Põhjalik töö "Rehepapi" põhjal (5)

Andrus Kivirähk „ Rehepapp ehk november“
Põhisündmused ja olemus: Tegevus toimub ühe novembrikuu jooksul 19. sajandil. Põhiline käsitletav teema on eestlaste iseloom ja olemus, külasisesed suhted ja ka suhted mõisaga. Suur rõhk on üksteise tagant näppamisel ja varanduse kokkukandmisel. Selle juures olid igas kodus abiks kratid , kes olid inimeste igapäevaelu iseenesestmõistetav osa. Aeg-ajalt võis kohata ka teisigi mütoloogilisi olendeid nagu tonte, libahunte, Katku ja Vanapaganat. Romaan on lugedes küll mõneti naljakas, kuid eestlasest lugejal tuleb aru saada, et naerdakse iseenda üle.
Väikese küla siseelu põhiosa moodustavad näppamised üksteise ja mõisa tagant, tüssamised ja valed, et saaks aga rohkem kraami kokku kraapida.
Romaani alguses saab kohe selgeks mõne inimese rumalus – Koera - Kaarli sulane Jaan on söönud mõisa sahvris seepi , mida viimane pidas ekslikult Idamaiseks maiuspalaks. Mõisnikke pidasid eestlased rumalateks, seepärast oli ka lihtne nende tagant varastada. Armu ei antud isegi vanuritele. Näppas ju toatüdruk Luise 100-aastase parunessi tagant tema surivoodi kleidi. Varandust riisuti kokku ka üksteise tagant, milles kasutati ära üksteise rumalust ja nõrkusi. Kelmustes olid abiks kratid. Kratid olid olemas igal endast lugupidaval taluperemehel. Et neile hing sisse saada, pidi selle eest Vanapaganale kolm tilka verd andma. Ka siin ei hoitud end tagasi: lepinguraamatusse tilgutati hoopis kolm tilka sõstramahla. Tüssamine, vassimine ja näppamine ongi need põhilised asjad, millega igapäevaselt tegeletakse. Elatakse moto järgi, et võidab see, kellel surres kõige rohkem asju.
Kõrvalprobleemid:
1. Külarahvas saab teada peatselt lähenevast ja halastamatust katkust, mille vastu otsitakse pääseteed. Naaberküla Villu teatab rehepapile teel olevast katkust, mis oli just palju inimesi maha murdnud. Õnneks jagu rehepapil piisaval hulgal kavalust, et katk ära petta .
2. Räägu Liina armub mõisa kupjasse Hansu, kes omakorda on armunud parunipreilisse, kellega tal on aga vähe lootust kokku saada. Hans meisterdab lumest krati , et too talle parunipreili rööviks. Lumekratt osutub aga romantikuks mitte varavedajaks, kuid kahjuks sulab ta ära. Vanapagan keerab Hansu kaela kahekorra ning Liina tahab end selle peale ära uputada.
3. Sulane Jaan ei oska talle osaks saanud võimuga õigesti ümber käia, mis viib lausa traagiliste tagajärgedeni. Rumal sulane Jaan tulistab kirikuukse pihta, millest ta saab üheks päevaks tohutu võimu ja väe. Kahjuks ei oska ta selle jõuga oma lolli aru juures midagi tarka peale hakata. Esmalt peksab ta läbi oma peremehe Koera Kaarli, siis vägistab Luise, sööb veel seepi (nagu raamatu alguseski) ning jääb siis magama.
Tähtsamad tegelased:
Rehepapp Sander –kõige arukam ja kogenum, ravitseja , tal oli kratt Joosep
Aida Oskar – ahne , ihne , peab omama võimalikult palju varandust
Räägu Rein – täielik mõisa ja sakslaste vastane, tütar Liina
Koera Kaarel – rumal, naiivne laisk, tal oli sulane Jaan
sulane Jaan – üsna rumal, labane, lihtsameelne
Liina – kaine mõistusega, iseteadlik, Räägu Reinu tütar, oli armunud Hansu
Muna Ott – tuleb hästi toime, oskab kohaneda
Õuna-Endel – ropu suuga , tegudeinimene
kubjas Hans – tundlik unistaja, valmistas lumest krati
Imbi ja Ärni – küla kõige varaahnem vanapaar, kättemaksuhimulised, väiklased

