Olen ma ratsionalist või empirist? (0)

Olen ma ratsionalist või empirist ?
Filosoofiakoolkondades tekkis 17. ja 18.saj kasks teadmisteooriat käsitlevat suunda: ratsionalism ja empirism. Vastavalt nimetati ka ennast kas ratsionalistiks või empiristiks. Ratsionalist on see, kes usub, et kõigi teadmiste allikaks on mõistus ja loogiline mõtlemine. Kogemus ja meeltega kogutud andmed pole tähtsal kohal ning paljud teadmised või nn “ideed” on inimestele kaasasündinud. Empirist on ratsionalisti vastand, kes peab teadmiste aluseks just vahetuid kogemusi ja meeltega kogutud infot. Eitatakse ka kaasasündinud teadmisi ja “ideesid”. Selles essees arutlen suundade korrektsuse üle ning proovin leida vastused küsimustele: kumb ise olen ja kumb olla, kas ratsionalist või empirist?
Küsides endalt, kas olen ratsionalist või empirist tekitab esialgu mõttes tühik, siis aga kõhklev vastus “Natuke mõlemat?”, kuigi tegemist on vastanditega. Kui teemal edasi arutleda võib jõuda vastuseni, mis on endalegi ootamatu .
Alustades ratsionalismist leiab see suund teadmiste seletamiseks piisavalt argumente, et sellesse uskuda . Üheks tähtsaimaks esindajaks on René Descartes , kes oli prantsuse filosoof ning teda peetakse ka nn “tänapäevase filosoofia” rajajaks. Temalt pärineb ka tuntud ütlus “Mõtlen, järelikult olen olemas!”. See väljendab hästi ratsionalismi olemust ning mingil moel ka tõestab seda, sest kas miski, mida olemas ei ole saaks mõtelda? Pigem mitte. Isegi kui tegemist oleks millegiga, mis pole silmale nähtav, aga see mõtleb, siis on see ju olemas. Ratsionalismi juures on tähtsal kohal ka kaasasündinud “ideed”. Tegemist on kogemustega, mida ei saa inimene elujooksul vaid omab neid juba sündides . Elu jooksul tuletatakse neid teadmisi lihtsalt meelde ning neid seostatakse ka pärilikult edasi kandumisega.
Kuid ratsionalismi tugevad on ka selle nõrgad kohad. Nimelt kui naaseda väite juurde “Mõtlen, järelikult olen olemas!” võib näha ka selle teist külge. Kas siis asjad, mis ei mõtle ei olegi olemas? Siin kaldub arutlus juba natuke eksistentsialismi poole. Näiteks tavaline tass, milles on kohv. Ma näen tassi, ma saan seda katsuda, ma tunnen et see on kohvi tõttu veidi soojaks läinud, tunnen ka kohvi lõhna. Ometi ei saa ma ratsionalismi kohaselt olla kindle selle olemas olus , sest kas need mõtlevad? Kas üldse teised inimesed mõtlevad? Eeldan, et tass ja kohvi ei mõtle, ometi olen kindel, et need on olemas. Eeldan ka, et teised inimesed mõtlevad nagu minagi ning usun ka nende reaalsesse olemasolusse.
Ka kaasasündinud “ideede” seletus ja tõestus on veidi puudulik. Kuidas saaks inimene juba sündides omada teadmisi? Uurimuste kohaselt ei saa laps teadmisi vanematelt sünniga kaasa, sest DNA ei sisalda endas sellist informatsiooni. DNA kaudu võib inimene saada vaid omandamis võime. Kui “ideed” peksidki olema kaasa sündinud, siis kus tõmmata piir nende meeldetuletamise ja õppimise vahel? Ei saa ju olla kindle, et tegemist on asjade meenutamisega kui võib olla tegemist andekusega teatud asja õppimisel . Ehk on anne see kaasasündinud idee?
