Eesti põlevkivitööstuse olukord 20-21 saj (0)

Eesti põlevkivitööstuse olukord 20-21 saj
Põlevikivitööstuse ajalugu
Nagu mujalgi Euroopas, loodi ka Eestis esimesed elektrijõujaamad aastatel 1882-1905. Need olid põhiliselt tehaste juures paiknevad elektrijaamad ja Eestis ehitati nad peamiselt Tallinnas. Algselt pruugiti elektrit vaid ruumide valgustamiseks. Esimesed teadolevad elektrilised tehaseseadmed pärinevad 1893 aasta Kunda tsemenditehasest. Esimene munitsipaaljõujaam rajati 1907 aastal, selle võimsus oli 100 kW, seda käitas aurumasin ning toodetud elekter läks Pärnu linna tänavate valgustamiseks.
XX sajandi algul oli Eestis peamiseks energiatooraineks turvas. 1922 aastal moodustas põlevkivi kõigest 10,6% primaarenergiaressursist. Järk-järgult hakkas põlevkivikasutus suurenema ning 1923 aastal viidi Tallinna linnajõujaam turbalt põlevkivile ning aastal 1930 kasutati umbes 60 000 tonni „pruuni kulda" aastas. 1939 aastal kaevandati 1,7 miljonit tonni põlevkivi, millest 2/3 pruugiti elektritootmiseks ning ülejäänust valmistati põlevkiviõli. Enne II maailmasõda rajati Eestisse mitmeid uusi põlevkivijõujaamu, aga need olid kohaliku tähtsusega väiksed jaamad.
Pärast II maailmasõda asuti Nõukogude Liidu kontrolli all ja huvides Eesti põlevkivitööstust otsustavalt laiendama. 1949 aastal käivitati põlevkivi gaasitamine retortprotsessis ning rajati torujuhe Kohtla-Järvelt Leningradi (nüüdne St. Peterburg ). Samal ajal lasti Kohtla Järvel ja Ahtmes käiku põlevkivi tolmpõletuskatlad (pulverized firing , pulverized combustion ) elektri tootmiseks. 1956 aastal kaevandati 1,3 miljonit tonni põlevkvi ning see moodustas 93% elektritootmise primaarenergiast (6% - turvas, 1% - vedelkütused). 1948-53 avati ühtekokku viis uut kaevandust ning kuna maagaas asendas samal ajal põlvekivigaasi, siis põlevkivi gaasistamistööstus orienteeriti ümber keemiatööstuseks. 1955 aastal otsustas Nõukogude Liidu keskvõim rajada Narva Balti Soojuselektrijaama, mis valmis 1959 aastal ning mille võimsus oli 100 MW. See jõujaam oli mõeldud Venemaa loodeosa energiavarustuse tagamiseks. Jõujaama põletussüsteemid olid spetsiaalselt konstrueeritud põlevkivi põletamiseks. 1960 aastal kaevandati 9,24 miljonit tonni põlevkivi. 1966 aastal käivitati viimane 12 generaatorist ning jaama koguvõimsuseks sai 1600 MW. Kogu süsteem oli põlevkivi madala kütteväärtuse tõttu sama mahukas kui 5000 MW võimsusega söeelektrijaam. Kuna Venemaa loodeosa energiavajadused kasvasid, siis ehitati aastatel 1969-1973 Kirde Eestisse teinegi suur põlevkivijõujaam Balti Elektrijaam koguvõimsusega 1610 MW. 1970 aastal kaevandati 17,5 miljonit tonni põlevkivi. 1980. aastal, põlevkivi kaevandamise maksimumaastal kaevandati paaegu 30 miljonit tonni põlvekivi, millest 26 miljonit tonni kulutati elektritootmiseks. Jõujaamade paiknemine Eesti idapiiril, nagu ka nende potentsiaalne tootmismaht ning kasutatav kütus pole lähtunud pärast II maailmasõda mitte Eesti, vaid ennekõike Nõukogude Liidu vajadustest . Seda ilmestab kasvõi asjaolu, et pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama rajamist vähenes põlevkivikasutus ja sellest elektri tootmine 1980ndatel aastatel järsult. 1990.a. - Kyoto protokolli baasaastal kaevandati siiski veel 21 miljonit tonni põlevkivi, millest 1994. aastaks jäi järele umbes 14 miljonit tonni. Siinkohal tuleb kindlasti meenutada, et Kyoto protokolli Lisa B riigina on Eesti võtnud endale kohustuse vähendada CO2 heitmeid atmosfääri võrreldes 1990 aastaga (32 miljonit tonni, millest 20 miljonit tonni CO2te tekkis põlevkivi põletamisest) aastaks 2008-2012 8% võrra. Tänu Kyoto protokolli kirjeldatud sünnimärkidele täitis Eesti ilma midagi tegemata Kyoto protokollist tulenevad kohustused juba ennem protokolli allakirjutamist 1997.a.. Vaatamata sellele, et Eesti CO2 emissioon inimese kohta (umbes 12 tonni CO2 per capita aastas) ning Eesti majanduse intensiivsus on ühed suuremad maailmas, on 2005.a. algusest Eesti põlevkivielektrijaamadel võimalus müüa 2005-2007 aastatel 52 miljonit tonni „kuuma õhu" kvoote. Praeguseks on põlevkivi kasutamine võrreldes üleminekukriisi aastatega veidi kasvanud ning 2004. aastal kaevandati 13 miljonit tonni põlevkivi, millest 80% kasutati elektri ja ülejäänu peamiselt põlevkiviõli tootmiseks.
