Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kriitiline lugemine ja kirjutamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lugejat, pealkirjad, lugedes, tekstiga, lausestus, tekstiloome, lugemisoskus, tekste, kirjakeel, ainestiku, osutab, käsitletava, moto, teadustekstid, ennustamine, mõttearendus, alapealkirjad, publitsistika, släng, novell, stiilile, tundmine, ilukirjanduslik, internet, tarbetekstid, teatmeteosed, diagrammid, graafikud, tabelid, skeemid, loetutTeate liikumist mõjutavad kaks tegurit : 1. Välised asjaolud (segamine, müra, tegevus väljas); 2. Sisemised tegurid (köha, rääkimine(kuidas räägib)). Lisaks nende kahele tegurile võib kommunikatsioon mõjutada kella aeg või hiline moraalilugemine, võõras koht, hääldus, halb nähtavus, tausta müra jne. Kirjaliku kommunikatsiooni puhul raskendavad teksti mõistmist kõige sagedamini ainestiku mitte tundmine ja keelelised tegurit : 1. Vigane keele kasutus; 2. Liiga pikad laused; 3. Tundmatud terminid seal juures liialt palju võõrsõnu; 4. Liigne kujunduslikkus (metafooride paljusus); 5. Vastuvõtjale võõras keel; 6. Murded ja släng. SUULINE JA KIRJALIK KÕNE . . . on keele kaks erinevat kasutus viisi. Suulise ja kirjaliku kõne erinevus tuleb suhtlemisel arvestada, sest see mis sobib suulisele kõnele ei sobi kirjalikule ja vastupidi.
.......................15 Kokkuvõte.................................................................................................................................... 37 Kasutatud materjalid......................................................................................................................40 3 Sissejuhatus Meie ümber on palju tekste, aga ikkagi ütleme, et me ei loe. Nii väidab enamik noori. Sealjuures arvestavad nad ainult raamatutega, aga unustavad muu lugemisvara. On palju muid tekste, mida lugeda. Töö üks eesmärkidest ongi tõestada, et minu eakaaslased on lugejad. Ilma lugemisoskuseta ei ole võimalik elus hakkama saada. Töö autor püüab kõigepealt selgeks teha, milliseid tekste on olemas, mille jaoks neid vaja on ja kuidas tekste koostatakse. Selleks tuli süüvida erinevatesse tekstidesse ja viia
Pealkiri Kirjandi kirjutamisel tuleb lähtuda etteantud teemast. Teemat võib määratleda kui elunähtuste ringi, mis kirjandis käsitlemist leiab. Kirjandi teemad võivad olla avatud või suletud. Avatud teemades saab kirjutaja ainestiku käsitlemiseks vabad käed, autor peab ise määrama lähtekoha, leidma kirjandi probleemi ja peamõtte ("Aeg ja inimene"). Suletud teemade puhul on probleem esitatud ühemõttelise väitena ("Kergem on lammutada kui luua"). Ülesehituselt võib pealkirjad jagada kolme rühma: 1.Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte ("Ilus ja hirmus on inime"). Autori ülesanne on esitatud väidet põhjendada ja leida näiteid. 2.Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni motiiv või detail ("Ilus õun, uss sees"). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte. 3.Pealkirjad, milles on teema või probleem esitatud üldsõnaliselt ("Armastus ja surm E.M.Remarque`i loomingus"). Autor peab leidma probleemi ja selle lahenduse.
Sissejuhatus 3 1. Lugemis- ja kirjutamisoskuse määratlusi Enamasti räägitakse lugemisoskusest, oletades, et see sisaldab ka kirjutamisoskuse elemente. Kui soovitakse rõhutada nimetatud oskuste ja protsesside seost või erinevust, räägitakse lugemis- ja kirjutamisoskusest. Lugemisoskust võib vaadelda elementaarse lugemisoskuse, funktsionaalse ja kriitilise lugemise seisukohalt. Elementaarne lugemisoskus koosneb kognitiivsetest oskustest, mis arvatakse olevat püsivad ja universaalsed. Elementaarne lugemisoskus on oluline vahend õppimiseks. Lugeja aktiivsusest lähtuv funktsionaalne lugemisoskus rõhutab lugemisoskuse praktilisust ja väärtust – näiteks igapäevaelus hakkama saamist, seega ühiskonna nõudmistega vastavuses olemist. Lugemisoskuse käsitlused on määratud kultuuri kontestis, mille nõuded muutuvad koos ühiskonna toimuvate muutustega.
