KLASSITSISM (0)

KLASSITSISM
Üldiseloomustus
Klassitsism on kunstistiil (ka stiil kirjanduses ja muusikas), mis järgib antiikkunsti eeskujusid . Klassitsismi olemus ongi antiikaja jäljendamine (antiigi mõjusid oli ka renessansis). Klassitsistlik kunst rõhutab lihtsust , selgust, harmooniat, tasakaalu. Arhitektuuris on jälle tagasi sirgjoon. Suur kontrast eelnenud stiilide, baroki ja rokokooga.
Kunstis valitses klassitsism umbes aastatel 1770-1830.
Klassitsistlik kunst jaguneb:

varaklassitsism 1770-1800

kõrgklassitsism 1800-1830. Selle kohta on ka sõna ampiir – see on eriti Vana- Rooma eeskujudest lähtunud kunstisuund eeskätt sisekujunduses, arhitektuuris, tarbekunstis. Levis eriti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal ja Venemaal
ampiirstiil
Ajalooline taust
18. sajandil täienesid teadmised antiikkultuurist. 18. sajandi keskel toimusid väljakaevamised Itaalias Pompejis ja Herculaneumis. Antiikkunsti ja –kultuuri hakati pidama ideaalseks, inimvõimete tipuks. Selle käsitluse juurdumisele aitas kaasa saksa kunstiajaloolase J. J. Winckelmanni 1764 ilmunud raamat, kus antiikkunsti iseloomustati sõnadega „üllas lihtsus, vaikne suurus“.
Klassitsistlik kunst tekkis vastukaaluks baroki ja rokokoo mänglevale kergusele. Viimased olid eeskätt kuninga ja aadlike stiilid. Tugevnev kodanlus (kes saavutas võidu Prantsuse revolutsioonis 18. sajandi lõpul) eelistas nii elus kui kunstis enam tõsidust, rangust.
Klassitsistlikule kunstile on omased kindlad ilunormid. See annab kunstile teatud mõistuspärase ilme (õnneks alati ei järgitud neid norme).
Kujutavale kunstile on iseloomulik lineaarplastiline käsitlusviis, st rõhutatakse kontuuri ja vormi. Kujutav kunst võttis ka teemad väga sageli antiikajaloost või –mütoloogiast. Kuid teemas leidus alati vihje oma kaasajale. Seega püüdis kujutav kunst olla õpetav ja moraliseeriv.
Klassitsism on viimane stiil, mis haaras kõiki kunstiliike