JACQUES LOUIS DAVID (0)

TARTU ÜLIKOOL
AJALOO JA ARHEOLOOGIA INSTITUUT
KUNSTIAJALOO ÕPPETOOL
JACQUES LOUIS DAVID
Referaat
Juhendaja : Anu- Ormisson Lahe
Tartu 2014
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.J.L. DAVIDI ELU 3
1.1. DAVIDI NOORUS 3
1.2. ROOMA PREEMIA 4
1.3. TAGASITULEK PARIISI 6
1.4.REVOLUTSIOONI AEG 7
2. J. L. DAVIDI LOOMING 10
2.1. TUNTUIMAD TÖÖD 11
2.2. TEISTE KUNSTNIKE MÕJUTUSED 12
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

SISSEJUHATUS

Aastatel 1748 -1825 elanud Jacques Louis David oli klassitsistliku ajastu mõjukaim ja kuulsaim maalikunstnik . David on ühest küljest range klassitsist; kuid tema loomingus on külgi, mis viivad välja klassitsismi rangetest raamidest ja mida võib vaadelda realismi varasema väljendusena prantsuse kunstis. Ta oli omal ajal hinnatud rokokoo -klassitsistliku meistri Joseph Maria Comte Vieni (1716-1809) õpilane. Kuid David leiab Itaalias isikupärase stiili ja hakkab rangelt järgima klassitsistliku programmi. David vaimustus sarnaselt kaasaegsetega antiigist ja selle tõttu valmis mitmeid antiikmütoloogiast inspireeritud maale. Kuid sama oluliseks kui seda on antiigivaimustus, muutub Davidi loomingu jaoks ühiskonnas toimuvad suured muutused. Ühiskondlikult aktiivse inimesena laseb David end kaasa kanda nii Suurest Prantsuse revolutsioonist , kui ka hiljem Napoleoni isikukultusest. J. L. Davidi mõju maalikunstile on väga oluline nii tema enda tööde, kui ka oma suurte mõjutuste tõttu. Referaadi struktuur on ad hoc ehk ei järgi allikmaterjalide ülesehitusi.

J.L. DAVIDI ELU

1. DAVIDI NOORUS

David sündis 30. augustil 1748 vanas majas Quai de la Megisseries Pont Neufi silla juures Pariisis. Tema isa oli kaupmees , kes duellis suri, kui David oli vaid üheksa aastane, jättes Davidi vaeslapseks. Kaks onu, tuntud arhitekt Jacques François Desmaisons (kes sai 1769 aastal kuninga arhitektiks)1 ja ehitusmeister Jacques Buron panid poisi maalimist õppima.2 Davidi teadlikku noorust mõjutasid väga oluliselt valgustusaja vaimne kultuur ja kriitiline meel ( Voltaire , Rousseau, Diderot ), mille tõttu hiljem tekkis arvestatav huvi Revolutsiooni tegemistesse sekkuda. Kunstihuviline noor Jacques andis juba varakult oma tädile teada, et teda ei huvitanud ei arhitektuur , meditsiin , õigus, ega kunst , vaid ainult maalimine. 3 Noorpõlves vigastas David vehklemisõnnetuses oma põske. Vigastus ei paranenud korralikult ja tekitas tema põske kasvaja, mille järgi hiljem tema rojalistidest vastased teda mõnitavalt „Pakspõseks“ kutsusid.4
Kunstielu kujundas Davidi noorpõlve ajal täielikult Kuninglik Maali ja Skulptuuri Akadeemia, mis oli kindlustanud oma diktaatori positsiooni. Akadeemias valitses lisaks kindel hierarhia . Kõrgemas klassis olid hääleõigust omavad rektor, direktor ja kaksteist korralist professorit. Suur osa liikmeist kutsuti Akadeemia istungitele, kuid neil oli vaid nõuandev roll. Kolmandas kihis olid kunstnikud , kellel oli õigus Salongis esineda. Akadeemia juures asunud koolis oli õpetajateks 12 professorit. Keskajast pärit korporatsiooni Püha Luuka akadeemia liikmetele ei olnud aga Salongis esinemine lubatud ja seetõttu olid nad surutud seisundis. Kuid David pandi algselt siiski õppima Püha Luuka akadeemiasse selle vaba loomingulise õhkkonna pärast. Just Püha Luuka akadeemias kohtus David oma perekonna tuttava Boucher ’ga, kes noorde õpilasse väga kiindus5 ja 1759. aastast Maali Akadeemia professorile Vienile soosiva kirja saatis.6 1766. aastal sai David siiski Akadeemia õpilaseks. 7

