Aineringed (0)

Ained liiguvad tsükliliselt elus- ja eluta keskkonna vahel. Organismid toodavad eluta loodusest pärit anorgaanilistest ainetest orgaanilist biomassi, orgaanilised ained liiguvad erinevates toiduahelates ning lõpuks muudavad lagundajad need uuesti anorgaanilisteks aineteks . Nii kujunevad välja aineringed .
Süsinikuringe :
Süsinikuringe käigus liigub süsinik organismide, mulla, kivimite, vee ja atmosfääri vahel. Vesi ja süsinikuühendid moodustavad enamiku elusolendite biomassist. Selles leiduva süsiniku allikaks on fotosünteesi käigus seotud süsinikdioksiid . Taimed ja vetikad sünteesivad orgaanilisi süsinikuühendeid : süsivesikuid, samuti valke ja rasvu. Süsinikuühendid lagundatakse (oksüdeeritakse) nii tootjates, tarbijates kui ka lagundajates rakuhingamise käigus. See protsess varustab organisme neile elutegevuseks vajaliku energiaga. Selle protsessi tulemusena eraldub CO2 tagasi atmosfääri.

Süsinikdioksiid satub atmosfääri organismide hingamise või orgaanilise aine põlemise tulemusena.

Tootjad (taimed, vetikad, paljud bakterid ) võtavad õhust süsinikdioksiidi ning valmistavad sellest fotosünteesi käigus orgaanilisi ühendeid.

Tarbijad (loomad) toituvad taimedest , andes süsinikuühendeid mööda toiduahelaid edasi. Enamik nende tarbitud süsinikuühendeid lagundatakse ning rakuhingamise tulemusena vabaneb süsinik süsinikdioksiidina ning läheb tagasi keskkonda, osa süsinikust jääb orgaanilistes ainetes loomade kehasse.

Taimed ja loomad surevad. Lagundajad (seened, bakterid) tarbivad surnud organisme ning vabastavad nendesse ladestatud süsiniku süsinikdioksiidina, mis läheb tagasi atmosfääri. Teatud tingimustes on lagundamine takistatud ning surnud organismidest pärit orgaaniline aine kuhjub. Nii tekivad fossiilsed kütused , mille põletamisel vabaneb süsinikdioksiid taas atmosfääri.
Viimase paarisaja aasta jooksul on inimtegevus globaalset süsinikuringet tugevasti mõjutanud. Praegune süsinikdioksiidi tase atmosfääris ületab viimase 420 000 aasta taseme.
Väävliringe :
Väävliringe on biogeokeemiline tsükkel, kus  väävel  ja tema ühendid ringlevad eluta looduse ja eluslooduse vahel, kusjuures muutub väävli oksüdatsiooniaste.
Väävliringe olulisimad etapid on järgmised:

• orgaanilise väävli muutumine anorgaaniliseks ehk vesiniksulfiidiks (H2S).
  
• sulfiidi, elementaarväävli (S) ja teiste väävliühendite oksüdeerumine  sulfaatideni ( SO42 -).
  
• sulfaatide redutseerimine sulfiidideks
  
• mikroobide kaasabil väävliühendite kontsentreerumine ja inkorporeerimine orgaaniliseks väävliks.
  

