MK SOKRATES & PLANTON Referaat Õppejõud Mõdriku 2013 SISSEJUHATUS Referaadi töö koosneb kahest tuntumatest antiikfilosoofidest kelleks olid Sokrates ja tema õpilane Planton. Kuigi vanakreeka filosoofias on kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles, siis Aritotelest selles referaadis eraldi ei käsitle. Sokrates on eeskujuks paljudele hilisematele filosoofidele, ja Plantoni filosoofile küsimustele kui maailmavaatel maadeldavad ja vaildlevad tänapäevani filosoofid. Kuna Platon oli Sokrates õpilane ja tema kirjutas ja lähtus ka Sokrateses tõekspidamisest. Siis päris täpselt ei teagi mis on Platoni või Sokratesse arvamus või mõted. Seepärast kirjutangi referaadi kahest antiikfilosoofidest, kuna nad on ka omavahel seotud. Töö esimese poole kirjutan ja tutvustan Sokratest. Arutlen, mis oleks juhtunud siis kui Sokrates oleks mürgi joomise asemel põgenenud. Sokrates arvas, et peab ka peale looduse uuri
üksnes poliitilise kompetentsi olemasoluga. Poliitilise kompetentsi aluskomponendiks on aga ideedeteadmine – maailma olemus-struktuuri tundmine ja oskus selle teadmise alusel maailmas orienteeruda, eelkõige oskus pädevalt otsustada, mis on igale inimesele üksikult ja kogu ühiskonnale tervikuna hea. Platon ütleb, et riigile/ühiskonnale oleks parim, kui tema valitsejad oleksid filosoofid. Kuid sõna "filosoofid" ei tähista tal sel puhul muidugi mitte ametinimetust, ammugi ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, õigustatud pretensiooni võimule. Platon kasutab seda sõna enda poolt defineeritud tähenduses, pidades silmas sellist tüüpi inimesi, keda iseloomustab loomupärane püüdlus tarkuse poole. Niisuguse püüdluse olemasolu ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivõimu poolt jagada, vaid pigem kaasasündinud. Tarkus tähendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine.
oma enese mõtteid. Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aret) nagu õiglus (dikaiosyn), vaprus (andreia), vagadus (hosiots, eusebeia), mõistlikkus (sphrosyn) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia). Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistm) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad neil on mõni kunst või oskus (techn) , siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majanduasarvestuse õppetool JA11KÕ Marje Hindriksoo PLATON Referaat Õppejõud Raine Linnas Mõdriku 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS Oma referaadis uurin filosoof Platonit ning tema õpetusi eri valdkondades. Samuti annan lühiülevaate platonismist. Uurin Platoni ideeõpetust, tema arvamust riigiõpetusest ning kunstikäsitlusest. Miks just valisin Platoni?, kuna minu arvates on tema maailmavaade väga loogiline ning tahan sellega lähemalt tutvuda. 1. PLATONI ELULUGU Platon elas umbes 427 eKr umbes 347 eKr Ateenas ning oli vanakreeka filosoof. Ta oli Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja. Rajas Lääne esimese kõrgkooli, Ateena Akadeemia. Platon
vastab, et rikkus on õnnistuseks talle peamiselt selletõttu, et võimaldab olla helde, aus ja õiglane. Sokrates küsib oma kavalal viisil, mida ta mõtleb õiglusega, ja algatab sellega filosoofilise arutluse. Sokratesele osutub lihtsaks kummutada üksteise järel talle esitatud definitsioonid. Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: ,,Kuula siis", ütles vihane sofist, ,,ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu". See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt dialoogis "Gorgias". Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal.
hüvanguks. Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kuni pole paremaid inimesi. Seepärast ongi riigi tähtsaimaid ülesandeid oma kadanikkude kasvatamine. Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Teise elu lootus annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma. Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1. tarkus, 2. mehisus, 3. vaoshoitus või harmoonia, 4. õiglus. Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges. Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava vooruse- õigluse näol. Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel.
Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid. Sokrates pidas filosoofia ülesandeks õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aret) 7 nagu õiglus (dikaiosyn) 8, vaprus (andreia)9, vagadus (hosiots, eusebeia) 10, mõistlikkus (sphrosyn) 11 jpm., mis pidid sel ajal arusaamise järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia) 12. Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistm) 13 ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad neil on mõni kunst või oskus (techn) 14 , siis selle 5 Filosoofia ajalugu, antiikajast tänapäevani, lk 9 6
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka m�
Seetõttu pole võimalik olla vapper olemata tark. Tarkus tähendab antud juhul võimelisust vapruse olemustunnetuseks, millest tuleneb eelpool nimetatud oskus. Karta tuleb aga seda, mis inimest tõeliselt kahjustab. Ainus asi, mis hinge Platoni järgi kahjustab (hing on aga inimese olemuslik külg, nagu eespool juttu oli), on ebaõiglus. (Politeia alates 609b) Seega üldsegi mitte see, mida tavaliselt arvatakse ohtlik olevat. Samas on Platonil spetsiifiline käsitlus sellest, mis on õiglus ja mis on ebaõiglus – sellest tuleb järgnevalt veel juttu. Seni on meil kõne all söaka hingejao arete ja selleks on karta üksnes ebaõiglust ja mitte karta kõike muud. On selge, et niisugune käsitlus lahkneb tavapärasest arusaamast selle kohta, mida pidada vapruseks. Näiteks, kui keegi sooritab sõjas kangelasteo, siis võiks tavalistele arusaamadele toetudes nimetada niisugust inimest vapraks. Oletame aga, et selline inimene kohtab sõjaretkelt
riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine. Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel. Orjad (s.o. barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust kannatada. Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: tarkus, mehisus, vaoshoitus või harmoonia ja õiglus. Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges. Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi. Platoni mõtteteri, mis mulle enim meeldisid
pidev muutumine, tekkimine, hävimine, ajalik ja ajutine. Maja ehitatakse, maja laguneb. Ideede maailm- muutumatu, ei eksisteeri hävimist ja tekkimist, igavene. See on tõeline olemine. Maja võib kaduda, kuid maja idee ei kao. Mida rohkem maja sarnaneb maja ideele, seda täiuslikum ta on. Meeltemaailmas näeme ideede peegeldusi, mitte ideid endid. Sokrates tundub meile tark, kuna temas peegeldub tarkuse idee. Ka väärtustel (headus, õiglus, tarkus, ilu) on üldkehtiv alus ideede maailmas. Õiglus ei saa olla tõlgendamise küsimus, et üks inimene arvab nt. et Sokratese surm oli õiglane ja teine, et see polnud. On olemas üks absoluutne ja püsiv õigluse mõõt- õigluse idee. See on alati kehtiv ja ümberlükkamatu. Tark armastab tõde. Tõde on püsiv ja muutumatu, ta ei allu tõlgendustele. Tõde on tõe idees. Targa inimese ülesanne on jõuda oma mõistuse abil asjade tõelise olemuseni. Tark pöörab
• nt. Pagar loob tordi, ehitaja maja, juuksed kammitakse soengusse jne. • Kes on loonud looduses olevate asjade otstarbekuse? (nt. silma nägemiseks jne) • Kriitika: Ka Jumal peab olema korraldatud suunava jõu poolt. Kui on võimalik Jumal ilma suunajata, siis võib ju olla ka looduses asju, mis on ilma suunamata. • Universaalid (üldmõisted) - kas üldistele mõistetele (nt. õnn, õiglus, elusolend) vastab omaenese iseseisev reaalsus? On need midagi konkreetset või on need abstraktsioonid? UNIVERSAALIDE TÜLI • Abstraktsed objektid • Omadused, suhted, arvud • Partikulaarid - konkreetsed objektid, aga saab luua ka üldistusi • Need on kõik lauad universaalid aga laud laud laud on partikulaarid • Meelelises maailmas • Konkreetsed objektid • KAS UNIVERSAALID ON OLEMAS? • Kus eksisteerivad (reaalsed, itellektis, keeles)
kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul. Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. ebakindluses? Kui aga inimene soovib siiski omada kindlaid orientiire oma elu korraldamiseks, siis kust võiks ta neid leida? Kahe valdkonna eristus
Kooli nimi siia... Platon Referaat Koostas: ... Juhendaja: ... Kohanimi siia ..., aasta siia ... Sisukord Elulugu.........................................................................................3 Ideeõpetus.....................................................................................4 Õpetus hingest................................................................................6 Õpetus riigist...................................................................................8 Kasutatud materjalid.....................................................................10 Elulugu Platon, kelle nimi oli tegelikult vanaisa järgi Aristokles, sündis umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Nagu ilmneb Platoni elu
meil võimalik teada, mida me peaksime ühes või teises olukorras tegema, milline teguviis on parim? A. Danto järgi ei paku ega tee filosoofia midagi muud, kui annab seespoolse ülevaate kogu maailmast teadvusest, objektidest, olemasolust, tõest, maailmast tervikuna ja meie suhtest sellesse tervikusse. Filosoofia on vastusteotsimine inimese olemise peamistele küsimustele: Mida ma võin teada? Mida ma pean tegema? Millele ma võin loota? Mis on inimene? (I. Kant). Iga sõna igas siinses küsilauses on edasise filosoofilise küsimise aines. Näiteks mida:1) kas igasuguse olemasoleva ja/või mõeldava objekti või sündmuse kohta on võimalik luua (saada?, leida?, konstrueerida?) asjakohast teadmist? Milliseid meetodeid tuleb erinevate objektide uurimisel kasutada? Jne. Igale küsimusele on erinevatel ajastutel antud vastavalt selle ajastu tarkusele ja huvifookusele erinevaid vastuseid
Tema surm sünnitas dokumentaalsed ja poleemilist kirjandust. Surres oli ta 70-aastane. Oma surmapäeval vestleb Sokrates oma sõpradega surmast. Ta väidab, et tema tarkuseotsingud on parim ettevalmistus surmale. ,,Tõelisel filosoofil on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmutavam". Filosoofia on tugevam kui surm- see on osa Sokratese müüdist. ,,See mees, kes on tõesti kogu elu pühendanud filosoofiale, võib julgelt oodata surma ja loota, et pärast surma saab ta osa suurimast hüvest." Sokraatiline meetod Sokratese filosoofilisi õpetusi on vähe, tema tõmbejõud on tema isiksus. Ta oli kirglik vestleja. Olulisem on vestlus ise ja küsimusteasetus, mitte resultaat. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja- Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti- ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted.
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada? Koopast lahkumine sümboliseerib inimese valgustamist Ta mõistab asju, mis varem olid talle tundmatud. Oma endistesse kaasvangidesse suhtub ta kaastundlikult ja peab ennast tänu muutusele õnnelikumaks. 3) Millised probleemid kerkivad esile koopasse naasmisel? Ta üritab ka oma kaasvange mõistma panna asju, mi
kaudu (nägemine, maitsmine, kuulmine….). Tõeliseks pidas ta ideed ennast. Ainususe tunnetamine paljususes on Platoni kesksemaid teemasid. Tema arvates on ideed muutumatud, püsivad ja igavesed. Platoni mõtlemist ülistav filosoofia on üleskutse teoretiseerida, analüüsida, otsida sügavamaid põhjusi vahetult ilmneva näilisuse taga. Ideed moraali alusena Platon on moralist. Hüve eri liigid on Platoni üksikasjaliku uurimise objektiks – vaprus, mõistlikkus ja õiglus. Eetilised, poliitilised ja moraalifilosoofilised küsimused on tema jaoks põletavalt tähtsad. Platon ja ühiskonnafilosoofia. Inimest ei saa eraldada kaasinimesest ega riigist, mille nad koos moodustavad. Tal on auahne eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Valitseja põhiline oskus on eristada arvamus tõelisest teadmisest. See on Platoni Sokrateselt päritud intellektuaalse eetika järgi – ülim ja puhtaim hüve. Filosoof on tõe armastaja
