Kuidas mõjutavad uued tehnoloogiad pereelu ja inimsuhteid (0)

Kuidas mõjutavad uued tehnoloogiad pereelu ja inimsuhteid
Ursula Roomere XIIH
Vend tuleb koolist koju. On reede, järgmiseks päevaks õppimise pärast pole vaja muretseda. Jõuab poiss niisiis vaevalt seljast võtta üleriided ja käed ära pesta, kui juba on anuval ilmel elutoas isa jutul: „Issi, kas ma palun võiksin playstationisse?“ Isa vaatab last jabural ilmel, mõistmata, mis ometi saab selles asjanduses nii haaravat olla ja viskab nalja: „Kuhu sa minna tahad ? Mine-mine, võta võtmed kaasa ja ära kauaks jää!“ Vend naerab, aga palub siis uuesti. Isa saab pahaseks: „No tuleksid sa kordki minu juurde jutuga , et kas ma palun võiksin kitarri harjutada! Lepime kokku, et kui tund aega klõbistad oma nuppe , siis tund aega mängid pilli ka.“
Taoline jant käib iga päev. Siis kakeldakse teise vennaga, kumb enne ja kumb kauem ja millist mängu mängida. Siis jääb jälle vaba aega ja kui on vähegi võimalik haarata emme käest mobiiltelefon , saab õnneks sealgi erinevaid mänge toksida (sest enda telefoni omadest on juba kõrini). Tagatipuks on ju veel arvuti, mis küll meie majas on hetkel mängude jaoks liialt aeglaseks jäänud, aga mingeid videosid õnnestub tal sealt ikkagi imetleda. Poiste värk, tänapäeva laste värk. Kuidas iganes seda lahti seletada, aga see on neile juba ühiskondlik norm, kui rääkida mu 10-aastase venna sõpruskonnast. Täielikult neid asju talle ära keelata oleks justkui liiga karm, aga paratamatult on see meile (mulle ja vanematele) arusaamatu ja häirivgi, et on vaja nii palju kui võimalik istuda kusagil virtuaalses keskkonnas.
Ka minu enda generatsioonis on muidugi virtuaalsusse sukeldumine väga levinud, aga minust isiklikult on see üldplaanis mööda käinud – ma pole kunagi mõistnud, kuidas arvutimängudesse jms. irdumine ära ei tüüta. See maailm on ebareaalne. See ei puuduta meid. Kui kogeme seiklusi, kogemusi ja adrenaliini ainult sel rindel, mis ei seostu mitte kuidagi moodi meie isiksustega, siis kaugeneme aina enam kõigest, mis meie ümber päriselt on, kaasaarvatud inimestest. Neist ehk peamiseltki. Palju ekraanijõllitamist muudab inimese võrdlemisi tuimaks ja apaatseks, tema emotsioonid moonduvad, ta ei pruugi enam aduda, mis tõepoolest ümberringi toimub. Lõppkokkuvõttes me ka suhtleme omavahel niiviisi aina vähem. Igaüks jõllitab oma ekraani ja see ongi koosviibimise aeg – küllaltki omane 21. sajandi perekonnale. Kui neis asjus suudetaks piiri pidada, oleks juba kenasti. Muid huvisid, muud maailma enda ümber ära unustamata võib ju ka endale pakkuda vaheldust. Aga on tõeliselt kurb, kui laps teab, mis värvi on facebooki logo, ent ei tea, mis värvi on ta ema silmad.