ROOMA PREEMIA

Et oma kunstniku karjääri edasi arendada, otsustas David kandideerida õppima Rooma Akadeemiasse. Võistlust Rooma preemiale alustas David 1769 ning pidi siis leppima vaid kolmanda medaliga. Järgmisel aastal osaledes ei pääsenud ta isegi finalistide hulka. 1771 esitas kunstnik žüriile Boucher’ teostele sarnaneva „Minerva võitluse Marsi vastu“ ning sai taas teise preemia. Ka järgmisel aastal pidi David leppima teise kohaga maali „Diana ja Apollo tapavad oma nooltega Niobe lapsed“ eest. Kui David ka 1773. aastal teosega „ Seneca surm“ teise preemia sai, oli mees juba ahastuses. Kuid tegelikult eelistati rohkem Vieni ideaalidele vastavat kunstnikku. Rooma preemia sai David lohutuspreemiana 1774 . aastal joonistuse „ Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse“ eest. 8
Rooma pürgimise aastatel näitas David end tubli portretistina. Oli näha, et Davidit köitis inimene ise, tema ainulaadne isiksus, mitte aga aksessuaarid . David näitas natuuritruudust ja jõulist modelleeringut, mis jätkas prantsuse portreemaali parimaid traditsioone. Portreteeritavate hulka kuulus väga silmapaistvaid isikuid. Näiteks tantsijanna Guimard’i hävinud portree kõrval peetakse oluliseks ka Davidi onu Jacques Buroni portreed (1769) ja tema abikaasa „ Madame Buroni portreed“ (1769).9
1775 pärast oma diplomi saamist, lahkus David Pariisist10 koos Henri Pierre Danloux’ ja õpetaja Vieniga. Teel Rooma peatuti Parmas ja Bolognas, et Corregio ja Carraccide freskodega tutvuda.
1770ndatel aastatel oli antiigivaimustus jõudnud kulminatsioonini ning antiikesemete kollektsioneerimine oli muutunud suurmoeks. Eeskuju selleks ei andnud keegi muu, kui paavst ise, kes avas 1772. aastal Vatikanis antiikkunsti muuseumi Museo Pio-Clementino. David jõudis tänu seal töötavatele Winkelmanni ja arheoloogide Antoine -Chrysostome Quatremére de Quincy ja Gavin Hamiltoni abil otseselt vanarooma kunsti juurde. 11
Roomas kopeeris David nii nagu kõik Prantsuse akadeemia stipendiaadid XVII ja XVIII sajandi suuri meistreid, joonistades ja maalides nende kompositsioone ja töötades nende natuuri järgi. Kuid oli tunda, et David oleks tahtnud juba varem Rooma jõuda, kuna mainis oma lähikondsetele, et tal oli „…raskusi Prantsuse halba stiili Roomas maha raputada“.12
1779 . aastal toimus Davidis murrang ja temast hakkas saama praeguseks maailma mõjutanud kunstnik. Pärast maali „Patroklose matus“ (1778) vajus David kriisi. Ilmutuslikult mõjus Davidile kaasõpilase Peyroni ja skulptorite Lamarie, Suzanne ’i, Giraud tööd. Peyron, kes Akadeemiale oma kõrge stiili tõttu meele järgi oli, „avas Davidi silmad“, Lamarie andis mõjutusi puhtaks jooneks ja varjudevabaks maaliks. Uute ideede stressi all sattus David masendusse ja segadusse , ning ei suutnud oma õpinguid lõpetada. (32)13 Kriisist välja tulemiseks sai ta Akadeemia juhtide loal sõita koos Quatremére de Quincy ja skulptorist sõbra Francois -Marie Suzanne’iga Napolisse, Herculaneumi ja Pompejisse. David nägi puutumatut antiiki, mis Rooma naastes aitas tal kavandada oma Horatiuse -teemalist maali.14
Kõik kunstnikud leidsid ise midagi antiigist, toites oma fantaasiat, kuna see andis tohutult maalimisainet. David leidis sealt endale kangelase teema, täpsemalt isamaa ja ideaalide eest võitlevate ja ohverdavate patriootide teema. David armastas maalida Trooja kangelasi, täpsemalt Patroklose ja Hektori saatust. 15
1781 . maalitud „ Antiikne friis“ viitab juba tõsisele antiigistuudiumile. Mehine teema vajas ka vastavat vormi. Jõuline, plastiline, selge siluetiga vorm, kreeka ja roomapärane rüü, antiikne arhitektuur ja tarbeesemed said klassitsistliku maali tunnusteks. Sellele lisandus mõõdukas-rahulik kompositsioon , kus figuurid asuvad reljeefisarnaselt kihtidena üksteise taga. Rokokoomaalist tuli üle valguse ühtlane hajumine ruumis. Winkelmanni järgi ei seisnenud maaliteose väärtus mitte koloriidis, valguses ja varjus, vaid kontuuride suursugususes. Seda maalikontseptsiooni hakkas järgima ja õigustama ka David. 16

