Johann Gottlieb Fichte (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Johann Gottlieb Fichte
referaat
Koostaja :
Klass: 12
Tallinn 2012

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3
Ülevaade elust ja loomingust 4
Johann Gottlieb Fichte filosoofilised vaated 5
Olla tähendab tegutseda 6
Kõlblus on ülim reaalsus 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Johann Gottlieb Fichte oli saksa filosoof, üks tuntumaid saksa idealismi esindajaid, kelle erinevaid filosoofilisi vaateid on referaadis tutvustatud. Lähemalt on süüvitud kahte neist – „olla tähendab tegutseda“ ja „kõlblus on ülim reaalsus“.
Referaat sisaldab endas ka lühikest ent ülevaatlikku kokkuvõtet Johann Gottlieb Fichte nooruspõlvest, haridusest – erinevad koolid, ülikoolid, tema vaimsetest juhtidest ja üldisest elukäigust. Referaadi eesmärk on nii ennast kui ka teisi informeerida Fichte elust, mõtetest, vaadetest ja teostest.

Ülevaade elust ja loomingust

Johann Gottlieb Fichte sündis paelakuduja pojana 19. mail 1762 Rammenaus Ülem-Lausitzi maakonnas Saksimaal. Üks ümbruskonna aadlik , kes juhuslikult märkas poisi andekust, iseäranis ta jutlustaja talenti, võimaldas tal õppida Pforta kloostrikoolis (1774 - 1780). Jenas ja Leipzigis, kus noor Fichte õppis algul teoloogiat kuid tundis endas ikka tugevamini ärkavat kutsumust olla puhta teaduse kuulutaja. [3]
Olles mõne aja kodukooliõpetajaks, kohtas ta kaht vaimset jõudu, mis määrasid ta edaspidise suuna. Need olid Prantsuse revolutsioon ja Immanuel Kant , keda ta külastas Köningbergis.
Noor Fichte oli vaimustatud revolutsioonist. Ta astus üle mõttevabaduse kaitseks eesõigustatud seisuse vastu ja nõudis sündimise läbi saavutatud eesõiguse kaotamist. Tee kõrgemaile riigiameteile olgu vaba kõigile andekaile ja tublidele. [1]
Tema esimene filosoofiline teos, „Igasuguse ilmutuse kriitika“ ilmus anonüümselt aastal 1762 ja peeti lugejate poolt ekslikult Kanti neljandaks „Kriitikaks“ – ning võeti seetõttu hästi vastu. 1794. Aastal sai temast Jena ülikooli filosoofiaprofessor. Üheks tema sealseks kolleegiks, ajalooprofessoriks, oli kirjanik Schiller, kellest sai Fichte sõber. Sõbraks sai ka Goethe . [2]
Filosoofiaprofessori kohalt pidi Fichte aga ateismitüli pärast sealt lahkuma juba 1799. Ta siirdus Berliini, kus pidas suure eduga avalikke loengud . Kui Preisi pealinn sai ülikooli, valiti ta selle professoriks ja esimeseks rektoriks. [1]
Fichte oli hiilgav lektor ja esialgu saatis teda suur edu. Paraku oli teda nuheldud raske iseloomuga – tõre ja paindumatu, õpetajana karm, kolleegina okkaline – ning aja jooksul eemaldusid inimesed temast. Tema karjäär kubises tülidest ja tagasiastumistest. Enamik tema kirjutistest on erakordselt raskestiloetavad; siiski ühel eluhetkel, mil ta arvas , et hakkab edaspidi elatist teenima vabakutselise kirjamehena väljaspool ülikooli, sai ta maha lihtlugejale suunatud lühikese, selge ja võluva raamatuga „Inimese määratlus“ (1800), mis on jäänud parimaks teenäitajaks tema filosoofiasse . Fichte suri 52-aastakselt tüüfusesse, millesse ta nakatas ka oma naise, kes töötas halastajaõena. [2]

