rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ning peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Sõja käigus sai Johan kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga "Vapruse eest". 2.2 Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918 Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see kava täielikult. (Walter 1990:8) 2
................................................................................. 14 3 Sissejuhatus Kahekümnenda sajandi alguses kerkis päevakorda iseseisva rahvusriigi loomine. Et rajada iseseisev riik on vaja kaitset välisvaenlaste eest. Selleks on vaja korralikku sõjaväge. Sõjavägi vajab aga juhti, kes suudaks panna armee ühiselt tegutsema. Selliseks juhiks sai kindral Johan Laidoner. Tema rolli on ajaloos erinevatel aegadel erinevalt kajastatud. Vaieldamatult kuulub aga Laidoner Eesti ajalooliste suurkujude hulka. http://www.mil.ee/uudisepilt/1041laidoner.jpg 4 Johan Laidoneri noorus ja haridus Johan sündis 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi vallas Raba renditalus. Pere elas vaeselt. Kokku oli 4 last
1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga “Vapruse eest”. 1917. aasta lõpus kutsuti Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit ja 1000 ohvitseri. Laidoner, olles poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see tal täielikult.
meie ärkamisaegne luuletaja Friedrich Kuhlbars. Selle lõpetamise järel 1897. aastal sooritas ta edukalt sisseastumis eksamid Viljandi linnakooli ja asus õppima kohe selle 4. klassi. Selle kooli juhatajaks oli tollal energiline N. K. Venger, kes oli oma õpilastele suureks eeskujuks. Kindral Johan Laidoner Oma lapsepõlve ja kooliaastate kohta on Johan Laidoner öelnud: "Tuletades nüüd meelde oma lapsepõlve ja algkooliaega, pean ütlema, et meie perekond elas üsna kitsalt, isegi vaeselt. Nälga ei pidanud ma aga kunagi kannatama. Olime kehvalt riietatud, aga tänu emale alati puhtalt. Mäletan, et minust järgmine, kaks aastat noorem vend Villem, kui ületas tolmust teed, pühkis pärast saabastelt rätikuga tolmu maha, et puhtana kooli minna.
Jaan Raamoti juures. Linnakodu Õllepruuli tänaval ostsid Laidonerid 1920. aastal. Kahekordne sammastega härrastemaja oli ehitatud 18. sajandil ning oli olnud kunagi von Kügelgenide suvemõis. Suures aias olid lilled, marjapõõsad, õuna- ja kirsipuud. Maja keldris olevat olnud lasketiir, kus ka Misa käis sõpradega laskmist harjutamas. Laidonerid ise elasid esimesel korrusel, teist korrust üürisid kindralmajor Herbert Brede perekonnale. Teiseks koduks oli Viimsi mõis, mille kindral Laidoner sai 1923. aastal Eesti riigilt autasuks Vabadussõja eduka juhtimise eest. Mõis oli Laidoneride suvekoduks. Viimsisse rajati puu- ja juurviljaaiad ja tiigid. Põlispuudest park oli mõisa suurimaks väärtuseks ning selle eest hoolitses Johan ise. Maria huviks olid lilled. Nagu vanemad, armastas lugeda ka Johan. Õllepruuli tänava majas oli suur raamatukogu. Tähtis osa oli sõja-, sõjaajaloolisel ning sõjateaduslikul kirjandusel. Peale selle oli veel ilukirjandust, samuti
Kirovi vanglasse ja sügisel 1945Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile onRJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule. Johan Laidoneri auastmed ja teenetemärgid Auastmed 1905 (1904) - Vene keiserliku armee alamleitnant 1908 - Leitnant 1913 - Staabikapten 1914 - Kapten 1916 - Alampolkovnik 1918 - Eesti sõjaväe polkovnik 1919 - Kindralmajor 1920 - Kindralleitnant 1939 - Kindral Teenetemärgid Vene Püha Georgi mõõk, Püha Anna IV järgu orden mõõgal “Vapruse eest” Vene Püha Stanislavi II järgu orden Vene Püha Anna II järgu orden Vene Püha Vladimiri IV järgu orden mõõkadega Eesti Vabadusrist I/1 ja III/1 Kotkaristi I klass mõõkadega Valgetähe Erisuurpael
" ,,Aasta 1906 14 augustist kuni 15 oktoobrini oli Laidoner staabikomando ajutine ülem. 12 . novembril 1908 ülendati Laidoner leitnandiks e. tolleaegses vene auastmetikus porutzikuks" Neid ajutisi ülema kohti täitis veel Laidoner palju. 1914 aasta lõpus ülendati Laidoner lõpuks staabiohvitseriseisusesse- kapteniks. 1. jaanuaril 1918 jõudis Laidoner Eestimaa kubermangu pealinna ning asus Eesti diviisi juhtimisele. ,,1920 aastal pöördus põllumeeste kogude erakond kindral Johan Laidoneri poole ettepanekuga kandideerida I riigikogusse. Valimised kujunesid põllumeestele võidukaks, nad said Riigikogusse 20 saadikukoha. Kindral Johan Laidoner oli kindlasti üks silmapaistvamaid poliitikategelasi meie riigi esimees parlamendis. Ta valiti rahamajandus-, välis- ja riigikaitsekomisjoni esimeheks." ,,Nende aastate jooksul esitas Laidoner riigikogule kümneid ja kümneid seaduseelnõusid, eriti palju I Riigikogule. 1923