TAGASITULEK PARIISI

1780 jõudis David tagasi Pariisi. Seal oli kunstisituatsioon palju muutunud. Valitses üldine pahameel, kuna Akadeemia taotles veelgi oma mõjuvõimu suurendamist ja Püha Luuka akadeemia sulgemist, lisaks polnud Akadeemia juhid sugugi huvitatud noorte talentide tulekust.
1781. aasta Salongi esitas David oma viimasel Itaalia aastal valminud „Stanislaw Potocki portree“, mõned religioossed pildid ja uusklassitsistliku teose „Belisarios palub almust“ (1780). Kuigi viimase teema polnud uudne, oli aga lahendus küll: kompositsioon oli arhailiselt monumentaalne ja siit algas ka Davidi tähelend. Tuntuks sai ka 1783. aastal valminud dramaatiline „Andromache kurbus ja kaeblemine Hektori surnukeha juures“. 17
Suurte ajalooliste maalide kõrval pühendas David aega, et maalida ka lähedastest ja sõpradest portreid. David oskas maali hästi panna isiksusi ning armastas maalida inimesi nende tegevust iseloomustavate atribuutidega. 1782 . aastal abiellus David rikka Pécouli perekonna tütrega Marguerite- Charlotte Pécouliga, kellega ta sai 4 last(1764- 1826 ), kahest neist said ohvitserid , Eugéne ( 1784 -1830) ja Jules (1783-1854) ning kaks tütart . Revolutsiooni ajal 1790 paar lahutas, et uuesti abielluda 1796.18 Tema vanematest maalis David 1784. aastal portreid, mis olid tõsised ja realistlikud . 19
Üheks tippteoseks sai Davidil antiigisugemetega „Horatiuse vanne “ (1784), mis sai maalitud Louis XVI’le ja oli väga suursugune. Kompositsiooni südamikuks said võitlusvalmis, musklilised mehed ja nende püramidaalselt asetatud käed. Surmapõlgus huvitas Davidit antiikajaloos kõige enam, kuna kunstnik pidas seda kangelaslikkuse näitajaks. Ükski maalija ei olnud varem maalinud nii meisterlikult tühja ruumi ja ruumilist sügavust, mis arhitektuurilisi masse ja figuure omavahel lahutavad ja ühendavad. Maali lõpetas David Roomas, kus see sai rahvusvahelist tähelepanu ja andis uusklassitsistlikule maalikunstile õige hoo sisse. Eriti Revolutsioonieelses Pariisis, kus ühiskond vajas muutumiseks ülimat kangelaslikkust, oli „Horatiuse vandel“ eriline menu .
Davidi järgmisteks suurteosteks olid Prantsusmaal päevakajalise probleemiga „Sokratese surm“ (1787) ja 1788. aastal alustatud „Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad“. Ka selle teema kajastas kaudselt patriotismi laia levikut Prantsusmaal. 20

