Johannes Semper 1892-1970 Luuletaja, prosaist, kriitik, näitekirjanik ja tõlkija Elulugu Sündis Viljandimaal Tuhalaane vallas Pahuvere kooliõpetaja pojana Õppis Peterburi ülikoolis, Riia polütehnilises instituudis, Moskva sõjakoolis ja Berliini ülikoolis. Aastatel 1926-27 elas Pariisis ning 1928 aastast 1941 aastani oli Tartu ülikooli õppejõuks. Oli lühidalt Eesti Asutava kogu liige ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees. Looming 1910-1940 oli mitme erineva zanri viljeleja J.Semperi luulekogud: "Pierrot", "Jäljed liival","Maa- ja mereveersed rytmid ", "Viis meelt", "Päike rentslis", "Tuuleratas". Romaanid: "Armukadedus" ja "Kivi
Siuru Siuru, 1917 Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas. Aastail 19171919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest.
Sisukord Sisukord.......................................................................................................2 Sissejuhatus..................................................................................................3 Kirjanduslik rühmitus ,,Siuru".....................................................................4 Siuru liikmed................................................................................................5 Kokkuvõte....................................................................................................9 Kasutatud kirjandus....................................................................................10 Sissejuhatus
• 25.-26. märts 1949 – teine massiküüditamine (Siberisse saadeti 20 000 inimest) • 1949ndate teisel poolel peatus Eesti kirjanduslik ja kultuuriline areng • kolhoosid Kirjanduselu 1940ndatel • Eesti kirjandus jagunes kolmeks: • pagulaskirjandus • tagalakirjandus • Eestis ilmunud kirjandus Tagalakirjandus • 1942-43 – loodi ENSV Riiklikud Kunstiansamblid (sinna koondusid näitlejad, kirjanikud, jt). Direktoriks oli Johannes Semper. Kokku anti umbes 1500 kontserti. • 1943 – Moskvas asutati Eesti Nõukogude Kirjanike Liit. • Tagalas anti välja umbes 240 eestikeelset raamatut. • Moskvast eestikeelsed raadiosaated Eestis ilumunud kirjandus • Eesti nõukogude kirjandus oli mõjutatud teatud teguritest: a) Kirjandused riigistati b) Kontakt välismaaga c) ENSVs alandati raamatute hindu ja suurendati tiraaže d) Sotsialistlik realism – kirjanik pidi ülistama riiki, selle juhte,
Siuru Maria Nappa, Meelika Lukner, Triin Kaarde, Jann-Hendrik Hinrichs Liikmed · Friedebert Tuglas, Artur Adson, Peet Aren, Otto Krusten, Marie Under, Johannes Semper, August Gailit, Henrik Visnapuu Asutamine · Kirjanike koondumine suuremaks organisatsiooniks esialgu ei õnnestunud · 6 kirjanikku asutavad Siuru 1917.a juulis · Tuglasest saab rühmituse juhtkuju · Neid sidus uus-romantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine · Siuru õhtud kirjanduslikud ettekanded, loterii, ball · Siuru õhtuid peetakse ka Tartus ja Viljandis, mis ärgitavad huvi loomingu vastu, soodustavad teoste läbimüüki
kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistel trükisõnas korraldas "Tarapita" 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette progrmmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks". Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones
Johannes Barbarus Vares Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus, ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (juuliuse kalendri järgi 31. detsember 1889) Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa 29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli EKP liige 1940. aastast. Ta sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 19041910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. 19101914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Järgnevalt oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915