Igale hinge osale vastab siin kindel spetsiifiline voorus: mõistusliku osa esmaseks vooruseks on tarkus (“sophia”), tahtmisele vastab vaprus või mehisus (“andria”, mis võiks tähendada lihtsalt “tahtejõudu”), kuna meeleliselt himustavale hingeosale on vaja mõõdukust (“sōphrosynē” ) – mida sisuliselt võiks tõlgendada ka “enesevalitsemine”). Neid nelja kardinaalvoorust ühendab juhendavalt ning tasakaalustavalt viimaks üks kindel üldvoorus – nimelt õiglus (“dikaiosynē“), mis võimaldab kõlbeliselt harmoonilise teostamise. (6 lk 73-76) 2.3 Ideed moraali alusena Kuid tunnetusliku ja teadmiste puudutava osa kõrval annavad Platoni ideed aluse ka moraalifilosoofiale: ideedeõpetuse üks hämmastavamaid jooni ongi selle uskumatu mitmepalgelisus. Platon on moralist. Kui ainus viis teada hüvet põhineks teadmisel erilistest headest tegudest või asjadest – “see on hüve”, “too ei ole hüve”-, ei oleks moraalil tõelist ankrut
"Arvamus on midagi muud kui teadmine","kumbki neist on võimeline eri asjadeks"ja "neil kummagil on erinev objekt". "Vaid teadmine on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele"-ja selleks ei ole arvamus võimeline.4 Järgmine Platoni tähtsaim teema on ühiskonnafilosoofia, mis on aluseks tema kõige hinnatumale ja tuntumale dialoogile Riik. Platon soovis esitada üksikasjaliku visiooni ideaalsest riigist. Üksikinimese õigluse teada saamiseks, peab ennem uurima, mida tähendab õiglus riigis. Nimelt kujutab riik suuremalt, mis inimeses väljendub väiksemalt see tähendab, et riik on hiiglaslik inimene. Platon ja Aristoteles mõlemad arvavad, et inimese sotsiaalsus on vältimatu algtõde. Inimest ei saa eraldada kaasinimesest ega riigist, mille nad koos moodustavad. Platon usub, et inimene on oma põhistruktuurilt riigiga samasugune, omades samu elemente. Hinge osad vastavad ühiskonnaklassidele riigis.
Kreeka filosoofia Miks erinevalt varasematest seletustest peetakse Kreeka filosoofide ettekujutust maailmakõiksuse tekkimisest teadlikuks? Kreeka filosoofid püüdsid seletada asju looduslike põhjuste järgi, nad polnud enam arvamusel, et jumalad on loonud maailma ja jumalad on ülimad. Hakati tasapisi taipama, et maailma teke on seotud ja kooskõlas loodusega. Inimesed on aastatuhandete vältel seletanud maailma religiooni kaudu, otsides ja leides kõigi loodus- ning sageli ka ühiskonnanähtuste tagant kõrgemaid jõude. Selle vaatekoha järgi on maailmas asetleidev peamiselt jumaliku tahte ja polüteistlike religioonide puhul ka jumalate omavahelise vastasmängu tulemus. Niisugune maailmapilt oli omane ka muistsetel kreeklastel. Samas aga lõi Kreeka tsivilisatsioonmaailma ajaloos esimesena seniste tõekspidamiste kõrvale sellise uudse maailmapildi, mis püüdis asju seletada nende sisemisest, looduslikest põ
ksnes poliitilise kompetentsi olemasoluga. Poliitilise kompetentsi aluskomponendiks on aga ideedeteadmine maailma olemus-struktuuri teadmine ja oskus selle teadmise alusel maailmas orienteeruda, eelkige oskus pdevalt otsustada, mis on igale inimesele ksikult ja kogu hiskonnale tervikuna hea. Platon tleb, et riigile/hiskonnale oleks parim, kui tema valitsejad oleksid filosoofid; kuid sna "filosoofid" ei thista tal sel puhul muidugi mitte ametinimetust. Ammugi ei teki kellelgi selle kaudu, et ta ennast filosoofiks nimetab, igustatud pretensiooni vimule. Platon kasutab seda sna enda poolt defineeritud thenduses, pidades silmas sellist tpi inimesi, keda iseloomustab loomuprane pdlus tarkuse poole. Niisuguse pdluse olemasolu ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivimu poolt jagada, vaid pigem kaasasndinud. Tarkus thendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine.
