J.D. Salinger „Kuristik rukkis“ (0)

J.D. Salinger „ Kuristik rukkis “
Romaani „Kuristik rukkis” minategelaseks on seitsmeteistkümneaastane nooruk Holden Caulfield, kes parandab parajasti oma tervist ühes raviasutuses ning jutustab loo, mis toimus temaga eelmiste jõulude paiku. Ta ei kavatse rääkida, milline oli ta lapsepõlv, „üldse kogu seda david copperfieldlikku jama ”. Ometi annab J. D. Salinger selle eituse kaudu vihje teemale , mis läbib kogu romaani. Nii on lapsepõlv üheks võtmeks, mille abil tõlgendada loos toimuvat, samuti võib arvata, et nimi Caulfield on tuletatud Charles Dickensi romaani peategelase David Copperfieldi nimest. Holden on halva õppeedukuse pärast välja visatud Pencey erakeskkoolist (ainuke positiivne hinne on tal kirjanduses, ta on kirjanduslikult andekas nagu paljud teised Salingeri tegelased). Kuna Holden ei julge aga enne ametlikku koolivaheaja algust koju minna, elab ta hotellis ja seikleb kolm päeva talvises New Yorgis . Holden tunneb suurlinnas kohutavat üksindust, linn tundub talle külm, hirmuäratav ja kõle. „New York on õudne, kui keegi selle tänavatel hilja öösel naerab . See kostab paljude miilide taha. Ja see tekitab nii mahajäetud ja masendava tunde.” Holden Caulfield on saamas täiskasvanuks. Ta ei pea end ise enam lapseks ja valetab ennast kõikvõimalikel juhtudel – alkoholi tellimisel, Faith Cavendishi välja kutsudes, kohtumisel sutenööri ja prostituudiga – tunduvalt vanemaks. Ta tahab proovida asju, mida teevad täiskasvanud, kuid keegi ei jää uskuma, et ta on täisealine. Holden pole ka ise kindel, kas ta ikka on täiskasvanu. Ta mõtleb endale välja mitmeid valenimesid – uusi identiteete. Päris Holden Caulfield on ikkagi mitte rohkem ega vähem kui kuueteistaastane. Holdeni lapsepõlv on igaveseks möödas, ent ta keeldub ka saamast täiskasvanuks, mis tekitab hirmu ja masendab teda. Ta ei suuda kohaneda uue rolliga. Suured inimesed on Holdeni arvates tihedalt seotud kõige võltsi ja silmakirjalikuga. Ta on veendunud, et täiskasvanud ei mõista olulisi asju elus. Seepärast viis teda endast välja õpetaja ja klas133 sikaaslaste vaenulik suhtumine poissi, kes rääkis kõnekunsti tunnis siiralt ja südamest. Halva hinde said need, kes kaldusid teemast kõrvale, kuid Holdeni jaoks on välistest normidest kinnipidamine variserlik. Reeglid näivad võltsid just seetõttu, et paljud nn täiskasvanud, kellega Holden kohtub, ainult reeglitest kinni peavadki ning on muidu seesmiselt tühjad ja pahelised. Pencey kooli vana ajalooõpetaja vihjab ühiskonnas kehtivatele reeglitele sõnadega: „Elu on t õ e s t i mäng, mu poiss. Elu on tõesti mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.” Holden aga keeldub ühiskonda sobitumast. Ühiskonnast väljaspool seisvat Holden Caulfieldi võib võrrelda Mark Twaini loodud Huck Finni tegelaskujuga, aga nende võõrandumise põhjused on erinevad. Huck Finn on sunnitud ekslema, ent ta teab, et saab ükskord ühiskonna liikmeks. Holdeni kohta on William H. Faulkner aga tähendanud, et ta ei saa sobituda, sest sellist ühiskonda või inimkonda, kuhu Holden võiks kuuluda , ei ole olemas. Hucki ahistavad reeglid, Holdenit aga tühjus nende reeglite taga. Holden Caulfieldi otsingute eesmärk on üsna ebareaalne – otsitavat võiks nimetada puhtaks ja siiraks armastuseks, üldisemalt võttes üritab ta aga lihtsalt oma elu mõtestada. Ta eesmärk on müstiline ning Holden on veendunud, et tavapäraselt elades