Sama tähtis oli ka Laidoneri tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja edasitoimetamisel Põhja-Venemaal maandunud liitlasvägede juurde. Võib öelda, et siin käitus Johan professionaalse luureohvitserina. Tema juhtimisel loodi salajane aparaat, mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestlasi põhja. Laidoneri juhtimisel töötav luurevõrk kogus hindamatu väärtusega informatsiooni Punaarmee ja Venemaa olude kohta. Johan Laidoner 28. november 1918 - 2. veebruar 1920 Peale Saksamaa lüüasaamist ja I maailmasõja lõppu (11. nov. 1918) viis Saksamaa oma väed Eestist välja. Vangistusest naases Konstantin Päts ja temaga eesotsas alustas uuesti tööd Ajutine Valitsus. Nõukogude Venemaa ei tunnistanud aga Eesti iseseisvust ja 28. nov. 1918 alustasid kommunistilikud väeosad pealetungi Eesti Vabariigile. Samal päeval
Tallinna Saksa Gümnaasium Eesti kindraleid ja admirale. Sille Janu 11b Tallinn 2008 SISUKORD Sisukord 1. Kindral - Johan Laidoner 2. Kindralmajor - Andres Larka 3. Kindralmajor - Ernst Põdder 4. Kindralmajor - Aleksander Tõnisson 5. Kontadmiral - Johan Pitka 6. Kindralmajor - Aleksander Jaakson 7. Kindralmajor - Gustav Jonson 8. Kindralmajor - Jaan Kruus 9. Kindralmajor - August Kasekamp 10. Kindralmajor - Otto Heinze 11. Kindralmajor - Herbert Brede 12. Kindralmajor - Hugo Eduard Kauler 13. Kindral - Aleksander Einseln 14. Kindralmajor Richard Tomberg 15. Kindralmajor Rudolf Johannes Reimann
ülendati Laidoner kapteniks ja peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. Eesti jalaväediviisi ülem Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemakstee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks Poliitiline tegevus Pärast Vabadussõja lõppu arvati Laidoner reservi. Tema uueks tegevusalaks kujunes paljudeks aastateks poliitika. Et juhtida sõda, on vaja lisaks professionaalsusele sõjakunstis olla ka poliitik. Johan oli kahtlemata poliitik ja palju suurem poliitik kui suurem osa tolleaegseid Eesti kutselisi poliitikuid. Kaitseliit Oluline moment oli vabatahtliku kaitseorganisatsiooni- Kaitseliidu taastamine. See toimus Laidoneri ülemjuhataja käskkirjaga 17. detsembrist 1924. On loogiline, et suhteliselt vaene ja üliraskel geopoliitilisel asukohal riik nagu Eesti ei suuda lipu all hoida vajaliku suurusega sõjaväge. Minu hinnang
......................................3 Vabadussõda....................................................3 Poliitiline tegevus........................................3,4,5 Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm..................................................................5 2.Sissejuhatus Johan Laidoner sündis 12. veebruar 1884 Viiratsi vallas, Viljandimaal suri 13. märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimiri linn Venemaal.Ta oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik. Elukohad Viimsi mõis, (tänapäeval kindral Laidoneri muuseum) ja eramaja Õllepruuli tänav 6, Tallinnas. Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854-1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851-1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. Hariduskäik * 18921894 Viiratsi vallakool.
sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Laidoneri abita. Po liitiline te g e vus Igal juhul oli Laidoneri toetusel oluline roll K. Pätsi võimu järgneval kindlustamisel. Vaikiva ajastu võimumeeste keskel jäi Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. 1934 teostati tema juhtimisel sõjareform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. 1938. aastal sai J ohan Laidoner Riiginõukogu liikmeks. Sügisel 1939 valiti tee: soostuda baasidelepinguga. Elu Nõ uko g ude o kupats io o ni ajal, vahis tamine ja s urm 22. juunil 1940 tagandati ta ametist. 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti.