Platoni kirjanduslik tegevus kestis poolsada aastat.Ta teosed pole vabad vasturääkivustest.Paljudes teostes on õpetus olemusest ja tunnetusest,mis on saanud nimeks ,,ideede teooria".Kuid paljudes teostes teooria puudub ja on ka selliseid teoseid,milles Platon omaenese ,,ideede" teooriat kritiseerib.Väga huvitav on fakt,et paljud teadlased sellepärast juba üle 150 aasta ,,Platoni-küsimust" arutavad.On uurimus,mis on pühendatud järgmistele küsimustele:1)Platoni teoste nime all meieni jõudnud tööde tõeline kuuluvus Platonile.2)nende kronoloogia.Uurijad on Platoni dialoogid jaganud mitmesse gruppi.Kõige varasem on nn sokraatlike dialoogide grupp.Näiteks ,,Euthyphron","Laches","Menon".Hiljem kirjutas ta dialoogid ,,Pidusöök",Phaidon" ja ,,Riigi".Veel hiljem ilmusid ,,Riigi" ülejäänud raamatud,"Phaidros","Parmenides". Lõpp-perioodil kirjutatud: "Sofist", "Poliitik","Philebos","Timaios","Kritias" ja ,,Seadused"
Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas. Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi: õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Mis on teadmine ja kuidas see toimib ? Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja. Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. IDEEÕPETUS: Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete k
unustanud kõik selle, kus ta on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine anamnesis -- meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. 9) Kas välismaailm on ainult meie kujutlus või midagi enamat? Miks? 10) Kuidas oleks võimalik eristada unenägu ärkvelolekust? Unenäos on ajamõiste teistsugune-aeg tundub pikem/lühem, ajas hüppamine jne. Kordineerimatus-ärkvel olles suudame oma liigutusi kordineerida aga unenäos enamasti mitte. Unes ei saa situatsiooni muuta, reaalses elus saame. Kahtlen kogu situatsiooni reaalsuses, isegi kui kõik meeled kinnitavad seda väga usutavalt. See ka
NARVA EESTI GÜMNAASIUM 10. KLASS Julia Malõseva FILOSOOFIA JA KREEKA FILOSOOFID Referaat Juhendaja: Tanel Mazur NARVA 2009 SISUKORD 1. Mis on filosoofia ning kuidas see välja kujunes 3-5 2. Filosoofia areng. Periodiseering. Esindajad 6 3. Tuntumad ja silmapaistvamad kreeka filosoofid 3.1 Pythagoras 7 3.2 Herakleitos Efesos 7-8 Allikad 2 1. MIS ON FILOSOOFIA NING KUIDAS SEE VÄLJA KUJUNES? Filosoofilise mõtlemise katsed ulatuvad kreeklaste juures kaugesse minevikku. Juba igivanas religioosses luules ja mütoloogias esineb säärase elu ja maailma seletamise elemente, mõtisklusi, mis aga ei ulatu veel iseseisva järelemõtlemiseni. 7.sajand e.Kr. oli Vana-Kreekas ühiskondliku murrangu ajaks. Rauast töövahendite levimine eelmistel sajanditel tõi kaasa k
teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande. Nikomachose eetika I raamatust leiame vastuse, mis on see hüve, mille poole inimesed püüdlevad. Samuti uurib Aristoteles ka seda, et milline on teiste inimeste keskel elades õige tegutsemisviis. Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemus, samuti ebaõiglus ja õiglane tegu. 1. ARISTOTELESE I RAAMAT Aristoteles on jaganud inimtegevused neljaks valdkonnaks: - Technê - praktiline oskustöö. Aluseks on teatud seadmus ( hexis ) millegi loomiseks (poiêtikê). - Methodos- Teoreetiline uurimistöö - Praxis- tegutsemine üldiselt - Proairesis tegutsemine kindla valiku alusel