Hint. Sama suunda esindas ka Johannes Semperi romaan "Armukadedus", mis vaagib detailideni armastuse ja armukadeduse vahelist pingelist võitlust peategelase sisemaailmas. 1930. aastate kirjandust mõjutas poliitiliselt komplitseerunud olukord, proosakirjandus oli sel ajal traditsioonilisem ja rahvuskesksem. 1930. aastate kirjanduses seostub realismiga eluläheduse kontseptsioon, millega algatas Kirjanduslik Orbiit- esimene suur kirjanduspilti kujundav rühmitus pärast Tarapitale järgnenud vaheaega. Selle juhtivad liikmed proosas olid August Jakobson, Erni Hiir jt. 1934. aastal toimunud poliitiline pööre ei tähendanud kirjandusele küll päris otsest kontrolli, nagu see toimus ajakirjandusega, kuid positiivsele elukujutamisele ja rahvuslikkusele orienteeritud riiklik "tellimus" avaldas kirjanduselegi teatud mõju. Ilmus rohkesti ajaloolisi romaane, mis kujutasid
Eduard Vilde kirjutas ka näidendeid. Tema näidendite tegevus toimub linnamiljöös ja probleemid on suurelt osalt haritlaste elust. Nt. Eduard Vilde näidend ,,Tabamata Ime" 8.) Kirjandus- ja kultuurielu 20. saj alguses. "Noor-Eesti" Sajandi alguses toimunud haridus- ja kultuurielu kiire arengu ning eesti intelligentsi väljakujunemisega seoses hakkasid tekkima salajased õpilasringid. 1903.a loodi Tartu keskkooliõpilaste kirjanduslik-poliitiline rühmitus "Ühisus", eesmärgiks arendada ja mitmekesistada kultuuri- ja kirjanduselu. G.Suitsu toimetusel ilmus 3 albumit "Kiired", neljas album ilmus juba nime all "Noor-Eesti". Rühmituse tekke eeldused: · Rahvusliku ärkamise aeg otsene eestindus baltisaksa kultuurist · IX saj lõpp XX saj vahetus Tartu renessanss; majanduslik iseseisvumine · Urbanisatsioon rahvuslik haritlaskond, intelligentne linnakultuur Juhtivad kirjanduslikud jõud:
Kirjastus e. trükikoda töötas veel 30-ndatel edasi. Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku: 1. Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga) 2. Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub impressionismi, sümbolismi) 3. Hilisperiood (loomingus avaldub modernism) · 1902-1903 andis Suits välja kolm kogumikku ,,Kiired" · Kuressaares anti välja ,,Noor-eestlane" · Rühmitus päästis Juhan Liivi, Kristjan-Jaak Petersoni luule · Kõige sisukam oli 3. album (1909), kus J.Randvere avaldas essee ,,Ruth", avaldati Kristjan-Jaak Petersoni 7 luuletust, M.Underi luuletused, Charles Baudelaire luuletused, kirjanduse ülevaade Jaan Oksalt. Sellel albumil oli väike levik, kuna see oli kallis. 1910-1911 andsid välja ajakirja, aga seegi kallis · pamflett päevakajaline, ühiskonna nähtusi või avaliku elu tegelasi naeruvääristav
okupatsiooni alla • Pommitati puruks paljud Eesti linnad (Tallinn, Tartu, Narva) Kirjanduselu 1940ndatel • Seoses stalinismi jõudmisega Eestisse peatus 1940ndate teisel poolel kirjanduslik ja kultuuriline areng • Eesti kirjandus jagunes kolmeks: pagulaskirjandus, tagalakirjandus ja Eestis ilmunud kirjandus • 1942-43 lõid koondunud kultuuritegelased ENSV Riiklikud Kunstiansamblid • Ansamblid koondasid näitlejaid, kirjanikke jt. • Direktoriks oli Johannes Semper • Asutati Eesti Nõukogude Kirjanike Liit (1943. aastal Moskvas) Eestis ilmunud kirjandus • Oli mõjutatud järgmistes teguritest: - Kirjastused riigistati - Kontakt välismaailmaga praktiliselt puudus - Kättesaadavuse huvides alandati ENSVs raamatute hindu ja tiraaže - Kirjanikelt nõuti ideelisust, tüüpilisust ja rahvalikkust (sotsialistlik realism) Sotsialistliku kirjanduse ülesanded • Elavdamiseks tähtsustati tööd noorte autoritega