Põlevkivitööstuse tõttu oleme maailma kõige mahajäänuma energeetikaga riikide hulgas
Mujal maailmas põlevkivi tööstuslikult ei kaevandata. Eestis on põlevkivitööstusele kehtestatud keskkonna- ja ressursimaksud väga madalad, mis muudavad Eesti põlevkivitööstusele sisuliselt erimajanduspiirkonnaks. Eestis maksavad elektrijaamad ühe tonni atmosfääri paisatud CO2 eest 11,5 krooni. CO2 maksud teistes riikides jäävad reeglina 200-1000 krooni vahele. Põlevkivitööstus maksab kasutatud vee eest kümneid kordi vähem kui teised tööstused, ta ei maksa ka maa eest, mis on kaevanduste poolt rikutud. - 1990. aastal tekkis Eestis  inimese kohta ca 20 tonni CO2.
Kirde Eestis on kümneid asulaid, mille elu sõltub peaaegu ainult põlevkivitööstuse poolt makstavatest toetustest, millega kompenseeritakse kaevandustegevuse poolt tekitatud keskkonnakriisi - põhjavee kadumist, maa vajumist jne. Sotsiaalsed probleemid Ida-Virumaal on lahendatud näiliselt ja tegelikkuses toimib tänane „sotsiaalne turvalisus" hoopis kui sotsiaalprobleemide pomm. Siiski on mäeettevõtete tasutud keskkonnamaksud võimaldanud
n-ö põlevkivivaldadel renoveerida nii koolimaju kui ka mõisahooneid, parandada teid ja ehitada heitvee puhastusseadmeid. Paraku aitab keskkonnamaks vaid neid valdu, kus põlevkivi kaevandamise maht on suur. Näiteks Lääne-Virumaal Sõmeru vallas kaotab keskkonnamaks tasandusfondi kaudu mõtte. Seega ei ole oluline vaid keskkonnaseisund ,
vaadata tuleks ka sotsiaalset infrastruktuuri. Põlevkivi tootmisel püütakse igati leevendada keskkonnale tekitatavat kahju. Allmaakaevandamisel valitakse tervikute suurus selline, et
ei kaasneks langatusi maapinnas, karjäärides istutatakse kaevandatud aladele uus mets, paljudesse küladesse on rajatud ühisveevarustus. Keskkonnaseire käigus kontrollitakse
järjepidevalt heitvee koostist ja mõõdetakse põhjaveetaset. Mitmed aherainepuistangud on kujundatud suusamägedeks, Kukruse n-ö mäele on rajatud vaateplats. Ka teadustööde tegemisele on õlg alla pandud – toetatud on vee-, metsaja põllumaauuringuid ning linnuvaatlusi.