REVOLUTSIOONI AEG

Revolutsiooni algul tundis David kohe vajadust ühineda kolmanda seisusega ja selle nõudmistega. Ta andis kõik, mida suutis, revolutsioonile: võitles kunstnike õiguste eest ja kujundas Pariisi rahva pidulikke manifestatsioone. 1790. aastal tellis Asutav Kogu Davidilt maali, mis kujutaks kolmanda seisuse vandeandmist Pallimänguhoones 20. juunil 1789. Kuigi säilinud on palju eskiise, jäi see maal kahjuks lõpetamata.21
Revolutsioonipäevadel tegutses David väga mitmekesiselt. Ta asutas koos sõprade ja mõttekaaslastega kunstnike vaba ühenduse (Commune générale des Arts ), mis tegutses aastatel 1790-1794. Aastast 1790 kuulus David jakobiinide klubisse ning oli 1793. aastast selle president . 1792. aastal ühines ka Rahvuskonvendiga, kus võitles revolutsioonieelse kunstiorganisatsiooni vastu. Tema võitlus kestis kuni 8. augustil 1793, mil võeti vastu otsus teiste kuninglike akadeemiate seas laiali saata ka Maali ja Skulptuuri Akadeemia. (Sellisest saatusest jäi puutumata vaid Teaduste Akadeemia). 22
Charlotte Corday poolt 23 Marat ’ tapmine 13. juulil 1793 ajendas Davidit looma maali „ Tapetud Marat“, mis on vapustav oma lihtsuses ja kiretuses ja sellel oli tõeliselt monumentaalne kompositsioon. 16. oktoobril 1793 joonistas J. L. David Marie- Antoinette ’i, kui teda vedav kaarik oli giljotiini juurde teel.
1794. aastal, mil jakobiinide revolutsioonilis-demokraatlik diktatuur kukutati ja revolutsioon lõppes, saadeti ka David mõnda aega Luxembourgi lossi vahi alla. Siis maalis ta oma ainsa maastikumaali, „Vaade Luxembourg’i aeda “.24
Pärast vabanemist määrati David elama Tournan-en- Brie lähedale. Seal jätkas David portreeloomingut ja maalis oma portreeloomingu tipuks peetavad „Pierre ja Madame Sériziati portreed“. Pariisis maalitud „Madame Recamier“ (1800) sai klassitsistlikus portreemaalise teoseks, mille kompositsiooni ja asetust hiljem väga paljud teised kunstnikud matkisid. 1799. aastal valmis kuulus „Sabiinitarid“, milles kujutab võitluste lõpuhetke.25

NAPOLEONI AEG
XVIII sajandi lõpuaastail tõusis Napoleon Bonaparte ’i kuulsus ja teiste portreerijate hulgas valmis 1797. aastal ka Davidil portree noorest uhkest kindralist. Davidi puhul on märkimisväärne, et Bonaparte nägi ise vaeva Davidi enda portretistiks saamiseks. Viimane soostus sellega, kuna nägi Napoleonis võimsust, mida arvas olevat olnud vaid antiigi kuulsatel väejuhtidel.26 1800. aastal valminud „Bonaparte Alpe ületamas“ on kompositsiooniliselt uskumatuly võimas ja dünaamiline . Kuigi maali teatraalsus äratas paljudes vastuväiteid, meeldis maal Napoleonile. Kogu Davidi edasine saatus jäi seotuks Napoleoni võimuhaaramise ja hiljem võimu kaotamisega.
Jaanuaris 1800 pakuti Davidile võimalust hakata juhtima Maali Akadeemiat, kuid ta keeldus sellest, kuna teadis, et tal poleks olnud seal tõelist võimu.27 1802. aastal, kui Napoleonist sai esimene konsul , liideti ametnike ringi ka David. 1805. aastal kuulutas Napoleon Davidi oma õuemaalijaks, mis rolliga kaasnesid mitmeid tellimusi.28
Kuna Napoleon oli imperaator ja Prantsusmaa Vana-Rooma sarnaselt keisririik , võeti vastu uhkus ja pompoossus, mida polnud pärast keisrite Roomat nähtudki. Napoleoni ja Josephine ’i kroonimist Notre-Dame’i kirikus valmistas ette terve brigaad. Ruum sai tseremoonia jaoks tohutult suursugune. Kogu selle üüratu uhkuse jäädvustas David 1805-1807 oma teatraalsesse suurmaali „Napoleon I ja Joséphine’i kroonimine “.
Edasi järgnesid Davidi loomingus maalid, mis ülistasid imperaatorit. 1805 „Napoleon keisrina“, „Imperaatori saabumine raekotta“, „Kotkaste väljajagamine“. Napoleoni kroonimise ja keisrilipu väljajagamise maale, mis olid tegelikult ka Salongis eksponeeritud, kritiseeriti avalikkuses üsna teravalt. 1810. maalis David arvestatavaima portree Napoleonist „Napoleon oma tööruumis“, mis polnud aga mõeldud rahvale näitamiseks.29
1814 . aastal maalis David taas antiigiteemalise „Leonidas Termopüülide juures“, mille teema Sparta kuninga ebaõnnestunud sõjakäigust sarnanes väga Prantsuse keisri nurjunud sõjakäiguga Venemaale. Maali Salongis ei eksponeeritud, kuid oma sajapäevase valitsemise ajal käis Napoleon seda maali ateljees vaatamas ning oli olnud tööst väga liigutatud. 30
Pärast Napoleoni langemist pidi ka David pagendusse minema, sest ta oli olnud selle jakobiinide tiiva liige, mis nõudis vabariigi väljakuulutamise järel Louis XVI surma. Troonile tõusnud XVIII ei unustanud aga seda. David läks Brüsselisse, ent enne seda ostis kuningas talt 2 maali: „Sabiinitarid“ ja „Leonidas Termopüülide juures“.31

