George Lakoff, Mark Johnson „Metafoorid, mille järgi me elame“ (0)

George Lakoff, Mark Johnson „ Metafoorid , mille järgi me elame“
Resümee
1. Mõisted, mille järgi me elame
Enamik inimesi arvab, et metafoor üksnes kõnekunstiline kaunistus, mis väljendub ainult keeles, sõnades, ja ilma milleta saame me suurepäraselt hakkama. Tegelikult puutume metafooride igapäevaelus pidevalt kokku - metafoorid on põhiolemuselt mõistelised, metafoorne keelekasutus aga sekundaarne . Kuna suhtlemine põhineb samal mõistete süsteemil nagu mõtlemine ja tegutseminegi, saab keele kaudu asitõendeid mõistetesüsteemi olemusest ning on jõutud järeldusele, et suurem osa sellest on metafoorne. Näiteks mõiste VAIDLUS ja mõistemetafoor „VAIDLUS ON SÕDA“ näitab metafoori olemust mõista ja kogeda üht liiki asja (sõnastades selle) teist liiki asja kaudu. Veel enam, kogu mõtlemisprotsess on metafoorne - inimesele omane mõistete süsteem on oma ülesehituselt kujundatud metafooride abil - ning see mõjutab viisi, kuidas mõtleme, mida kogeme ja mida teeme.
2. Metafoorsete mõistete süsteemsus
Metafoor on oma olemuselt kogemuslik ja kultuuriline. Me ei kasuta väljendeid millestki rääkimiseks juhuslikult, vaid nende tähenduse tõttu ja kuna metafoorne mõiste on loomult süsteemne, on süsteemne ka keelekasutus, mida me mõiste teatud aspektist kõnelemiseks kasutame. Metafoorist „AEG ON RAHA“ tuleneb, et AEG ON PIIRATUD RESSURSS ning sellest omakorda, et AEG ON HINNALINE VARA. Aja seletamine raha kaudu tuleneb meie kultuurist - kapitalistlikust süsteemist - kus aeg on piiratud ressurss eelkõige tänu töö seostamisega selle sooritamiseks kuluva - mõõdetava ajaga, millelt makstakse palka.. Need on liigendusmetafoorid - raha liigendab aja tähendust – jaotab osadeks , selgitab. Keelelised metafoorid on süstemaatiliselt seotud metafoorsete mõistetega, saame metafoorseid keeleväljendeid kasutada metafoorsete mõistete uurimiseks ning sel kombel saada selgust ka oma tegevuste metafoorsest loomusest.
3. Metafooride süsteemsus: esiletoomine ja varjamine
Metafoorsed mõisted lasevad tänu süsteemsusele mõiste ühte aspekti käsitada mingi muu asjana , keskenduda mõiste ühele küljele, peites selle mõiste muud aspektid. Näiteks rünnates vastase seisukohti, keskendudes vaidluse võitluslikkusele, jääb sageli koostöö aspekt varjatuks.
Teatud juhtudel aga on varjamiseefekt raskemini hoomatav. M. Reddy „Postipaki metafoor“ - kompleksne metafoor, mis kujundab meie keelekasutust keele enda kohta. Kõneleja paneb mõtted (objektid) sõnadesse (mahutitesse) ja saadab need (piki postiteed) kuulajani, kes võtab mõtted/objektid sõnadest/mahutitest välja. „Postipaki metafoor“ sobib, kui lause tähenduse olemasoluks ei ole vaja konteksti. Metafooride „Mõtted (või tähendused) on objektid“ ja „Keeleväljendid on mahutid“ tähendus ei sõltu kõnelejatest ja kontekstist. Tähendus peitub neis samades sõnades - on raske aru saada, et metafoor meie eest midagi varjab, või et siin üldse metafooriga tegemist on („surnud metafoor“). Samas esineb näiteid, kus kontekst avaldab tähendusele mõju ja eraldivõetuna pole lausel mingit tähendust: „Palun istuge õunamahlakohale.“ Siit järeldub, et üks ja seesama lause võib tähendada eri inimeste jaoks ka erinevaid asju - konteksti olemasolu mõjutab metafoore.
