Keskaja muusika (13)

Keskaja muusika
Keskaja alguseks peetakse 476. aastat, mil barbarid hävitasid lõplikult Lääne- Rooma riigi. Pärast seda tekkisid sõdade tõttu, mille eet inimesed pagesid suured rahvaste rändamised. Keskajal oli tähtsaimal kohal kirik . Läänekiriku keskuseks sai Rooma ning ühistest palvustest ja laulmistest tekkisid liturgiad.
Rooma paavst Gregorius Suur viis läbi kirikureformi, millega võeti kasutusele uus liturgia . See juurdus kogu Lääne-Euroopas. Gregorius Suur ühtlustas ning uuendas liturgiatekstid, mis said gregoriuse laulu ehk lääne kirikulaulu aluseks. Gregoriuse laul on ühehäälne, taktimõõduta, vabalt hõljuv rütm ja ladinakeelne proosatekst.
Keskajal tekkis ka kiriku igapäevane tähtsaim liturgia, milleks on missa . See jaguneb ordinariumiks ja propriumiks. Ordinarium jaguneb omakorda viieks (Kyrie, Gloria , Credo, Sanctus /Benedictus ja Agnus Dei).
Kuna puudus noodikiri , mis tekkis samuti keskajal, levis Gregoriuse laul sajandeid suulisel teel. Noodikiri tekkis kloostrites, kus vaimulikud hakkasid selle abil kirja panema liturgilisi tekste. Noodimärkideks olid neumad. Noodijooned ja silpnimetused tekkisid aga alles 11. sajandil. Üheks tähtsaimaks selle aja muusikateoreetikuks võib lugeda Guido Arezzost.
Kuna üles kirjutati vaid liturgilist muusikat, siis ilmalikust muusikast keskajal on palju vähem informatsiooni. Rändavaid üliõpilasi või teenistuseta vaimulikke, kes laulsid keskajal ilmalikke ladinakeelseid siivutuma sisuga armu - ja joogilaule, nimetati goljaarideks ehk vagandideks. Nende tuntuim luulekogumik oli „ Carmina Burana“.
11. sajandi lõpul sai Provence’is alguse rüütlilaul. Selle peamised liigid on kangelas - ja armastuslaulud. Rüütlilaulikuid nimetati eri paikades erinevalt. Lõuna-Prantsusmaal nimetati neid trubaduurideks, Põhja-Prantsusmaal truväärideks ja Saksamaal minnesingeriteks. Kangelaslaulud olid eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägidegudest. Tuntuim kangelaslaul on 11. sajandist pärit „ Rolandi laul“.
Alamast seisusest ringirändavaid muusikuid nimetati huglaarideks, žonglöörideks, menestrelideks või spielmannideks. Parimad rändmuusikud jõudsid rüütlite kaaskonda, kus nad saatsid laulikut pillidel. Rüütlilaule esitasid ka naised, sest ristisõdade ajal olid nad rüütlikultuuris lausa austusega ümbritsetud.
Rüütlilaulude teemadeks oli armastus, kangelasteod ja kangelased. Tuntuimateks rüütlilaulikuteks olid Bernart de Ventadorn Lõuna-Prantsusmaal, Adam de la Halle Põhja-Prantsusmaal ja Walther von der Vogelweide Saksamaal.
Kirikus kasutati keskajal muusika saatmiseks orelit, ilmalikus muusikas aga peamiselt araabia päritolu pille, nagu fiidel, harf , tamburiin, trompet , põikflööt ja käsitrumm.
Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp trakdaad tekkis 10. sajandil. Mitmehäälsuse tüüpideks olid veel burdoon, mis on saatehääl ja mida mängitakse mõne lihtsa pilliga; parafoonia, milles dubleeritakse sama meloodiatmingi intervalli võrra; ja heterofoonia , mis on ühe meloodia , pisut erinevate variantide kooskõla.
Gooti ajastu muusika langeb 1150 kuni 1250 aastasse . Gooti ajastu silmapaistvaim koolkond oli Notre-Dame’i koolkond. Pariisis oli kirikulaul tihedalt seotud Notre-Dame’i katedraali kooli ning ülikooliga, mis oli sel ajal Euroopas suurim ja kuulsaim, sellest ka koolkonna nimetus. Selle koolkonna silmapaistvaimad heliloojad olid Leoninus ja Perotinus.
Motett on mitmehäälsuse vorm, mille aluseks on võetud alumine hääl – tenor . See ei ole mitte üksnes mitmehäälne, vaid ka mitmetekstiline. Motette hakati kirjutama 13. sajandil ning nendes on peamiselt kolm häält. Esimest häält ehk tenorit võidi mängida mõnel pillil , teises oli ladinakeelne vaimulik tekst ning kolmandas prantsusekeelne ilmalik tekst. Sajandi lõpul aga keelas kirik motetižanri, sest selle tekst polnud arusaadav ning see lakkas täitmast liturgilise laulu ülesannet.
Keskaegne koolisüsteem koosnes kahest õppeainete tsüklist. Muusika kuulus teisse tsüklisse ehk nelikusse. See oli kõrgeim, suurima üldistusastmega teadus keskajal. Muusikat seostati siis loodusteadustega nagu aritmeetika, geomeetria ja astronoomia . Muusika jagati siis kolme suure kategooriasse: musica mundana ehk universumi muusika, musica humana ehk inimmuusika ja musica instrumentalis ehk kõlav muusika.
Kokkuvõtteks ütlen, et muusika on olnud alati inimeste elus tähtsal kohal. Seda näitab juba see, et ka keskajal suhtuti muusikasse pühendumuse ja austusega. Muusika on alati inimeste elusid täiendanud – tujusid rõõmsamaks teinud, tantsima pannud ja ka usku ülistada aidanud.