Teiseks annaksin parema ülevaate empirismist, mille vaated samuti on küllalt hästi tõestatud, et neid uskuda. Siin kohal tooksin esile filosoofi John Locke, kes panustas palju empiristlikusse teadmisteooriase. Viis, kuidas me mõistame maailma ja ennast sealhulgas, sõltub sellest, kuidas me maailma kogeme. Locke väitis: “Ei ole olemas kaasasündinud ideid ja pole ka kaasasündinud mõistmist sellest, missugune see maailm lõppkokkuvõttes on.”. Sellest võib välja lugeda seisukoha, et maailmas peaks olema üks kindle viis, kuidas seda mõista, aga kuna me ei mõista maailma ühtemoodi, siis ei saa olla ka kaasasündinud “ideid” maailmast. Tema teooria kohaselt on “idee” otseselt kogemuslik või kogemuslikest ideedest kokku pandud. Empirismis hinnatakse kõrgelt ka meeleelundeid nagu kõrvad , silmad, nina jne, sest ilma kõrvadeta poleks helisid, silmadeta-värve ja ninata-lõhna.
Siiski ei saa kõike meeltega tajuda ning asjad, mida saab on inimesele piiratud ning kogutud infole ei saa alati kindlaks jääda. Neid tuleb omakorda kontrollida teiste meeltega. Näiteks kuuldes pimedas, et teises toas kukkus midagi võib hirmust tekkida reaktsioon “Appi! Mu kodus kummitab !”, siis hakkab inimene mõtlema ratsionaalsemalt: “Kes veel peale minu kodus on, ehk ajas lemmikloom midagi ümber?”. Inimeses tekib tung minna kontrollima, mis juhtus. Kohale jõudes pole aga näha, et midagi oleks juhtunud. Pole märgata, et midagi oleks kukkunud. Inimene ei saa kontrollida kuuldut ja ei saanud sellepärast ka uusi teadmisi ega seletust. Heli jäi põhjendamatuks.
Arvamusele, et kõik teadmised või “ideed” omandatakse elu jooksul, saab samuti tuua vastu väiteid . Küsiks jällegi, kust saab teha vahet, kas tegemist on meeldetuletamise või õppimisega? Näiteks on asju, mida imikud oskavad teha ilma nägemata, kuidas neid teha, ilma eeskujuta. Ehk need teadmised ongi kaasasündinud. Nende alla saab lugeda näiteks naeratamise. Juba sündides väljendab laps oma emotsioone. Emast väljudes ta nutab , sest tunneb ilmselt ebamugavust ja hirmu uue keskkonna suhtes, aga esimest korda oma ema nähes, lapsed tihti naeratavad. Kuidas nad teavad, et just nõnda ennast väljendada, vaatamata sellele, et nad pole varem sellega kokkupuutunud? Need ongi ju mõnesmõttes kaasasündinud teadmised.
Kuigi tundub õigem pooldada empirismi väiteid, sest need on loogilisemad ja vastuväiteid on keerulisem leida, siis isiklikult pean ennast pigem ratsionalistiks. Miski selle juures, et meenutame teadmisi tundub õigem, sest kuidas on praegu minu jaoks loogilised asjad, mida minu esivanemad alles õppisid tundma või avastasid . Minule on alati olnud loogiline, et maakera on ümar, mitte lapik , isegi päri väiksena, sest muidu peakski ju olema nõ “maailmalõpp”, kust kõik otsa saab. Seal seisaks nagu kalju pangal. Kust see teadmine tuli? Ka oskused, mis peredes põlvest põlve levivad, jõuavad liinipidi edasi. Samas asjad, millega suguvõsas pole tegeletud on hoopis keerukamad omandada, kui need, millega on. Siin saaks igaüks tuua näiteid enda elust. Mida ei saa väita on see, et ratsionalist olla oleks kuidagi õigem kui empirist. Pole teoorat, mis hõlmaks neid mõlemat nii, et tekiks tervik, mille väiteid ei saa ümber lükata vaid, mida saaks üksteise näol toetada. Pole leitud “tõde”. Churchill on esitanud mõttetera “Inimene komistab küll aeg-ajalt tõe otsa, aga harilikult ajab ta ennast püsti ning läheb oma teed.”.