Rehepapp kui tegelane

1. Bioloogiline aspekt – Rehepapp Sander oli meessoost, küllalt vana mees, aga üsna kõbus. Bioloogilistest sidemetest pole midagi mainitud. Elas koos krati Joosepiga

2. Psühholoogiline aspekt – hoidis külaelu koos st. ta oli inimene, kel kõige rohkem arukust. Oskas alati aidata ja halvast olukorrast välja tulla. Rahuliku meelega, õpetlik

3. Sotsiaalne aspekt – Rehepapp oli igati austatud mees, keda usaldati. Kui häda käes oli, tuldi ikka tema juurde abi ja nõu paluma. Tagataskus oli tal alati varuks mõni lisanipp, millega oht minema peletada (nt. katku äraajamine). Samas hoidis ta nö madalat profiili, ei sekkunud igasse pisiasja.

4. Kujundlik aspekt – Rehepapi nimigi juba näitab, et ta ei ole tavaline taluperemees. Tal oli ka teatud võim teiste üle, kuna teda usaldati. Ta oli tark mees, ravitseja. Alati kui tekkis olukord, kus oli vaja tähtsaid otsuseid langetada, võttis tema selle kohustuse enda peale. Tema roll on kui päästja.

Tegelase suhe loo jutustajaga

Jutustaja loob Rehepapist pildi, mis vastab väärikale palju elanud ja näinud inimesele. Ta on austatud ja usaldatud mees. Tema siseelule on tähelepanu pööratud minimaalselt, rõhk on pandud tegudele. Just tegude kaudu avaneb Rehepapi iseloom. Otsest koondportreed ei ole esitatud, üldpilt moodustud paljudest seikadest. Esimest korda kohtub lugeja Rehepapiga kohe raamatu alguses, kui ta kutsuti aitama sulast Jaani, kes oli söönud seepi. Kohe siis saab selgeks Rehepapi pisut vanemlik roll.

Tegelase suhe iseendaga

Rehepapp oli teadlik oma positsioonist külas. Enesekeskseks ei saa teda pidada. Ta oli alati valmis teisi oma nõu ja jõuga aitama. Nt lähenevast katkust teada saades püüdis ta säästa kõikide inimeste elusid. Rehepapp ei olnud eriti jutukas mees, ta rääkis täpselt nii palju kui vaja. Omaette mõtiskles rahulikult piipu tehes.

Tegelase suhe teiste tegelastega

Teistesse tegelastesse suhtub Rehepapp pisut nagu õpetaja õpilastesse. Ta ei pea neid rumalaks, kuid on alati tasakaalukas ja kaine mõistusega ning ütleb alati tarku õpetussõnu. Kohati teevad teiste rumalused ja ebaõnnestumised talle isegi nalja. Siiski on ta külas igati lugupeetud mees, kes häda korral alati appi kutsutakse. Probleemidele oskab ta alati lahendused leida. Selle põhjal jätabki Rehepapp elutarga mehe mulje, kes on alati mõistuslik. Rehepapi tegelaskuju avaneb lugejale läbi jutustaja.

Tegelase suhe ümbritseva maailmaga

Ümbritsevat maailma võtab Rehepapp iseenesestmõistetavana, ta ei püüa millegi vastu väga võidelda. Ta laseb asjadel kulgeda nii nagu nad kulgevad, samas püüab halba ära hoida. Ummikut tema jaoks ei ole, alati leidub mõni lahendus. Kuna ta on kogenud ja intelligentne, siis oskab ta näha erinevaid võimalusi heal eesmärgil ära kasutamiseks

HINNANG

Romaani lugedes saab hea ülevaate eestlaste põhilistest iseloomujoontes. Igas tegelases on midagi eestlaslikku, mis kokku pannes annavad „täiusliku“ kompoti. Arvan, et iga eestlane peaks seda teost lugema ja selle üle pisut mõtlema. Lugedes saab küll palju naerda, kuid see on naermine iseenda üle. Kõik need halvad iseloomujooned, mis raamatus esile tulevad, käivad ju meie kohta. Kindlasti on meil, eestlastel ka häid külgi, kuid need negatiivsed jooned tahavad lihvimist.