Inimese mõju väävliringele avaldub peamiselt  vääveldioksiidi  (SO2) emissioonil vabrikutest ja sisepõlemismootorist. Vääveldioksiidid võivad sademete koostisosana ka maapinnale jõuda, kus see võib oksüdeeruda sulfaatideks (olles toksiline mõningatele taimedele). Samuti võib vääveldioksiid atmosfääris redutseeruda sulfiidiks või oksüdeeruda sulfaatideks, mis veega (sademetega) reageerides moodustab väävelhappe, mis on üks happesademete peakomponente.
Hapnikuringe :
Hapnikuringe on hapniku liikumine anorgaanilistest ühenditest   elusorganismide orgaanilistesse ühenditesse ja tagasi, samuti elusorganismide poolt vahendatud hapniku konversioonid anorgaaniliste ühendite vahel. Vaba hapnik Maa atmosfääris on taimede elutegevuse tulemus: vee fotolüütilisel lagunemisel eraldub vesinik, mis seondub süsinikuga, ja hapnik, mis jääb vabaks.
Aeroobsetes organismides läheb hapnik taas veemolekuli koostisse.
Hapniku ja süsihappegaasi sisalduse muutused atmosfääris on omavahel stöhhiomeetriliselt seotud, sest mõlemad osalevad peaaegu fikseeritud vahekorras nii fotosünteesi kui hingamise protsessides. Kuna aga hapnikku on atmosfääris süsihappegaasiga võrreldes väga palju rohkem, siis on ka inimtegevusest tingitud hapnikusisalduse suhteline muutumine süsihappegaasisisalduse vastava muutumisega võrreldes tühine.
Fosforiringe :
Fosforiringe all mõistame fosfori liikumist eluta loodusest elusasse ja tagasi. Fosforit gaasina ei esine ning seega seda atmosfääris pole. Kõige enam leiab fosforit kivimites (litosfääris), vähem elusolendites, mullas ja vees. Fosfor ringleb kivimite, organismide, mulla ja vee vahel. Vooluvesi uhub fosfori maakoorest välja ja see muutub kättesaadavaks maismaa- ja veetaimedele. Jõed kannavad fosforit maailmamerre. Nii meres kui ka teistes veekogudes sadaneb osa fosforist põhja. Tagasi maismaale satub fosfor siis, kui maakerke tõttu muutuvad veealused alad maismaaks, aga ka veelindude ning siirdekalade elutegevuse tulemusena. Kaladest toituvate lindude väljaheited väetavad maismaataimi, paljud jõgede ülemjooksule kudema siirdunud kalad hukuvad ning nende kehas olev fosfor satub toiduahelasse merest kaugemal. Taimedele omastataval kujul on looduses fosforit vähe, see element „istub kinni“ elusolendites ning vähelahustuvate ühenditena setetes. Veekogudes on fosfor tavaliselt tootlikkust piiravaks teguriks.
Lämmastikuringe :
Lämmastikuringe all mõistetakse lämmastiku liikumist eluta loodusest elusasse ja sealt tagasi elutusse. Kõige suuremad lämmastikuvarud asuvad atmosfääris: 78% õhust moodustab molekulaarne lämmastik (N2). Lämmastikku on veel kivimites, veekogude vees, mullas ja elusolendites.
Õhus olevat molekulaarset lämmastikku pole taimed võimelised omastama, kuid see võib muutuda neile kättesaadavaks mitme protsessi tulemusena. Esiteks suudavad õhulämmastikku oma valkude koostisse siduda mikroorganismid. Teiseks muutub osa õhu molekulaarsest lämmastikust taimedele kättesaadavaks selliste abiootiliste tegurite nagu välgu, kosmilise kiirguse ning meteoriitide mõjul. Kolmandaks põhjustab õhulämmastiku sidumist inimtegevus. Tänapäeval ületab inimtegevuse kaudu seotud lämmastiku hulk looduslike meetoditega seotud lämmastiku hulga. Õhulämmastiku baasil sünteesitakse lämmastikväetisi. Lämmastiku sidumist soodustab ka liblikõieliste kultuuride külvamine: nende taimedega sümbioosis elavad mügarbakterid seovad õhulämmastikku. Tahtmatult seob inimene õhulämmastikku, kui käivitab sisepõlemismootori. Autode, laevade, lennukite ja rongide sisepõlemismootorites ühineb õhulämmastik hapnikuga ja tekivad lämmastikoksiidid , mis veega ühinedes muutuvad taimedele omastatavateks ioonideks.
Lämmastikurikkas veekogus hakkab vohama taimestik , taimede poolt kasutamata jäänud nitraadid satuvad põhjavette ning kogunevad taimeorganitesse. Joogis ja toidus sisalduvad nitraadid kahjustavad aga loomade, sealhulgas inimese tervist. Lämmastikuringe sulgumiseks peab elusloodusesse kogunenud liigne lämmastik liikuma tagasi eluta loodusesse . Selleks on vaid üks tõhus viis – denitrifikatsioon , protsess, kus bakterid muudavad nitraadid ja nitritid molekulaarseks lämmastikuks (N2), mis lendub atmosfääri. Selle protsessi käigus saavad bakterid eluks vajalikku energiat. Denitrifikatsioon toimub hapnikuvabas keskkonnas.