapidajaõpetajat aitama .
Sel ajal tuli koolis käia ka laupäeviti, ning laupäevased klassikorrapidajad pidid klassi ära koristama. Korrapidajaid oli kaks. Tuli klassi tuulutada, põrandat pühkida ja pesta, tolmu võtta, tahvlit pesta ja prügikasti tühjendada. Kui kriiti ei olnud, tuli seda õpetajate toast tuua. Kui klass oli korras, tuli see üle anda korrapidajaõpetajale, kes vaatas klassi üle, et see oleks korras. Siis keeras õpetaja ukse lukku.
Kord oli selline, et vahetunnis tuli jalutada ringiratast ühest koridori otsast teise. Seista ega joosta ei tohtinud, selle ajasid korrapidajad kohe jalule, kes seisis. Jalutamine oli nii all kui ka üleval koridoris . Peale kolmandat vahetundi läksid sööma 1-4 klass. Sööma pidi minema klasside kaupa rivistatult, trügida ei tohtinud. Tagasi tulles rivistust ei olnud.
Kuni neljanda klassini olid WC-d väljas. Neljandas klassis sodis ema koos pinginaabriga WC seinad täis. Ta pidi need koos pinginaabriga ära pesema.
Laste seas oli väga populaarne kummikeks. Kes mängisid kummikeksu, need võisid mängida, nemad ei pidanud jalutama . Kummikeksu võis mängida ainult all koridoris. Kummikeksu mängiti kolmekesi, kaks tükki hoidsid kummi, üks hüppas. Veel oli väga populaarne lauatennis, mida mängisid poisid. Kui kevad oli, siis lapsed mängisid õues kummikeksu, veel mängiti ka tavalist keksu, ning joonistati keksukastid, kus hüpati. See oli väga populaarne. Kui keksu ei viitsitud mängida, seisid õpilased kooli seina ääres, kus keegi ei tulnud lapsi jalutama ajama . Seal oli väga soe, sest päike soojendas. Seal oli ka rahulik.
Koolimaja teises küljes mängiti palli, poiste seas oli üsna populaarne rahvastepall.
Nõuti, et iga lapsevanem oma lapsele suusavarustuse muretseks ja seda juba esimesest klassist saati. Kõik talved lapsed suusatasid, sest igal talvel oli väga palju lund.
Tuli teha ÜKT ehk ühiskondliku kasuliku töö tunde, need olid kohustuslikud. Neid oli vaja teha, et lapsed harjuks tööga ja õpiks tööd tegema. Aastas tuli teha 40 tundi, kes ei teinud, jäi suvetööle. Tuli pesta kooli seinu, aidata asju liimida , kappe koristada . Loodusõpetuse klassis tuli ka akvaariumi puhastada . Õpetajad olid mõnikord hädas, et mida lastele teha anda. Nad pidid nuputama ja otsima lastele tööd, sest kõik oli juba ära tehtud. Suvel tuli üle reedeti kooliaias tööd teha. Nelja peale oli üks suur peenar. Kaks õpilast käisid ühel reedel, teised kaks õpilast teisel reedel.
See oli kohustuslik ning õpetajal oli tabel, kuhu ta ülesse märkis, kes on käinud kooliaias tööd tegemas ja kes mitte. Kes suvel kooliaias töötamas ei käinud, pidi ÜKT tunde kooliaastas rohkem tegema.
Tuli astuda pioneeriks ja kommunistlikuks nooreks. Kärdlas toimus komsomoli vastuvõtmine, kus tuli lugeda peast tõotus umbes sellise sisuga, et tõotad olla Eesti NSV-le ja oma seltsimeestele truu. Seejärel küsiti Eesti NSV-ga seotud küsimusi. Üks tüdruk, kes ei tahtnud komsomoliga liituda, pandi klassi kinni, et ta seal järele mõtleks. Tüdruk ei astunud ka siis komsomoli. Kui seda tänapäevaga võrrelda, siis on need organisatsioonid nagu tänapäeval kodutütred ja noorkotkad.
Tundide ajal oli kohustuslik tsiviilkaitseõppus – õhuhäire. Anti kolm korda kella. Siis tuli gaasimask pähe panna ja klasside kaupa rivistatult rahulikult minna koolimaja taha. Kui terve kool oli seal, ütles õpetaja, et õppus on läbi ja õpilased võivad klassidesse tagasi minna.
Gaasimaskide pähepanemist õpiti. Kodus kästi õmmelda vatimarlimask, mis tuli kooli tuua. Tsiviilkaitse õppus oli selleks, et kui aatompomm visatakse Nõukogude Liidule, siis teavad õpilased, kuidas käituda. Tegelikult oleks pidanud minema keldrisse, sest kui tuleb aatompomm, on see nagu maavärin, mis lõhub kõik ära. See saastab õhku.
Seetõttu ei olnud see õpe reaalne, kuna ei olnud keldrit, kuhu terve kool oleks mahtunud. Aga gaasimaski pähe panemine oli hea oskus.
