Ida-Virumaa (2)

Elva Gümnaasium
„Ida-Virumaa, Põlevkivi“
Referaat keemiast
Raidy Mägi
9.D klass
2008/2009 õppeaasta
Sisukord:
1 lk – Tiitelleht
2 lk - Sisukord
3 lk - Ida-Virumaa
5 lk – Statistika
7 lk – põlevkivi
8 lk – paekivi
* lubjakivi
10 lk – kasutatud kirjandus
Ida-Virumaa
Virumaal on Eesti suurimad kontrastid : kõige maalilisem loodus ja kõige süngemad tehismaastikud. Siin asuvad Eesti kõrgeim paekallas Ontikal ja sealt avanev kõige suurejoonelisem merevaade, uhkeim park Toilas, inimtegevusest puutumata metsad ja sood Alutagusel, kõrged aheraine- ja tuhamäed, aga ka kõige rohkem erinevaid rahvusi.
Nii siin kui sealpool Narva jõge elasid kunagi läänemere-soome hõimud: vadjalased, isurid , vepslased, ingerlased ja karjalased. Rannaäärse rahva aktiivne kaubanduslik läbikäimine toimis veel 20. sajandi alguses ning suhtlemine soomlaste ja virumaalaste vahel oli niivõrd tihe, et tervet Eestit kutsutakse siiani soome keeles Viro .
Narva jõgi on juba kaheksasada aastat olnud kahte tsivilisatsiooni – ida- ja läänekristlust eraldavaks jooneks . See on jäänud ka kokkupuutepunktiks, kus täna moodustavad ühtse sõjaloolis-arhitektuurilise paari Eesti poolel kõrguv 13. sajandil taanlaste poolt rajatud kindlus ning Vene poolele alles 15. sajandil ehitatud Jaanilinna kindlus. Põlisele piirilähedusega kaasnevale ohule viitab ka kindlustatud ehitiste arvukus teel Narvast Tallinna. Lisaks Narva Hermanni kindlusele jäävad tee äärde Toolse ja Rakvere linnus ning Purtsesse 1533. aastal rajatud kindluselamu, samuti Vao ja Kiiu tornlinnused ning Jõhvi, Lüganuse ja Haljala kindluskirikud.
Kuigi Narva sai linnaõiguse juba 1345. aastal, saabus suurim õitseng alles 17. sajandi lõpus, kui Rootsi kuningas asus tules hävinud linna üles ehitama. Sellest pidi saama Rootsimaa näidislinn, kuningriigi teine pealinn ja Ingerimaa administratiivne keskus. Õitseng jäi aga lühikeseks. Põhjasõjas (1700-1721) leidsid Narva all aset kaks otsustava tähtsusega lahingut, millest esimeses võidutses Rootsi kuningas Karl XII mitu korda suurema vene väe üle, kuid teise võitis Venemaa tsaar Peeter I. Peale sõda läks nii Narva kui terve Eesti Venemaa tsaaririigi koosseisu.
Ka Teises maailmasõjas ei jäänud linn puutumata. Narva all oli Idarinde suurim tulejõu kontsentratsioon ning sõjategevuse käigus pommitati 6. märtsil 1944. aastal praktiliselt inimtühi linn maatasa. Tänapäeval meenutavad Vana-Narvat vaid raekoda ja kindlus. Peale sõda algas linnas uus elu uute inimestega.
Siinkandi suurtööstusele pandi alus juba 1857. aastal, kui valmis tolle aja Euroopa suurimaid tööstusettevõtteid Kreenholmi manufaktuur. Narva kosele ehitati tol hetkel maailma võimsam vesiratas. Lisaks odava veejõu kasutamisele ning edumeelsele tehnoloogiale rakendati siin esmakordselt ka uut tööstuslinnaku filosoofilis-arhitektuurilist ideed, kus lisaks tootmishoonetele ehitati ühtsesse kompleksi administratiiv- ja ühiskondlikud hooned, kirik ning elumajad. Tootmist saatis edu ning 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel pälvis siinne tekstiilitoodang Grand Prix .