selleni ei jõua. Põlates kõike enda ümber, saab Holdeni ainukeseks sooviks olla rukkipõllul ja kaitsta lapsi kuristikku kukkumise eest – kujutluspilt, mis tal tekkis Robert Burnsi värsse valesti kuuldes. See motiiv esineb juba romaani pealkirjas, mille sõnasõnaline tõlge oleks „püüdja rukkis”. Samuti sümboliseerib püüdjarolli selja taha keeratud nokaga müts, mida Holden kannab, viidates püüdjale pesapallis. Holdeni soov olla absoluutselt omakasupüüdmatu ja heatahtlik on ebamaine ja religioosne. Paralleele võib tõmmata nii idamaiste bodhisatvate13 kui ka kristliku Päästjaga. Kuristikku rukkipõllul, kuhu lastel on oht kukkuda , võib tõlgendada kui täiskasvanuks saamist. Holden idealiseerib süütut lapsepõlve. Lapsepõlve kehastab tema surnud vend Allie . Ta peaaegu jumaldab Alliet ja pole ikka veel tema surmast üle saanud. Holdeni suhteid Alliega saab võrrelda Salingeri loodud Glasside perekonna suhtumisega vanemasse venda Seymouri. Holdeni sidemeks lapseeaga on veel ta noorem õde Phoebe , kes koos Alliega on Holdeni mõtetes peaaegu ainukesed inimesed, kes midagi väärt on. Lapsepõlv seostub puhta ja süütu armastusega, millest Holden kramplikult kinni hoiab – ta tahab kaitsta oma kunagist sõbratari Jane Gallagheri ihulise armastuse eest, keeldub magamast noore prostituudiga ja üritab maha nühkida kooli seinale soditud roppusi. Need on põhjused, miks Holden tahaks püüda lapsed kinni enne, kui nad langevad suureks saamise kuristikku. Ta mõtleb muuseumis: „Mõned asjad peaksid jääma nii, nagu nad on.” Samal ajal balansseerib ta ise selle kuristiku serval . Holdeni endine kirjandusõpetaja räägib kuristiku kohta nii: „Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini – kes arvavad , et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda.” Võiks öelda, et selline kuristik eksisteerib Holdeni enda mõistuses, ta ise ei suuda leppida täiskasvanuks saamisega ja sõdib maailma vastu. Romaani lõpuks on Holden Caulfield nii kehaliselt kui ka vaimselt kurnatud. Üritades kaitsta talle armsaid inimesi, on ta teinud asja ainult hullemaks ning olnud ise julm ja ebainimlik. Sellises vaimselt ja füüsiliselt ekstreemses olukorras Holden mõnes mõttes lepib maailmaga . Võib-olla ta mõistab, et ennast maailmast isoleerides ei ole võimalik seda parandada. Niisugune lõpplahendus on iseloomulik ka mitmele teisele J. D. Salingeri teosele. Kuristik ei paista Holdenile enam nii sügav ega sinna kukkumine nii suur õnnetus: „Lastega on lugu nii, et kui nad on otsustanud kuldrõnga kinni püüda, siis sa ei tohi vahele segada. Kui nad kukuvad , siis kukkugu, aga kui sa neile midagi ütled, on veelgi halvem .” Romaani stiil on kõnekeelne ja püüab jäljendada keelekasutust, mis peaks olema iseloomulik 17-aastasele koolipoisile. Salinger kasutab tihti kordust (kordab mõtteid ja märksõnu), sest peategelane Holden tahab kuulajat veenda. Kõnekeelsusega taotletakse jutustuses ehtsust ja siirust , vastandudes lihvitud ja n-ö võltsile kirjanduslikkusele. Holden üritab võidelda reeglite vastu, samuti eirab reegleid romaani stiil. Jutustus on pihtimuslik ja sageli seisavad paberil Holdeni peas keerelnud mõtted, ei tohi aga unustada, et on olemas jutustaja , kes räägib minevikus toimunud sündmustest ja üritab neid põhjendada. Arvatavasti on Salingeri juttude tohutule populaarsusele noorte (ja ka vanade) seas kaasa aidanud nii paljudele südamelähedased teemad kui ka haarav stiil.