Pealkiri Kirjandi kirjutamisel tuleb lähtuda etteantud teemast. Teemat võib määratleda kui elunähtuste ringi, mis kirjandis käsitlemist leiab. Kirjandi teemad võivad olla avatud või suletud. Avatud teemades saab kirjutaja ainestiku käsitlemiseks vabad käed, autor peab ise määrama lähtekoha, leidma kirjandi probleemi ja peamõtte ("Aeg ja inimene"). Suletud teemade puhul on probleem esitatud ühemõttelise väitena ("Kergem on lammutada kui luua"). Ülesehituselt võib pealkirjad jagada kolme rühma: 1. Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte ("Ilus ja hirmus on inime"). Autori ülesanne on esitatud väidet põhjendada ja leida näiteid. 2. Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni motiiv või detail ("Ilus õun, uss sees"). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte. 3. Pealkirjad, milles on teema või probleem esitatud üldsõnaliselt ("Armastus ja surm E.M.Remarque`i loomingus")
Keele ja kirjanduse õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) väärtustab keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) omandab põhiteadmised keelest ja saavutab õigekirjaoskuse; 4) väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliseltkui ka kirjalikult, arvestades kultuuris välja kujunenud keelekasutustavasid; 5) kuulab, loeb ja kirjutab mõtestatult eri liiki tekste ning esitab teavet eri viisidel; 6) kasutab asjakohaselt erinevaid suhtluskanaleid ning suudab leida, kriitiliselt hinnata ja kasutada meedias ja internetis pakutavat teavet 7) väärtustab nii rahvuskirjandust kui ka teiste rahvaste kirjandust, nii oma rahva pärimuskultuuri ja traditsioone kui ka kultuurilist mitmekesisust; 8) tajub kirjandusteost kui kunstiteost, mõistab selle kunstilisi väärtusi;
augud, kontrollitakse sisu järjekindlust. Kavandades on kirjutajal ohjad enda käes ja tal on võimalus muuta mõtted sõnadeks leida oma kirjutajahäält. Uurimuse edenemise kohta tuleks pidada uurimispäevikut, kuhu panna kirja kõik mõtted ja leiud, loetud tekstid. Mõnikord ei ole kirjutamine kerge, kõige raskemaks peetakse alustamist. Teha võib ka mõistekaarte ja skeeme, kirjutada teemakohast teksti vabalt. Kirjutama õpib ka lugedes. Lugemine aitab paremini näha, mõista ja ütleda. Enne kirjutamise alustamist võib lugeda asjakohased tekste mõtete kogumiseks. II Uurimisprotsess UURIMISE KÄIK Plaaniline ja eesmärgipärane uurimistöö on eri etappidest koosnev loov protsess. Uurimise käiku saab kujutleda ka viieastmelise süsteemina: 1) teema valimine, 2) teabe kogumine, 3) materjali hindamine, 4) ideede, tulemuste, märkmete korrastamine,
Mis on kirjandus? - Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. - Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) - Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) 2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? - Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö
harjutusülesandena või kontrolltööna, võistlustööna või eksamitööna. Kirjand võib olla arutlev, jutustav või kirjeldav. Arutleva kirjandi puhul nõutakse tavaliselt, et see koosneks sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest. Selleks, et kirjutada head kirjandit, peaksid sa õppima iseseisvalt hankima infot ja ideid, käsitlema neid arukalt ja omatahtsi, suutma hinnata nende väärtust ning vajalikkust oma töö seisukohalt. Ainestiku kogumine Vajaliku ainestiku kogumiseks ja kirjapanemiseks on mitmesuguseid võtteid: loetelu, heuristilised küsimused, mandala. Loetelu Viies minuti jooksul kirjutatakse vaba mõttevooluna paberile kõik, mis pealkirjas olevate märksõnadega seoses meenub. Järgmine samm on saadud materjali liigendamine: tuleb otsustada, millised märksõnad, fraasid, mõisted, pealkirjad sobivad kokku, milline on nende ühine tähendus.Kui kirjapandud sõnad on väga erinevad või väga sarnased, peab millestki loobuma.
