Kohustuslik koolivorm Eesti koolides (0)

Margit Kapak
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Secunda Sotsiaal
November 2008
Kohustuslik koolivorm Eesti koolides
Halvad mälestused
Kümmekond aastat tagasi hingasid õpilased kergendatult – koolirõivastus anti vabaks! Nüüd on ring täis ja järjest seavad koolid sisse vormi. Sõjaeelses Eesti Vabariigis aitas koolivorm kaasa koolikesksuse kujundamisele. Neil aegadel oli koolivormi kandmine õpilastele au- ja uhkuseasi. Nõukogude ajal ei aidanud koolivorm lastel samastuda oma kooliga , vaid muutis nad ühtseks massiks ja soodustas distsipliini hoidmist. Viimane üle-eestiline koolivorm oli kasutusel 1980. aastate lõpuni. Tänapäevase koolivormi puhul on lähtutud möödunud iseseisvusaja eeskujust, kuid aegade ja olukordade erinevusest johtuvalt ei suuda see täita samu eesmärke – nüüdismaailmas on esmatähtis individualism. Praegu on koolivorm kasutusel veerandsajas Eesti koolis, kusjuures näha on kaht eri suunda. Ühelt poolt eelistavad vormi prestiižikad linna- või erakoolid, teisalt aga oma päritolu rõhutavad maakoolid ( Halliste , Raudna, Kihnu põhikoolid, Viiratsi algkool ). Veel eelmisel õppeaastal oli rahvuslik koolikampsun kasutusel ka Lõõla algkoolis Järvamaal, kuid kahjuks sel aastal seal kooli enam ei avata . Täiesti kohustuslikuks on tahetud vormi muuta paljudes riikides rohkem kui ühel korral. Näiteks sotsiaaldemokraatide poolt 2006. aastal ja ka Eesti naaberriigis Lätis avaldas sealne haridus -ja teadusminister soovi muuta koolivorm kohustuslikuks üle riigi. Koolivorm on enamikes koolides kohustuslik näiteks Inglismaal, Jaapanis , Hiinas ja teistes tugeva võimuga riikides. Võib olla näitab see, et keegi tahab kellelegi üle domineerida ja seda juba maast madalast õpetada. Teiselt küljest võivad olla demokraatlikud riigid selle vastu lihtsalt seetõttu, et totalitaarsed ei ole - liigne püüd muuta kõike valikuliseks ei ole ühiskonna probleemide lahenduseks.
Argumendid
Põhiliseks pooltargumendiks koolivormile tuuakse võrdsust, mis peaks vähendama koolivägivalda. Õpilased kipuvad võrdlema kõike ja kõiki, niisamuti ka riideid . Majanduslikult vähem edukate perede lapsed aga jäävad koolis teiste naerualuseks, sest ei saa endale firmariideid lubada. Veel on räägitud, et koolivorm loob oma kooli tunde ja tekitab neis ühtekuuluvust ning teeb vanemate elu rõivaste ostmisel lihtsamaks, ka õpilastel pole vaja hommikuti mõelda, mida selga panna.
Neutraalsel taustal on nii laste kui ka õpetaja mõtteid ja tundeid kajastavad näod paremini jälgitavad. See omakorda soodustab keskendumist ning aitab vähendada asjatut energiakulu ja väsimust. Tähendatud on ka seda, et koolivormis õpilane on distsiplineeritum nii koolis kui vabal ajal. Muidugi käib koolis vormiga kaasas ka kasvatus, suhtumine ja kombeõpetus ehk poisid oskavad meestena viigipükse ja ülikonda kanda ning tüdrukud tunnevad end naisena kindlalt seelikut ja kingi kandes . Üheks eesmärgiks on veel ennetada õpilaste sattumist alkoholi, tubaka ja muude pahade asjade küüsi teel koolist koju - vorm eraldab neid tänavapildis teistest inimestest.