Lugu algab sellest, et Holden on väljas ja vaatab kaugemalt tema ja mingi võõra kooli vahel toimuvat jalgpalli matši (ameerika jalgp.). Jõuluvaheaeg on algamas ja Holden on arvestustel põrumise eest välja visatud (Pencey kool). Ta ei ole viitsinud õppida, kuigi talle on seda kogu aeg meelde tuletatud (Sai läbi inglise keeles, kukus läbi ajaloos, ). Holden jätab mäel seistes kooliga hüvasti. Tal on külm, kuna tema kindad ja mantel varastati hiljuti ja on talv. Talle tuleb meelde, et peab kohtuma oma ajalooõpetaja Mr. Spenceriga ja ta hakkab jooksma , kuna tal on selleks tuju. Ta kipub hingeldama, kuna on kiiresti kasvanud ja suitsetab palju. Spenceri maja juures on ta sisse saamisega kärsitu.
Mr. Spencer on gripis. Ta on v. vana ja ei paindu hästi. Mr. Spencer on hommikumantlis ja tema tuba haiseb ninatilkade järele. Tema välimus ja toa lõhn häirib Holdenit, ning ta kahetseb, et tuli. Spencer arutab Holdeniga seda, et Holden välja visati (mis talle selle kohta on öeldud, kas vanematele teatatud [ei ole veel], kuidas nad suhtuksid, Holden ütleb, et see talle 4 kool välja lennata ).Spencer paistab Holdeni läbikukutamise pärast südant valutavat, ja küsib, ega too pahane pole ja mis tema asemel teinud oleks. Holdenile on see tüütu ja voodi, millel ta istub on tema arvates jube kõva ja ebamugav. Spencer küsib, kas Holden tuleviku pärast ei muretse, Holden leiab, et tal on üleminekujärk ja see läheb kunagi üle, Hetkel muret ei tunne. Spencer kutsub ta kakaod jooma, kuid Holden vabandab end välja, et peab võimlasse minema oma asjade järele. Tegelikult ei pea. S hüüab talle järele õnn kaasa ja see ärritab Holdenit (Õnn kaasa ja võrratu on teda ärritavad sõnad).
Holden on suur luiskaja nagu ta ise leiab. Ta läheb tagasi internaati, riietub, paneb pähe New Yorgist ostetud tobeda punase pikka nokaga jahimütsi ja hakkab raamatut lugema. Ta mõtiskleb autoritest ja leiab, et tema lemmikautor on D. B. kes muidu kirj, lühijutte, kuid nüüd kirjutab Hollywoodis raha eest filme. See pole Holdeni arvates õige, ta vihkab kino. Siis tuleb Robert Ackley , kes elab kõrvaltoas. Holden ei paista teda eriti sallivat (ta nägu on vinniline, hambaid ei pese iial, ei salli Holdeni toanaabrit, väljas ei käi palju, abiturient , viletsa iseloomuga ). Ta küsib Holdenilt vehklemisvõistluse kohta (Holden oli NY metroos ära kaotanud võistkonna varustuse ja võistlus jäi ära). Ackley lõikab küüsi ja ajab need põrandale, ei saa aru vihjetest, kui Holden püüab mõista anda, et ta võiks jalga lasta. Siis saabub Stradlater koju ja Ackley lahkub .
Stradlater läheb pesuruumi end üles lööma, kuna tal on kohtamine. Holdenil on igav ja ta läheb kaasa. Stradlater vilistab, kuid teeb seda jube halvasti. Stradlater palub, et Holden talle kirjandi kirjutaks. Holden pole õnnelik, kuid jääb lõpuks nõusse (tuleb kirjeldada mingit tuba või hoonet, kuna Holden ei oska midagi selle kohta kirj. Siis kirjutab ta hoopis oma surnud venna Allie pesapallikindast, mille peale on luuletusi kirjutatud). Holden kritiseerib mõttes Stradlateri raseerimisvahendeid, mis on jube räpased. Siis kuuleb ta, et Stradlater läheb välja Jane Gallagheriga, Holdeni lapsepõlvesõbraga. Ta meenutab lapseliku vaimustusega koos veedetud aegu, ja tahab, et Stradlater küsiks talt kabe kohta (Jane ei tahtnud kunagi käia tammiga, Holden tahab teada, kas ta seda ikka veel ei taha). Stradlater lubab küsida, kuid Holden teab juba ette, et ei küsi. Kui Stradlater on läinud, tuleb jälle Ackley ja Holdenil on isegi rõõm teda näha, kuna ta viib ta mõtted mujale.
