Vabadussõda (0)

Vabadussõda
Eestis toimus vabadussõda 1918. aasta novembrist kuni 1920. aastani Nõukogude võimu vastu ja 1919. aasta juulis Landeswehri vastu.
11 novembril jäi Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Lääneliitlastele alla. 13. novembril tühistas Nõukogude Venemaa valitsus ühepoolselt pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust, Saksa keisririigiga sõlmitud Brest - Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi laial rindel taanduvate saksa vägede järel, kuid kindel käsk oli see, et kindlasti hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega. 28. novembril ründas Punaarmee kahe diviisi jõududega Eestit sooviga taastada Nõukogude võim Eestis. Toimus Narva lahing. Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22.novembril 1918 toimunud katse linn vallutada, see katse löödi aga linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi. Iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga aitasid Eestit paljud välisriigid, 20. novembril avaldas ka Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas anda sõjalist abi. Eesti vajas väga sõjalist abi, sest Eesti kaitseväe koostamine oli alles alanud ja rindele suudeti saata ainult 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid, Punaarmee aga vallutas Kirde- ja Kagu – Eesti.
12. detsembril saabus lõpuks Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevasitku sisenemine Eesti vetesse õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergristleja „Cassandra“ ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit – eeskätt humanitaarabiga.
1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 14000 meest. Mobilisatsiooni kava oli välja töötatud Julius Kuperjanovi poolt. J. Kuperjanov oli Tuntud Eesti väejuht ja Eesti Vabadussõja kangelane. Enamuse Eesti kaitsejõududesse tulnud meestest moodustasid Esimeses Maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja vabatahtlikud.
Edasises sõja käigus mängisid tähtsat rolli 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest – koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstatin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Põhjakorpus. 1919. aasta jaanuari alguseks oli Punaarmee Tallinnast umbes 40 kilomeetri kaugusel. 31. jaanuaril toimus Eesti Rahvaväe Tartu - Valga grupi ja Läti punaste küttide vahel Paju lahing Valga pärast. See lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156, Punaarmee kaotas umbes 300 meest. Selles lahingus sai surmavalt haavata ja J. Kuperjanov. Paju lahing andis Eestile võimaluse Valga vabastada. 24. veebruaril kandis kindral Laidoner Eest maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud .
Eesti vägede tegevus aitas kõvasti kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. Nõukogude Venemaa Punaarmee püüdis ka okupeerida Lätit ja Leedut, kuid siiski need katsed ja püüdmised ei läinud eriti hästi korda.
Eesti aitas ka sõjaväge luua Lätil Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest. 1919. aasta juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis Lätit allutada oma võimule. 23. juunil toimus Võnnu lahing kus Eesti 3. diviis purustas Landeswehri. Alates 1935. aastast kutsutakse seda päeva ametlikult Võidupühaks.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus veel mõnda aega Eesti ja Läti piiril . Venemaa püüdis uuesti Eestisse siseneda kuid need katsed nurjusid. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartus Tartu Rahu (kirjutasid alla Tartu Rahu lepingule). Eesti poole pealt kirjutasid lepingule alla: Jaan Poska , Ants Piip, Mait Püümann, Julius Seljamaa, kindralmajor Jaan Soots . Venemaa poolel olid allakirjutajad Adolf Joffe ja Issidor Gukovski . Selle lepingu kohaselt loobus Venemaa „ igaveseks “ kõigist eriarvamustest Eesti kohta, tunnistas tingimusteta Eesti vabariigi iseseisvust tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati korralikult kindlaks Eesti ja Nõukogude Venemaa piir. Leping on koostatud eesti ja vene keeles ning registreeritud ka Rahvasteliidus.