Kui kunstist saab elu (0)

Anna Kõuhkna 12D
Kui kunstist saab elu
Inimesed, kes mõistavad kunsti ja seda loovad on vaieldamatult tundlikud, hingelised ja omamoodi maailmavaatega. Kunsti mõistmine tähendab teose seostamist iseendaga , selle tunnetamist või visuaalset atraktiivsust. Kunsti loomine see-eest võib olla palju suurem. Olles tõeline kunstnik, tuleb lahti lasta teiste arvamuse hoolimisest. Sama tähtis on loojal omada inspiratsiooniallikaid ja motivatsiooni arendavaid tegureid. Mõningad paneb joonistama, maalima, pildistama või savi kätte võtma lihtsalt mõni pisiasi. Pisemaks loominguäratajaks võib olla tujuga kattuv ilm, mõne tuttava poetatud ilus lause, kogetud mälestus või lihtsalt mõni ese või nähtus. Suuremat sorti inspiratsioon võib tihtilugu peituda mõnes inimeses, kes meile suurt mõju avaldab.
Inimene, kes on olnud suur looja terve elu jooksul, jõuab läbi kunsti teha palju erineva taustaga ja põhjusega teoseid. See sõltub enamjaolt sellest, et elu on pidevalt muutuv ning selle pika aja jooksul kogeme, tunneme ja mõtleme vahelduvalt erinevaid ideid. Raamatus “ Dorian Grey Portree”, mille autoriks on Oscar Wilde , kirjutas andekast kunstnikust, kes maalis saatusliku portree. Too võimas kunstnik kandis nime Basil Hallward. Too artistliku põhjaga inimene oli samamoodi kogu oma elu maalinud erinevaid asju, kuni kohtus inimesega, kes pani alguse suurele inspiratsioonile. Selleks noormeheks osutus Dorian Grey. Igal loojal on induviduaalsed tunded, mis sunnivad näiteks pintslit kätte haarama . Basil Hallwardi puhul oli see tolle mehe nooruslik sära, huvitav olek ja vastupandamatu ilu. See kõik pani kunstnikku teda pildile kujutama . Doriani kujutamine maailil polnud tema jaoks ajutine, vaid ülim pikaajaline protsess. Poissi sai nõnda palju kordi poseerima pandud, kuni modelli hakkas ühe koha peal seismine juba ära tüütama. Punkti tollele inspiratsiooniallikale pani viimne portree, mis süstis kõigile inimestele suursuguseid tundeid, kes seda nägid. Õnneks või kahjuks ei olnud neid inimesi kuigi palju. Oli kunstnik ise, modell ning kõrvaltvaataja Henry Wotton . Kõigi kolme jaoks tähendas see teos midagi erinevat.
Tihtipeale kipuvad kunstnikud oma töid lausa vihkama või mitte avalikustama. Võibolla tuleneb see sellest, et vaimusilmas kujutatakse midagi perfektset ning välja kukub midagi muud. Teiseks põhjuseks, mis vaevas ka Basil Hallwardi, võib olla see, et teosesse pannakse liiga palju iseendast. Kuna Basil kujutas portreel inimest, keda ta armastas nii siiralt ja sügavalt ning tegi seda väga suurte tunnete mõjust, tundis ta, et pilti ei tohiks keegi teine näha. Seda võib tunda ka iga teine looja, kes kujutab midagi liiga isiklikku. Pannes oma loodud personaalset elu seina peale ja kõigile vaatamiseks, võib jääda tunne nagu oleks kogu enda isiksus paljastatud . Nõnda selgitas ka Hallward oma kaasvaatlejatele, miks ei soovi ta viia tööd galeriisse ega seda müüa. Erinevalt kunstnikust, imetles endast tehtud tööd väga pildil kujutatu. See oli Dorian Grey. Seda võis temas süvendada talle omane masiivne edevus, kui ka iseenda nägemine läbi armastatu silmade. Ta nägi enda ilu, noorust ja võluvust kõike korraga. Ta soovis lausa, et jääks selliseks kogu oma elu lõpuni. Nõnda armastaksid teda kõik ja selle kaudu haihtuksid või jääksid tahaplaanile kõik tema väärteod. Kolmanda vaatleja – Henry Wottoni – meelest oli samuti töö võrratu. Seda ilmselt selle töö siiruse ja tohutu pühenduse poolest.
On palju inimesi, kes elavad vaid teiste jaoks. See tähendab, et hoolivad rohkem sellest, kuidas nad teistele mõjuvad, kui sellest, kuidas ennast ise kõige mugavamalt ja paremini tunnevad . Kui Dorian Grey nägi enda portreed, suutis ta äkitselt suure selgusega mõista, mis temas nii erilist on. Seal kõrval oli ka Henry Wotton, kes suutis Dorianis neid tundeid veelgi kinnitada, toita ja suurendada. Dorian teadis, et too maal on see, kelleks peab ta koguaeg kõigi silmis jääma. Seda arvas kõrvalt ka Wotton, manipuleerides teda uskuma, et elu pöörleb vaid pinnapealsuse, ilu ja nooruse ümber. Kõige selle tulemuseks lausus Dorian maali nähes teravad sõnad, et soovib igavesti jääda selliseks nagu portreel ning loodab, et too nägu portreel hoopis vananeks. Need sõnad panid aluse tulevasele hingekatastroofile ning sellele, kuidas too portree teda surmani kummitama jäi. Maalitud kaunist portreest sai tema elu alus ja visuaalne vaade tema südametunnistusele. Tema elu keerles piinavalt pikki aastakümneid pildi ümber. Pilt näitas Doriani vananemist . Nägu portreel muutus ka selle järgi, mida Dorian oma elus korda saatis. Kuna enamik sellest oli kohutav, õel ja ärakasutav, siis läbi silmade ja keha oli näha ta tõelisi emotsioone ja kurjust .
Henry Wotton rääkis Dorianile kord, et tõelised kunstnikud on alati pealtnäha igavad . Seda sellepärast, et kõik mida nad endast annavad ja mis teeb neid erilised, panevad nad oma töödesse. Nii pole mitte ainult Basil Hallwardiga, vaid ka paljude teiste kunstnike ja loojatega. Et olla truu artist, tuleb ennast pühendada täielikult ja keskenduda vaid kunstile. Nõnda võtab seesugune loomine üle kõik muu, ehk ka kunstniku enda elu. Ja nende jaoks, kes pole loojad ega kunstnikud, võib kunst elu üle võtta näiteks siis, kui sinust endast maalitud portree painab sind terve elu.
Raamat oli ülimalt psühholoogiline, kujutav ja tõeline. Samamoodi nagu on ka kunst . Raamat oli tihedalt seotud sellega, kuidas võib mõjuda kunst inimesele ning inimene kunstile. Olles inimene, kes oskab elada loomisse või loomingusse nõnda sisse, on alatiseks oht kaotada osake tõelisest iseendast või vähemalt seda teiste silmis.