inimeste gruppi - Sügav tegelane ja lame tegelane o Sügav - arenev, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma o Lame - muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esind. üht ideed, iseloomujoont või tüüpi o - Tegelase analüüs o Välimus, keskkond o psühholoogilised aspektid o kujundlikud aspektid o tegelaskuju loovad suhtegrupid (suhe jutustajaga, suhe iseendaga, suhe teiste tegelaste ja ümbritseva maailmaga) o bioloogilised ja sotsiaalsed aspektid - Tegelaste kujundamiste vahendid Suhtegrupid - Tegelase suhe loo jutustajaga Kuidas lugu vormub? Millised on loo vahendamise viisid, kuidas lugu sõltub vahendamise viisist?
Tekstis leidub ka pause. Näiteks võib tuua hetke, kui jutustaja kirjeldab Isanda tuba. Leian, et novellis esineb tähtsusetu hüpe, kui Isand lahkub ning tagasi ei tule. Info, miks ta tagasi ei tulnud ei ole loos tegelikult oluline, kuigi lugeja võib selle üle mõtiskleda. Loo sisu selle põhjuse teadmisega ei muutuks. ,,Popi ja Huhuu" on tema-jutustus ja jutustaja on heterodiegeetiline, mis tähendab et jutustaja asetseb väljaspool lugu. Näib, et tegemist ei ole kõiketeadva jutustajaga. Jutustaja näeb vaid Isanda majas toimuvat ning kirjeldab seda, kuid samal ajal teab ja annab tekstis edasi ka Popi mõtteid ja tundeid. Seetõttu on fokusseering vaid Popi silmade, Huhuu kohta saab teada vaid läbi jutustaja sõnade. Sellest sain aru tänu lõigule: ,,Ta polnud seda väärt, otsustas Popi. See oli talle paras, et ta puuris oli. Roogagi anti talle palju halvemat kui Popile: salatit, õunu ja muud mittesöödavat." Jääb mulje, et jutustaja suhtub tegelastesse neutraalselt,
Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted teistega Kujundlik – mida ütleb nimi ja välimus tegelase maailmavaate kohta Tegelase suhe loo 1. Tegelase suhe loo jutustajaga, kui selleks pole tegelane ise. jutustajaga, iseendaga, Kuidas esitab jutustaja tegelast? teiste tegelastega, Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või näitab teda vaid tegevuses? Kas jutustaja esitab tegelasest koondportree? ümbritseva maailmaga Kuidas kohtub lugeja tegelasega esimest korda, kuidas saab lugeja tegelase kohta edasist informatsiooni? 2. Tegelase suhe iseendaga.
Põhilisteks tunnusjoonteks võib välja tuua kummitava maja, sünge maastiku, salapärase haiguse ja lõhestunud isiksuse. Kõik on omavahel seotud elemendid ja valdavalt selle tõttu kujuneb välja ängistusest ja hirmust köidetud huvi. Loo toimumiskohta ja aega on raske määratleda, sest rohkem on keskendutud asjade ja tunnete kirjeldamisele, kui üleüldistele faktidele. Seda, mida rohkem tegevus edasi kulmineerub, seda enam on tunne, et oleks justkui jutustajaga kahekesi kummitavas majas. Minu arvamus loost põhineb sellel, mida ma loo lugemisel kogesin. Tundsin, kuidas kujutlusvõime ja hirm omavahel koostööd suutsid teha. Oli isegi tunne, kus närv enam vastu ei pea, ent huvi, millise lahenduse asi leiab, oli meeletult suur. Loo stiil on juba iseenesest hea, on keskentutud sellele, et tuua lugejani õudne lugu – siin kohal on liialdused autori poolt põhjendatult ettenähtud, muutes loo terviklikuks ja elavaks.