VIIMASED AASTAD
Brüsselis oli David koos perekonnaga peaaegu tema külalisena seal viibinud Hollandi kuninga Wilhelm I kaitse all. Seal maalis David arvukalt portreid, nende hulgas ka Joseph Bonaparte’i tütarde portree „Zenaide ja Charlotte Bonaparte“ (1822). Samal aastal kordas ta ka suurt kroonimise tseremoonia maali. Viimase teosena teatakse Davidi antiikteemalist allegooriat „ Marsilt võetud relvad“ (1824), mis oli külm ja kalk ning ei küündinud enam kuidagi Davidi hiilgeaja tasemeni. Ilmselt ei jagunud kunstnikul enam jõudu, et tulla millegi suursugusega välja.32
29. detsembril 1825 suri David Brüsselis. Lahangust tuli välja, et Davidi süda oli deformeerunud. Valitsus ei lubanud Davidi keha Prantsusmaale ja nii maetigi tema põrm Brüsselisse.33 Temast jäi mälestus kui kunstnikust, kes elas läbi ja jäädvustas oma loomingus Prantsusmaa kõige tormilisemad ja dramaatilisemad, ent samas ka põnevaimad aastad. Ta andis maalikunstile tagasi selle suuruse ja uhkuse, mida polnud näha rokokookunstis ning kaotas selle taas, kui sai keisri õuekunstnikuks. Kuid Davidi suur võitlus diktatuuri vastu kunstis revolutsiooni päevil muutus farsiks: ta kukutas küll kuningavõimu esinduskunstnikud, kuid vaid selleks, et keiserliku õuekunstnikuna ise nende kohale astuda.34

2. J. L. DAVIDI LOOMING

David pidas oma loomingus olulisimaks järgida klassitsismi rangeid põhimõtteid. Klassitsismile muutusid aga tunnuslikuks kolm seika: Leon Battista Alberti meetodi taasevitus, mille kohaselt inimkujutus peab lähtuma aktist; maali skulptuurne põhi ning maali lavalisus, lavastuslikkus, teatraalsus selle sõna kõige otsesemas mõttes. 35 „Teatraalsuse“ all mõeldi kui pildiruumi markeeriv pildipinna lõhkumist, mis muudab pildiruumi lavaruumiks ja pildiraami lavaportaaliks. 36 Kuid Davidi kunstiteoreetikas näis kunstipoliitika sageli olevat esteetikast tähtsam. Nii võibki vaadelda Davidi loomingut eelkõige kui sotsiaalkriitilist vastuseisu rokokoolisele frivoolsusele nii poliitikas kui ka moraalis.37

