Minu motivatsioonikäsitlus (0)

Essee
Minu motivatsiooniteooria
Koostaja: Maria Urbel
Võiks öelda, et kõiki meie igapäeva tegemisi saab seletada motivatsiooni mõiste kaudu. Kõigile meie otsustustele ja tegevustele eelnevad teatud vajadused. Mida tugevam vajadus või tahe midagi saada või saavutada, seda tugevam on tõuge ja motivatsioon seda tõepoolest ka teha. Seni kuni vajadus pole rahuldatud, jääb inimene pinge seisu. Selline seis sunnib inimese tegema midagi, mis seda vajadust rahuldaks. Mõned aastad tagasi tuli Douglas T. Kenrick välja uue ( Maslow vajaduste hierarhia modifikatsioon) evolutsioonilise psühholoogia päritolu vajaduste püramiidiga. Üheks vajaduseks sellest püramiidist on staatuse/ enesehinnangu vajadus. Murray põhivajaduste nimekirjast võiks siin kõrvutada enesenäitamisvajadust ja saavutusvajadust. Ma arutlen oma essees just selle vajaduse üle, sest see tundub sellises vajaduste loetelus kõige silmapaistvam ning leian, et staatuse – või enesehinnanguvajadus on tänapäeval ja just Lääne ühiskonnas inimeste käitumises väga oluliseks motivaatoriks.
Koht, mis meile maailmas kuulub, on meile sama palju oluline nii emotsionaalsest kui materiaalsest küljest. See koht määrab ära, kui palju armastust meile jagub ning kaudselt ka selle, kas me võime endale meeldida või kaotame abituna eneseusu . Meie enesehinnangu määrab väga tõenäoliselt ära väärtus, mille teised meile omistavad ning see, kas me teiste omistatud väärtuse ka omaks võtame või mitte. Ma arvan võib öelda, et tungiv vajadus teiste silmis hea paista, olla keegi on peaaegu täiel määral säilitanud oma mõju inimestele, eriti väärtushinnangutele. Väärtushinnangud on need, millest sõltuvalt kujunevad meie motiivid siin maailmas tegutsemiseks. Kartus langeda kategooriasse, millele tänapäevases tähenduses sobib kõige paremini ilmselt nimetus “luuserid”, võib meiega igapäevaselt vägagi ahistavalt kaasas käia – kas tunnistame seda enestele või mitte. Vähe on neid, kes ei karda jääda naerualuseks. Meie enesehinnangule ei tule väga kasuks tänapäevase Lääne ühiskonna olemus – näiteks vanuse või üleliigse kaaluga leppimine tundub olevat väga raske, rääkimata vaesusest ja tähtsusetuks olemisest. Hakkab silma, et mida suurem on materiaalne võidukäik, seda enam suureneb ka inimeste vajadus oma staatust kehtestada või kindlustada, kellel see on õnnestunud juba enda arvates kehtestada. Ehk siis puuduse vähendamine paradoksaalselt toob endaga kaasa tugeva kartuse selle sama puuduse tunde ja selle all kannatamise ees. Madala staatusega käib tavaliselt kaasas materiaalsest küljest vaesus , emotsionaalsest küljest saadavad sellise positsiooniga inimest eiramine ja üleolevad pilgud. Seda võiks vaadelda kui negatiivset motivaatorit tegemaks kõik, et mitte omandada sellist staatust, vaid jõuda kõrgemale - sinna, kus kõik tundub hoopis parem. Inimesed leiavad sellise hirmuga silmitsi seistes end pinge olukorrast, mis sunnib siis kas oma väärtushinnanguid muutma , võtma vastu otsuseid või sooritama kindlaid tegusid .
Niisugune hoiak sunnib pühenduma sellistele tegevustele ja asjade tagaajamisele, mis võib-olla eelmistele põlvkondadele polekski üldse pähe tulnud. Selline ühiskond teeb piisava enesehinnangu saavutamise peaaegu võimatuks, kuna suurendab tugevalt meie püüdlusi ning survet püstitada ühe kõrgemaid ja raskemaid eesmärke. Kergem on ehk neil inimestel, kes usuvad hauatagusesse ellu. See, kes suudab uskuda , et maapealne on ainult sissejuhatus igavesele elule, selle jaoks on teiste edu ja ka enda edu saavutamine vaid hetkeline nähtus. See, kelle jaoks selline usk on lapsik , tundub see praegune elu ainukese võimalusena midagi saavutada – see võib olla ühelt poolt hirmutav aga samal ajal usun, et see on sageli ka väga motiveerivaks jõuks tegutsemisele. Enesehinnangutega kaasnevad tavaliselt emotsionaalsed reaktsioonid. Kui saavutame edu või sooritame midagi hästi, tunneme reeglina mõnu või rahuldust. Kui aga läbi kukume või oleme teinud halva soorituse, tunneme tüüpiliselt rahulolematust ning kogeme ebameeldivust. Need enesereaktsioonid võivad meid viia kas kõrgemate eesmärkide püstitamisele ja sealt edasi täitmisele või siis üleüldse eesmärkidest loobumiseni. Ühest küljest võime üritada tegelikkuses tõepoolest rohkemat saavutada, teisest küljest aga on alati võimalus vähendada seda, mida tahame saavutada. Püüdlustest loobumine võib pakkuda samasugust rahuldust kui nende täitumine. Kui inimene tunnistab ausalt oma tühisust või oskamatust mingil alal, annab ta ehk endale võimaluse kergendada elamise vaeva ja keskenduda millelegi, mis on ta enesearengu seisukohast tähtsam.
Omada staatust tähendab sageli olla armastatud . Siinkohal tuleb silmas pidada armastus selle erinevates vormides ja tähendustes – perekondlik, seksuaalne armastus, austus kui armastus, inimese olemasoluga arvestamine jne. Olla armastuse objektiks on tunda end vajalikuna. Hoole ja tähelepanu all me n-ö puhkeme õide. Armastus aitab meil täita eesmärke, see pakub meile kaitset ning turvatunnet, armastusevajadus on võib-olla ehk olulisim vajadus, järgnedes füsioloogilistele. Samasuguseid tundeid võib tekitada kindlustatud staatus ning teadmine, et ollakse austatud, ning isegi kui mitte armastatud, siis vähemalt kardetud – see tundub olevat parem kui olla inimene, kes peab ise kartma . Olla ignoreeritud ei ole ainult ebameeldiv, see on ka evolutsioonilisest seisukohast ohtlik. Võiks öelda, et me oleme programmeeritud olema sõltuvad teistest inimestest – kas tahame seda või mitte, tunnetama kaaslaste hinnangut meile, kurvastama tähelepanuta jäämise pärast ning olema rahuldatud armatusest. Inimesel ei ole üksi hea olla, tähelepanuta jäämine on ohumärgiks – see omakorda tekitab vajadust ja motivatsiooni leida oma koht ja mitte lihtsalt koht, vaid just selline, kuhu pöörduvad ka teiste silmad.
Meie positsioon määrab selle, kui palju tähelepanu ja armastust me saame. See omakorda võib ennustada seda kuivõrd suudame me olenevalt nende olemasolust või puudusest ennast hinnata, endid armastada . Enesehinnang mängib aga suurt rolli selles millised väärtushinnangud kujunevad, milliseid eesmärke me seame ning milliseks käitumiseks end motiveerime.