pole ta üldse halb inimene. Carmen juhtis ta halvale teele. Teos lõpeb armastatu surmaga ning on kurva lõpyga. Teos algas sellega, kuidas jututaja kohtus oma avastusretkel donJosé’ga. Jutustaja teejuht Antonio tundis tagaotsitava röövli ära ning andis andis ta vastu ööd politseile üles. Seda kõike raha pärast. Jutustaja ütles donJoséle, et ta põgeneks. Hiljem saadi donJosé ikkagi kätte ning määrati hukkamisele. Enne seda aga kohtus ta uuesti jutustajaga ning rääkis talle kogu oma eluloo. DonJosé kohtus Carmeniga juba poisikesena. Carmen oli teistest erinev ning donJosé armus temasse. See armastus jäigi ühepoolseks. Nende teed ei käinud koos. DonJosé sai korrakaitsjaks, mille tõttu ta ka uuesti Carmenit nägi. Carmen oli kuriteopaigal ning oli ka selle osaline. DonJosél tuli ta vahistada, kuid lasi ta põgenema teeseldes, et hoop, mille Carmen talle andis paiskas ta pikali ning tegi jõuetuks
pole ta üldse halb inimene. Carmen juhtis ta halvale teele. Teos lõpeb armastatu surmaga ning on kurva lõpyga. Teos algas sellega, kuidas jututaja kohtus oma avastusretkel donJosé'ga. Jutustaja teejuht Antonio tundis tagaotsitava röövli ära ning andis andis ta vastu ööd politseile üles. Seda kõike raha pärast. Jutustaja ütles donJoséle, et ta põgeneks. Hiljem saadi donJosé ikkagi kätte ning määrati hukkamisele. Enne seda aga kohtus ta uuesti jutustajaga ning rääkis talle kogu oma eluloo. DonJosé kohtus Carmeniga juba poisikesena. Carmen oli teistest erinev ning donJosé armus temasse. See armastus jäigi ühepoolseks. Nende teed ei käinud koos. DonJosé sai korrakaitsjaks, mille tõttu ta ka uuesti Carmenit nägi. Carmen oli kuriteopaigal ning oli ka selle osaline. DonJosél tuli ta vahistada, kuid lasi ta põgenema teeseldes, et hoop, mille Carmen talle andis paiskas ta pikali ning tegi jõuetuks
Jutustaja keskendub ainult peategelasele Jakovile ja tema mõtetele, mitte teistele tegelastele. Autor ei anna jutustaja kohta informatsiooni ja kohati jääb mulje nagu jutustaja oleks autor ise. Kuid kuna jutustajal on ülevaade ka Jakovi mõtetest ja tunnetest ei saa see olla võimalik. Tekst on esitatud peategelase vaatepunktist ja fokuseeritakse ka ainult tema tegemistele, see annab järjekordselt märku, et ei ole tegemist kõiketeadva jutustajaga, kuna sellisel juhul peaks tekstis esinema nullfokuseerimine. Jutustaja teadmised ei tundu hoomavat teiste tegelaste elusid, nende tundeid ega tegemisi, vaid ainult seda, mis on seotud mingil määral peategelasega. Samas on jutustajal kogu informatsioon toimuvate sündmuste kohta. Teos on jutustatud läbivalt ühest vaatepunktist. Teoses esinevad peategelasena Jakov Ivanov, hüüdnimega Pronks, kõrvaltegelastena Marfa
Teose peaideeks on Eesti olukord Nõukogude okupatsiooni ajal ning nimitegelase püüe taastada iseseisev Eesti Vabariik. Teosest käis läbi palju probleeme ning enamik neist lahendati ühe peatüki jooksul. Püsivamateks probleemideks olid koputajad, keda mainti teoses korduvalt, reeturlikud kaasmaalased ning nimitegelase suutmatus tuua tagasi vana eestiaja kord. 4. Teose peategelase iseloomustus Tegelase suhe loo jutustajaga Selles teoses on tegelane ja jutustaja üks ja sama isik. Jutustaja kirjeldab oma isiklikust vaatepunktist kõiki teoses olevaid sündmusi. Lugeja kohtub tegelasega esimese peatüki esimeses lauses, kus jutustaja/peategelane ennast lugejatele tutvustab. Tegelase suhe iseendaga Tegelane peab endast kõrgelt lugu, kuid saab aru, et ta on jutustamise hetkel juba vana.