Tegelikult aga on koolilapsele paremini selge see, kui palju maksab või kui vana on mõni mobiiltelefoni mudel kui ühe või teise riideeseme hind. Suurem põhjus, miks riietest tulenevalt lapsi koolis noritakse, on nende puhtus ja hoolitsetus, mis on tihti otseses sõltuvuses lapse perekonnas toimuvaga. Sama probleem jääb kahjuks ka ühtse koolivormi puhul. See võib tunduda lihtsa lahendusena õpilastevahelistele probleemidele, kuid kahjuks on see hea näide sellest, et lihtsad lahendused alati ei toimi.
Koolides, kus praegu kohustuslik koolivorm kehtib, maksavad vormi eest vanemad täielikult ise. Õpilasel on vaja igapäevarõivaid ja mõnes koolis lisandub pidulik-ja/või spordikomplekt. Riideesemete hinnad on vähemalt 200 krooni. Kusjuures vabaajarõivad tuleb vanematel ikkagi soetada, sest koolivälisel ajal ju vormiga ei käida. Mitmelapselistes peredes kerkivad kulutused pelgalt riiete ostmisel tuhandetesse. Seega ei muuda kohustusliku koolivormi kehtestamine olukorda vaesematele peredele sugugi lihtsamaks. Hoopis võib juhtuda, et nooremad lapsed peavad kandma vanemate õdede- vendade vorme. Vanad vormid ei näe välja nii head kui uued ja see annab pahatahtlikele õpilastele jällegi võimaluse nn peksukotid leida.
Tuleb ka arvesse võtta asjaolu, et koolivormi tuleb hooldada korralikult. Vorm ei tohi kunagi olla kortsunud ega määrdunud. Pidev pesemine, kuivatamine ja triikimine on esiteks aeganõudev tegevus, teiseks kulutab see riiet ning lõpuks on uhiuuest vormist järgi jäänud näotu komplekt riideid, mida õpilased kannavad vastumeelselt. Kõigele lisaks on suhteliselt võimatu leida koolivormi, mis meeldiks kõigile õpilastele. Õpilastel on oma stiil ja maitse. Seda on näha juba sellest, kui erinevalt käivad lapsed praegu riides . Igaühel on oma enda maitse ja kõigile meeldivat vormi ei saaks kindlasti luua. Kui vorm õpilasele ei meeldi, siis käib ta selles vastumeelselt ja see omakorda muudab kooli vastumeelseks, mis kohe kindlasti ei ole eesmärk.
Eesrindlikud koolid
Audentese Erakool võttis vormi kasutusele esimesena ning ainult seal kannavad seda kõik õpilased 1.–12. klassini . Peale igapäevase riietuse on olemas pidulik vorm. Tallinna Prantsuse Lütseumis on oma koolivorm 2000. aastast alates, aga seda vaid algklassidel. Pidulikul puhul vahetavad nii poisid kui tüdrukud argipäevase krae piduliku , valge siniste triipudega krae vastu. Vanalinna Hariduskolleegiumis on koolivorm kasutusel 1.–9. klassini. Rocca al Mare Koolis on vorm kohustuslik alates 1. oktoobrist 2001. Iga õpilane võib valida sobiva komplekti ja valik on suur, mis muudab vormi laialivalguvaks ja kaotab selle mõtte.
Rahvuslik koolivorm
Rahvusliku koolivormi idee autor on Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri juhataja Anu Raud. Esimesena said sellise vormi 1999. aastal Viljandimaa Halliste põhikooli õpilased - kampsuni, millesse on kootud vanad Halliste mustrid . Iga lapsevanem pidi maksma 60-100 krooni, palju vähem, kui tegelik valmistamise hind. Ülejäänud osa maksid sponsorid. Rahvuslikud vormiriided on kasutusel veel sama maakonna Raudna põhikoolis ja Viiratsi algkoolis ning Kihnu põhikoolis. 28 aastat koolijuhataja ametit pidanud Ene Staalfelti arvates on rahvuslik koolivorm mõeldav ainult väikestes maakoolides, kus pole kõrgemat gümnaasiumi astet ega palju õpilasi. Suured poisid ja tüdrukud tahavad juba ise otsustada, mida nad selga panevad.