Karjäärist saab
männik või veekogu
Kui tehnilist korrastamist ehk maa ettevalmistamist taaskasutuseks teostavad karjäärid oma jõududega, siis bioloogilist korrastamist on näiteks Eesti Põlevkivi tellinud lepingulise töö korras. Et mäetööd toimuvad valdavalt soo-, raba - ja metsaaladel, korrastatakse tasandatud sisepuistangud valdavalt metsamaaks. Nii rajab tasandatud ja ettevalmistatud Narva karjääri sisepuistangutele metsakultuure RMK, Ahtme ja Aidu karjääri sisepuistangutele Kohtla
metskond. Rajatud metsakultuuridest moodustavad lõviosa männikud. Tulekaitse seisukohalt on istutatud vahele ka lehtpuuribasid. Karjääride kasutuselevõtu algusest
on Eesti Põlevkivi korrastanud ühtekokku Jõhvi valla suuruse maa-ala. Karjääride sulgemisel algab põhjavee taseme tõus enamvähem kaevandamiseelsele kõrgusele ning on alust arvata, et väljaveotranšeedesse kogunev vesi moodustab kaunid veekogud. Eesti üks suurimaid metsaistutajaid on Eesti Energia – igal aastal istutatakse kuni 180 hektarit metsa, kokku on taastatud 11 600 hektarit. Tasandatud puistangutele istutatud metsades taastub loodusliku metsa kooslus , elu ja liigirikkus : kasvavad marjad ja seened, elutsevad linnud ja loomad, alates jänestest ja rebastest ning lõpetades huntide ja ilvestega.
Rikastusvabrik
Viru kaevandus
Tuhamägi
Põhjaveest
Meie uurimusest selgub , et Kirde Eestis on real juhtudel põhjavee tarbevaru hinnatud alusetult suureks. See omakorda on esile kutsunud põhjavee ülekasutuse ja varude ohtu seadmise. Märkimisväärseks põhjavee kvaliteedi halvendajaiks on põlevkivikaevandused: kaevanduskäikudesse valguv vesi, mis kontakteerub käikude loomisel sulfiidsetest mineraalidest moodustunud sulfaatidega, muutub joogikõlbmatuks. Vanades kaevanduskäikudes võib leida kuni 2 g/l sulfaatide kontsentratsiooniga vett. Seisukoht, et hüljatud kaevanduskäikudesse kogunenud vesi ongi taastunud põhjavesi, on ilmselt kohatu , sest looduslik sulfaatide sisaldus kaevanduspiirkonna paekihtide põhjavees pole üldiselt suurem kui 0.01 g/l, mis on sadu kordi väiksem, kui täheldatav. Peale selle tungib põlevkivienergeetika ja -tööstuse tekitatud pindmine reostus ka sügavamatesse maapõuekihtidesse rikkudes nendes sisalduvat senini joogikõlblikku põhjavett. Reostuse levikut võivad soodustada lõhkamistööde tagajärjel veepidemetesse tekkinud vöi seal laienenud praod , samuti kaevanduspiirkonda rajatud arvukad tehnilised ja uurimispuuraugud ning šahtid. Põlevkivikaevandamise tagajärjel tekkiv tehnogeenne karstumine võib märgatavalt muuta põhjavee käitumist ja kvaliteeti ning põhjustada selle kaudu märkimisväärseid keskkonnamuutusi - mõjutada inimeste elukvaliteeti suurel osal Eesti territooriumist.
Põlevkiviressursi uued kasutustehnoloogiad
Ebaefektiivne põlevkivitööstus põhineb põlevkivi põletamisele ning elektri tootmisele ja retortimisele madalakvaliteetseks põlevkiviõliks. Nagu korduvalt öeldud, sellel pole perspektiivi. Samas tuleb kindlasti arvestada, et põlevkivi globaalsed ressursid ületavad kordades maailma naftavarusid. Viimasel ajal on USAs, aga ka Euroopa Liidus tõsist tähelepanu pööratud nn. „puhta söe" ( clean coal ) tehnoloogiate arendamisele. Tegemist on süngaasi keskkonnasõbraliku tootmistehnoloogia kasutuselevõtuga. Süngaasi tehnoloogiate kasutuselevõtt võimaldab sekvestreerida protsessi käigus tekkivat CO2 ja on seetõttu kliimamuutusi mittepõhjustav. USAs on alustatud „täismetraazhilise" „puhta söe" tehnoloogiat kasutava elektrijaama ehitamist FutureGen projekti raames. USAs toimuvad intensiivsed teadus- ja arendusuuringud süngaasi tehnoloogia arendamiseks kivisöe baasil. Vaieldamatult on Eestis maailma üks paremaid kogemusi põlevkivi kasutamisel ning siinsete spetsialistide intellektuaalne potentsiaal arvestatav „puhta söe" tehnoloogiate arendamiseks põlevkivi baasil.