....................................8 10 VANEMAD LUGEMA ÕPPIMISE TOETAJANA.............................................................8 11 KOKKUVÕTE...................................................................................................................10 12 KASUTATUD KIRJANDUS.............................................................................................11 1 SISSEJUHATUS Tänapäeval oodatakse lapselt üha varem tähtede tundmist ja lugemisoskust. Lugemisoskus on üks olulisemaid alusoskuseid õppimisel, kirjaliku tekti abil saame efektiivselt suhelda- tekstidest olulist leida kui ka ennast väljendada Selleks , et mõista lugema õppimise olemust, tuleks kujundada sellest teatud ettekujutus, mis on lugemine ja mis on õppimine. Nii lugemise kui ka õppimise olemuse seletamiseks on maailmas loodud erinevatel aegadel vägagi erinevaid teooriaid ja meetodeid. Alljärgnevalt toongi välja mõningad lugemis teooriad ja lugema õpetamise meetodid. Nende
Poeetika ja interpretatsioon täiendavad teineteist. Interpr. on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T
Tõlgenduse kvaliteet > probleemi kontseptualiseerimise originaalsus, tulemuste uudsus Nn. aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt. tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis) Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama) Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine, allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine. Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti
sisalduva tõestusmaterjali analüüs, d) hüpoteeside & lahenduste pakkumine Tõlgenduse kvaliteet > probleemi kontseptualiseerimise originaalsus, tulemuste uudsus Nn. aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt. tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis) Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama) Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine, allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine. Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti
KRIITILINE LINGVISTIKA ehk kriitiline diskursuse analüüs Küsimus keelest ja võimust, st keelekasutuse seos ühiskonnas valitsevate võimuvahekordadega. Püüab näidata keeleliste valikute seost ideoloogiaga, võimu ja kontrollimehhanismidega, sest keelekasutusega kontrollitakse ja juhitaks ühiskonda. Keelekasutust vaadeldakse ühiskondliku tegevusena, mis mitte ainult ei kirjelda, vaid ka kujundab ja konstrueerib ühiskonda. Tekste uuritakse kui sotsiaalse suhtlemise vorme ja tegelikkust kujundavaid tähenduskooslusi. Keelekasutus on peamine inimsuhtluse vahend. Uuritakse, mida keelega teha saab ja miks neid asju tehakse. Keele abil väljendatakse arvamusi, hoiakuid ja püütakse teiste omi mõjutada, luuakse identiteete teistele ja endale, suhteid inimeste ja rühmade vahel. Kõne või tekst on osa suhtlussituatsioonist ja laiemast ühiskondlikust või kultuurilisest kontekstist. Suhtlussituatsioon on
kasutamist reguleerivatele normidele, mis on sätestatud põhi- ja keeleseaduses. Viimane ehk kolmas peatükk kirjeldab, millises seisukorras on hetkel eesti asjaajamiskeele kasutus ning toob välja selle põhjused. Seminaritöö keskendub kirjalikule keelekasutusele. Töö tulemused võivad olla kasulikud kõigile, kes töötavad ametlike tekstidega – üliõpilastele ning erinevates valdkondades töötavatele isikutele, kes koostavad ametialaseid tekste. Seminaritöö annab aluse asjaajamiskeelele ning asjaajamiskorrale keskenduvale edasisele uurimistööle. 3 1 EESTI ASJAAJAMISKEEL NING SELLE ROLL ÜHISKONNAS Reet Kasiku järgi on keelekasutus sotsiaalne tegevus ning keelekasutaja on selle protsessi osaline. Vastavalt teksti eesmärgile valib teksti autor keelt valikuliselt. Valides sõnu, lausestruktuuri ning teksti retoorilisi süsteeme, loob autor teatud tunnuste ja tähendusega teksti
UUDISE TOIMETAMINE Oluline on toimetaja kui roll. Toimetaja tegeleb tekstiga peale selle valmimist ja toimetamine on see, mida tehakse tekstiga selle valmiskirjutamise järel. Toimetaja alamrollid on: tekstide paremaks tegemine ja ajalehe vajadustega vastavusse viimine; pealkirjade, fotoallkirjade ja vahepealkirjade kirjutamine; fotode valimine ja teabegraafika tellimine; lehekülgede kokkupanemine. Toimetamise all mõeldakse esimest tegevust ning ülejäänud on materjali serveerimine. Toimetamist kitsas mõttes võib jagada mitmesse alamrühma:
kättesaadav läbi tema loomingu Psüholoogiline ja psühhonalaüütiline kriitika: tegeleb autorite eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või kõrvalekalletega neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud, alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid. Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? 1960'ndatel retseptsiooniteooriad fookus lugemisprotsessil tekste on sama palju kui on lugejaid iga lugeja loob nö oma teose lugemist mõjutavad teatud lugejaootused uuriti, kuidas ja miks mingit teksti loetakse, millised on teatud inimrühmade lugemispraktikad (klass, rahvus, sugu jne) milline on olnud mingi teksti retseptsioon (kuidas mingi tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse) Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse
3) Leidsin tema loost tekstianalüütiliselt palju huvitavat, mida on võimalik lahata. Tuginen oma analüüsis peaasjalikult Katrin Aava ja Ülle Salumäe raamatule „Meedia ja mõjutamine“ ning Kadri Kasaku arvamusloole „Alkohol on kui truu koer, keda armastame, kuigi ta on meid igast otsast purenud“ Arvamusloo kui meediateksti spetsiifika Katrin Aava ja Ülle Salumäe kirjutavad oma raamatus „Meedia ja mõjutamine“, et meedias avaldatakse põhiliselt kahte liiki tekste: ühed on faktilood ning teised on arvamuslood. Tüüpilised faktilood on uudised, tüüpilised arvamuslood on juhtkirjad, kolumnid ja kommentaarid. Tekstitüübina kasutab uudis põhiliselt narratiivi ehk jutustust, seega tegeleb sündmuste edastamisega, arvamuskirjutis aga kasutab põhiliselt argumenteerimist, st tegeleb väite, seisukoha põhjendamisega (Aava ja Salumäe). See kirjeldus klapib hästi ka Kadri
Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Sisukord · 1 Mõisteid · 2 Kirjanduse liigid o 2.1 Keele ja kirja järgi o 2.2 Funktsionaalselt o 2.3 Ajaliselt ja ruumiliselt o 2.4 Taseme põhjal o 2.5 Muid liigitusi · 3 Vaata ka · 4 Kirjandust kirjanduse kohta · 5 Välislingid Mõisteid · Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjanduse liike ja
neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud, alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid. Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Lugeja – teose tähenduse määrab lugeja, iga lugeja nö loob oma teose. 1960’ndatel retseptsiooniteooriad,olulisel kohal on lugemisprotsess, see millised on lugeja eelnevad teadmised ja ootused, see kuidas ta loob lugedes oma tähenduse, tekste on sama palju kui on lugejaid. Oluline ka miks mingit teksti loetakse, kuidas uuritav teos seostub peavooluga, mis teeb teksti oluliseks ja loetavaks. Kontekstikesksed lähenemised (Kirjandus)teksti paigutamine, seosed teksti ja konteksti vahel. Kontekstid a)keele & filoloogia ajalugu b)kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud c)autori elulugu
tõlgenduskogukonnast (kooslus, keda ühendab sarnane ellusuhtumine), põlvkonna ootushorisondist (teatud vanusegrupi ootused ja eeldused, millest lähtuvalt teost hinnatakse) Retseptsiooniteooria tekkis 1960-1970ndatel vastukaaluks uuskriitikale, uurib teose vastuvõttu (kõigis kunstivaldkondades). Alusideed: kirjanduslikus kommunikatsioonis on oluline koht vastuvõtjal, tähenduse tekke protsessist ei ole võimalik lugejat eemaldada, lugemine on tähenduse tekke hädavajalik dimensioon. Teos saab teoseks alles siis, kui keegi seda loeb. Lünk, lõhe tekstikohad, mille lugeja peab ise täitma Lugejate kogukond individuaalne lugemine on suunatud lugemisharjumuste ja konventsioonide poolt, võib olla negatiivne anname hinnangud sõltuvalt oma kultuuritaustast Lugemist mõjutavad tegurid: võim, vastuhakk universaalsele lugejale 19