Johann Gottlieb Fichte filosoofilised vaated

„Ma olen elav nägemine.“
„Millise filosoofia keegi valib, sõltub sellest, missugune inimene on.“
Fichte huvitus peamisest ontoloogiast, metafüüsikast ja epistemoloogiast. Esialgu kõndis ta Baruch Spinoza  jälgedes, hiljem hakkas aga huvituma Immanuel Kanti filosoofiast. Oma rangelt idealistlikus filosoofias üritab Fichte näidata, et kõik olev ja kogu maailma kord on vaimu vältimatu sünnitus. [3]
Fichte esitab oma idealistliku filosoofia, mida ta ise nimetab teadusõpetuseks, esijoones teoses „Grundlage der gesamten Wissenschaftslehre“ („Kogu teadusõpetuse põhialus“, 1794). Filosoofia algab õigupoolest paratamatu valikuga kahe alternatiivi, dogmatismi ja idealismi vahel. Esimene lähtub esemeist ehk objektidest , teine „minast“ ehk mõtlevast subjektist. Dogmatism suubub fatalistlikku paratamatusõpetusse, idealism on vabaduse filosoofia.
„Missugune filosoofia valitakse, sõltub sellest, missugune inimene ollakse.“ „Masin-inimene“ kaldub loomulikult dogmatismi, „Vabaduse-inimene“ on idealist. Idealism seisab kõrgemal tasemel, kuna see omalt seisukohalt suudab mõista dogmatismi, kuid dogmatism ei suuda aru saada idealismi mõttekäikudest. Ka teatavad teoreetilised põhjendused räägivad idealismi kasuks, kuna ainult see suudab tuletada meie kogemusmaailma mõlemad kategooriad: teadvuse ja esemed.
Fichte arendas Kanti krititsismi absoluutseks idealismiks, milles ta täielikult hülgas „asja iseeneses“. Teadusõpetuse alusmõistuseks on „mina“, mitte üksiku isiku mina, vaid üldine, üleindividuaalne mina. „Mina“ ei ole Spinoza substants, vaid puhas aktiivsus, teadvuse kõlbeline tegevus. Oma aktiivsuse läbi jaatab mina iseennast või, nagu Fichte ütleb „asetab iseennast“. Endaasetamise läbi asetab ta ennast vastu ehk vastandab mitte-minale. Mina ja mitte-mina vastuolu ühendatakse nende vastastikuse piiritlemise läbi. Sel teel arendas Fichte välja nii teoreetilise kui ka praktilise olemise ja mõtlemise kategooriate süsteemi. Fichte meetodit, milles esinevad mõningad dialektilised jooned, nimetatakse „antiteetiliseks“, sest antiteesi Fichte tegelikult ei tuleta teesist, vaid asetab sellega kõrvuti kui vastandi. Filosoofilise teadmuse allikaks on intellektuaalne kaemus kui vahenditu, otsene teadvus sellest, et ma toimin ja kuidas ma toimin.
Kultuur kui väliste ja sisemiste suhete kujundamine mõistuse kaudu on inimese lõppsiht, millele läheneb ajalugu. Mõjutused Pestalozzist, arendas Fichte rahvus- ja sotsiaalpedagoogikat. Üksikud rahvad omavad tähtsat ülesannet kogu kultuuris, seepärast peavad nad kõigi abinõudega säilitama oma rahvuslikku omapära ja poliitilist iseseisvust. Riigi tähtsaim ülesanne on rahvustunde äratamine ja selle eest hoolitsemine. Fichte oli kuulus ka kõnemehena, peale seda, kui ta pidas Berliinis oma „Kõnedes saksa rahvale“ (1807-1808) äratas Fichte sakslaste rahvustunnet võitluseks vabaduse eest ja Prantsuse survevalitsuse vastu.
Fichte usufilosoofia sõltub tema põhivaateist. Jumal oli talle algul elav, aktiivne, moraalne maailmakord. Selle õpetuse pärast süüdistati Fichtet ateismis. Hiljem näeb Fichte Jumalas absoluutsust, kes on maaima „mina“, absoluutne mõistus ja puhas tegevus. [1]

Olla tähendab tegutseda

Fichte õppis Kantilt, kes oli seda omakorda õppinud Hume ’lt, et teaduslikku teadmist ei saa seletada vaatluse ja loogika kombinatsiooniga, sest ükskõik kui suurest arvust vaatlustest ei saa loogiliselt tuletada seaduspära. Fichtet vapustas aga see, et vastupidises suunas kehtib deduktiivne loogiline seos: ehkki teaduslikke seadusi ei saa tuletada empiirilistest vaatlustest, saab empiirilisi vaatlustulemusi tuletada teaduslikest seadustest . Fichte uskus, nagu kõik pärast Newtonit, et klassikalise füüsika seadused on täiesti objektiivsed ja igavesti tõesed: kui teaduslik seaduspära on olemas, siis järgneb sellest absoluutse loogilise vältimatusega, et teatavad sündmused empiirilises maailmas toimuvad ja et nad toimuvad just nii; ning et nõnda see tõepoolest ja ilma eranditeta ka on. Sellest lähtudes arendas Fichte välja õpetuse, mille kohaselt universum on subjektiivne looming; et me kanname endas korrastatud universumi kontseptsiooni ning et universum on sellest tuletatud loogilise paratamatusega. Seda Fichte õpetust toetasid veel kaks tähtsat doktriini. Ta nõustus Hume’i seisukohaga, et osutub võimatuks määratleda mina kui teadmiste objekti, kuid väitis, et me sellegipoolest kogeme vahetult oma mina olemasolu, ja seda mitte tunnetavate subjektidena, vaid kõlbeliste toimijatena. Me tegutseme ja tegutsedes teeme valikuid ning otsuseid; neid tehes kogeme me vahetult oma eksistentsi – mitte empiirilise maailma objektina, vaid moraalivõimeliste olenditena. Ja kuna me oleme teadlikud kõlbelisest vastutusest oma tegude eest, siis oleme me teadlikud oma ajas pidevast minast.