FLKN.03.129 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2008: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Siuru (1917 1920) Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper (+ August Alle, Johannes Barbarus; kaudselt seotud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Peet Aren, Otto Krusten, Jaan Oks jt. Ja Arthur Valdes.) Esimeheks Under. Tuglas pani nime "Kalevipoja" järgi. Avalikud kirjandusõhtudRahakirjastus. Juba 1917 lõpul vallutas raamatuturu. Alates 1918 kirjastas "Odamees". Kolm "Siuru" albumit ja koguteos "Sõna", siurulaste luule- ja novellikogud, esseed, följetonid, üks romaan (A.Gailit "Muinasmaa" 1918) ja üks reisikiri (F
Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis vene ühiskondliku tõusu aeg. 1880-tel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt pool naturalistlikud kujutus elemendid teisalt romantilised meeleolu paisutused. 1905 alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus 1906 hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium. 1906 rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid. 1909 loodi Eesti Rahva Muuseum, mille eesmärgiks oli talletada rahvakultuuri. ' NOOR-EESTI 1905-1915 1901 1902 ilmus tartu gümnaasiumiõpilaste Gustav Suitsu kolm kirjanduslikku albumit
Siuru Kes või mis oli Siuru? Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Siuru oli rühmitus, mille eesmärk oli muuta kirjandus populaarseks, millega kaasnes üldsuse tähelepanu. Siuru oli rühmitsus, kes jätkas Noore-Eesti traditsioone, liikudes sümbolisimi suunas. Kes olid Siuru liikmed? Siuru rühmitusse kuulusid: Marie Under vs Pristsess Johannes Semper vs ASM Friedebert Tuglas vs Felix Artur Adson vs Page (paaz) Henrik Visnapuu vs Vürts August Gailit vs Ge Kes oli Marie Under? Marie Under oli eesti luuletaja, kes õppis Tallinnas saksa tütarlastekoolis, kus tekkis tal huvi kirjanduse vastu. Marie Underit on nimetatud eesti luule hingeks. Under kirjutas armastusest häbenemata, kõnesles sonettides noortest naistest, nende kohtumistest,
oma referaadis. ,,20. sajandi algus tähistab Eesti uue ühiskondliku tõusu aega. 1905. aasta Vene revolutsioon oli tsaarivõimu nõrgendanud ja haritud eestlased püüdsid jätkata ärkamisajal alustatut. Alguse said paljud eesti kultuuri seisukohast olulisi ettevõtmisi." Kõige tundmatud eesti kirjanduse rühmitused on ,,Noor-Eesti" (Tähtsamad tegelased olid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik ja Bernhard Linde. Rühmitus sai nime ja alguse 1905. aastal ja rühma tegevus lõppes 1916. aastal), ,,Siuru" (Rühmaliikmed olid Marie Under (rühmituse esimees, keda kutsuti printsessiks), Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu, Friedebert Tuglas ja Johannes Semper. Rühmatu sündis 1917. aastal ja lagunes 1919. aastal), ,,Tarapita" (Rühmatusi kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja
Ekspressionismi eesmärgiks oli väljendada autori kujutlusi ja ideid jõuliste kujundite kaudu, mis andsid tegelikkuse jooni paisutades sellest deformeeritud pildid. Ekspressionism põhjustas muutuse poeetide hoiakus ja luule üldilmes. Sõja, hukatuse ja ülekohtu kütkes maailma kujutasid ajalaulikud võigastes toonides, lootes ehmatada inimeses üles inimlikkust. Surmanägemuste masendusest otsisid ajalaulikud pääsu uude paremasse maailma. Tarapita rühmitus alustas tegevust 1921.aasta sügisel. Tarapita tuumiku moodustasid: Adson, Barbarus, Alle, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Aleksander Tassa, Tuglas ja Under. Rühmitus ei olnud omavaheline sõprus vaid opositsioon praeguse ühiskondliku ja vaimliku barbarismi vastu. Rühmitus tegutses väga lühiajaliselt. Seesmiste konfliktide tõttu + majanduslikud raskused ja raske keelepruuk lõpetasid selle rühmituse tegevuse.
