Prosper Mérimée "Carmen" "Sappi on täis iga naine ja hea on ta vaid kahel viisil: esmalt voodis ja veel, kui lamab mulla all ta," selliste sõnadega algab "Carmen". "Carmen" on teos, mis jutustab kahest peategelasest Carmenist ja donJosést, kelle päris nimi on don José Lizarrabengoa. Carmen on mustlasneiu, kes saab alati mis tahab. Ta on väga lõbus ja lõkerdab naerda kogu aeg. Samuti on ta väga palju enesele mõtlev ja natukene vastiku ning litsaka käitumisega. DonJosé on kurjategija, kes on tagaotsitav kuid tegelikult pole ta üldse halb inimene. Carmen juhtis ta halvale teele. Teos lõpeb armastatu surmaga ning on kurva lõpyga. Teos algas sellega, kuidas jututaja kohtus oma avastusretkel donJosé'ga.
2) Tegevusaeg: Umbkaudselt määratav. 19. sajand. 18301840. Tegevuskoht: Hispaania Ülevaade sündmustikust: Sisukokkuvõtet otsustasin alustada kohast, kus peategelane läks Josed vanglasse külastama ja Don Jose rääkis talle oma loo. Tegevus saab alguse Sevillas tubakavabriku esisel platsil, kus rahvas veedab oma suvepäeva. Kapral Jose'd tuleb kodukohast külastama tema pruut Micaela. Samal väljakul aga hakkab peagi tubakavabriku töönaiste puhkepaus, mille ajal ilmub lavale Carmen kõigi meeste ihaldusobjekt, ka Kapral Jose üks lemmik. Carmen on vabrikus haavanud noaga ühte töötajat ja talle määratakse vanglakaristus. Jose peab Carmeni vangi viima, aga ta laseb naisel põgeneda, seeeest läheb ta ise vangi. Peale vangist vabanemist saavad nad aga uuesti kokku. Samal ajal on Carmenisse kiindunud ka teine mees Zuniga. Muidugi suudab Jose Zuniga'ga tülli minna ja ta peab koos salakaubavedajatega mägedesse põgenema. Mägedes
2013 Prosper Mérimeé Triin Pajanen ja Sandra Turnas Tallinna Nõmme Gümnaasium 10.reaal Adventure Works: The ultimate source for outdoor equipment Prosper Mérimeé Prosper Mérimée (28. september 1803 Pariis 23. september 1870 Cannes, Pariis) oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog. Prosper Mérimée pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusele pühendas ta end sõber Stendhali mõjul pärast juuraõpingute lõpetamist. Kasvas üles kodus, kus teda ümbritses rohke kunst. Ta oli muinsuskaitse inspektor. Oma eluajal nägi ta kolme Prantsuse revolutsiooni. Tihti peale oli ta arvamus asjade suhtes kahepoolne. Looming 1825. aastal andis ta Clara Gazuli nime all välja oma esimese raamatu ("Clara Gazuli teater"), jättes mulje, et
Prosper Mérimée "Carmen" Prosper Mérimée teos ,,Carmen" algab sellega, kuidas mina tegelane kohtub oma avastusretkel Hispaanias Andaluusias don José'ga. Ta teejuht Antonio tunneb uues kaaslases tagaotsitava röövli ära ning otsustab ta politseile üles anda. Seda kõike raha pärast. Mina tegelane ajab don Jose ülesse ning ta põgeneb. Hiljem saadakse don José ikkagi kätte ning määratakse hukkamisele. Enne seda aga kohtub ta uuesti mina tegelasega ning räägib talle kogu oma eluloo.
Öösel, kui kõik magasid, tahtis Antonio minna linna, et anda don José üles, kuna selle teate eest oli võimalik saada vaevatasu. Rännumees püüdis teda ümber veenda, kuid Antonio ei võtnud teda kuulda ning ratsutas edasi. Silmapilk läks rännumees don Joséd hoiatama ning too asus viivitamatult teele. Peagi jõudis rännumees linna. Seal kohtus ta mustlastüdruk Carmeniga, kellega ta koos aega veetis ning jäätist söömas käis. Hiljem, samal õhtul kutsus Carmen ta aguliserval olevasse majja, kus Carmen hakkas rännumehele ennustama. Nad ei saanud kuigi kaua kahekesi olla, sest varsti paiskus uksest sisse mees, kes osutus don Joséks. Neil oli Carmeniga suur tüli. Don José juhatas rännumehe otsekohe majast välja ning jättis temaga jumalaga. Hiljem avastas rännumees, et Carmen oli ta taskukella varastanud. Mõne aja möödudes kuulis rännumees, et don José on vanglas. Rännumees sai don Joséd vaatama minna, ning päris temalt vangisoleku
Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose! Kõnetas
Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose
See räägib Puunia sõjast, millele teos pühendatud ongi. Tema kolmas suur romaan on ,,Tundekasvatus", mida ei osatud 20. sajandini kuidagi hinnata. Kriitikuid ajas segadusse see, et Flaubert on teoses oma seisukohti osavalt varjanud ehk saavutanud täieliku impersnaalsuse. Ta käsitleb ka moraali- ja filosoofiaküsimusi, ise neile vastuseid andmata. Pärast Flaubert'i surma antu välja tema 13 köidet kirjavahetust, kus avaldub tema arvamus kunsti- ja kirjandusprobleemide kohta. 11. Mérimée (1803-1870) Oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog, kes pärines jõukast ja haritud perest. Pärast juuraõpingutel lõpetamist pühendas ta end kirjandusele. Naise nime alla andis ta esimese raamatu 1825. Pettus tuli hiljem avalikuks. Merimee eiras klassitsismi norme, võttis kasutusele romantismi. Ta avaldas näidendi ,,Clara Cjazuli teater" naise nime all, see oli proosas, ei jälginud aja- ja kohaühtsust. 1828 ilmus ta esimene ajalooline teos.
Kõik kommentaarid