Prosper Merimee "Carmen" (35)

Prosper Mérimée “ Carmen ”

“Sappi on täis iga naine ja hea on ta vaid kahel viisil: esmalt voodis ja veel, kui lamab mulla all ta,” selliste sõnadega algab “Carmen”. “Carmen” on teos, mis jutustab kahest peategelasest Carmenist ja donJosést, kelle päris nimi on don José Lizarrabengoa. Carmen on mustlasneiu, kes saab alati mis tahab. Ta on väga lõbus ja lõkerdab naerda kogu aeg. Samuti on ta väga palju enesele mõtlev ja natukene vastiku ning litsaka käitumisega. DonJosé on kurjategija , kes on tagaotsitav kuid tegelikult pole ta üldse halb inimene. Carmen juhtis ta halvale teele. Teos lõpeb armastatu surmaga ning on kurva lõpyga.
Teos algas sellega, kuidas jututaja kohtus oma avastusretkel donJosé’ga. Jutustaja teejuht Antonio tundis tagaotsitava röövli ära ning andis andis ta vastu ööd politseile üles. Seda kõike raha pärast. Jutustaja ütles donJoséle, et ta põgeneks. Hiljem saadi donJosé ikkagi kätte ning määrati hukkamisele. Enne seda aga kohtus ta uuesti jutustajaga ning rääkis talle kogu oma eluloo .
DonJosé kohtus Carmeniga juba poisikesena. Carmen oli teistest erinev ning donJosé armus temasse. See armastus jäigi ühepoolseks. Nende teed ei käinud koos. DonJosé sai korrakaitsjaks, mille tõttu ta ka uuesti Carmenit nägi. Carmen oli kuriteopaigal ning oli ka selle osaline. DonJosél tuli ta vahistada, kuid lasi ta põgenema teeseldes, et hoop, mille Carmen talle andis paiskas ta pikali ning tegi jõuetuks. Selle eest sai donJosé karistada ja ta sattus vanglasse. Carmen andis talle võimaluse põgenemiseks, kuid ta seda ei kasutanud. Ta kohtus pärast vangast väljumist veel mitu korda Carmeniga ning ta mustlastest sõpradega.
Kuigi Carmen tõi donJoséle hulgaliselt pahandusi kaela, armastas ta Carmenit ikkagi kuid Carmen teda mitte. Carmen pani donJosé enda pilli järgi tantsima. Samas Carmen tegi teiste meestega ka alatuid tempe. Näiteks pettis ühelt mehelt maja välja jms. DonJosé anus mitmeid korda Carmenit, et nad ära koliks kuhugile teise riiki ja alustaksid uut elu, vastasel juhul tapab ta Carmeni, kuid Carmen oli kolimisele kategooriliselt vastu. Nad tülitsesid palju ning natukese aja pärast viskus donJosé ta jalge ette, tuletas meelde kõiki õnnehetki, pakkus talle kõike, et Carmen teda armastaks. Aga Carmen lausus sellele nii: “Sind armastada – seda ma enam ei saa. Sinuga elada – seda ma enam ei taha.”. DonJosé vihastas, tõmbas oma pussi välja. Ta tahtis et Carmen kardaks ja paluks armu kuid see naine oli deemon . Viimast korda küsis donJosé : “Tahad sa minuga jääda?” “Ei!Ei!Ei!” vastas Carmen. DonJosé lõi teda kaks korda, Carmen langes teisest hoobist, ilma ainsa karjeta. DonJosé jäi pikalt ta laiba juurde ning talle meenus kuidas Carmen soovis metsa maetud saada, seda ta ka tegi. DonJosé andis end üles esimeses vahtkonnas.
Tsitaat, mis raamatu algul öeldud oli käis täpselt Carmeni kohta. Raamat on väga haarav ning sisaldab ohtralt mustlaskeelseid sõnu. Neljandas peatükis räägitakse põhjalikult mustlaskultuurist, nende uskumustest ja paljust huvitavast. “Carmen” sisaldab samuti palju mustlasvanasõnu.