Eesti põlevkivitööstuse elutsükli analüüs on koostatud selleks, et anda terviklik ülevaade maailma ainukesest toimivast põlevkivil baseeruvast energeetikast ja selle probleemidest ning see peaks olema aluseks parima Eesti energeetika arengujoone määramisel. Arvestades aga energiaprobleemide tõsidust ning seda, et globaalsed põlevkiviressursid on hiiglaslikud, peaks Eestis siiani saadud kogemus põlevkivienergeetika arendamisel omama hoopis laiemat tähendust.
Uus tsemenditehas kahandab Kohtla-Järve tuhamägesid
Tootmisjääkide ära kasutamiseks kavandab AS Viru Keemia Grupp Kohtla-Järvele tsemenditehase rajamist. Lisaks sellele, et tehas võimaldab ära kasutada õlitootmise
jääke, tasub uut tehast ehitada ka majanduslikust seisukohast – tsemendist on saanud üks nõutavaimaid produkte eksporditurul. VKG avalike suhete juhi Julia
Aleksandrova sõnul saab uues tehases aastas ära kasutada ligi pool ehk 400 000 tonni õlitootmisel tekkivat poolkoksi, mis praegu lihtsalt ladestamisele läheb. Samuti sobib hästi tsemendikoostisse elektrijaama väävlipüüdmisseades moodustuv kips, ahjude kütmiseks aga õlitoomisjääkide filtreerimisel tekkiv filtrikook ja põlevkivigaas.
„Tehas hakkab kasutama parimat võimalikku tehnoloogiat,“ kinnitab avalike suhete juht. „Teistsuguse tehnoloogiaga tehast ei lubatagi Euroopasse ehitada.“ Praeguste plaanide kohaselt alustatakse tsemenditehase ehitamist tuleval aastal, ehituseks kulub kaks aastat. Tehase rajamise, käivitamise ja opereerimise eest vastutab
Saksamaa Dotternhauseni tsemenditehase endine tehnoloogia- ja tootmisjuht Jürgen Hilger, kes asus VKG-sse tööle oktoobri alguses. Uus tehas tuleb teiste VKG
tehastega samale territooriumile ning läbiviidud keskkonnamõjude hindamine näitas, et olemasoleva fooni baasil tehas loodusele kahju ei tekita. Julia Aleksandrova märgib, et uus tehas on teatud kahtlusi äratanud Kohtla-Järve linnaelanikes, kes pelgavad tsemenditootmisega kaasnevat võimalikku tolmu ja müra. Tõestuseks, et mujal Euroopas töötavad analoogsed tehased samuti suurte linnade ääres neid
reostamata, viis VKG oktoobris 11 linnaelanikku Saksamaale Bernburgi tehasesse sealset tööd oma silmaga vaatama. Bernburgi tehases on kasutusel samasugune
tehnoloogia, mis Kohtla-Järvelegi tulemas ning sealne linn on puhas. Tänapäevased filtrid , suletud tootmine ning transport suudavad tootmistolmu õhku sattumist edukalt
vältida. Takistuseks uue tehase rajamisel võib aga saada süsihappegaasi saastekvoodi vähendamine, selle hulk Eestile on praegu tehase rajamiseks ebapiisav. Samas aga võimaldaks uus tehas veelgi paremal moel kasutada
põlevkivi peaaegu täielikult ära, ilma, et midagi tema väärtuslikust mineraalsest ja orgaanilisest osast oluliselt raisku läheks. Uus tehas suudab toota 825 000 tonni klinkrit aastas, tehase rajamine läheb maksma 2,5 miljardit krooni. „VKG on positsioneerinud end kui Kohta-Järve patrioot ning uus tehas võib saada Eesti tööstuse pärliks, mida teistele uhkusega näidata,“ tõdeb Julia Aleksandrova.
Eesti on saavutanud teiste riikide ees märgatava edumaa, sest 80 aastaga on siin välja töötatud unikaalsed põlevkivitöötlemise tehnoloogiad . Eesti tööstusel ja teadusasutustel on väga tugev stardipositsioon, et olla maailmas liider põlevkivist vedelkütuste tootmise tehnoloogia arendamisel. Eestis on põlevkiviõli tootmise
juhtivad ettevõtted Eesti Energiale kuuluv Narva Õlitehas, VKG Oil AS ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ.