Kõlblus on ülim reaalsus

Fichte uskus, et kõige oleva esmane ja põhimine olemus peitub tema kõlbelises iseloomus. Sellest järeldus veendumus , et inimeste esmane ja põhimine olemus ei seisne mitte selles, et nad on teadlikud enda poolt saadavast kogemusest ja seetõttu on „tunnetavad olendid“, vaid selles, et nad tegutsevad teadlikult ja on seetõttu „kõlbelised olendid“. Inimeksistentsi peamine koostisosa ei ole mitte mõistus, vaid kõlbeline tahe .
Kuid olemaks teadlikult toimiv olend, peab inimesel olema tegevus- ja valikuvabadus . Et minul oleks see võimalus, peab eksisteerima mingi reaalsus, mis ei ole mina, mis mingis mõttes vastandub minule, kuid kus ma ometigi toimin ja mõju avaldan . See ongi empiiriline maailm; ja tõsiasi, et reaalsus on oma põhiolemuselt moraalne, võimaldab empiirilisel maailmal olla moraalsete faktorite looming – see tõsiasi teeb tegelikkusele õigupoolest võimatuks olla midagi muud kui ta on. Niisiis ego ehk tahtev mina loob empiirilise maailma, mis kujutab endast selle mina võimalike teadmiste koguhulka, selleks, et olemuselt moraalsele minale jääks võimalus kõlbeliseks eneseteostuseks. [2] Kõlbluse eesmärgiks on, et iga indiviid saaks kogu kõlbelise maailmakorra paratamatuks liikmeks. Fichte kategooriline imperatiiv on: täida alati oma ülesannet. Riik täidab oma kõrgeimat ülesannet, kui ta toimib kõlbelise eesmärgi järgi. Riigis ühinevad indiviidid , et väljendada oma kõlbelist tahet, et seda kasutada kui mõistuse täidesaatvat organit. Fichte poolt propageeritud nn. suletud kaubandusriigis, mis valvab produktsiooni, varade jaotamise ja maksude üle, omab igaüks õigust tööle ja olemasolule, on ühtlasi aga ka kohustatud töötama. [1]
Sellisel filosoofial on alati olnud paljudele poolreligioosne võlu. Mõned on seda kombineerinud usuga Jumalasse, teised on siit leidnud viisi olla järjekindel kõlbeline idealist, uskumata Jumalasse. [2]

Kokkuvõte

Antud referaadi eesmärgiks oli tutvustada Fichte ideid, vaateid ja põgusalt ka elulugu.
Johann Gottlieb Fichte oli saksa filosoof, kelle põhiliseks eeskujuks oli Immanuel Kant, kellega oli tal palju ühiseid filosoofilisi vaateid ning paljud Fichte vaated on oma algmõtte just Kantilt saanud. Fichte ei uskunud inimteadmisi pärinevat empiirilisest tegelikkusest ning õpetas vastupidist, nimelt et empiiriline maailm on tunnetava vaimu looming.
Fichte oli üks tähtsamaid saksa idealismi esindajaid. Ta aitas kindlasti kaasa erinevate maailmavaadete arendamisele.

Kasutatud kirjandus

Teodor Künnapas „Suured mõtlejad“ Kirjastus „Olion“ Tallinn 1992 lk 182-184 (28.01.2012)

Bryan Magee „Filosoofia lugu“ Tõlkinud Lauri Vahtre, Kirjastus „Varrak“, Tallinn 2000 lk 154-155 (28.01.2012)

Johann Gottlieb Fichte http://www.hot.ee/allen/Gottlieb.ht m (28.01.2012)