Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kordamine aines „Keel ja ühiskond”". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
keelemärk, minevik, tähistaja, motiveerimata, kass, suhtlemine, foneetika, fonoloogianimkeel, keeleline, märgisüsteem, õppimisel, emakeel, homonüümia, polüseemia, sünonüümia, tall, metafoor, personifikatsioon, allegooria, tasandid, mitmetasandiline, häälikud, sõnaliigid, vormimoodustus, kõneviis, tegumood, kõneliik, liitlause, lihtlause· Sisend käib läbi helilaine ja teeb iga teatud sammu tagant teatud ajahetke spektri (st. Mis sagedusel on intensiivsus) spekter · Spektrist teeb ta veelkord spektri, seda nim. Kepstriks · Lõpuks kirjeldab tuvastaja seda kepstrit teatud hulga vektoritega. Maailma keelte häälikud, vt. WALSi andmeid. *vokaalid http://wals.info/feature/2 *konsonandid http://wals.info/feature/1 Aiismilatsioon ja Dissimilatsioon Pretseptiivne foneetika. Uurib häälelainega edastavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleemi (äratundmine) Eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumisekd oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine
· Keelega saab mängida ( alias, ristsõnad, sudoku) 2. Keele struktuur! Lausemoodustus Vormimoodustus Sõnavara Häälikusüsteem 3. Keelemärgi mõiste ja olemus! · Keelemärk- sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks · Et keeleärk saaks informatsiooni edasiandjana toimida, peab ta vastama kahele tingimusele: tal peab olema tähendus, tal peab olema häälikuline kuju · Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ja tähistatav 4. Keel kui märgisüsteem! · Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus
ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra söömata), -pira (timpira andmata) Keeleuniversaalid Saussure, strukturalism Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Ferdinand de Saussure - Cours de linguistique générale 1916 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
Olles ise süsteem, koosneb keel omakorda paljudest alasüsteemidest Ta on struktuuride ja reeglite kogum, kuid osa neist reeglitest on abstraktsed, kõik korraga ei realiseeru Ferdinand de Saussure Keel ja kõne on erinevad mõisted Langue vs parole: abstraktne reeglite kogum vs nende konkreetne esinemine IDIOLEKT Individuaalne keelekuju Sõltub olukorrast FORMAALKEELED Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keeled Viipekeel Mereliiklus Lennundus Duaalne olemus Tähendus+häälikud= kaheplaaniline ehk duaalne olemus Sümbol osutab referendile Arbitraarne sümbol= motiveerimata , suvaline
Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol)
fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem.
1 Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: o Sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) o Ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) o Indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) Kommunikatsioon: Saatja saadab sõnumi vastuvõtjale kanali kaudu (helilained). Kõne inimese vaheline keeleline suhtlus (sõnaline, verbaalne) Mitteverbaalne suhtlus zestid ja miimika. Sisu ei ole tavaliselt sõnumi välise vormiga otses suhtes. (loomulikus keeles) Verbaalses suhtluses koodiks on keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne. (dialoog) Intentsionaalsus kõneleja kavatsus saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid jms. Inimesed on agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks rääkida tahavad.
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem)
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui
fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem.
fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem.
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika)
· Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes väga palju sarnast, sest need asjad, millest inimesed räägivad, on sarnased ja inimesed
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Märk on tervik, mis koosneb vormist ja tähendusest. Märgid on omavahel seotud ja korrastatud. Sõna tähistab midagi, mis olemas on. Ka lause on märk, sest sõnade summast tekib tähendus. Märkide liigid: Sümbolid puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel; Ikoonid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel; Indeksid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel.
