Meriforell (0)

Meriforell
Meriforell on jässaka kehaga, suhteliselt suure peaga kala, kes asustab pea kogu Põhja-Euroopa rannikut kuni Murmanskini ning kogu Läänemerd. Meriforell on siirdekala , see tähendab, et oma elu veedab ta põhiliselt meres, kudema rändab aga jõgedesse. Eestis sobivad talle enam-vähem kõik merre suubuvad jõed, seda enam, et jõgede suhtes pole ta kapriisne. Meriforell talub pruuni ja kergelt hapukat jõevett, samuti ei põlga ta ära isegi päris kitsaid ojakesi, kuid vesi olgu külm ja hapnikurikas.
Soodsatel aastatel algab meriforelli jõkketõus juba augustis, isegi juuli lõpus. Rännutuhinas on nad võimelised ületama kuni 1,5 m kõrguseid tõkkeid - jugasid ja tamme. Kudemine toimub aga alles siis, kui vesi on muutunud jahedaks (4...6 °C). Tavaliselt leiab see aset oktoobris -novembris. Jõkke jõudnud, valib isane kala välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja allikarohkes jõelõigus ning jääb paarilise ootele. Samal ajal kaevab emane meriforell valmis pikliku pesalohu, millesse ta marja koeb. Meriforelli kudemisseltskond koosneb 1 emaskalast ning 1...5 isasest ning partnereid ei vahetata. Kui mari on koetud ja viljastatud, katab emane forell selle kruusaga ning siirdub kaaslaste saatel järgmist lohku valmistama.
Marjaterast koorub vastne alles järgmisel kevadel aprillis -mais. Noored meriforellid toituvad alguses selgrootutest, kuid lähevad ruttu üle röövtoidule ning harvad pole ka juhud, kui ohvriks langeb oma liigikaaslane. Kui meriforellijõkke satub kudema lõhi, siis kipub lemmiktoiduks olema lõhemari. Samuti on menüüs koht vihmaussidel ja isegi konnadel. Jões veedab forell keskmiselt 2 aastat, seejärel siirdub ta elama merre.
Meriforell on truu koduümbrusele. Ta ei rända sünnijõe suudmest väga kaugele, ning 30% meriforellidest suundub kudema samasse jõkke, kus ise ilmale tuli. Esimest korda võtab ta reisi jõkke ette peale kahesuvist mere-elu. Erinevalt paljudest teistest siirdekaladest, ei mõju kudemine talle eriti kurnavalt ning kudemine toimub mitmel aastal.
Meriforelli maitsev liha on kõrgelt hinnatud, kuid ta on ohus just kudemispaikade hävimise tõttu. Neid ohustavad jõgede tõkestamine tammidega ja metsatööd jõgede kallastel, seetõttu inkubeeritakse marja ja kasvatatakse maime kunstlikult kalakasvandustes. Looduskaitse alla ei kuulu.