tegelased meenutavad oma mälestusi. Loo jutustaja on heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu, esineb palju ka kahekõnet, seega pole tema roll väga suur. Siiski suunab jutustaja lugeja hinnanguid tegelaste suhtes, näiteks iseloomustab vanatädi jutustusi ,,Aga vanatädi jutus oli midagi rusuvat". Lugeja arvabki, et vanatädi on negatiivne tegelane oma rõhuvate ja masendavate mälestustega. Võib öelda, et tegu on nn kõiketeadva jutustajaga, kellel on juurdepääs kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, samuti on jutustaja usaldusväärne. Kõige paremini suhtub jutustaja peategelasse Jaani, kes kõikides olukordades käitub tasakaalukalt ning rahustab ka oma kaaslast Margitit. ,,,,Ära nüüd... Mis sa kogu aeg kaebled," lohutas Jaan". Jutustaja ise ei ole tegelane. Sündmused on Jaani vaatepunktist fokuseeritud, jutustaja annab
Tema mõtteid ja tundeid jutus edasi ei antud. Väga täpselt oli kirjeldatud seda kuidas ta Isanda koha üle võttis ning isegi koer võttis ta lõpuks omaks. Popi ja Huhuu puhul on tegemist sügavate tegelastega. Autor on kujutanud neid detailselt. Popi puhul rohkem hingelist poolt ning Huhuu puhul rohkem käitumist. Isanda puhul on tegemist lameda tegelasega, sest ta on lihtsakoeline ning teda pole lähemalt näidatud. Teose peategelast iseloomustavad suhe loo jutustajaga, suhe iseendaga ning suhe teiste tegelastega. 5. Narratiivne struktuur ning jutustaja positsioon ja vaatepunkt tekitavadki sellise tervikliku jutu. Nendest punktidest lähtuvalt tulenebki teose lõpptulemus. Jutustaja positsioonist ja vaatepunktist sõltub see millise hoiaku võtab lugeja tegelaste ning kogu jutu suhtes, eriti veel kui jutustaja poolt on lisatud kommentaarid. Teksti tähendus sõltubki sellest milline on
millega oht minema peletada (nt. katku äraajamine). Samas hoidis ta nö madalat profiili, ei sekkunud igasse pisiasja. 4. Kujundlik aspekt Rehepapi nimigi juba näitab, et ta ei ole tavaline taluperemees. Tal oli ka teatud võim teiste üle, kuna teda usaldati. Ta oli tark mees, ravitseja. Alati kui tekkis olukord, kus oli vaja tähtsaid otsuseid langetada, võttis tema selle kohustuse enda peale. Tema roll on kui päästja. Tegelase suhe loo jutustajaga Jutustaja loob Rehepapist pildi, mis vastab väärikale palju elanud ja näinud inimesele. Ta on austatud ja usaldatud mees. Tema siseelule on tähelepanu pööratud minimaalselt, rõhk on pandud tegudele. Just tegude kaudu avaneb Rehepapi iseloom. Otsest koondportreed ei ole esitatud, üldpilt moodustud paljudest seikadest. Esimest korda kohtub lugeja Rehepapiga kohe raamatu alguses, kui ta kutsuti aitama sulast Jaani, kes oli söönud seepi
inimese „soojendamiseks“ erinevaid lihtsamaid küsimusi, hiljem aga tasapisi minna süvitsi probleemide kallale. Tuleb haarata kinni inimese kasutatud väljenditest ning tuletada erinevaid seoseid, sest iga lause on seotud eelmisega ning koos nad moodustavad narratiivi. „Iga lausung on lüli lõputus lausungite ahelas (Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. 2012: 34)“. Meie praktikumid olid suunatud erinevate inimeste lugude kuulamisele. Olenevalt olukorrast tuli samastuda jutustajaga, samuti oli oluline luua pingevaba keskkond, kus inimesel oleks mugav rääkida. Leian, et narratiivseks lähenemiseks oleks olnud oluline, et inimesega saaks vestelda kahekesi, mitte nii, et kogu palat saab kuulata, millest vesteldakse. See mõjutab nii inimese jutustamist, kes ei soovi isiklikke asju kõigiga jagada, kui ka kuulajat, kes ei saa keskenduda narratiivil ja selle tõlgendamisel. Haigla praktikumitundides tuli leida probleemlugudele positiivseid vaatenurki. Näiteks,