Mida õpilased arvavad ?
Möödunud aastal uuris Sigrid Suu kaht vastandlikku kooli – ühes neist oli kasutusel koolivorm, teises mitte. Selgus, et üldiselt suhtuvad mõlema kooli õpilased koolivormi kandmisesse pigem negatiivselt (poolt oli vaid 10%). Samas – vormi olemasolusse oma koolis suhtus positiivselt 50% küsitletud tüdrukutest ja 30% poistest. Selles koolis, kus oma vormi ei ole, suhtus selle võimalikku olemasolusse positiivselt 40% tüdrukutest ja vaid 3% poistest. See annab tunnistust vormi kandmisega kaasnevast «oma kooli identiteedist». Vormiriietuse häid ja halbu külgi oskasid enam välja tuua vormikohustusega kooli õpilased, n-ö vaba riietust kandvatest õpilastest ei osanud 67% sellele küsimusele vastata. Uurimuse järgi peavad tüdrukud sobivateks koolivormi osadeks pükse/seelikut ja pluusi/kampsunit. Poisid kannaksid T-särki/kampsunit ja moekaid pükse. Sobilikeks värvusteks pakkusid tüdrukud sinist , punast, musta ja valget, poisid eelistasid selgelt musta ja sinist. Kasutusel olevatest vormidest on lapsesõbralikud, praktilised ning selget ideed kandvad just rahvuslikud koolivormid. Kampsunitel on suur värvivalik, rõõmsad toonid ja toredad mustrid, ning ennekõike sobivadki need maakoolidesse. Linnakoolides võiks rahvusliku kampsuni asemel kasutusel olla pusa, pullover vm sedasorti rõivaese. Heaks näiteks on Vanalinna Hariduskolleegiumi vormikampsun. Kindlasti jääb Eestisse koole , kus pole vormi. Vormiga koolides aga tasuks kindlasti korraldada vormivabu päevi – selle idee pakkusid välja lapsed ise. Paar vormivaba päeva kuus oleks vastutulek neile, kes koolivormi ei poolda.
Järeldus
Koolivorm kui selline ei ole täielikult halb idee. Pigem on küsimus selles, kellele see sobib ja kellele mitte. Igas koolis on õpilased erinevad juba seetõttu tuleks koolivormi kohustuslikkus jätta esiteks iga kooli siseasjaks ja teiseks tuleks kuulata õpilaste huve. Tihti korraldatakse koolides küsitlus, mille tulemusena selgub , et enamik õpilasi ühtset vormi ei soovi, kuid siiski muudetakse see kohustuslikuks. Kool võiks küll näidata initsiatiivi, kuid lõppude-lõpuks peaks see jääma selgeks õpilaste sooviks. Samuti peaks kool(või riik) katma vähemalt poole kuludest . Koolivorm ise peaks rahuldama nii kooli kui õpilaste huve: prestiižne ja eeskujulik, kuid moekas, lõbus, mugav ja hästi hooldatav.
Kasutatud allikad

http://www.postimees.ee/210907/lisad/arter/mood/280142.php

www. postimees .ee/index.html?op=lugu&id=69884

http://www.postimees.ee/200906/esileht/siseuudised/218827.php

http://www.postimees.ee/020907/esileht/siseuudised/225472.php

http://www.postimees.ee/?id=31459

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=97719

http://209.85.129.132/search?q=cache:7rXoVYhAvwUJ:www.ohtuleht.ee/index.aspx%3Fid%3D97719+rahvuslik+koolivorm&hl=et&ct=clnk&cd=2&gl=ee&client=firefox-a

http://209.85.129.132/search?q=cache:Wjy6myABQR0J:kristonikkolo.blogspot.com/2008/01/koolivorm-jaapanis.html+koolivorm&hl=et&ct=clnk&cd=12&gl=ee&client=firefox-a
- 5 -