Oli hommikune ja õhtune pikapäevarühm. Pikapäevarühmas sai õppida ainult neid aineid, milles õpilane ei olnud hea, teised tuli õppida kodus. Hommikune pikapäevarühm oli tund aega enne tundide algust, kaheksast üheksani. Tunnid algasid kell üheksa. Kui tunnid lõppesid, siis algas kell neli pikapäevarühm, mis kestis kella viieni . Koolibuss oli kaks esimest ringi siis juba ära teinud, siis tuli kolmas ring, ning kuus läbi kümme minutit oli ema Suuremõisa bussijaamas. Pool seitse sai ta koju, sest tal oli üks kilomeeter koju minna. Hommikul läks buss veerand kaheksa.
Liinibussiga, mis väljus Kärdlast kell 14.30, ei tohtinud koju minna, sest kaassõitjad hakkasid virisema, et buss on lastega ülekoormatud, lapsed peavad sõitma koolibussiga.
Neid ei huvitanud, et esimese klassi laps saab õhtul kell pool seitse koju, kui väljas on juba kottpime, poed kinni ja karjanaised lüpsavad lehmi. Kell pool kolm läks liinibuss, kuid sellega ei tohtinud minna, sest direktor käis bussi ajal bussijaamas haarangut tegemas.
Kui ta sai sealt mõne lapse kätte, viis ta lapse oma valge Moskvitšiga kooli tagasi. Ükskord
lapsed, kes bussijaamas olid, märkasid direktorit ning jooksid metsa peitu. See oli koolikorrale vastuhakkamine. Metsa direktor järgi jooksma ei hakanud, ta sõitis minema. Lapsed läksid liinibussi peale ja said varem koju. On suur vahe, kas saad koju pool neli, või pool seitse. Laupäeviti sai ema koju koolibussiga kell neli. See oli lühem päev.
Ema jaoks oli kõige hullem mälestus see, et bussiga sai nii hilja koju ja väga vara tuli tõusta. Ema ütles, et laps peaks niikaua kodu ligidal koolis käima, kui vähegi võimalik. Ema arvates on lapse kaugele kooli viimine , kui kool on ligidal, kuritegu lapse suhtes.
Kooli juures olid ema jaoks toredad koolipeod, kus tantsiti. Nääride ajal käis näärivana, sai kingitusi. Hiljem tulid disko ja värvimuusika. Klassikaaslased olid ka toredad.
Minu koolitee algas aastal 2005, kui ma läksin Suuremõisa Põhikooli esimesse klassi. Tänapäeval enam koolivormi pole, nagu oli kunagi. Lubatud on tagasihoidlik kosmeetika, ei tohiks kooli tulla, nägu kosmeetikat täis. Kindlasti käsiks õpetaja selle ära pesta. Puhtust nõutakse, kuid sellest ei räägita kogu aeg. Kui kellegi jalad haiseksid, siis õpetaja ütleks küll: ”Vahetage sokid ära!” Ka soengu kohta ei ole tänapäeval koolis selliseid nõudmisi. Juuksed võivad olla lahti, kuid kodunduse tunnis peaksid nad olema kinni. Poistel võivad olla pikad juuksed, mis minu vanaema ja ema kooliajal oleks olnud täiesti lubamatu.
Tänapäeva koolis ei tohi tunnis rääkida asju, mis ei puuduta tundi. Nõnda oli ka vanasti. Mõnikord saadetakse segamise eest ukse taha, et õpilane ei saaks tundi segada, enamasti aga noomitakse. Tunnis ei tohi ringi käia, kui pole vaja. Kindlasti ei tohi kellegile teisele liiga teha. Mõnikord, kui keegi saab eriti jubeda koerustükiga hakkama, kutsutakse selle lapse vanemad kooli. Seda aga pole eriti juhtunud, kuna keegi ei riski koerustükke teha, kartes noomimist. Noomimine pole ju hea.
Vahetunnis mängitakse tagaajamist, vahetatakse kleepse, räägitakse juttu , tehakse nalja . Tänapäeval vahetunnis enam ringi kõndima ei pea, nagu siis, kui ema koolis käis.
Ükskord, kui oli esimene aprill, peitsime end tunni alguses WC-desse, et teha õpetajale aprillinalja. Õpetaja hakkas meid otsima, kuid ei leidnud. Lõpuks me tulime WC-st välja ja ütlesime:” Aprill!” Noomida õnneks ei saanud, ning õpetaja hakkas naerma .
Tänapäeval pikapäevarühmas õpitakse, nagu vanastigi. Kui kõik on õpitud, saab mängida, või niisama olla. Kes bussiga koolis ei käi ja elavad ligidal, võivad koju minna.
Minu meelest on tänapäeval palju parem koolis käia, kui vanasti. Aga koolivorm oli hea, kuna siis olid kõik võrdsed ja keegi ei saanud minna eputama, et näe, minul on uhkemad riided. Arvan, et eriti suurtes koolides oleks koolivorm hea.
Paljud lapsed on ka tänapäeval kooli üle vingunud, kuid tegelikult pole selleks põhjust.
Võrreldes tänapäeva kooli vanaaja kooliga , siis tollel ajal oli lastel rohkem kohustusi, kui praegu. Näiteks klasside pesemine, ÜKT tunnid, suvine töö kooliaias. Kuid nagu igal ajastul on midagi head ja midagi halba, siis nii on see ka koolielus . Nii jääb see ka tulevikus. Igale põlvkonnale jäävad oma mälestused käidud kooliteest, kas siis vanaaja – või tänapäeva koolist.