Hallhüljes Riko Kaspar Madisson Viimsi Keskkool 6A klass SISUKORD 3. Sissejuhatus 4. Kirjeldus 5. Levik, elupaik 6. Toitumine 7. Sigimine 8. Areng 9. Ohustus ja kaitse 10. Kokkuvõte 11. Kasutatud materjalid 2 ´ SISSEJUHATUS Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Atlandi ookeani põhjaosa asustav liik, mis leviku alusel on jagatav kolmeks asurkonnaks. Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. 3 KIRJELDUS Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal
Turba Gümnaasium HALLHÜLJES Peeter Riiv Referaat Lehetu 2013 Sisukord Sisukord 1 Sissejuhatus 2 Välimus 3 Toitumine 4 Sigimine 5 Kautatud kirjandus 6 Sissejuhatus Maailmas on 4500 liiki imetajaid. Eestis on neist 65 liiki. Hülged on loivalised imetajad. Kokku on neid 19 liiki. Nad kuuluvad hülglaste sugukonda. Nende loibadel on tugevad küünised. Kõrvalesti neil ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaaugud. Hülged elavad külma- ja parasvöötme merede rannavees ja mõnes järves. Eestis on hülgeid kahte liiki (väga harva ka randalhüljes). Nad kasutavad oma vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks. Hallhüljesrändab ringi vaata, et tervel Läänemerel, kuid naaseb koduvetesse poegimise ajaks. Välimus Hallhüljes on võrdlemisi
Eesti imetajate kohastumised! referaat bioloogias S Eestis elab 65 liiki imetajaid. Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga. Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda. Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährk. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes k
Sissejuhatus Läänemeri ehk Baltimeri on maakera üks suuremaid sisemeresid kogupindalaga 373 tuhat km2. Samas on Läänemeri võrreldes teiste sisemeredega ka erakordselt madal, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega, umbes 8...10 promilli (mere keskmine soolsus on 35). Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 23 C, lahtedes veidi alla 9 C, suvel lõunaosas 1618 C, Põhjalahes 1314 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni. Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Eesti lääneranniku lahtedes 45 kuud. Läänemere veereziimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Kuna Taani väinad on kitsad ja madalad, siis saab Läänemeri soolast ja seega raskemat ookeanivett vähe. Selle tulemusena toimub veevahetus väga aeglaselt. Vaid tugevate ja kestvate läänetormide ajal jõuab Läänemerre suurem kogus soola
KERGU PÕHIKOOL-LASTEAED 8. KLASS HENDRIK VARBLANE HÜLGED UURIMUSTÖÖ JUHENDAJA: LAINE KÄGU KERGU 2008 Sisukord Sisukord...............................................................................................................................................2 Sissejuhatus......................................................................................................................................... 3 Hüljeste elupaigad...............................................................................................................................4 Levila ja alamliigid..............................................................................................................................4 Alamliigid............................................................................................................................................4 Hülge liigikirjeldus..................................................................
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, ka
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
Kõik kommentaarid