2.1. TUNTUIMAD TÖÖD

Davidi isikupärase stiili alguseks on 1784. aasta, mil valmib kuulus teos „Horatiuse vanne“. See oli esimene töö, milles klassitsismi programm järjekindla kehastuse leidis ja tekitas seega vaimustust nii Roomas kui ka Pariisis. Teoses on näha lineaarplastilist käsitlusviisi ja antiikreljeefe meenutavat kompositsiooni, mis on rahulik ja rangelt sümmeetriline . Figuurid asetsevad üksteise kõrvale asetatud kihtidena. Kompositsiooni rahulikkust aitavad süvendada ühtlane valgus ja monotoonne koloriit . Teos on lihtne, tõsine ja kaine .38
„Horatiuse vandele“ järgnes hiljem teisi antiikajaloo ja – mütoloogia ainelisi kompositsioone, millest tuntuim on 1799. aastal valminud „Sabiinitarid“. Praeguse vaataja võivad sellised tööd külmaks jätta – just sellepärast, et kunstnik püüdis neis mõistusega ja teadlikult eluvõõraid klassitsismi teooriaid järgida. Huvi pakuvad tagasivaatavalt pigem J. L. Davidi kaasaegse ainestikuga maalid, sest just Davidi loomingus võib näha vastukaja kaasaegsetele maailmaraputavatele sündmustele. Kui aastal 1793 tapab Charlotte Corday jakobiinide juhi Marat’ tema vannitoas, ajendab see sündmus Davidit looma üht oma kuulsaimatest töödest – „Tapetud Marat“. David suutis saavutada selles maalis suurepärase sünteesi realistliku käsitlusviisi ja klassitsismi stiliseeriva lihtsuse vahel. Haruldane on teosest vastu voolav sugestiivsus. Sama haaravad on ka ta teised revolutsioonisündmuste ainetel loodud maalid („Lepeletier de Saint-Fargeau“, „ Bara “ jt). Olulisi ülesandeid saab David ka Napoleonilt. Kõige kuulsamaks maaliks saab hiiglaslik (6,1 *9,31 m)„Napoleoni kroonimine“ (1805-1807), kus kujutatakse 1804. aasta kroonimistseremooniat Notre-Dame’i kirikus hetkel, mil Napoleon krooni Josephine’i pähe asetab. Maal on realistlik hiiglaslik grupiportree , milles meisterlikud üksikasjad on ühendatud ühtseks maaliliseks tervikuks. Teos on saanud terves kunstiajaloos ainulaadseks. Küll tähtis, kuid samasugust kuulsust ei suutnud saavutada teine Napoleoni tellimus, „Kotkaste jagamine Marsi väljakul“. Tippsaavutusteks Davidi loomingus on ka tema maalitud portreed. Need on vormikäsitluselt kindlad ja selged, võluvad oma värskusega, ilu ja loomulikult suursuguse lihtsusega. Davidi karakteerimisjõud on tõeliselt märkimisväärne. Varasemates portreedes on rokokoo hõngu. Keskperioodis tehtud töödes võib näha lineaardekoratiivne ja stiliseeriv joon. Sellised maalid on nt „Monsieur Seriziat’“ ja „Madame Seriziat’“, „Madame Recamier’ portree lamavas poosis 1800. aastast. Kõige haaravamaks selle aja portreeks on tõenäoliselt konvendi liikme Gerard’i ja tema perekonna grupiportree; see maal on lihtne, poosita, ent sügavalt tundeküllane. Geniaalseim halastamatu realismiga maalitud teos „Madame Morel de Tangry portree kahe tütrega“, mille ta maalis Belgias.39
Kuigi David on kuulus oma maalide poolest, maalis ta neid valmis võrdlemisi vähe. Ta valmistas alati oma töid ette joonistades. Nii muutis ta jooned ja vormid, kontseptsioonid ja ideaalid maalideks.40 David tegi väga palju joonistusi Rooma-aastatel 1775-1780, neist sai pärast tema surma kokku 12 raamatut, mida kutsuti „Rooma albumiteks“. Praeguseks on teada Davidilt umbes 1000 joonistust, ja lisaks veel 500 lehte 13st märkmikust.41 David eelistas joonistades musta süsi, kuid tegi mõned tööd ka sule ja tindiga.42