Õhtul on söögiks biifsteek ja Holden arvab , et selle pärast, et kui järgmine päev lapsevanemad külla tulevad, siis küsivad nad oma võsudelt, mis eile õhtul süüa said ja nood vastavad biifsteeki (jääb kooli toidust hea mulje). Holden läheb koos sõpradega linna (Mal Brossard ja Ackley), kinos pole aga midagi huvitavat, niisiis süüakse, mängitakse mänguautomaadiga ja minnakse internaati tagasi. Mal hakkab bridži mängima, Ackley jääb Holdeni tuppa lobisema , kuigi Holden püüab temast lahti saada. Kui Ackley lahkub, siis hakkab ta kirjutama kirjandit, kuid ei tule pähe ühtegi ruumi, siis kirjutab ta oma venna pesapallikindast (Holden arvab, et tema vend oli olnud tohutult intelligentne , kuid suri 1946 valgeveresusse).
Kui Stradlater koju jõuab ja näeb, millest Holden kirjandi kirjutas saab ta pahaseks. Holden rebib seepeale kirjandi üldse puruks ja hakkab suitsetama, kuna teab, et see Stradlaterit ärritab. Ta hakkab Stradlaterilt kohtingu kohta küsima ja see ärritub. Siis püüab Holden teda näkku lüüa, kuid ei taba korralikult. Stradlater hoiab teda põrandal kinni, kuni Holden teda sõimab. Ta lubab vait jääda, kui Stradlater ta lahti laseb , kuid ei jää tegelikult ja Stradlater lööb teda. Holden jääb peale seda tükiks ajaks põrandale istuma ja sõimab Stradlaterit, too on veidi pabinas ja soovitab nägu pesta. Kui Stradlater pesuruumi läheb, siis ajab Holden end püsti, vaatab peeglist ja läheb Ackley tuppa.
Ackley ehmatab ära nähes Holdeni nägu, Holden võtab asja rahulikult. Ta tahab jääda sinna tuppa magama, kuid Ackley ei taha teda hästi lubada. Ta jääb mõneks ajaks Ackley tuppa, Ackley jääb magama. Holden mõtleb Stradlater ja Jane kohtumisest. Siis äratab ta äkki Ackley üles ja küsib, kuidas saada kloostrisse . Ackley vihastab ja tahab, et Holden lahkuks. Holden lähebki kooli peale hulkuma ja talle saab selgeks, mida ta teha tahab: Pencyst lahkuda. Ta plaanib umbes nädala New Yorgis redutada, siis koju minna. Ta müüb maha oma kirjutusmasina, et raha saada. Lahkudes karjub ta üle kooli: Head und kretiinid!
Holden läheb rongi peale, et sõita New Yorki . Seal kohtab ta ühe koolivenna ema (koolivenda peab ta jobuks) ja kiidab oma koolivenna tema ees taevani, ema jääb uskuma. Holden valetab oma nime kohta ( Rudolf ). Ema kutsub ta suveks oma pojale külla. Holden arvab, et ei läheks ka siis kui peale makstaks.
Jõudnud New Yorki, tahab ta kellelegi helistada, kuid ei suuda mõelda välja, kellele (õde magab ja toru võtaks vanemad, D. B, on Hollywoodis, Jane G-le pole vastavat tuju helistada jne). Ta ei helistagi ja sõidab hoopis taksoga hotelli. Ta küsib taksojuhilt, kuhu viiakse talvel pardid pargist, taksojuht peab teda napakaks. Ta võtab endale toa Edmontoni hotellis. Holden jälgib aknast , mida teevad inimesed teises majatiivas: üks vanamees riietab end naiseks jne. Ta helistab ühele tüdrukule, keda tahab kokteilile kutsuda, kuid too ei tule, kuna on hilja.