Tänu põlevkivile on Virumaa olulisimaks tööstuspiirkonnaks Eestimaal. Esimene kaevandus avati 1916. aastal Kukrusel, kuid juba aastakümneid varem olid Kukruse mõisa omanikud von Tollid seda põlevat kivi oma viinavabriku küttekolletes kasutanud. Hiljem anti kivile leiukoha järgi teaduslik nimi kukersiit . Tänapäeval kasutatakse seda põhiliselt elektri tootmisel ja keemiatööstuses, kuigi algselt toodeti sellest ka põlevkivibensiini. Põlevkivi annab suurema osa Eesti elektrienergiast ning siinsed kaks soojuselektrijaama katavad üle poole riigi vajadusest.
Nõukogude ajal rajati piirkonda mitmeid rasketööstusettevõtteid, mille tagajärjel kasvas rahvaarv mitmekordselt. Näiteks endise Sillamäe suvituskoha asemele ehitati 1950. aastatel militaartööstuslinn, mida teadlikult ei märgitud NSVL kaartidele ning mille elanike aadressiks oli esimestel aastatel hoopis Moskva või Leningrad . Ehitustöödel kasutati saksa sõjavange ning Nõukogude armee sõdureid. Kuna ehitustöödel raha kokku ei hoitud, on Sillamäe linn siiani stalini-aegse arhitektuuri ja linnaplaneerimise musternäidiseks. Suletud linnas andis tol ajal tööd strateegilise tähtsusega sõjatehas, mis kasutas kohalikke maavarasid uraanioksiidi tootmiseks; kui varud mõne aasta pärast ammendusid, hakati uraanimaaki mujalt sisse tooma .
Fosforiiditehase rajamist plaaniti 1980. aastate keskel, kuid fosforiidikaevanduste loomine oleks Eestile tähendanud looduskatastroofi ning võõrtööjõu veelgi suuremat juurdevoolu. Tekkinud uues poliitilises olukorras julgeti nüüd esimest korda võimudele vastu astuda ning fosforiidivastasest liikumisest sai innustust vabadusliikumine, mis viis Eesti taasiseseisvumiseni.
Virumaal asub üks kaunimaid, aga ka suurimaid tänaseni tegutsevaid kloostreid, mis alustas tegevust Kuremäel juba 1892. aastal. Pühtitsa Jumalaema Uinumise õigeusu nunnaklooster pidi kaasa aitama õigeusu levikule protestantlikul maal ning see rajati kohta, mida nii luterlased kui õigeusklikud pühitsetud mäeks pidasid . Nimelt oli jumalaema end siin kohalikele talumeestele juba 16. sajandil ilmutanud ning kohavaliku õigsust kinnitasid mäelt leitud Jumalaema Uinumise ikoon ning all orus asuv tervendava mõjuga allikas.
Statistika
rahvaarv, pindala ja asustustihedus (seisuga 2006)
Linnad
Rahvaarv
Pindala,km2
Elanikku km2 kohta
Kiviõli
6925
11,75
589,4
Kohtla-Järve
45740
41,77
1095
Narva
66936
84,54
791,8
Narva-Jõesuu
2734
11,03
247,9
Sillamäe
16567
10,54
1571,8
Püssi
1837
2,1
874,8
KOKKU
140739
161,73
870,2
Vallad
Rahvaarv
Pindala,km2
Elanikku km2 kohta
Alajõe
345
109,61
3,2
Aseri
2210
67,14
32,9
Avinurme
1536
193,62
7,9
Illuka
1425
257,62
5,5
Iisaku
1013
543,82
1,9
Jõhvi
13174
124,06
106,2
Kohtla
1491
101,56
14,7
Kohtla-Nõmme
1080
4,64
232,8
Lohusuu
818
103,28
7,9
Lüganuse
1097
104,57
10,5
Maidla
768
332,3
2,3
Mäetaguse
1547
285,04
5,4
Sonda
1019
148,08
6,9
Toila
2304
159,66
14,4
Tudulinna
629
269,38
2,3
Vaivara
1580
397,97
4
KOKKU
32036
3202,35
10
Allikas: Statistikaamet
Ida-Virumaa on rikas ja vastuoluline maakond. Pikkade tööstustraditsioonide ja kauni loodusega maakond on ka suure potentsiaaliga turismipiirkond. Maakonnas asuvad:
• Eesti veerohkeim jõgi – Narva jõgi (400 m3 vett sekundis)
• Eesti suurim järvestik – Kurtna järvestik (40 järve 30 km2 kohta)