2.2. TEISTE KUNSTNIKE MÕJUTUSED

David ei olnud kunagi oma ideaalidega üksinda. 1780. aastal Itaaliast naastes kogus tema ateljeesse arvukalt noori maalijaid. Davidi õpilasteks oli erinevatel aegadel enamik XIX sajandi alguskümnete tuntumaid maalijaid. Oma loomingus Davidile kõige lähem oli German Jean Drouais (1763-1788), kes oli üks esimesi Davidi õpilasi ja sõitis koos temaga Rooma. Kahjuks suri ta noorelt.43 Kuid Davidi looming on avaldanud otsustavat mõju peaaegu kogu Euroopa kunsti arengule XIX sajandi esimesel poolel. Tema stiili levitasid arvukad õpilased, kelle seas oli ka mitmeid välismaalasi. Prantslastest õpilastest olid omal ajal hinnatud François Gerard (1770- 1837 ) Gerard oli Davidist küllaltki erinev. Tema töödes puudub samasugune heroiline ja range joon, need on laadilt pehmemad ja naiselikumad, kuid seetõttu ka vähem ilmekad. Tuntuim tööks oli tal „Amor ja Psyche“. Davidi õpilase Anna-Louis Girodet’ (1757-1824) loomingus võib näha õpetajalikku huvi romantilise heleda-tumeda vastu. Davidi ateljees õppisid ka väikemeistrid: žanrimaalija Louis Boilly (1764-1845), interjöörimaalija François- Marius Granet (1775-1849), miniaturist Jean- Baptiste Isabey (1767-1855). Davidi koolkonna meistrist jäi märkimisväärseks Antoine Jean Gros (1771-1835), kes on esimene XIX saj. kunstnik, kelle loomingus mängib suurt rolli koloristlik ja dünaamiline element. 44
Ingres, kes oli Davidi kaasaegne on öelnud , et: „David rajas oma õpetuse tõelistele, rangeimatele ja rikkumatutele printsiipidele. Ta oli ainus meie sajandi meister“ .45 Ja tema oligi see, kes arendas klassitsismi täiuslikkuseni ja seeläbi mõjutas väga paljusid suuri XIX sajandi kunstnikke.

KOKKUVÕTE

J. L. David oli suurim 18. sajandi klassitsistlik meister, kes järgis klassitsitlikku õpetust täielikult ning lõi seeläbi erakordseid realistlikke töid, millest praeguseks ajaks on olulisimateks saanud tema kaasaegsed maalid temaga samal ajal elanud suurtest inimestest ja sündmustest, kuna need annavad meile reaalset aimu 18. sajandil toimunud suurtest sündmustest. Davidi elu oli kirev , kuid sellegipoolest jõudis ta ka ise paljusid kunstnikke välja koolitada ning mõjutada.

KASUTATUD KIRJANDUS

Vaga , Voldemar 2004. Üldine kunstiajalugu . Tallinn: kirjastus Koolibri.

Lindsay, Jack 1960. Death of The Hero . London: Studio Books.

Priimägi , Linnar 2005. Klassitsism III: Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites. „David ja teatraalsus“ lk 937-982. Tallinn.

Kartna, Aino 1991. Prantsuse maalikunst. Tallinn: kirjastus „ Kunst “.

Rosenberg , Pierre 2000. From Drawing to Painting. New Jersey : Princeton University Press.
1 Lindsay 1960: 13
2 Kartna 1991: 143
3 Lindsay 1960: 14
4 Rosenberg 2000: 9
5 Kartna 1991: 144
6 Lindsay 1960: 14
7 Kartna 1991: 144
8 Kartna 1991: 144
9 Kartna 1991: 144
10 Lindsay 1960: 20
11 Kartna 1991: 145
12 Lindsay 1960: 18
13 Lindsay 1960: 32
14 Kartna 1991: 145
15 Kartna 1991: 145
16 Kartna 1991: 146
17 Kartna 1991: 146
18 Rosenberg 2000: 15
19 Kartna 1991: 146
20 Kartna 1991: 147
21 Kartna 1991: 148
22 Kartna 1991: 148
23 Vaga 2004: 684
24 Kartna 1991: 148
25 Kartna 1991: 149
26 Lindsay 1960: 111
27 Lindsay 1960: 112
28 Kartna 1991: 149
29 Kartna 1991: 150
30 Kartna 1991: 150
31 Kartna 1991: 150
32 Kartna 1991: 151
33 Lindsay 1960: 146
34 Kartna 1991: 151
35 Priimägi 2005: 970
36 Priimägi 2005: 981
37 Priimägi 2005: 940
38 Vaga 2004: 683
39 Vaga 2004: 685
40 Rosenberg 2000: 25
41 Rosenberg 2000: 40
42 Rosenberg 2000: 51
43 Kartna 1991: 151
44 Vaga 2004: 688
45 Rosenberg 2000: 174