Arhiivraamatukogu). 1938.a. eraldati ülikoolist ja moodustati eraldiseisev teadusasutus Eesti Teaduste Akadeemia, keskusega Tartus. Akadeemia tegevusaeg aga jäi liiga lühikeseks. Olulisemad saavutused erinevates kultuurivaldkondades: kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater ja kino, ajakirjandus. Kirjandus Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas. Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit. 6 1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett "Sinises tualetis daam"
Lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel, kuigi Marie on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina. Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878-1948) ning noorpaar kolis Kutsinosse Moskva äärelinna. Neil oli kaks last Dagmar (1902-1994) ja Hedda (1905-1988). Hedda ristiisaks[1] oli maalikunstnik Ants Laikmaa. Marie Under kinkis Ants Laikmaale enda kirjutatud saksakeelsed luuletused. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht "Postimees" Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". Luuletaja kasutas pseudonüümi Mutti. Aastal 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. 1913
Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired"
Lisaks on ta kirjutanud luulet ("La vita nuova" "Uus elu") ja filosoofilisi teoseid ("Il convivio" "Pidusöök"). Dante esindab valgustatud humanismi, mis püüdleb universaalsuse ja realismi poole.[1] 22. oktoobril 1988 asutati Eesti Dante Selts. Teosed eesti keeles "Jumalik komöödia. Põrgu". Esimene laul. Tõlkinud Villem Grünthal-Ridala "Noor-Eesti" III album, 1910 "Kantsoon Beatrice surmast". Tõlkinud Johannes Semper Looming 1924, nr 7, lk 481482 "Uus elu". Tõlkinud ja eessõna: Johannes Semper. EKSi Koolikirjanduse- toimkond, Tartu 1924, 98 lk "Jumalik komöödia. Põrgu". Kolmas laul. Tõlkinud Johannes Semper Looming 1939, nr 9, lk 975978 Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia, Tallinn 1962 ("Jumaliku komöödia" 1., 3., 5., 10. ja 33. laul, tõlkijad Villem Ridala, Johannes Semper, Harald Rajamets ja Aleksander Kurtna) "Põrgu". Üheksas laul
1) Rühmitused "Noor-Eesti" - Gustav Suitsu (1883-1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905-1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde. Nooreestlaste juhtlauseks oli "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Püüdes välja murda kultuuri silmapiiri ahtusest, pöörasid nooreestlased pilgu Põhja- ja Lääne-Euroopasse (Skandinaaviasse, Prantsusmaale). Nad eirasid realismi sissetallatud radu ning tõid
Rühmitusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Tähtsus · "Noor-Eesti" elavdas 1905.1919. aasta kultuurielu · Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri · Viis kirjanduskriitika paremale tasemele · Tõstis raamatukujunduse taset · Elavdas kunstielu · Arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara · Tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi. · Sellest kasvas välja rühmitus Siuru · Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik 2. Eduard Vilde: Aastatel 18781882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 18871890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe" toimetuses.Aastatel 18971898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 18981901 töötas Tallinnas