• Eesti sügavaim allmaakaevandus – Estonia kaevandus (70 meetrit)
• Eesti kõrgeimad korstnad – Eesti Elektrijaam (250 meetrit)
• Eesti kõrgeimad tehismäed – 173 meetrit merepinnast
• Eesti kõrgeim juga – 25 meetri kõrgune Valaste juga
• Eesti kõrgeim pankrannik – Ontika pankrannik (56 meetri kõrgune)
• Eesti pikim rand – Peipsi supelrand (üle 30 km)
• Eesti pikim mereäärne supelrand – Narva-Jõesuu (7,5 km ja jätkub Vaivara vallas)
• Eesti vanim tegutsev klooster – Kuremäe nunnaklooster
Allikas: www.ida-virumaa.ee
Ida-Virumaa Vapp (Google)
(Ida-Virumaa lipp)
Põlevkivi
Põlevkivi ehk kukersiit on läbi aegade olnud Eesti olulisemaks maavaraks.
Kukersiit on Ordoviitsiumi madalmeres kuhjunud orgaaniline sete, olemuselt tüüpiline settekivim , mis koosneb umbes 50% ulatuses põlevast fossiliseerunud orgaanilisest ainest ja savi- ning lubiaine lisandist. Orgaanilist ainet (kerogeeni) on temas 15-70%. Kerogeeniga on seotud kukersiidi kui põleva maavara omadused ja kvaliteet. Selle orgaanilise aine lähteallikaks olid meres massiliselt elutsenud sinivetikad (tsöanobakterid) Gloecapsomorpha prisca Zalessky. Lubiainesest mineraalosa on põhiliselt tekkinud meres elanud organismide lubikodadest ja nende purunenud kildudest.
Suuremateks tarbijateks on soojuselektrijaamad, kus kasutatakse 80-82% kaevandatavast põlevkivist, keemiatööstus (15-17%) ja tsemenditööstus (2-3%). Ida-Viru suured elektrijaamad katavad valdava osa Eesti riigi elektrienergia vajadusest. Mineraalaine suure sisalduse tõttu pole põlevkivi transport kaevandamiskohast kaugele õigustatud. Seepärast asuvadki kõik tarbijad kaevanduste lähedal.
Eestis kaevandatav põlevkivi sisaldab 30-40% orgaanilist osa , mis pärineb erinevate taimede jäänustest. Põlevkivi anorgaanilise osa tähtsamateks mineraalideks on kaltsiit , dolomiit, kvarts , ortoklass, hüdrovilgud ja püriit. Sellise koostisega põlevkivi põletamisel tekib arusaadavalt suures koguses tuhka . Sõltuvalt põletamise viisist ja kasutatavatest puhastusseadmetest satub suur osa lendtuhast atmosfääri. Aastas emiteerivad Balti ja Eesti SEJ atmosfääri üle 150000 tonni põlevkivi lendtuhka Põlevkivi lendtuhk on kompleksne segu eri suuruse, kuju ja värvusega osakestest ning ta sisaldab praktiliselt kõiki perioodilisustabeli elemente. Põlevkivi lendtuhk on tugevalt leeliseline ja teda iseloomustab raskemetallide suur sisaldus. Elektrifiltritest pärinevad lendtuha osakesed koosnevad põhiliselt sellistest mineraalsetest oksiididest nagu CaO (25-30%), SiO2 (30-35%) ja Al2O3 (10-12%). Peale selle sisaldab põlevkivi lendtuhk erinevaid raskemetalle. Samuti võib põlevkivi lendtuhk sisaldada erinevaid toksilisi ja kantserogeenseid orgaanilisi ühendeid. Põlevkivi lendtuhk kuulub saasteainete hulka, millele on kehtestatud LPK-d. Välisõhus on 20 minuti jooksul põlevkivi lendtuhka lubatud 0,3 mg/m3, 24 tunni jooksul 0,1 mg/m3. Töötsoonis lubatakse põlevkivi lendtuhka 4,0 mg/m3. Nõukogude ajal oli põlevkivi lendtuha LPK 0,5 mg/m3. Keskmiselt sisaldub elektrijaama suitsugaasides lendtuhka 1000 mg/m3. Arvestades põlevkivi lendtuha suurt kogust, mis atmosfääri paisatakse ning PAH-ide sisaldust selles, on arusaadav, miks see pakub suurt huvi keskkonnakaitse ja inimese tervise seisukohast .
