Platoni koopa allegooria (0)

Filosoofia
Evald Nigul
083384NAKI
Platoni Koopa allegooria .
Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie eluviisi tõttu ei ole truu reaalsus paljudele meist ilmne. Me eksime selles, mida me näeme ja kuuleme reaalsuse ja tõena. Platoni koopas istub vang aheldatud maa külge ketiga . Ta vaatab pilte ja jooniseid koopa seinal enda ees. Need vaated on tema vastuvõetavad täieliku reaalsusena ja üldine reaalne situatsioon jääb talle mõistmatuks. Üks hetk lastakse see vang vabaks ja ta on sunnitud jälgima situatsiooni koopa sees. Üldiselt ta ei taha loobuda oma turvalisest familiaarsest reaalsusest. Vangi tuli vedada jõuga lõkkest mööda koopa suu juurde. Kui ta astub välja Päikese kätte, tema silmad harjuvad viimaks ereda päikesevalgusega ja tema fundamentaalne nägemus maailmast, reaalsusest, muutub. Ta astub veel kaugemale, et uurida seda erilist ja kordumatut reaalsust. Ta tunneb, et ta peab ja ta lähebki koopasse tagasi vabastama ülejäänuid vange. Ta tutvustab neile uut ja kummalist reaalsust, kuid nemad lükkavad selle idee tagasi ja ähvardavad ta tappa. Platoni koopa allegooria on otsene vaade inimese konditsioonile, peamistele tõekspidamistele ja tüüpilisele käitumisele ühiskonnas. Allegooria kirjeldab metafooriliselt meie olukorda inimestena selles maailmas. Selles jutus kasutab Platon mitmeid võtmeelemente kirjeldamaks inimese oleku metafoori. Platoni pilt sisaldab asjakohaseid ideesid ühiskonnast, mis on olulised minu elus. Tema mõtete abil olen avastanud ideaalse vaate kõikidele asjadele lähenemiseks ja mõistmiseks.
Vangid, vaadates maailma seletusi koopa seinalt , võttes vastu neid tõena, reaalsusena, on tegelikult inimesed. Iga keskmine inimene selles maailmas on vang, aheldatud põranda külge. Need ahelad, mis hoiavad neid maa küljes, on tõekspidamised. Näiteks riided, inimesel ei pruugi olla väga palju raha, seega ta ei peaks väga suuri summasid raiskama riietele , kuid kartus , et riided ei ole piisavalt moodsad, sunnib teda siiski kulutama neid suuri summasid. Kartus, millest kirjutan, on inimese uskumuste kogum, millest kinni hoides, peabki inimene tähtsaks osta kallemaid riideid . Vangid vahivad seina kuni üks suudab põgeneda. Et selles maailmas põgeneda, tuleb mõista objekte, inimesi, linnu ja ühiskondi, isegi universumit tervikuna, põhjusega. Ei saa loota ettekujutlustele ja meeltele, et aru saada üldsusest.
Koopa seinad on kaetud piltide, joonistuste ja märkmetega. Kõik need on seal koopaelanikele vaatamiseks. Need inimesed on poliitikud , äriinimesed, juhid kes söödavad tavainimestele, meile, iseenda ideoloogiaid, uskumusi erinevatest asjadest. Need inimesed liiguvad meie seas. Täiesti tavaline poliitiline kuju, näiteks peaminister või president. Nad teevad otsuseid meie eest ja ütlevad ka ette, mis otsuseid teha teatavatel juhtudel. Peale rünnakut Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele, otsustas George W Bush saata väeg Afganistaani. Selles konkreetses näites võivad olla presidendi uskumused õiged, kuigi see ei ole oluline. Oluline on see, et tema otsuse üle arutledes oleme nüüd leidnud igaüks oma enda arvamuse ja uskumuse sellel teemal, mitte ei usu ikka veel sama ideoloogiat mis oli otsuse tegemise hetkel otsuse tegijal.