Eesti Vabariigi kirjandus aastatel 1920 1940 Esimese maailmasõja aastail eesti kirjanduselus tekkinud seisakuperiood lõppes 1917 aastal, mil ,,Noor- Eesti" järglasena astus areenile ,, Siuru" rühm.Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja,Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas. Aastail 19171919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit. 1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitasAugust Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett "Sinises tualetis daam. Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2015: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Siuru tegutses aastatel 1917-1920. Liikmed: Marie Under, Fridebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Alle, Johannes Barbarus. Laiemas kandepinnas ka kunstnikud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Peet Aren, Otto Krusten, Jaan Oks jne. Võimalikud kaastöölised G. Suits, W. Raidla jne, inimesed, kes tähistavad Noor-Eesti rühmitust. Siuru väljaanded: Siuru I-III (1917-19), nendega tekkis ka logo (Siuru tähendab müütilist lindu ja seda on seostatud soome sõna kiuru'ga, mis tähendab lõokest.) M. Under Sonetid (1917), Sinine puri (1918) H. Visnapuu Amores (1917), Jumalaga Ene! (1918)
Püüdsid analüüsida kõikide eksistensiaalsete teemade üle. "Loomise rõõm olgu meie ainus õppejõud". Nende luulet iseloomustab subjektiivsus, loomulikkus, armastus. kasutavad kõnekujundeid. 1920. aastal lõpetas tegevuse. "Siuru" tähtsus 1) Elatasid tolleaja Eesti kirjandust 2) Arendasid kirjandustegevust 3) Arendasdi edasi Eesti armastuslüürikat 4) Panid aluse ekspressionismile 5) Arendasid luule vormilist külge c) 1921 loodi "Tarapita" Sinna kuulusid Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Tuglas, Kärner, Semper, Suits. Loominguvabadus, kummunismi propaganda. Võrreldes siurulastega olid siurulased emotsionaalsemad, vaiksed, tarapiitalased analüüsisid. d) "Arbujad" loodi aastal 1938. 30. aastatel tuli luulesse palju noori luuletajaid, Alver, Talvik, Kangro, masing, Viiding, Sang, merilaas, Raud. Kuulusid ka üliõpilasseltsi "Veljesto". Tähtus: 1) Püüd vaimsele iseseisvusele 2 )Tõe tunnetamise kunstid 3) Kunst vend ilu ja tõe
1. Siuru tegevus ja looming Liikmed: Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu Esimees Marie Under. Tuglas pani rühmitusele nime “Kalevipoja” järgi. Korraldati avalikke kirjandusõhtuid, kus koguti kogude kirjastamiseks raha. Juba 1917 lõpul vallutas „Siuru“ I luulekogu raamatuturu. Al 1918 kirjastas „Siurut“ Odamees. Kokku ilmus 3 rühmitusel albumit ja koguteos “Sõna”, luule- ja novellikogusid, esseid, följetone, 1 romaan (Gailit “Muinasmaa”) ja 1 reisikiri (Tuglas “Teekond Hispaania”).
avaldada · Tekkisid vastuolud liikmete vahel, löpliku löögi andis Gailiti ,,Sinises tualetis daam" sihituna Underi isiksuse ja luule vastu ning Visnapuu artikkel ,,Maha sirelid ja aidroosid, elagu värske sõnnik!" 26. Siuru liikmed (NB! Liikmete nimetähtedest moodustub GUSTAV) · August Gailit · Marie Under · Johannes Semper · Friedebert Tuglas · Artur Adson · Henrik Visnapuu 27. Siuru seltsielu (siin saad rääkida nendest tuluõhtutest ja liikmete omavahelistest suhetest, mis mõjutas ka nende loomingut) · 1917 eht boheemlaslik loterii ja kirjandusõhtu ,,Estonia" saalis. Toimusid tuluõhtud et teenida raha kirjastamaks albumit. 28. Siuru tähtsus eesti kultuuripildis · Viis luule uuele tasemele
Johannes Vares-Barbarus 2.Johannes Vares sündis 12.jaanuaril 1890.aastal Viljandimaal taluperemehe pojana. Vanemad panid aluse poja suurele teadmistehimule ja lugemishuvile. Ta oli Eesti luuletaja, arst ja poliitik. Kirjanikunime Barbarus sai ta gümnaasiumiajal. See tuleneb sõnast barbar. Õpetaja arvates oli ta barbar seepärast, et noormees ei suhtunud piisava lugupidamisega gümnaasiumis õpetatavasse, eelkõige ladina keeled. 3.Haridustee algas Johannes Varesel Heimtali vallakoolis, kus ta õppis aastatel 1899-1901. Järgnes Viljandi kihelkonnakool 1901-1903. Tal oli suur õppimistahe ja hea õppeedukus. Aasta-aastalt süvenes armastus heade raamatute vastu, mis innustas noort