4.Suunametafoorid (orientational metaphors)
Suuna-ehk ruumimetafoorid omistavad mõistele ruumilise paiknemise: ees-taga, ülal-all, sees-väljas jne ja see tuleneb sellest, milline on keha ja kuidas see füüsilises keskkonnas toimib. Suunametafoorid ei kanna ühe mõiste struktuuri teisele mõistele üle, vaid organiseerivad üksteise suhtes terve mõistete süsteemi (erinevalt liigendusmetafooridest). Ruumimetafoore uuris William Nagy. Tema toodud näidete põhjal on jõutud mitmete järeldusteni. Enamik alusmõisteid antakse edasi läbi ruumimetafooride, mis rajanevad füüsilisel ja kultuurilisel kogemusel ning neid ei rakendata juhuslikult; need on sidusad ja süsteemsed. Metafoor võib põhineda mitmel füüsilised ja sotsiaalsel alusel ja sel juhul võib sidusus üldise süsteemiga olla põhjuseks, miks üht alust eelistatakse teisele. Abstraktsed mõisted põhinevad samuti füüsilisel ja /või kultuurilisel alusel (nt teaduses : kõrge terminis kõrgenergeetilised osakesed põhineb ikka selsamal rohkem on ülal).
Metafoori füüsilist alust on raske eristada kultuurilisest alusest , kuna valik erinevate füüsiliste aluste seast toimub mõjutatuna kultuurilisest aspektist. Meie kultuuris prevaleerivad füüsilised metafoorid: üleval ja all. Teatavatel juhtudel on ruumilisus juba olemuslik ja jääb ebaselgeks, et miks metafoor õnnelik on ülal puhul tegemist just ülalpaiknemisega. Ruumimetafoori sõnastuse määrab kultuurikeskkonna eripära. Metafoori aluseks on kogemus, mis määrab, mis on ülal ja mis all, mis on ratsionaalne ja mis emotsionaalne. Samas on ülal või all asetsemine skaleeritav – asub kõrgemal või madalamal ka vastavalt kogemusele. Mingi metafoori paiknemise määrab siiski kogemus, mitte lihtsalt sõnastatus või selle mõistmine, vaid selle füüsiline tunnetamine . Me ei tea metafooride kogemuslikust alusest kuigi palju, kuid ühtegi metafoori ei saa täielikult mõista ega kirjeldada sellest lahus. Kogemuslik alus etendab olulist osa selliste metafooride toimimise mõistmisel, mis eri laadi kogemustel põhinemise tõttu omavahel kokku ei sobi.
Näited ruumimetafooride toimimisest näitlikustatud väljenditega: TUNDMATU ON ÜLAL „Miskit on õhus“ ja TUTTAV ON ALL „Asi on paika pandud“ on sidus metafooriga MÕISTMINE ON HAARAMINE “Mu pea ei võta seda“. TUNDMATU ON ÜLAL ei ole sidus LÕPETATUD ON ÜLAL „Ma teen voodi üles“. Kuigi oleks ootuspärane, et sobiksid kokku LÕPETATUD-TUTTAV ja LÕPETAMATA-TUNDMATU ei ole see nii, kuna kogemuslikud alused on erinevad.
5. Metafoor ja kultuuriline sidusus
Kultuuri alusväärtusteks kujunevad sellised seisukohad, mis on sidusad selle kõige olulisemate mõistete metafoorse liigendusega. Väärtused juurduvad sügavale kultuuri ja need väärtused, mis on kultuuris olemas on kooskõlas ka metafooride süsteemiga. Kõikides kultuurides leiduvad orientatsioonid ülal-all, sees-väljas, aktiivne-passiivne, tsentraalne -perifeerne, kuid erineb see, missugust tähtsust nad omavad ja kuidas mingid mõisted on nende suundade suhtes paigutatud. Ameerika kultuuris võib leida mitmeid väärtusi, mis on sidusad ülal-all ruumimetafooridega, samas kui nende vastanditel selline sidusus puudub. Näiteks „rohkem on parem“ on sidus ROHKEM ON ÜLAL ja HEA ON ÜLAL metafooridega. Olulised on väärtused ja nendega seotud metafooride omavahelised vastuolud. Erinevaid väärtuseelistused kujunevad subkultuurist ja isiklikest väärtustest lähtuvalt. Ka muud grupid, nt usulised või siis üksikisiku tasandil omavad erinevaid väärtushinnanguid. Näiteks trapistide ordul kehtib väärtus VÄHEM ON PAREM maiste varade suhtes, samas kui mõnedes (päris paljudes) subkultuurides kehtib ROHKEM ON PAREM.