Vangide taga on tee. Ja see on tee, millel liiguti kandes esemeid. See tee kujutab teekonda, mida kasutati mistahes teate saatmiseks, mida eelnevalt mainitud liidrid saata tahtsid. Internet ja televisioon on mõlemad selliste liidrite suurimad allikad. Kui keegi kuuleb või näeb uudistes, et kusagil kesk-Idas käib sõda, siis ta kindlasti usub seda. Ilma mingisuguse võimaluseta näha ise seda sõda reaalselt, omamata tõestatud fakte, ainult televisiooni toel, enamik inimesi usub seda.
Vangide kohal ja taga põleb lõkketuli. Lõke tekitab palju varjusid koopa seintele. See lõke on nagu suvaline institutsioon või ametkond, mis toetab inimesi, kes petavad meid. Usa valitsus toetab G. W. Bush-i ja teisi poliitikuid , see ongi allikas ideedele, mis meile peale surutakse. Need varjud seintel on vangidele tõe, reaalsuse eksitamiseks, selles maailmas on just ideed need, mida need mehed meile peale suruvad. Minek sõtta on vari koopa seinal, mis eksitab meid tõe ja õigluse pähe. Kusjuures mitte keegi, või siis vähesed, julgevad või viitsivad neid ideid kahtluse alla seda ja nende päris tõde uurima hakata. Selle asemel nad vütavad selle omaks
Platon kirjeldab headust nagu jõu ja energia omamist, nagu Päike, millel on energiat, et soojendada meie nahka. Ta näeb headust ilu, õigluse, põhjuste ja tõe allikana . Headus on julgus ja tugevus, väärtused, mis tagavad kindla maa moraalseks ülalpidamiseks. Selles varjude maailmas, headus, mida me kogeme, on ka õige headuse vari seinal. Me peame välja murdma selle maailma ahelaist, et kogeda päris headuse ideaale.
Platoni koobas on inimese oleku allegooria: igaüks meist on vang kuni me suudame põgeneda. Me võtame vastu reaalsuse mitte-ideaalsete silmadega , aksepteerides seda müraga kaetud illusiooni reaalsusena, esitamata küsimusi.
Üks koopa näide juhtus näiteks Charles Darwiniga. Aastal 1837 reisis ta HMS Beagle ’i pardal Ida- Vaiksel ookeanil ja peatus Galapagose saartel. Darwin leidis laiahaardelise hulga loomi. Erinevused loomade seas sundisid Darwinit uurima, mida ta tegi peaaegu surmani ja kulmineerudes "On the Origin of Species by Means of Natural Selection " avaldamisega aastal 1858. Ta väitis, et me (loomaliigid) ei teki iseenesest õhust vaid kujuneme teisest liikidest loodusliku valiku abil. See tekitas meeletu kriitika laine. Selle puhul on Darwin ja tema teooria pooldajad paralleelselt koopast põgenenud vang. Nad läksid päikese valguse kätte ja nägid päris reaalsust. Ja ikkagi kui nag rääkisid laiale avalikkusele mida nad nägid, laimati ja peeti neid hulludeks, avalikkus jäi enda koopamaalingute ja valguse varjudele truuks. Darwin läbis samasuguse tee arusaamiseni nagu koopainimene „Koopa allegoorias.“ Platoni jutt sümboliseerib inimese rabelemist päevavalguse poole ja kannatusi, mida tekitavad need mahajäänud, kes peavad istuma pimeduses ja vahtima varje koopaseinal.
„Koopa allegooria“ on Platoni selgitus hinge arengule helguse ja mõstmise poole. Ta näeb seda kui midagi, mis juhtub siis, kui keegi saab harituks filosoofi tasemele . Ta hoiab seisukohta, et nad peavad „minema tagasi koopasse“ või naasema igapäevasesse poliitilisse-, ahnesse - ja võimuvõitlust täis maailma. Allegooria ründab inimesi, kes jäävad liialt lootma või on oma meelte orjad. Socrates , sitsmendas vabariigi raamatus, kohe peale allegooriat, ütles, et koobas on meie maailm ja lõke meie Päike. Ta ütles, et vangi teekond on meie hinge tõus tarkuse valgustuseni.
3