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. • Märk = vorm + tähendus • Märkide liigid – sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) – ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) – indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) • Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL
aga võivad) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 Moodle'ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik) Kordamismoodul (8.) 1. Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone. keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Elus eelesüsteem muutub pidevalt. Kõne on primaarne, kiri sekundaarne, inimeste omavaheline suhtlus keele abil on universaalne ja eristab teda teistest liikidest. Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline,
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1 Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL _____________________ SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Märk = vorm + tähendus Märkide liigid • sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel)
sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega. Tuletame meelde: keelel on kaks põhilist allsüsteemi (häälikute ja tähenduste süsteem, tähendusi antakse edasi hääliksümbolitega, keel põhinebki tähenduse ja heli seostamisel). Loomulik keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest, tavaline keeleline sümbol on sõna, nt kass, see koosneb kolmest häälikust, need ongi selle sõna vormiks. Sõnal kass on selge tähendus. Sümbol viitab referendile (kassi puhul siis liigile, aga ka isendile). Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid II Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline, st et see, kellele seda sõna öeldakse, peab selle tähendust teadma. Sümbol on tähistaja, tähendus
Semantika- tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik,
Ükski keel pole puhas. Laenude hulk pole arengutaseme näitaja, vaid igas keeles loomulik nähtus. 11. Laenamisega seoses räägitakse tihti, et kui on laenatud sõna, mõiste jms, tähendab see, et seda sõna jne laenavas kultuuris ei olnud. Kuigi keel ja kultuur on seotud, pole seos üksühene. Kui eesti keelde on laenatud sõna hammas, ei tähenda see, et selline mõiste oli enne puudu. Kultuurierinevused ei ole keele keerukuse kriteerium. 12. Mitteverbaalne suhtlemine. Kehakeel, zestide keel jms. Mõned liigutused ja zestid on instinktiivsed (naeratus jms). Viipekeel ei ole siiski sellega võrreldav, kuna ei ole instinktiivne. On mitmeid viipekeeli (eesti, Briti inglise jms), ei ole ühte rahvusvahelist viipekeelt. Mitteverbaalsed keeled moodustavad samuti märgisüsteemi (mereliikluses, lennunudses jms kasutatavad süsteemid). 13. Loomuliku keele sturktuur. Vaatamata eranditele, mitmetähenduslikkusele, avatusele jms
1. Keel kui märgisüsteem. Märgi mõiste ja kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele olemuslikud omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märk = vorm + tähendus Märgid on: * sümbol – keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“) * ikoon – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. * indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Kommunikatiivne situatsioon - Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemise situatsioon. On signaali
sõrmtähestik jne Metakeel e mõistesüsteem Suhtlus e kommunikatsioon - saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale. Sõnum on materjaalne nähtus või protsess (nt linnulaul, foori punane tuli, kõne). Sõnumi ülesandeks on tavaliselt info edastamine. Ülesanne on täidetud, kui vastuvõtja on sõnumine mingil moel reageerinud. Suhtluse eelduseks on kanal (nt helilained, kompimine, maitsmine, haistmine). Suhtleda võib eri viise kombineerides. Kõne e keeleline suhtlus on sõnaline (verbaalne), st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus (miimika, zestid) Fülogeneetiliselt e inimese arenguloo seisukohast on kõneuhtlus arenenud arvatavasti umbes saja tuhande aasta vältel. Ajaloos ei teata inimkeelt, mida mingi inimrühm oleks kasutanud igapäevase suhtlusvahendina ainult kirjalikus vormis.
madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on
kombineerides saame lause) 2. Süsteem häälikusüsteemi ülesanne on määratleda, milliseid häälikuid antud keel kasutab. Need võivad eri keeltes olla erinevad. 3. Keele struktuuri tasandid: semantika tähendusõpetus süntaks lausemoodustus morfoloogia vormimoodustus (õiged tunnused ja lõpud) leksikoloogia sõnavara foneetika häälikusüsteem 4. Keele funktsioonid: info edastamine emotsioonide edastamine suhtlemine mõtlemisvahend kuuluvuse väljendaja 5. Esimese eesti keele grammatika kirjutas Heinrich Stahl (1637). 6. Keelemärgid sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil peab olema tähendus ja häälikuline kuju 7
Teist liiki tehiskeeled on veel rahvusvahelised abikeeled, mida on loodud usus, et neist võiks saada universaalkeel. Tavalises keelekasutuses esineb mõiste keel rohkem või vähem metafoorselt seoses mitmesuguse suhtluskäitumisega, näiteks kehakeel , sealhulgas nii kõnekeelt saatvad estid, kui ka näiteks viipekeel. Objektkeel on üksikkeel, mis on uurimise objektiks. Metakeel on kirjeldustes kasutatav keel, mõistete süsteem. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, see tähendab, et selle tähtsamad elemendid on sõnad, sõnakombinatsioonid. Verbaalne suhtlus teenib palju erinevaid eesmärke. Eesmärkideks on eelkõige informatsiooni vahendamine, aga ka emotsionaalse seisundi väljendamine, eesmärk midagi saada ( midagi paludes) ning eesmärk kindlustada sotsiaalseid suhteid ( teretamine). Informatsioon, mida vahendatakse, võib olla erinev:
Eestis on 2 viipekeelt: eesti viipekeel (kurtide iseseisev keel) ja viibeldud eesti keel (kurtide ja kuuljate vahelise suhtluse jaoks). Simultaanviiplemine – kui viibeldakse koos sama keele kõnelemisega. Kereem – viipe struktuuri üksus, mis vastab foneemile. Viipekeeltest tuleb lahus hoida sõrmendamissüsteeme, mis on seotud vokaalse keelega ning igale foneemile või kirjamärgile vastandub oma sõrmend. Sõrmtähestikud on nagu morse märgisüsteem, see on viipekeele abisüsteem (nende asjade ütlemiseks milleks veel oma viibet pole, nimed vms). Pimekurdid kasutavad puudutustel põhinevat taktiilset keelt, mida võib nimetada käest-kätte viiplemiseks. 10. Ühiskonna mitmekeelsus Suurima kõnelejate arvuga keeled on mandariinihiina, inglise ja hispaania keeled. 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks.
ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant Anafoor keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks Analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente
Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja
Sõnaga seotud tasandeid (2) • põhitähendus = tähendus, mis aktualiseerub, kui sõna kasutatakse tavalisel, neutraalsel viisil • kõrvaltähendused = võimalikud konnotatsioonid, muuhulgas stiilivärving • semantilised seosed teiste sõnadega = sünonüümia, antonüümia, paigutumine tähendusväljadesse • suhe välismaailma entiteediga, mida ta tähistab Sõnavara e. Leksikon • Sõnavara tervikuna seob omavahel eri tasandeid, on puutepunktiks foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, süntaksi, semantika ja entsüklopeediliste teadmiste vahel. • Sõnal leksikon muidki tähendusi: ’sõnaraamat’, ’teatmeteos’. Sõnavara ajateljel: arhaismid, neologismid • Arhaismid – vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata. • Neologismid e. uudiskeelendid – hiljuti käibele tulnud v. alles soovitusstaadiumis keelendid v. ka olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues tähenduses.
piirkonna/riigi geograafilisele asendile. Pole puhas piirkondlik jaotus, kuna lisaks asukohale arvestatakse veel vastastikust suhtlust, ajalugu ja keele kontakte. Keele kontaktide tulemusel tekivad kreoolkeeled, millel on oma sõnavara ja grammatika . Võib tekkida ja pidzin e keel, milles on mõlema keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kõnelejaskond, see võib olla aluseks kreoolkeele tekkele. Märgitakse ära keeleline piirkond. Kui ühes piirkonnas on palju sarnasusi grammatika tasandil, siis on tegu keeleliiduga. Nt Balkani keeleliit, kuhu kuuluvad kreeka, albaania, rumeenia, serbia ja horvaadi keeled. Keelte areaalne makrojaotus: Aafrika, Euraasia, Kagu-Aasia ja Okeaania, Austraalia ja Uus-Guinea, Põhja- Ameerika ja Lõuna-Ameerika. · sotsiolingvistiline (kasutus ja staatus ühiskonnas) lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas
annaabi.ee 
