Linnade areng - Analüüs (0)

Linnade areng
Esialgu Rooma riik lagunes , kadusid ka vanaaja linnad. Elanikud siirdusid elama maale ning hakkasid tegelema põllutööga.
Linnamajad lagunesid ja tänavad kasvasid rohtu. Vahemereäärsed linnad jäid ainult alles. 9. sajandil tekkisid aga uued- keskaegsed linnad.
Linnade arengu põhjuseks oli majanduse areng. Tekkis kolmeväljasüsteem. Tööriistad linnades muutusid vastupidavamaks ja tugevamaks, sest puitosad asendati rauaga .Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid,mis kujutasid endast vahetusväärtust. Valitses naturaalmajandus. See tähendas seda, et eluks vajalik toodeti ise. Tekkisid käsitöölised, sest talumehed ei saanud tööriistade valmistmisega ise enam hakkama, kuna see muutus liiga keeruliseks. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks. Tekkisid tsunftid , need olid ühe ja sama erialaga käsitööliste ühendused. Tsunftri põhikirja ehk siis reeglitekogumikku nimetati skraaks. Tsunftivanemat nimetati aga oldermanniks.
Kuna Käsitöölistel polnud
ühe mõisa territooriumil tavaliselt äraelamiseks piisavalt tööd, pidid nad rändama ja otsima tellimusi, nad rändasid külast külla. See oli aga ohtlik röövlite tõttu, kes käsitöölistelt sageli nende tööriistad, materjalid ning vara röövisid. Kuid ajapikku tekkisid käsitöölistel endi asulad, tavaliselt siis suurtemate jõgede või teede ristumiskohta. Asulast kujunes välja aga alev .Ning alevist linn. Tavaliselt ümbritses seda, kas müür või kraav , sest see kaitses vaenlaste eest. Linnale andis linnaõiguse maaisand. Linnades tekkisid ajapikku linnakogukonnad, mille liikmeteks olid linnaelanikud. Kodanikud, kes tahtsid sinna kuuluda , pidid täitma ka kohustusi- nagu näiteks valvama linna müüril ja tornides ja muidugi pidid nad maksma makse. Kuid samas olid neil ka teiste kodanike ees eelised, ainult nemad võisid linna piires tegeleda käsitöö ja kaubandusega. Nad olid vabastatud ka tollimaksust. Linna kolisid paljud inimesed, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.
Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana – Pärnu ja Uus – Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu.Linna valitses Eestis raad, kuid Saksamaal juhtis linnaelu nõukogu. Kaupmeeste ja käsitööliste töö kasvatas linna jõukust. Linnaelanikud pidasid loomi, kapsamaasid.Kuid need maad asusid siiski linna müüridest väljaspool.
Kui linn kasvas, siis muutus elamine seal järjest kitsamaks. Majad paiknesid väga lähestikku. Linna keskuseks oli turuplats , selle vastas asus tavaliselt raekoda. Turuplatsil elu kees koguaeg, sest kaubitsejad tegid seal enda tööd. Seal etendati ka näitemänge. Mida äärepoole, seda jubedamaks linna olukord muutus, sest veevärk ja kanalisatsioon seal puudus. Seega solk ja praht visati tänavale maha. Sodi oli kohati nii palju, et vahepeal muutus liikumine väga raskeks. Nakkushaiguste levik oli linnades soodne. Linnaelanike eluiga oli lühem, kui maainimestel.
Keskaegses linnas tegeleti põhiliselt siiski kaubanduse ja käsitööga. Linnad tekkisid ja arenesid välja just tänu käsitöölistele ja kaupmeestele, kes otsisid turvalist paika, kus tööd teha ning lõpuks kogunesid ühte kohta kokku, arenes linn. Linn hakkas aga arenema just tänu sellele, et nende töö oli tulus .
"Eesti ajalugu" Õpik gümnaasiumile " Avita " Tallinn 2005 Mati Laur, Ain Mäesalu, Tõnu Tannberg, Ursula Vent
"Keskaja ajalugu" õpik 8. klassile Tallinn "Koolibri" 1995 Mait Kõiv, Jaak Naber , Priit Raudkivi , Tõnis Retson