juurde tulnud ja alustab juttu. Nende jutuajamine on sama ebamäärane kui eelnev vaidlus, rääkides ühtlasi hingelunastusest, pattudest ja kaudselt elu mõttest. Pastor paistab oma olekuga Jutustajasse suhtuvat kui ,,kadunud lambukesse". Jutustaja ei taha seda otseselt tunnistada, kuid sisimas tunneb ka ise nii. Ka pastor Roth kinnitab, et sellest majast, kus nad viibivad, ei ole pääsu, et sealt ei lahkuta niisama. 3 Kui pastor Roth Jutustajaga kõneluse lõpetab, juhatab Jutustajale teejuhiks olnud vanem mees nad jälle ruumist välja. Nad arutavad juhtunut ja mees teeb Jutustajale ettepaneku külastada ühte kunstinäitust, mis asub samas majas. Jutustajale meenutab mees tõesti nagu mingit teejuhti. Ta hakkab meest enda jaoks Vergiliuseks kutsuma. (Vergilius oli Dante ,,Jumalikus komöödias" Dante teejuhiks.) Nad jõuavad suurde heledalt valgustatud ruumi, kus on vaid üks suur maal. Jutustaja on veidi
ise tema juurde tulnud ja alustab juttu. Nende jutuajamine on sama ebamäärane kui eelnev vaidlus, rääkides ühtlasi hingelunastusest, pattudest ja kaudselt elu mõttest. Pastor paistab oma olekuga Jutustajasse suhtuvat kui ,,kadunud lambukesse". Jutustaja ei taha seda otseselt tunnistada, kuid sisimas tunneb ka ise nii. Ka pastor Roth kinnitab, et sellest majast, kus nad viibivad, ei ole pääsu, et sealt ei lahkuta niisama. Kui pastor Roth Jutustajaga kõneluse lõpetab, juhatab Jutustajale teejuhiks olnud vanem mees nad jälle ruumist välja. Nad arutavad juhtunut ja mees teeb Jutustajale ettepaneku külastada ühte kunstinäitust, mis asub samas majas. Jutustajale meenutab mees tõesti nagu mingit teejuhti. Ta hakkab meest enda jaoks Vergiliuseks kutsuma. (Vergilius oli Dante ,,Jumalikus komöödias" Dante teejuhiks.) Nad jõuavad suurde heledalt valgustatud ruumi, kus on vaid üks suur maal. Jutustaja on
Romaanis kasutatakse teadvuse voolu, mis tähendab, et kombineeritud on mälestusi minevikust, oleviku taju ja ettekujutust tulevikust. Minevik ja olevik põimuvad spontaanselt, ootamatult ja tahtmatult. Mineviku ja oleviku vahel toimub mittelineaarne hüplemine ning palju tähelepanu muljetele, tunnetele, emotsioonidele, värvidele, maitsetele ja jagatud kogemustele, mis sageli seda hüplemist tekitavad. Kasutatakse vaba mitteotsest diskursust, kaudset sisemonoloogi, tegelase kõne vaheldumist jutustajaga ja liikuvat vaatepunkti. Loo jutustamises vahelduvad tegelaste teadvusevoolud ja hetkelised mõtted. See vaba voolamine ei ole loogiline ja lineaarne. Näited: Septimus Smithi emotsioonide ja mõtete muutumine enesetapuhuvist ja kartusest kukkuda leekidesse, kuni oma naisest lahkuminemisest tekkinud vabadusetunneteni. Teine näide: kui Clarissa Dalloway akna lahti teeb ja hingede kääksatust kuuleb, toob see esile mälestuse neiupõlvest, kui kuulis samasugust kääksatust.