6. Olemismetafoorid
Kogemused füüsiliste objektide ja ainetega aitavaid paremini mõista ning sellised kogemused (eriti meie enda kehaga) on aluseks suurele hulgale mitmesugustele olemismetafooridele. Selleks käsitatakse sündmusi, toiminguid , emotsioone, ideid jmt esemete ja ainetena, millele saab viidata, mida saab kategoriseerida, grupeerida ja mõõta - ning seeläbi ka neist mõelda.
Sellised olemismetafoorid nagu INIMVAIM ON HABRAS ESE -“Ta kannatus katkes“ - on nii loomulikud , et neid peetakse tavaliselt vaimsete nähtuste enesestmõistetavateks kirjeldusteks, tajumata nende metafoorusust. Need on entiteedi- ja ainemetafoorid. On olemas ka mahutimetafoorid, mis tulenevad sellest, et (tänu nahale) kogeme maailma endast väljaspool asuvana - oleme mahutid - ja selle sees/väljas orientatsiooni kanname me üle teistele pinnaga ümbritsetud füüsilistele objektidele. Taolistel piiritletud objektidele on omane suurus, mis võimaldab neid mõõta. MAA-ALAD: Läheme metsa, tuleme metsast . NÄGEMISVÄLI : Ta on praegu väljaspool nähtavust. Sündmused ja teod on metafoorselt mõistestatud objektidena, tegevused ainetena ja seisundid mahutitena (võib keeliti mõnikord natuke erineda). Näiteks spordivõistlus on ruumiline ja ajaline, tal on selged piirid ja seetõttu mõistame seda kui objekti sorti mahutit, milles on osalised (objektid), sündmused - start (objekt), jooksmine (aine).
7. Isikustamine
Isikustamise puhul omistame inimlikke omadusi asjadele, mis inimesed ei ole.
Tema usk keelab tal peeneid prantsuse veine juua. Iga isikustamise juhtum erineb selles suhtes, millistele inimlikele aspektidele see keskendub. Kõigile neile on ühine see, et nad kujutavad endast olemismetafooride laiendusi ja aitavad maailma nähtusi mõtestada - muudavad need palju selgemaks ja võimaldavad meil mõista laialivalguvaid abstraktseid mõisteid. Näiteks mõiste – inflatsioon - puhul, kui majanduslike ja poliitiliste tegurite tõttu kanname suuri majanduslikke kaotusi, annab metafoor INFLATSIOON ON VASTANE meile nende kaotuste kohta vähemasti seletuse.
8. Metonüümia
Metafoorid ja metonüümia on väga sarnased, kuid eri tüüpi protsessid. Metafoor kujutab endast ühe asja käsitamist mingi teise asjana, mille esmaülesanne on hõlbustada mõistmist. Metonüümia seevastu täidab põhiliselt viitamise funktsiooni, lubab meil kasutada ühte entiteeti mingi muu entiteedi asendajana, ent sarnaselt metafooriga pole metonüümia üksnes kõnekunstiline, vaid moodustab jällegi osa meie tavalisest argimõtlemisest, kujundades mõtteid, suhtumisi ja tegutsemist. „Singivõileib ootab oma arvet“ kasutame entiteeti (singivõileib) viitamiseks teisele entiteedile (isikule). Meie kultuuris on laialt levinud metonüümia erijuhtum – sünekdohh - kus osa esindab tervikut. „Auto on meie maanteed lõplikult vallutanud“ (autode hulk). Nii nagu metafoorgi põhineb metonüümia kogemusel ja üldjuhul isegi rohkem kui metafooride puhul, kuna sisaldab tavaliselt otsest füüsilist või põhjuslikku seost. Erijuhtumiteks on ka kultuurilised ja religioossed sümbolid, millest igapäevasel kogemusel põhinevad sümboolsed metonüümiad aitavad aru saada. Näiteks kristluses tuvi püha vaimu asemel.
5