Poliitikud, kes kõige enam mõjutasid eesti iseseisvumist. Johan Laidoner (1)

Poliitikud , kes kõige enam mõjutasid eesti iseseisvumist.
Johan Laidoner
Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju , kes jättis jälje mitte ainult silmapaistva väejuhina, vaid ka rahuaegse poliitikuna nii kodumaal, kui ka väljaspool seda. Tänu temale saavutati Eesti iseseisvus 1918. aastal.
J. Laidoner sündis Viljandimaal 1884 aastal Viiratsi vallas. 1900. aastal lõpetas Viljandi linnakooli, kuid majanduslikud raskused olid suureks takistuseks edasi õpingutel. Ainus võimalus endale tollajal head haridust saada, oli sõjaväeline tee, kuhu teda esimesel katsel vastu ei võetud, viidates tema kehalisele seiseundile. Siiski ei jätnud noor Laidoner jonni ja üritas järgmisel aastal uuesti. Seekord edukalt. Nii algaski Johan Laidoneri sõjaväelise karjäär , mis viis ta lõpuks tippu, kuid ka tipust kukkumine oli sel ajal väga valus.
1905. aastal lõpetab ta Vilnjuse junkrukooli oma kursuse parimana ja teda autastati riigivapiga, taskukellaga ja sama aasta augustis ülendati noorem leitnandiks. Edasine karjäärikäik kulges kaukaasias kus J. Laidoner paistis silma eliitpolgus ja Tbelisi rautejaama kaitsel . Samal ajal valmistas ta ette sõjaväeakadeemiasse astumiseks. See ei old nii lihtne, kuna kõrgeks ohvitseriks saada tahtjaid oli palju. Ning tuli loota vaid oma andekusele ja teadmistele.
Siiski see tal õnnestub ja järgneb 2.5 aastat õpingud mis kujunevad edukaks. Akadeemia kõrvalt kuulas Laidoner Peterburi Ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest jamajandusteadusest, külastas peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume , etendusi ning kontserte. Kohtas tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt ning abiellus 27 aastasena. Peale sõjakooli lõpetamist naases oma polku ja osales ka mõnes Esimese ilmasõja lahingus. Silmapaitvalt ka Galiitsias, tegeles luuretööga. 1917 määrati staabi ülemaks ja talle telegrafeeriti ettepanek tulla Eesti diviisi ülemaks. Peale peterburis aset leidud riigipööret sai Laidoner teadande Pätsilt endalt, kes oli Eesti Sõjaväelise komitte esimees, et ta määrati I Eesti diviisi ülemaks. Olukord oli keerune, läänes saksa armee , mis valmistus edasitungiks eestisse lätti ja leetu ning vene arme riismed, mis vaatamata massilisele deserteerumisele oli kokku 200 000 meet. Seoses sellega pidi Laidoner kasutama ka oma poliitilist oskust ning tarkust, et mitte kahe tule vahele jääda, samas olid kasuks ka luuretöö kogemused. Oli vaja saada saksa armeelt garantii , et nad toetaksid eesti sõdureid, vastasel juhul kutsutakse viimased tagasi. See kokkuleppe ka saadi, et Eesti on neotraalne ja kuulutati välja Eesti vabariik. Sakslaste saabumisega lahkus Laidoner kodumaalt , kuna sakslased oleks ta kindlasti koonduslaagrisse saatnud, sest ta haridus ja teenistuskäik oli saadud Venemaal. Veel enam ta töötas ka vene luures. Niisiis naases ta venemaale, punasesse Petrograadi, kus ta hakkas korraldama eesti sõdurite kodumaale saatmist. Ta lõi terve põraaandaluse võrgau, mille kese oli põhja venemaal. Organiseeris võlts dokumente ja muud hädavajalikku.
Peale saksamaa kokkuvarisemise moodustatti ajutine valitsus eestis ja oli selge , et venelane hakkab varsti jälle üle idapiiri tulema .
Selleks ajaks oli Laidooner omandanud tohutu sõjalise kogemuse ja autoriteedi, millest kodumaaal puudust tunti. 8. detsemril 1918 naases Laidoner soomekaudu eestisse ning tema kätte koondub diktaatorlikk võim. Laidoner hakkas tegelema sõjakooli loomisega , ning üritas lahendada probleeme, nagu sõjaväe mobiilsus ja lõi soomusrongide diviisi. Samas pidas ta ka vajalikuks naaberriikide tuge. Laidoner asus livideerima korralagedust riigis. 20. jan. 1919 kui Punarmme löödi välja Eesti piiridest ja veel kaugemalegi, ülendati Laidoner kindralmajoriks.
Vabadussõja kangelaste veri ja ja saavutatud võit tõid meile vabaduse tunnustamise. Maid aidati ja tunnustatti just sellepärast et me olime ise endale vabaduse kätte võidelnud ja Laidoner oli täitnud oma ülesande.
Peale eesti okupeerimist 1940 aastal toimetas enkavd laidoneri moskvasse koos naise Mariaga.28 juuni 1941 Laidoner arreteeriti ja viidi Pensa Oblasti vanglassse. Kohus määras talle aktiivse vastupanu osalemise ja vägede juhatamise eest 25 aastat vangistust koos kogu vara konfiskeerimisega. 13. märtsil 1953 päästis surm Laidoneri vanglapiinadest ja ta maeti Vladimiri linna kalmistule. Tema haud on siiani leidmata . Tänapäevalgi võiks rohkem olla selliseid nagu Johan Laidoner