a. modernistlik romaan võib olla täielikult teadvuse vooluna kirjutatud. 2. Tema-jutustus e kolmandas isikus jutustus võib samuti edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti, ent sageli pole tema- jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelase taju-ulatusega. a. Tegu võib olla kõiketeadva jutustajaga: sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu i. Võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral 1. võib esitada ja analüüsida 2. sündmuste kiretu esitamine ii. esitab sageli tegelaste lühiiseloomustusi, võttes mõne lausega kokku tegelaste olulisemad
Mina-jutustus on tavaliselt piiratud vaateväljaga jutustus see jätab avamata teiste tegelaste siseelu. Taoline jutustus kasutab sisemonoloogi, mis on tingitud mingile küsimusele vastuse leidmisest ning areneb sisemisest loogikast lähtudes. Teine meetod on teadvuse vool tegelase mõtted edastatakse hüplikena. Tegelase sisemaailm avatakse täielikumalt. Tema-jutustus komandas isikus jutustus. Võib edastada ühe tegelase piiratud vaatepunkti, kuid tihti on tegemist kõiketeadva jutustajaga, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada ning sellise jutustajaga romaan on tavaliselt liikuv erinevad tegelased tutvustavad lugejale maailma oma silmade läbi sündmused avatakse mitme nurga alt. Siirdkõne kaudne monoloog, tegelase mõtted avatakse läbi jutustaja. Kõiketeadev jutustaja on sama, mis tekstuaalne autor. Teose analüüsis on vaja silmas pidada: Kelle vaatepunktist mis sündmus on esitatud
Carmen juhtis ta halvale teele. Teos lõpeb armastatu surmaga ning on kurva lõpyga. Teos algas sellega, kuidas jututaja kohtus oma avastusretkel donJosé'ga. Jutustaja teejuht Antonio tundis tagaotsitava röövli ära ning andis andis ta vastu ööd politseile üles. Seda kõike raha pärast. Jutustaja ütles donJoséle, et ta põgeneks. Hiljem saadi donJosé ikkagi kätte ning määrati hukkamisele. Enne seda aga kohtus ta uuesti jutustajaga ning rääkis talle kogu oma eluloo. DonJosé kohtus Carmeniga juba poisikesena. Carmen oli teistest erinev ning donJosé armus temasse. See armastus jäigi ühepoolseks. Nende teed ei käinud koos. DonJosé sai korrakaitsjaks, mille tõttu ta ka uuesti Carmenit nägi. Carmen oli kuriteopaigal ning oli ka selle osaline. DonJosél tuli ta vahistada, kuid lasi ta põgenema teeseldes, et hoop, mille Carmen talle andis paiskas ta pikali ning tegi jõuetuks
Teadvuse vooltegelase tunnete ja mõtete üleskirjutus, selle eesmärgiks on avad tegelase sisemaailma täielikumalt, kui seda teeb sisemonoloog. Modernistlik romaan võib olla täielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Tema-jutustus e kolmandas isikus jutustus võib samuti edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelase taju-ulatusega. Võib juhtuda, et tegemist on kõiketeadva jutustajaga: sündmusi jälgik nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadves jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja tegelaste lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku tegelase olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda.
samastama. Noore kauni neiu jaoks tundubki elu olevat üks mäng ja naer. Noormeeste tunnetega mängides maksab see aga endale ühel hetkel valusasti kätte. Nii juhtus ka teose peakangelase Ainoga, kes pidi kibedust tunda, nähes, et ka tema tunnete peale naerdakse, et ka tema võib haiget saada. Tegeliku lugejana samastasin ka mina end, aga mitte niivõrd konkreetsete tegelaste, vaid rohkem situatsioonidega. Arvan, et selle teose puhul on tegemist kõiketeadva jutustajaga ehk siis sündmused on kord ühe, kord teise tegelase vaatepunktist. Selle teose puhul on sagedamini esitatud Aino ja ka Kulno vaatepunktid, kuigi ka Karl Raismik, Muhem, Hilda mängivad olulist rolli, kuid kaovad tihedamini tahaplaanile, kui kaks esimest. Kõiketeadva jutustaja puhul on esitatud tegelaste kohta lühikesed iseloomustused. Tegelastest lähemalt: Aino on noor 21-aastane neiu, kes on harjunud tähelepanuga, ent kes seda mängeldes ära kasutab. Ta on uljaspäine, muretu, kohati