paarsada vabatahtlikku. 1919. aasta suveks oli sõjategevus kandunud ka Põhja-Lätti, kus neljast Eesti diviisist kaks võitlesid Punaarmee vastu. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele riigisaksa vabatahtlike Rauddiviisi ja baltisaksa vabatahtlike Landeswehriga, kes püüdisid Lätit oma võimule allutada. Need väed allusid 1918. aastal Antandi ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt bolsevike pidurdamiseks Lätisse jäetud Saksamaa VI reservkorpusele, mida 1919. aastal juhtis kindral krahv Rüdiger von der Goltz. (Eesti Sõjamuuseum, 2014) 5 2. Vabadussõjas osalejad Karl Parts (15.07.1886 01.09.1941) oli Kaitseliidu Tartu maleva ülem novembris 1918, Soomusrongide divisjoni ja seejärel diviisi juhataja Vabadussõjas. 1917. aasta juunis liitus ta 1. Eesti polguga. Vabadussõja alates formeeris ta koos mereväelipnik Johan Pitkaga improviseeritud soomusrongi, mille komandandina sõitis 29. novembril Viru rindele ja lõi 2.
aastasena. Peale sõjakooli lõpetamist naases oma polku ja osales ka mõnes Esimese ilmasõja lahingus. Silmapaitvalt ka Galiitsias, tegeles luuretööga. 1917 määrati staabi ülemaks ja talle telegrafeeriti ettepanek tulla Eesti diviisi ülemaks. Peale peterburis aset leidud riigipööret sai Laidoner teadande Pätsilt endalt, kes oli Eesti Sõjaväelise komitte esimees, et ta määrati I Eesti diviisi ülemaks. Olukord oli keerune, läänes saksa armee, mis valmistus edasitungiks eestisse lätti ja leetu ning vene arme riismed, mis vaatamata massilisele deserteerumisele oli kokku 200 000 meet. Seoses sellega pidi Laidoner kasutama ka oma poliitilist oskust ning tarkust, et mitte kahe tule vahele jääda, samas olid kasuks ka luuretöö kogemused. Oli vaja saada saksa armeelt garantii, et nad toetaksid eesti sõdureid, vastasel juhul kutsutakse viimased tagasi. See kokkuleppe ka saadi, et Eesti on neotraalne ja kuulutati välja Eesti vabariik
Lõuna-Eesti alasid, mis langesid Nõukogude vägede okupatsiooni alla. Esialgu saavutas punaarmee suurt edu. Nii jätsid Eesti väed maha Rakvere, Tapa, Tartu, Võru ja Valga. 1919. aasta jaanuari algul jäi rinne pidama Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele. Murrang Murrangu põhjusi oli mitu. Neist peamine oli sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral J. Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide
· 11. nov 1918 kirjutas Saksamaa alla Compiegne´i vaherahule. · 13. nov tühistas Lenini poolt juhitud Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud BrestLitovski rahu. · 16. nov alustasid Vene väed pealetungi laialdasel rindel, Soome lahest kuni Ukrainani. · 22. nov ründasid Nõukogude väed Narvat, tänu Saksamaale löödi rünnak tagasi. · 25. nov vallutati Pihkva · 28. nov ületas 12 000. liikmeline armee Eesti piiri, vallutasid Narva. · Eesti püüdlused iseseisvust kaitsta oli alanud. Sõja kulg 1918 · 14. detsember loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner. · 15. detsember algas Rägavere lahing. · 21. detsember enamlased vallutasid eesti vägede organiseerimatuse tõttu Tartu. · 23
Teise versiooni kohaselt mängis Laidoneri ja Pätsi kokkuleppes rolli eelkõige kartus, et vabadussõjalaste liikumise edasi tegutsema jäämine suurendab riigis sisepoliitilist ebastabiilsust kuni kodusõja ohuni välja. Samuti oli Laidoner tõenäoliselt nõus Pätsi seisukohaga, mis nägi ette senise poliitilise süsteemi reformi. 1934. aastal teostati tema juhtimisel 1934. aasta sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid. 1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks. Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb sügisel 1939 valitud tee soostuda baasidelepinguga otstarbekus. Perspektiivikas või mitte, aga vastupanu osutamise võimalus oli tol hetkel olemas ja otsuse langetamisel kuulus ülemjuhatajale kaalukas sõna. Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22
Eesti Kaitseväe juhid I vabariigi ajal Mihkel Rebane Karl Kangur Sirli-Johanna Lump Hiljar Laansalu 11B klass Kaitseväe ajalugu Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Aleksander Tõnisson Click to edit Master text styles Pärast Saksa vägede lahkumist 1918 ülendas Eesti Ajutine Second level Valitsus ta kindralmajoriks ja nimetas Third level Eesti sõjaväe ülemjuhatajaks.