PÕLEVKIVI KASUTAMISE JÄTKUSUUTLIKKUSEST
Põlevkivitehnoloogiate arendamisel on otstarbekas vaadelda põlevkivi kasutamist kui
tervikprotsessi (süsteemne lähenemine), alates geoloogilisest andmebaasist ja kaevandamisest
kuni lõpptoodangu saamiseni ( elektrienergia , õli, soojus ), sealjuures unustamata
loodusressursside säästlikku kasutamist ja keskkonna taluvust. Kaasaegne tehnika ja tehnoloogia tase võimaldab kaasajastada nii ava- kui ka allmaakaevandusi, mis tagavad kaubapõlevkivi kvaliteedi, mäetööde efektiivsuse ja ohutuse ning kaevandatud alade püsivuse.
Vastavalt Eesti Energiatehnoloogia Programmile (ETP), prioriteetsed arengusuunad põlevkivi
kaevandamisel on:
a) Põlevkivi kadudeta kaevandamine. Töötada välja tehnoloogia. mis võimaldaks
kaevandada kogu geoloogiline varu.
b) Põlevkivi keskkonnasäästlik kaevandamine. Töötada välja ja rakendada tehnoloogiad, mis
võimaldavad oluliselt vähendada kaevandamise mõju veerežiimile.
c) CO2-vaba põlevkivielektri tootmise arendamine. Leida tehniline lahendus CO2 vaba
põlevkivielektri tootmiseks. Töötada välja meetodid CO2 sidumiseks.
d) Põlevkivi kvaliteedi tagamine ( rikastamine ). Paekivi osaluse vähendamine
kaubapõlevkivis. Kriteeriumideks ETP prioriteetsete arendussuundade arendamisel on energiasääst ja keskkonnasõbralikkus. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2006/21/EÜ (Kaevandustööstuse jäätmete käitlemine) sätestab artiklis 20 jäätmete suhtes teatavaid nõuded, mis paigaldatakse tagasi kaeveõõntesse ja millele on osutatud kaeveõõsi käsitlevates erisätetes. Lähtudes ülaltoodud direktiivist tuleb karjääride ja kaevanduste täitmisel kasutatavat täitematerjali (elektrijaama tuhk ja paekivi) vaadelda kui tehnoloogilist materjali, mis ei kuulu direktiivi 1999/31/EÜ „Jäätmete käitlemise või ladestamise nõuded” reguleerimisalasse. Seega on võimalik lahendada elektrijaama tuha ja jäätmete ladestamise probleemi koos süsihappegaasi sidumisega elektrijaama tuhaga, võimaldades samal ajal vähendada ka eralduvate kasvuhoonegaaside heitekoguseid. Kaubapõlevkivi koosneb kolmest komponendist - põlevkivist, paekivist ja suletistest. Kui vähendada paekivi ja suletiste osa kaubapõlevkivis, siis tõuseb ta kütteväärtus. Suurendades CFB ( keevkiht ) katlasse suubuva kütuse kütteväärtust, mis käesoleval ajal on 8,4 MJ/kg kuni 11,6 MJ/kg, mis saavutatakse kaevandamise tehnoloogia ja rikastamisprotsessi moderniseerimisega, väheneb põlevkivi põletamise tehnoloogiast põhjustatud (ei lagune kogu CaCO3) CO2 hulk 7% ja katlasse mineva kaubapõlevkivi hulk 24%, mis vähendab omakorda CO2 ja tuha hulka 24% võrra. Sellest tulenevalt vähenevad kaubapõlevkivi ja elektrijaama tuha transpordikulud ja keskkonnatasud. Õli väljatulek TSK-st (tahke soojuskandja) suureneb 1,5 korda (50%), kui kasutada rikastatus põlevkivi. Seda kõike on võimalik garanteerida parima võimaliku tehnika
(PVT) kasutamisega kaevandamisel. Põlevkivikihindi selektiivne väljamine ja kaubapõlevkivi
rikastamine tagavad tarbijale vastava, optimaalse parameetritega toorme. PVT väljatöötamine ja evitamine kaevandustes ja karjäärides võimaldab tõsta tööde efektiivsust , toodangu kvaliteeti ja lahendada või leevendada keskkonnaprobleeme. Üheks perspektiivseks