kujundlikult mingisugust laiemat ideed, nt Quasimodo esindab oma välimusega arusaama maailmast kui vastandlike jõudude kokkupuutepunktist). Tegelane on narratiivis alati kellegagi suhtes või teda kirjeldatakse teiste kaugu. o Suhe iseendaga (enesehinnang, kuidas endast mõtleb, kuidas enda elu hindab) o Suhe ümbritseva maailmaga (kuidas ta maailma suhtub, kas ta tahab midagi muuta, mida ta maailmas näeb) o Suhe jutustajaga (kuidas jutustaja esitab oma tegelasi, kui palju või vähe avab ta tegelaste mõttemaailma) Situatsioon, milles lugeja esimest korda tegelast kohtab, võib tegelase üldise olemuse avamisel olla väga tähenduslik. 15. Kirjandus ja ideoloogia Kirjanduslik tekst toodab või loob ideoloogiat struktuuri, teema ja muu sellise kaudu näiteks 1950ndate Eesti kirjanduses oli läbivaks teemaks töö. Ideoloogiline kirjanduslik tekst maskeerib vastuolusid ning kinnitab kehtivaid moraali- ja
sealt. Käies erinevatel planeetidel kohtus ta erinevate Inimesed peaksid elama isikutega ning alati peale planeedilt lahkumist ta lausus, et oma soovide järgi, mitte küll need täiskasvanunud on imelikud. selle järgi nagu teil Tutvudes raamatu jutustajaga räägib talle oma seiklustest kästakse olla. ning esitab talle erinevaid küsimusi, pannes jututajat · ,,Silmad on mõistma, et oma lapselikku fantaasiat ei tohiks kunagi pimedad. Tuleb unustada. vaadata
..............................................................................12 3.3 Peategelase analüüs neljast aspektist vaadatuna............................................13 3.3.1. Tegelase bioloogiline aspekt 3.3.2. Tegelase psühholoogiline aspekt 3.3.3. Peategelase sotsiaalne aspekt 3.3.4. Peategelase kujundlik aspekt 3.3.5. Järeldus 4. Tegelaskuju loovad suhetegrupid...............................................................16 4.1. Tegelase suhe loo jutustajaga 4.4.1. Peategelase suhe iseendaga 4.4.2. Peategelase suhe teiste tegelastega 4.4.3. Tegelase suhe ümbritseva maailmaga 4.4.4. Järeldus 5. Ühe sündmuse lahti kirjutamine...............................................................22 6. Mida pakub raamat lugejale...................................................................23 7. Kokkuvõte........................................................................................24 8. Kasutatud kirjandus........................
välistatakse teiste vead. Andersoni seaduse toimimisest: Mall Hiiemäe tähelepanekuid: pajatuste puhul seostub nn stabiilsus teatud vormelite kasutamisega, pajatuse puhul pole jutustaja ega publik võõrad ja loo tegelased pole anonüümsed. ,,ma räägin sulle ühe loo..." süzee on esitamisel väga vaba jutustaja tajub jutte oma juttudena ta võib saada küll teistelt infot, kuid jutustamisel ei tugine ta teiste jutustamisele. Lood seostuvad kindla jutustajaga (vastuolu Andersoni seadusele). Info kogutakse mällu koos emotsioonidega, mis info saamisel inimest valdavad. Nt anekdoote räägitakse siis, kui see sobib situatsiooni, siis on selle mõju palju efektsem. Arvo Krikmanni tähelepanekuid: Andersoni enesekontrolli seadus kaitseb enam ,,sisemälu" kui teksti sõnalist reproduktsiooni sellest lähtuvalt kaitseb see enim neid zanre, mis ei sõltu keelest ega poeetilisest koodist.