J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel. See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid
Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele. 1918. aasta detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja- Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva, ja Mõisaküla Lõuna- Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastase
Pätsil oli valitsust õigus laiali saata ja takistada seaduste vastuvõttmist. Otsustavad aastad Kuigi teine maailmasõda oli lähenemas ei olnud Eesti arvestatavaid kaitselepingud. Ka sõjavälised hanked jäid hiljaks. Milline siis oli Eesti riigi sõjaline valmisoleks ja kuidas käitusid poliitikud 1939-1940 aastal." 1930. aastatel, vaikival ajastul ja eriti 1939. aasta talvel, kevadel ja suvel olid Eesti riigi kõrgeim juhtkond, president Päts ja kindral Laidoner nii avalikult kui ka eraviisilistel nõupidamistel välismaa esindajatega korduvalt ja selgesti väljendanud, et võimaliku sõja korral on eesti valmis võitlema kasvõi üksi, kuid mitte alistuma."2 Kui 1. septembril 1939 algas teine maalimasõda andis ülemjuhataja korralduse tühustada mere- ja maapiiri valvamist, kuid mobilisatsiooni välja ei kuulutatud kartes, et N Liit võib seda võtta sõja kuulutamisena. Sõja algusega kasvas ka N liidu julltumis. N Liidu
veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas. 24. veebruaril moodustati Tallinnas praeguses Eesti Panga hoones ka Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud. 1917. aasta novembri lõpus olid Saksamaa ja tema liitlased teinud idarindel Nõukogude Venemaaga vaherahu ja asunud pidama rahuläbirääkimisi. Nende katkemisel 1918. aasta veebruaris alustas Saksamaa 1918. aasta koos liitlastega idarindel uut suurpealetungi. Demoraliseerunud Vene armee taganes peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. 3. märtsil 1918 sõlmis Lenini valitsus Brest-Litovski rahulepingu. Venemaa väljus sõjast, loovutades 1918. aasta augustis Saksamaale ja tema liitlastele ka kõik õigused enamikule kaotatud aladest. 18. veebruaril 1918 tungisid Saksa väed saartelt Mandri-Eestisse ja 4. märtsil 1918 vallutati Narva. Eestis
sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid. Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Kommunistide plaane rikkus suuresti 1924 aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk kommuniste, kes organiseerimistööga tegelesid. Pärast ülestõusu kuulutas valitsus välja sõjaseisukorra ning kindral Johan Laidoner kinnitati sõjavägede ülemjuhatajaks. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud, röövinud jne (otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine)( välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut). 1934. a. 12. märtsi riigipööre. Aastatel 1933-1934 toimus nii Eesti sise- kui ka välispoliitilises elus palju pingelisi ja keerulisi sündmusi
rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki
välismaalased) Nikolai II Venemaa viimane tsaar (Tema surm ja kukutamine tekitas pingeid välisriikidega, kus valitsesid endiselt monarhid) Lev Trotski Petrogradi nõukogu juht, Lenini parem käsi (viis pigem revolutsiooni läbi, mitte Lenin) Vladimir Lenin Enamlaste liikumise üht juhtfiguure, Nõukogude Venemaa esimene valitsusjuht Viktor Kingissepp Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht Ferdinand Foch Prantusmaa kindral, korraldas Prantsusmaa kaitset sakslaste vastu David Lloyd George Suurbritannia riigimees, kes osales Versailles' rahulepingul George Clemenceau Prantsusmaa riigimees, osales Versailles' rahulepingul Woodrow Wilson USA president, osales Versailles' rahulepingul SELGITA: Schlieffeni plaan *sakslaste rünnakuplaan Venemaa ja Prantsusmaa purustamiseks {"Lõunasöök Pariisis, õhtusöök Peterburis" Pariisi hävitamine oli tähtis(taheti 40 päevaga ära rünnata)
Sõja käik: Sõja esimesed kuu aega olid kurnavad ja Eesti sõjavägi oli sunnitud taanduma kuna maapäev ei kuulutanud mobilisatsiooni vaid kohustas ohvitseridel ühineda oma endiste pataljonidega ja loodeti vabatahtlikele. Loodetust 12 000 vabatahtlikust tuli vaid 2000 eesti vabatahtlikku . See tõi trumbid ligi 12 000 punaarmeelasele . Olukord oli kriitiline, sest rindejoon oli 1919. a jaanuari algul Tallinnast vaid 40 kilomeetri kaugusel. Otsustava muudatuse tõi Soomest naasnud Eesti väejuht Johan Laidoner, kes kuulutas välja mobilisatsiooni.Mobilisatsiooniga ühinesid ka vabatahtlikud koolipoisid, kellel võimaldati samal ajal ka õppida. peale mobilisatsiooni väljakuulutamist hakkas sõjavägi kiresti kasvama, kokku tuli 12000- 14000 meest ja ka soome 3500 vabatahtlikku ning mõnisada Rootsi ja Taani vabatahtlikku . Rindejoon seiskus, ning hakkas peagi ida poole liikuma. Edasiste lahingute kõigus langes Eesti vägede kätte palju Vene
Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vcietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.29.
rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.[1] Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Kuigi K. Päts oli riigivanema kohusetäitjana edasi, rõhutasid vabadussõdalased, et vaja on täiesti uut ühiskondlikku korda. Nii rääkisid ka rahvussotsialistid Saksamaal. Enne veel, kui riigivanema valimistele saadi asuda, astus K. Päts kindral Laidoneri kaasabil 12. märtsil 1934 väga drastilise sammu. Paljude hinnangul oli see väga sarnane riigipöördele e. corp d'etat' le. Konstantin Päts kui riigivanema kohusetäitja kuulutas kaitseseisukorra, nimetas kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks, sulges vabadussõdalaste organisatsioonid ning arreteeris nelisada vabadussõdalaste juhti. Laidoneri aktiivse abita poleks Päts olnud võimeline mingit pöördelist sammu läbi viima. Laidoner nägi suurimat ohtu vapside poolt tehtavas õõnestustöös sõjaväelaste hulgas. See tegi temast antud oludes Pätsi liitlase. Laidoner pooldas nn "inglise orientatsiooni", seevastu vapsid sakslase "juhiprintsiipi".
,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 14000 meest. Mobilisatsiooni kava oli välja töötatud Julius Kuperjanovi poolt. J. Kuperjanov oli Tuntud Eesti väejuht ja Eesti Vabadussõja kangelane. Enamuse Eesti kaitsejõududesse tulnud meestest moodustasid Esimeses Maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja vabatahtlikud. Edasises sõja käigus mängisid tähtsat rolli 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstatin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene
võitnud riikide huve. Vabadussõjalased ehk Vapsid – organisatsiooni liikmed, kes toetasid kõva häälega valitsemist. Vaikiv ajastu – Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri valitsemisaeg. 6) teab, kes olid Jossif Stalin, Adolf Hitler, Benito Mussolini, Franklin Delano Roosevelt, Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson, ning iseloomustab nende tegevust. Jossif Stalin – Nõukogude Liidu riigi- ja parteijuht. (vabaduste piiramine, käsumajandus, agressiivne välispoliitika) Adolf Hitler – Saksa poliitik, diktaator. (rassipuhtus, agressiivne välispoliitika, juhikultus) Benito Mussolini – Itaalia kuningriigi peaminister ja diktaator. (karmikäeline,) Franklin Delano Roosevelt – Ameerika Ühendriikide 32. president. (demokraatlik) Konstantin Päts – Eesti esimene president. (karmikäeline, arukas) Jaan Tõnisson – riigiteadlane, poliitik, õigusteadlane. (isekas, põikpäine, agressiivselt ründas)
a moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja institutsioon Johan Laidoneri isikus, kes allus otse Ajutisele Valitsusele. Aastavahetusel hakkas olukord paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919. a kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919. a kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 3 40 suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi lõunarindel, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva. Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. 20. novembril 1918. a lubas
Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Põhjakorpus. 1919. aasta jaanuari alguseks oli Punaarmee ainult 40 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Eesti väed Johan Laidoneri juhtimisel asusid vastupealetungile. Terve pealetungi ajal valdavalt saatis edu ainult Eesti poolt ja 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid eestlased vangi 6000 venelast ja said sõjasaagiks üle 40 suurtüki. Eesti vägede vastupealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. aasta jaanuaris oli Nõukogude Punaarmee ja Nõukogude Läti armee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga, kus moodustati Läti NSV ja ka suure osa Leedust koos Vilniusega, kus moodustati Leedu-Valgevene NSV. 16
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