Paekivi
Paekivi ehk paas on karbonaatkivimi rahvapärane nimetus.
Paasi on kasutatud iidsetest aegadest saadik kalmete, hoonete ja kindlustuste rajamisel ning paest on ka suurem osa riigi tähtsamatest arhitektuurimälestistest, sealhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinn.
Paas on hõlpsasti töödeldav ning aegade jooksul on sellest valmistatud kauneid skulptuure. Viimasel ajal leiab paas edukalt kasutamist hoonete sise- ja välisviimistluses ning isegi ehete valmistamisel.
Alates 4. maist 1992 on paas Eesti rahvuskivi .
Tuntumad eesti paekivi on: lubjakivi ja dolomiit
Lubjakivi
Lubjakivi on valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim.
Mineraloogiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiidist (vahel ka kaltsiidi polümorfsest erimist aragoniidist). Lisanditena võib esineda savimineraale, kvartsi , dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, hematiiti, götiiti jne. Keemiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3).
Lubjakivid on valdavalt biogeense või keemilise tekkega. Peamine osa lubjakividest on moodustunud protistide kaltsiumkarbonaadist kodade lubimudana veekogude põhja ladestumisest, mis kivistudes ning tihenedes annabki lubjakivi. Teine võimalus lubjakivi moodustumiseks on kaltsiumkarbonaadi sadenemine vesilahustest. Niimoodi moodustub näiteks allikalubi.
Eesti aluspõhja vaadeldes nähtub, et lubjakive ja dolomiite esineb ainult Ordoviitsiumis, Siluris ja vähesel määral Devonis. Kambrium ja suurem osa Devonist ei sisalda neid kivimeid.
Lubjakivi kui üht Eesti levinumat maavara kasutatakse lubja tootmiseks, tsemenditööstuses, suhkrutööstuses, paberitööstuses, metallurgias, ehitus- ja viimistluskivide ning killustiku valmistamiseks.
Karbonaatseid kivimeid kasutatakse heitvee puhastamiseks , suitsugaaside desulfeerimiseks, mineraalvati tootmiseks, kõrge valgesusega täitematerjalide valmistamiseks jne.
Värvilises metallurgias ja mustas metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina ja tehnoloogilise toorainena: lubjakivist saadud lubjaga floteeritakse maaki.
Põllumajanduses kasutatakse lubjakivi, järvelupja ja dolomiiti happeliste muldade neutraliseerimiseks. Samuti kasutatakse lubjakivi ja järvelupja mineraallisandina loomade ja lindude söötmisel.
Põlevkivi (allikas: www.ut.ee)
Lubjakivi (allikas: www.et. wikipeedia .org)
Kasutatud kirjandus
http://www.ut.ee/BGGM/maavara/pqlevkivi.html
www.miksike.ee
www.annaabi.com
www.spikrivabrik.com
www.google.com
http://www.ida-virumaa.ee/
http://et.wikipedia.org/wiki/Lubjakiv i
http://et.wikipedia.org/wiki/Dolokiv i
http://et.wikipedia.org/wiki/Paekiv i
http://et.wikipedia.org/wiki/Ida-Viru_maakond
11