Antiik kirjandus 12.01.12 Kultuur on termin mida kasutatakse paljude erinevate omavahel seostatud nähtuste iseloomustamiseks. Siiski kasutatakse seda sõna peamiselt 3s tähenduses: 1. "Kaunid kunstid" (kino, kirjandus jne ) 2. Inimtegevus üldse (maaharimine, toidu valmistamine, sotsaalsed suhted jne) 3. Mõnd üksikut sotsiaal gruppi iseloomustavad hoiakud (tavad, kombed jne) Sõna kultuur võeti sellistes tähendustes kasutusele 18-19 saj. Eelistatakse kõrgkultuuri, massikultuuri ja rahvakultuuri. · Kõrgkultuur: elukutseline kunstilooming, mis tihti eeldab ka vastuvõtjalt, erilisi teadmisi või vaimset pingutust. Kõrgkultuur on rahvusriikides kõrgelt väärtustatud kui rahvastiku indendeedi ja rahvusliku kristiisi? Kandja. · Massikultuur on laia tarvekunst, mida luuakse rahapärast, ning see töttu püüab vastutulla võimalikult laia publiku maitsele ja oodustele, massikultuuri produtseerib m
3 Kes peaks valitsema? Sissejuhatus Inglismaa rahvas peab end vabaks, kuid eksib rängalt; ta on vaba üksnes parlamendi liikmete valimise ajal. Niipea kui nad on valitud, saab orjus vabadusest võitu ja viimasest saab eimiski. See, kuidas rahvas neid lühikesi vabadusehetki kasutab, näitab tegelikult, et ta väärib nende kaotamist. (Rousseau, Ühiskondlik leping, III rmt, 15. ptk, lk 266) Ükskõik kas riik tundub meile olevat õigustatud või õigustamata, fakt on see, et riik on olemas. Ja meie praeguselt ajalooliselt positsioonilt vaadatuna on väga raske näha, kuidas saaks see olukord iial muutuda. Niisiis huvitab igaühte, isegi filosoofilist anarhisti, küsimus, mis laadi riik ja valitsus meil peaks olema. Missugune peaks olema valit
· Xenophanes lauset. Esimene konstateerib meeleliselt haaratavat · Parmenides vaieldamatut fakti, teine ütleb, et see fakt ei ole mõeldav. · Zenon Eleast · Zenon Eleast · XENOPHANES · Ta esitab 45 apooriat, millest on meieni säilinud kolm. u. 570 - · 1. Võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. · Luuletaja ja laulja. · Achilleus ei jõua kilpkonnale kunagi järele. Sest kui · Ta kritiseeris julgelt antiik-kreeka religiooni. kilpkonn asub punktis A, siis enne kui Achilleus järele
Hiline Platon : jah, piisab täiesti, kui me oleme jõudnud kõrgema ilutunnetus tasandile. Aristoteles : loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid : head teod nõuavad vastavat varustust. Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head. Õnn tähendab kindlust hüve omamisel. Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding.
ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Võib arvata, et antiikfilosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma. Filosoofia pole seega mitte sõnadega mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi nagu õiglus, vaprus, vagadus ja mõistlikkus, mis pidid tagama inimesele õnneliku elu. Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv on püüd määratleda seda, mis on teadmine ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad, olgu see mõni kunst või oskus, siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad. Seda teadmist peavad nad oskama ka teistele, õpipoistele edasi anda. Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda
Sissejuhatus filo ajalukku ARVESTUS 1. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja-Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järje