Jumalaema kirik Pariisis. (0)

Armastus, elu ja surm
Elu ning kõik mida see sisaldab ning ühtlasi ka mis peale seda tuleb, on inimkonna jaoks müsteerium. Mitte keegi ei saa kaks korda surra, seega pole kedagi, kes võiks meid ette hoiatada, mis meid ootamas on. Elu paistab olevat üks suur olelusvõitlus, kus peale jäävad vaid tugevamad. Võitlus, mille käigus selgub , kes saab olla õnnelik, kellele ei ole seda ette nähtud. Kuid nagu öeldakse, on igaüks oma õnne sepp , nii et kõik, mida kogeme ja tunda saame, on meie endi poolt endale kaela tõmmatud. Õnne eest peab võitlema.
Pannes käest lõpetatud raamatu, jään pikaks ajaks mõttesse. Lõpetades Victor Hugo romaani „Jumalaema kiriku kellamees“ pidin tahtlikult alla suruma külmavärinaid. See oli väga hea raamat ning kuna ma olen palju lugenud ning selle hulgas ka palju pahna , tähendab see juba niimõndagi. Peale seda raamatut jäin mõtlema teemal, mida on siis õnneks vaja ja kas see on seda väärt, et surra, kui õnn ei tule su õuele, kui kõik pöördub vastupidiseks ning lootuski sureb . Lootus pidavat ju surema viimasena. Kas on tõesti olemas selline olukord, kust väljapääsu ega ka mingisugust tagasiteed ei ole? Quasimodo käekäik raamatu lõpulehekülgedel ei olnud just lilleline. Kõik, mida ta oli oma elus armastanud, oli temalt käest ära võetud. Üllatav lõpp, kus leiti tema luukere Esmeralda oma kõrvalt, näitab, kui palju pidi Quasimodo teda armastama , et ta enda elus enam mõtet ei näinud peale Esmeralda surma.
Üks koht, mis mul raamatus ihukarvad püsti ajas, nii et ma lihtsalt pidin selle koha endale üles kirjutama, oli Claude Frollo kohta öeldud iseloomustus:
„Ta nägi, et maailmas on veel midagi muud peale Sorbonne ’i teooriate ja Homerose värsside, et inimene vajab ka tundmusi, et elu ilma õrnuseta ja armastuseta on ainult elutu , krigisev ja kriiskav masinavärk.“
Oleksin tahtnud heameelest karjuda, et keegi on sellest aru saanud ja ütleb seda ka teistele. Lihtne, ent oluline tõde. Vaadates end ümbritsevas tänapäevases ühiskonnas ringi, näen sageli, et inimesed tormavad nagu oravad ratta peal ning paistavad unustavat, missugune elu tegelikult olla võiks. Ainus, millest mõeldakse, on töö, rahaprobleemid ning kõik muserdav . Milleks, tahaksin ma küsida? Miks vaevata oma pead kõige negatiivsega? Mõeldes negatiivselt saadame endast välja ka samasuguseid energialaineid, mis tõmbavad veel rohkem mittemeelepärast ligi. Veel, miks mõelda igasugustele teadustele, kellel on vaja teada pisiasjadeni selle maailma saladusi? Kui kõik välja uurida, pole enam mitte midagi põnevat ja salapärast järel. Pole vaja inimestele matemaatilisi valemeid ning suuri teooriaid . On tore, kui inimesed teavad palju ja suudavad seeläbi ka palju korda saata. Ent inimesed vajavad õnne ja armastust, et tunda end elusana. Nagu raamatus öeldi, on elu ilma õrnuseta ning armastuseta elutu, krigisev masinavärk. Kõik mutrid võivad ju ideaalselt paigas olla, ent kui nende vahel ei ole seda õli, mis neid töökorras hoiaks, seda armastust, mis on siis selle mõte? Ei minda ka ju sõitma jalgrattaga , millel on hammasrattad kinni kiilunud, kuna keegi pole neid õlitanud. Peaksid end koguaeg jalaga edasi lükkama, sest väntamine on võimatu, kas siis sellisel rattasõidul on mõtet?
Elu ei suuda vast mitte keegi siin maamunal defineerida. Ja ongi nii parem. Kõike ei ole vaja teada. Armastust võib erinevat moodi lahti seletada, vähemalt mina olen kuulnud palju katsetusi, kuid miski ei suuda ära öelda armastuse tegelikku olemust. Sellest saab aru alles siis, kui seda ise tunda. Ning surm? Sellele on kõige targem üldse mitte mõelda, kuigi mina isiklikult loodan siiralt, et ma üle kolmekümne aasta ei ela, kuid see on juba pikem jutt ning jääb mõneks teiseks korraks.Kõige lihtsam on surmast mitte mõelda, ta tuleb, siis kui on aeg. Senikaua tasuks aga nautida elu, kuni oleme olemas.