Selles puudub analüüs, nähtusi või probleeme lihtsalt nimetatakse, tutvustatakse mõnd levinumat seisukohta, pakutakse oma lähtekoht, püstitatakse põhitees, jutustatakse või kirjeldatakse midagi seoses järgneva analüüsiga. Sissejuhatuse lõplik variant on soovitatav kirjutada viimasena, et vältida sissejuhatuse ja teemaarenduse vahelist lahknevust. Selle stiil olgu võrdlemisi neutraalne, mitte mingil juhul liiga kujundlik, raskepärane ega originaalitsev, kuid sobigu muu tekstiga. Sissejuhatuse põhitüübid: • lugu - esitatakse teemaga seonduv juhtum, milles autor võib, aga ei pruugi osaline olla; • probleemi ülesseadmine - sõnastatakse probleem(id), esitatakse küsimus(ed); • mõistete seletamine - defineeritakse kirjandi pealkirjas antud märksõnu, mõisteid, selgitatakse oma lähtekohta, kui mõisted on mitmeti tõlgendatavad; • sisujuht - antakse ülevaade teemast, selle osadest ja teksti eesmärgist;
Ideoloogia väljendab teatud klassi positsiooni ja huve, valitsev ideoloogia domineeriva klassi huve, mida näidatakse ajastu loomulike väärtuste ja hoiakutena. Kirjandus on ajastu ühiskondlik-majanduslike tingimuste tulem, olenemata autori konkreetsetest kavatsustest. Kirjandusteos EI eksisteeri ajatus esteetilises sfääris. Marksistliku kriitika huvi kirjanduse vastu: 1) teos tugendab lugejas ideolooogia mõju, mida ta esindab; 2) teos kutsub lugejat üles valitsevat ideolooogiat kritiseerima; Paljud teosed teevad mõlemat. 3) Ideoloogia ei väljendu ainult teose sisus, vaid ka vormis. Paljude marksistlike kirjanike jaoks on parim vormiline väljendus realistlik, kujutab tegelikku maailma täpselt ja selgelt, võimaldab kõige paremini väljendada ajastu ühiskondlik-majanduslikke ebavõrdsusi. Nn. eksperimentaalne kirjandus > lugejale raskesti ligipääsetav, keskendub kirjandusteose vormile ja üksikisiku teadvusele
sotsialiseerimise käigus. Sageli määratletakse kirjandust seoses fiktsionaalne (kirjandus) -mittefiktsionaalne (muu). Kirjandus on süsteem, ühelt poolt on olemas keeleline struktuur, teisalt on see midagi rohkemat kui lihtsalt keel. On kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Kirjandusel on oma struktuur ja muud tunnused (nt me teame autorit), aga me ei teadvusta neid alati. Igaüks meist teeb vahet kirjandusel ja mittekirjandusel - luuletust ei aeta segamini kasutusjuhendiga juba seepärast, kuidas see välja näeb; romaani ei võrrelda telekavaga. Millegi kirjanduseks pidamine sõltub ka harjumusest/ajast (nt mõni meie praegustest populaarsetest noorteromaanidest oleks mõned
Kõrvaltegelased on peategelas(t)e teenistuses ning jäävad tähtsuselt nende varju. Episoodilised tegelased esinevad teoses vaid põgusalt. Sügav tegelane – keeruline ja arenev, autor kujutanud teda detailselt. Lame tegelane – lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud. Lame tegelane on sageli taandatav ühele ideele või iseloomujoonele, sageli on lamedad tegelased antud tüüpidena. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Romaan – kaasaegse maailma eepos, seades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale. Romaan sai alguse 17.sa. Hispaanias. Romaani peetakse kodanluse häälekandjaks. 18.saj.edasi tõusis romaan kirjanduse põhižanriks ja on seda ka tänapäeval. Realistlik romaan – keskseks on inimene ühiskonnas, sotsaalsete probleemide keskel, omab selget struktuuri, kus on kujutatud maailma sisemist loogikat. Elu kujutamine toimub võimalikult
konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiik: Platon ,,Vabariigis" kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund. Aleksandria ja Pergamoni raamatukogudes uuriti ning kirjutati ümber käsikirju. Aleksandria koolkond arvustas ja katalogiseeris kreeka pärandit, Pergamoni koolkond tõlgendas tekste
selles uurimuses...), meie-vormi (Käsitleme selles uurimuses...), umbisikulist tegumoodi (Selles uurimuses käsitletakse...) või hoopis sõnastada viimane näitelause isikulises tegumoes (See uurimus käsitleb...). Päris välistatud pole ükski variant. Meie-stiil on pisut vanamoeline, mina-stiil tõstab autorit ehk liigselt esile. Enim võib vahest soovitada kaht viimasena nimetatut vormi. Kõige paremini omandab teadusstiili mõistagi asjakohast kirjandust lugedes. 4 TÖÖ VORMISTAMINE Tekst vormistatakse arvutikirjas: Times New Roman, tähekõrgus 12 (v.a pealkirjad), reavahe 1,5. Tekst tuleb joondada mõlemalt poolt, ei ole soovitatav kasutada mitut srifti ja kirjasuurust. Tekstis esiletõstmist vajavaid sõnu või lauseid võib vormistada sõrendatud, paksus või kaldkirjas.