sealt. Käies erinevatel planeetidel kohtus ta erinevate teil kästakse olla. Inimesed on isikutega ning alati peale planeedilt lahkumist ta lausus, et muutunud liiga ettevaatlikuks , oma küll need täiskasvanunud on imelikud. tunded ei tohiks eirata. Tutvudes raamatu jutustajaga räägib talle oma seiklustest „Silmad on pimedad. Tuleb ning esitab talle erinevaid küsimusi, pannes jututajat vaadata südamega“ mõistma, et oma lapselikku fantaasiat ei tohiks kunagi „ Ainult südamega näed unustada. hästi.Kõige tähtsam on
käitumist. 3. Tegelase sotsiaalne aspekt ühiskondlik positsioon(amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus), suhted ümbritsevate inimestega. 4. Tegelase kujundlik aspekt mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta, mida kõneleb tegelase välimus tema maailmavaate kohta? Kujundlik aspekt on omane just kirjanduslikele tegelastele. Tegelas iseloomustavad 4 tüüpi suhetegrupid: 1.)Tegelase suhe loo jutustajaga, kui selleks pole tegelane ise. - kuidas j. esitab t-st - kas j. valgustab t-e siseelu v. näitab ainult tegevuses? Millistest t-e elu tahkudest jutustatakse, milliseid välditakse? - Kas j. esitab t-e koondportree?(t-e kujundlik aspekt) - Kuidas lugeja kohtub t-ga esimest korda, kuidas saab edasisi inform-i ? 2.) Tegelase suhe iseendaga (enesehinnang, enesekeskne v huvitub teistest, kas tegeleb
Andersoni seaduse toimimisest: Mall Hiiemäe tähelepanekuid: pajatuste puhul seostub nn stabiilsus teatud vormelite kasutamisega, pajatuse puhul pole jutustaja ega publik võõrad ja loo tegelased pole anonüümsed. ,,ma räägin sulle ühe loo..." süzee on esitamisel väga vaba jutustaja tajub jutte oma juttudena ta võib saada küll teistelt infot, kuid jutustamisel ei tugine ta teiste jutustamisele. Lood seostuvad kindla jutustajaga (vastuolu Andersoni seadusele). Info kogutakse mällu koos emotsioonidega, mis info saamisel inimest valdavad. Nt anekdoote räägitakse siis, kui see sobib situatsiooni, siis on selle mõju palju efektsem. Arvo Krikmanni tähelepanekuid: Andersoni enesekontrolli seadus kaitseb enam ,,sisemälu" kui teksti sõnalist reproduktsiooni sellest lähtuvalt kaitseb see enim neid zanre, mis ei sõltu keelest ega poeetilisest koodist.
! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet. Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse saab ümber kirjutada tema- jutustuseks, ilma et vaateunkt muutuks. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelasega. ! Võib juhtuda, et tegemist on KÕIKETEADVA JUTUSTAJAGA- sündmusi jälgiks justkui jumalik pilk, kelle vaatepunkg on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejale jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. SIIRDKÕNE- kaudne sisemonoloog - jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi temavormis. Piiratud teadmistega jutustaja- jutustaja, kes ei tea kõike ja vahendab vaid tegelasi ja nende vaatepunkte.
sisemaailma täielikumalt, kui seda teeb sisemonoloog. Modernistlik romaan võib olla täielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. TEMA JUTUSTUS ehk kolmandas isikus jutustus võib samuti edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma et vaatepunkt muutuks. Ent sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piitatud ühe tegelase taju- ulatusega. Võib juhtuda, et tegemist on KÕIKETEADVA JUTUSTAJAGA: sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda. Vaatepunkt on seega liikuv
halba oli teinud. Sotsiaalne- Heathcliff ei saanud kellegagi läbi. Lapsepõlves oli ta juba tülikas laps. Ja suureks saades oli väga julm ja kättemaksu himuline tegelane. Ainuke kellest ta oli kunagi hoolind oli tema armastatu Cathrine. Temaga ei saanud keegi läbi kuid kardeti ja austati teda. Kujundlik- Hea välimusega jõukas mees kes meeldis naistele, kuid ise ta ei hoolind millestki muust kui ainult kättemaksust. 4. Analüüsi Heathcliffi nelja tüüpi suhtegruppide järgi. Suhe loo jutustajaga- teos on tehtud vormis kus lugu jutustab naabri teenijatüdruk Heathcliffile. Temaga on Heathcliff alati hästi läbi saanud ja ei ole tema suhtes mingeid kättemaksuhimusid. Teeniatüdruk on üks väga väheseid kellega Heathcliff läbi saab. Suhe iseendaga- Ta on väga julm ja enesekindel inimene. Ta ei hooli mis teistest saab või mis tagajärgi võib olla tema kättemaksul. Ta hoolib ainult iseendast ja oma armastatust Cathrinest.
tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp : lõdva püksikummiga naine); karakerid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub) Muutuvad / muutumatud tegelased - on sarnane tüüp-karakter analüüsile (tüüp taval. muutumatu), ent tegelikult pole see nõnda jäigalt reglementeeritud. etc Mõelda läbi tegelaste suhted teistega, maailmaga, jutustajaga, fokusseerijaga, endaga.. Aeg (sündmusteahel eeldab ajalist dimensiooni) kirjutamisaeg (ilmumisaeg; lugemisaeg) - kui teos sünnib kirjutaja-lugeja kokkupuutest... ajakirjeldusterminind, kui ajadimensioon eksisteerib, eelduseks sündmuste järgnevus analepsis -prolepsis (anakrooniad) - sündmusest ajaliselt ette või tahapoole "hüppamine"; analepsis - loo sündmuse jutustamine siis, kui hilisemad sündmused räägitud (hüpe ettepoole,
Tüüp: esindab teatava inimrühma iseloom. jooni Sügav tegelane: arenev, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma Lame tegelane: muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esind. üht ideed, iseloomujoont või tüüpi Tegelase analüüs: bioloogilised ja sotsiaalsed aspektid, psühholoogiline aspekt, kujundlik aspekt, tegelaskuju loovad suhtegrupid (suhe jutustajaga, suhe iseendaga, suhe teiste tegelaste ja ümbritseva maailmaga) Proosažanrid. Romaan. Algus: 17 s. Hispaania (Cervantes, “Don Quijote”, 1605, 1615), 18. s. Inglismaa (Daniel Defoe, “Robinson Crusoe”, 1719) Romaan asendab eepose, saades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale 2 märksõna: realism ja individualism > sündmustik seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane individualiseeritud & realistlik. 18
Elizabethil on tugev õelik kiindumus, ta jääb Jane´i juurde, kui too Kellynchis haigestus. “Neiu olekus olid armsus ja kelmikus nii läbi põimunud, et tal oli üldse raske kedagi tõeliselt trotsida’’ (Darcy arvamus lk 54). Võib öelda ka, et Elizabeth ongi uhkus ja eelarvamus. Ta armastab naerda nii teiste kui ka enda üle, räägib tihti vastupidist oma arvamusele; “Mr. Darcy on viisakus ise (lk 27) ’’. Elizabeth jagab oma nägemust irooniast isa ja jutustajaga. Lõpu poole Darcy kirja lugedes peab endale tunnistama, et ei ole nii hea inimeste tundja, kui ta eelnevalt oletas. Neiu süüdistab ennast, et oli lasknud Wickhami välisest veetlusest kujundada oma arvamust. Elizabeth on iseseisev, 14 emotsionaalne (Mure Jane’i, Kitty ja Lydia pärast), lahke südamega (suhted Charlotte’i ja Georgianaga). Ta ei ole veatu - suurimaks veaks eelarvamus.
reisist, kus ajab taga Hispaania ajaloolist kohta. Teel kohtab ka Jose Nawarrat. Teejuht tahab Josed välja anda, aga minategelane pole nõus, sest Jose on temaga normaalselt käitunud (Jose oli tegelikult röövel). Teejuht läks politseid kutsuma, aga minategelane hoiatab röövlit ja laseb tal minna. Edasi räägib minategelane Hispaania linnast, kus kohtub imeilusa tüdruku Carmeniga. Nad käivad koos jäätist söömas ja kudrutavad ja mustlasneiu filrdib jutustajaga. Hiljem varastab Carmen mehelt kella ära. Jutustaja läheb teekonnale edasi, aga ei viitsi politseiga tegeleda, kuid millalgi satub linna tagasi ja kohtub vangisoleva Josega. Jose räägib, kuidas ta on Basque'i provintsist pärit ja oli sõjaväelane. Tal olid head eeldused ja tulevik oleks kindlustatud jms, aga Carmen läks teise naisega tülli. Teda taheti vangi panna, Jose saadeti teda politseisse viima
Tüüp tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Kirjanduslik tegelane võib vahel ola loodud tegelikust elust võetud inimese põhjal. Sellist tegelikku eeskuju nimetatakse prototüübiks. Tegelased võivad olla ka muutuvad või muutumatud. Tegelaskuju loovad ka suhtegrupid. Tegelast iseloomustavad nelja tüüpi suhtegrupid: suhe loo jutustajaga; suhe iseendaga; suhe teiste tegelastega; suht ümbritseva maailmaga. Nt realistlikus romaanis on individualistlikud tegelased. Järjest enam hajub tegelase mõõde, kuna tänapäeva maailmas pole enam kindlaid väärtusi, vaateid. 25.1.Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Sügav tegelane on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte.
annaabi.ee 