suunaks on kasutada väljatud kaeveõõnte täitmist. Põlevkivituhk ja aheraine ( lubjakivi ) kujutavad endast väärtuslikku toorainet täitesegude valmistamiseks, mida saab kasutada tehnoloogilise materjalina kaevandamisel. Tänapäeval kasutatakse Eesti põlevkivikaevandustes kamberkaevandamise tehnoloogiat, kus kattekivimite ülalhoidmise ja maapinna püsivuse tagavad sammastervikud. Sealjuures põlevkivi kaod tervikutes ulatuvad kuni 30%. Arvutused on näidanud, et põlevkivikihindi kaevandamissügavuse suurenemisel üle 60 m, kaod tervikutes suurenevad kuni 40%. Uuendades põlevkivi kaevandamise tehnoloogiat, s.t. üle minnes tagasitäitmisega süsteemile, võimaldab oluliselt vähendada põlevkivi kadusid kaevandamisel, suurendada kaevandatud alade maapinna püsivust ja vähendada mõju veerežiimile. Avakaevandamise korral kasutatakse vaalkaevandamist, kus katend paigaldatakse väljatud alale. Kasutades täitesegusid või elektrijaama tuhka , on võimalik parendada kaevandamise tehnoloogiat (suurendada vaalude püsivust). Veetõkete kasutamine võimaldab reguleerida karjääride veerežiimi. Viimase 100 aasta jooksul on tootmisjäätmeid ja -jääke maailmas kasutatud täitesegude valmistamiseks. Näiteid võib tuua Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Soomest, Belgiast, Iirimaalt jne. Eestis alustati põlevkivi kaevandamist osalise täitmisega. Kaeveõõnte tardsegudega täitmise tehnoloogia uuringuid alustati 1980-ndatel aastatel, milles osalesid TTÜ mäeinstituut, Eesti Põlevkivi, Škotsinski nim. Mäendusinstituudi Filiaal Kohtla-Järvel, NIPI Silikaatbetooni instituut jne. Praktiliseks väljundiks oli Kiviõli kaevanduse sulgemine , kus täideti 30000 m3 kaeveõõsi maapealsete objektide kaitseks. Seega Eestil on olemas kogemused ja kompetents selles valdkonnas. Tööd seiskusid 1995. aastal.
Tulevikuplaanid
Eesti Energia kaevanduste, Eesti elektrijaama ning õlitööstusega tutvunud Jordaania ministrile pakkusid meie põlevkivi kasutamise kogemus ning tootmislahendused suurt huvi. "Põlevkivitööstus avaldas meile muljet. Soovime , et meil oleks tulevikus ka selline õlitehas ja elektrijaam," olid Jordaania ministri sõnad.
Eesti Energial on Jordaanias kaks paralleelset arendusprojekti, õlitehas ning põlevkivielektrijaam.
Energiafirma teatel on välismaal arendatava õlitööstuse oluliseks aluseks 2012. aastal Narva lähistel valmiv uue põlvkonna tehnoloogiaga põlevkiviõlitehas Enefit -280.
Senise õlitehase ja Eesti elektrijaama kõrvale kerkiva uue energiakompleksi oluline osa on ka uus kahe energiaplokiga elektrijaam. Õlitööstuse ja elektrienergia tootmise ühisosadeks on uues energiakompleksis kütuse etteandesüsteem, uttegaasi(vedelkütuste tootmise käigus tekkiv gaas ) põletamine, ühise tuhakäitlussüsteemi, uue jahutusveevõtukoha rajamine ning ühine uus elektrienergia jaotla, teatas Eesti Energia.
Kasutatud kirjandus:
http://www.ap3.ee/article/2010/9/2/jordaania-minister-tutvus-eesti-polevkivitoostusega
http://www.roheline.ee/content/view/281/7/lang,et/
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/saeaestev-areng/taastuvenergia/eesti-polevkivitoeoestuse-elutsuekli-analueues
http://admin.epl.ee/failid/4051
http://www.ene.ttu.ee/maeinstituut/artiklid/2008/Pastrarus_Valgma_Adamson_PoLEVKIVI_KASUTAMISE_JaTKUSUUTLIKKUSEST.pdf