erinevatele tegelastele. Tuleb hoolikalt jälgida, et sõnade see ja ta viitaksid nimelt neile tegelastele, kellele me viidata tahame. Seetõttu on viitamisel oluline vaheldada erinevaid viitesõnu. Uudises tasuks järgida kindlaid soovitusi. Teistkordsel viitamisel peaks kasutama ainult perekonnanime või viidata lühikese täiendi ja perekonnanimega. Ei viidata palja eesnimega. Tuleks vältida sõnu viimatimainitu, eelnimetatu jms. raske siduda eelneva tekstiga ja kõlab bürokraatlikult. Palja ametinimega saab viidata eelkõige lugejale tuntud ametite puhul. Pikema loo lõpuosas on kasulik tulla korraks tagasi kogu nime juurde. Lausete seosed – teine sidususeliik tekib lausetevahelistest seostest. Need on suures osas samasugused kui suhted osalausete vahel lause sees. Sisulisi suhteid võib lausete vahel olla väga erinevaid: lisavad(ja, ka, lisaks jne); ajalised(seejärel, pärast seda, samal ajal, enne seda, kahe tunni pärast jne);
juures, foto ja teabegraafika kasutamine, olulisema info esitamine juhtlõigus, aga ka lisatekstide kasutamine suurte lugude juures (infokastid, lisalood). Seejärel määrab lugemist see, kuidas meie pilku mööda lehekülge juhitakse. Silm liigub silmatorkavate elementide poole. Hea kujundus juhib pilku nii, et see liiguks sujuvalt ülalt alla ja ei eksiks vahepeal leheküljelt välja. Et lehekülg valmis küljendada, peab toimetaja lahendama viis ülesannet: 1. Kirjutama või parandama pealkirjad, lisapealkirjad, vahepealkirjad. 2. Vajadusel tegema väljavõtted. 3. Valima ja kadreerima fotod ning kirjutama fotoallkirjad. 4. Vajadusel hankima teabegraafika ja lisalood põhiteksti juurde. 5. Jagama lood lehekülgedele, koondama ühe teema materjalid infoplokkideks ning tegema infoplokkidest tervikliku lehekülje. Pealkirjad Pealkirjadega on kaks probleemi: kirjutada või toimetada pealkirjad sisuliselt sobivaks ning
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on
Põhjused Põhimõiste Eesmärgid Ajasuhted Kaasnähtused Hinnangud 9. Põhiidee leidmine. Adressaadi leidmine. a) Põhiidee leidmine põhiideeks tuleb võtta alati midagi intrigeerivat, mille jaoks sul mõtteid on ja millest sa ise huvi tunned. Võib ka alustada igava põhiideega ja loota et kirjutamise käigus tekib paremaid mõtteid. b) Adressaadi leidmine sõnum tuleb kujundada lugejat arvestades. Kirjand tuleks kirjutada nagu eksamikirjutis oleks arvamuskirjutis ajalehes, mille lugejaks on haritud kaasmaalane. 10. 11. 12. Põhiidee on kogu kirjutise selgroog, väide, mille edasiandmise ja põhjendamise teenistuses on kogu tekst. Kui kirjutisel on selge põhiidee, on autoril parem saavutada oma eesmärki ja samas lugejal seda kirjutist lugeda.Põhiideed ei tohi segamini ajada teema või pealkirjaga
Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur. Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka zanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised. Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad. Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahele. Kontekstid:
annaabi.ee 