(Ilmamaa, Tartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatud Julius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast"). Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris Kareva, SE & JS, Tallinn, 576 lk). SIURU (lol) Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas. Henrik Visnapuu oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige. Kalju Lepik Kalju Lepik avaldas oma esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades, nende hulgas "Iloli" ja "Tuleviku Rajad"
Maapaos olevad eestlased naasesid koju (Tuglas) ning otsisid endale väljundit. Liikmeskonna moodustasid Noor-Eesti liikmed, lisaks mõned uued. Idee oli edendada kirjanduslikku seltskonna- ja kohvikukultuuri ning elust tõsisel sõjaajal rõõmu tunda. Kõrvalseisjate arvates läksid sellega liiale. Neid kritiseeriti veel rohkem kui Noor-Eestit (nt Peeter Põld). Liikmed: Marie Under, Henrik Visnapuu, August Gailit, Artur Adson, Friedebert Tuglas, Johannes Semper. KULTUUR EESTI VABARIIGI AJAL 1919-1940 Kultuurielu üldiseloomustus Kultuurikandjad 1925. aastal kehtestati kultuurautonoomia seadus, mis andis laialdasi võimalusi ja õigusi vähemalt 3000 inimesest koosnevatele rahvusgruppidele: Venelased 8,2% rahvastikust (Ida-Eesti) Sakslased 1,5% rahvastikust (Kuressaare, Paldiski jm Eestis) Rootslased 0,7% rahvastikust (Lääne-Eesti) Juudid 0,4% rahvastikust (u 100% linnades, eriti Tallinnas ja Tartus)
Jaan Oks Jaan Oks oli koolmeister, samal ajal hakkas ka kirjutama ning saatis oma teoseid Noor Eesti toimetusse, oli tihedas kirjavahetuses Tuglasega. Tolle aja lugeja ei suutnud ega osanud tema luulet vastu võtta kuna ta oli subjektiivse loomelaadiga kirjanik. Tema pealkirjad olid praktiliselt mitte midagi ütlevad ("Küla", "Heinamaa"), kuid sisu paljuütlevad. Ta kirjutas külainimeste elust, tööliste viletsast elust, kuid kõik koleda suutis ta avada väga kaunilt. „Siuru“ rühmitus Siuru liikmed olid: August Gaililt, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Hendrik Visnapuu. Nende missiooniks oli avaldada raamatuid ning algajate kirjanikena oli seda lihtsam koos teha. Marie Under oli Siuru printsess, kes avaldas raamatu "Sonetid" (impressionism). Visnapuu oli Siuru Vürst, kes kirjutas Siuru juhtumised üles, kirjeldas nende boheemlaslikke eluviise. Semper kirjutas "Pierrot". Gailit "Saatan karussell", "Isade maa".
Ühiskondlik tegevus Sajandi algul oli Vahtra kantseleiametnik ja kooliõpetaja Võrumaal, nondest aegadest on ta kirjutanud oma mälestusteraamatutes ja särtsakates rännujuttudes. Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste tegevusest. 19141915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja "Ronk", 19151916 kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud Johannes Semper ja Karl Ast-Rumor. 1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. Rühmitus korraldas esialgu palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas, olles ainsaks vaid ühte kunstilaadi kubismi/konstruktivismi propageerivaks ühenduseks Eestis. 1940. aastaks oli ta üks Eesti viljakaim raamatuillustraator. Edukas oli Jaan Vahtra ka graafikas.
Eesti ajaloo seisukohalt kaks tähislikku dokumenti on 1918. Manifest Eestimaa rahvastele, mis kuulutab Eesti Vabariigi isesisvaks (paariks päevaks). 1920 Rahuleping nii Eesti oma kui ka Soome oma sõlmiti Tartus. 1918 Ado Vebbe ,,Kohvikus" -ära lendamine > iseloomulik sellele perioodile. 1924 Eduard Ole ,,Laud" abstraktse ja geomeetrilise kunsti suund. Siuru (1917-1920) Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Hendrik Visnapuu, Johannes Semper (+ August Alle ja Johannes Barbarus) Luulele pannakse suuremat rõhku. Tarapita (1921-1922) Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas, Marie Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, Albert Kiivikas, Daniel Plgi, Juhan Sütiste, Oskar Urgart jt. Arbujad (antoloogia ,,Arbujad" (1928) , koostaja Ants Oras) Betti Alver, Heiti Talvik,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