Holden otsustab minna Hotelli lähedale ööklubisse „Lavendlisaal“. Riidesse pannes mõtleb ta oma õele Phoebele . Ta peab teda väga targaks ja ilusaks ja leiab, et on oma perekonna ainus tuhm tegelane.
Ööklubis pole temaealisi ja ta on pahane, et talle ei müüda alkoholi. Ta räägib ja tantsib klubis mingite 30 aastaste naistega , kes teda aga eriti tähele ei pane.
Peale ööklubist lahkumist mõtleb ta uuesti Jane-le. Sellele, kuidas ta temaga suhtlema hakkas, koos golfi ja kabet mängis jne. Temas tekitab vastikust mõte Janest ja Stradlaterist. Ta on mõnda aega hotelli vestipüülis ja läheb siis ühte öölokaali (Earni`s).
Taksoga sõites hakkab ta uuesti rääkima pargi partidest. Taksojuht ärritub. Tema suhtumine Earnisse (klaverimängija) on imelik: kord ta ütleb, et mäng meeldib talle, siis kritiseerib seda jälle ja Earni käitumine ei meeldi talle. Ta jälgib inimesi ja siis tuleb tema juurde venna D. B. Vana tüdruk oma poisiga. Holden märkab tüdruku suuri rindu. Tüdruk ärritab teda ja ta leiab vabanduse lahkumiseks.
Holden läheb jala hotelli tagasi ja külmetab. Teda huvitab , kes tema kindad Pencys ära varastas , kuid samas ta teab, et ei julgeks vargale suurt midagi teha. Hotellis pakub liftimees talle litsi. Holden võtab pakkumise vastu, kuid tegelikult ei taha seda. Oma toas vahetab ta riideid ja mõtleb, et saab ehk mingeid kogemusi. Kui lõbutüdruk tuleb, siis püüab Holden olla viisakas, kuid lõbutüdruk ei hooli sellest vaid hakkab riideid seljast võtma ja küsib kella. Siis hakkab tüdruk talle külge lööma ja istub sülle. Holden läheb närvi ja valetab, et tal oli just selja operatsioon ning tahab, et tüdruk ära läheks. Ta maksab talle liftimehelt kuuldud hinna 5$, kuigi tüdruk nõuab 10$.
Holden hakkab oma surnud vennaga valjusti rääkima (ta teeb nii, kui on masendunud). Natukese aja pärast proovib ta magama minna, kuid talle ei tule und. Ta mõtleb natuke piiblist ja usust, ise peab end ateistiks. Siis tulevad Maurice (liftimees) ja Sunny ( lits ). Maurice nõuab 5$, kuid Holden keeldub, Maurice lubab vägivalda kasutada. Sunny võtab Holdeni rahakotist 5$. Holden hakkab äkki nutma ja sõimab Mauricet idioodiks, mille peale Maurice teda kõhtu lööb. Holden jääb veel tükiks ajaks lamama, siis läheb vannituppa (ise kujutleb, et talle lasti kuul kõhtu) ja siis läheb magama.
Hommikul mõtleb ta, et helistab Janele, kuid tal pole selleks õiget tuju. Ta helistab hoopis Sally Hayesile, kuigi ta väidab, et Sally talle eriti ei meeldi, kuigi peab teda ilusaks (selles suhtes on Holden pidevalt muutlik : kord ütleb, et meeldib, siis jälle mitte, ei suuda õieti otsustada). Holden lahkub hotellist ja läheb vaksalisse (taksos olles loeb ta raha ja leiab, et pole just palju järel, ta on pillaja ). Vaksalis ta sööb, paneb oma kohvrid hoiule. Seal räägib ta ka paari nunnaga. Holdeni arvates tahavad katoliiklased pidevalt teada, kas sa oled ise katoliiklane või mitte.
Peale einestamist jalutab Holden, et aega parajaks teha enne Sallyga kohtumist ( leppisid kokku teatrisse minekus). Ta läheb ostab oma õele mingi plaadi ja läheb parki, kuna loodab õde seal kohata. Ta näeb seal õe vanust tüdrukut, kellelt küsib, ega ta õde ei tunne. Tüdruk tunneb. Holden aitab tal uisku kinnitada. Siis läheb Holden Etnograafia muuseumi juurde ja meenutab seal käimist. Alguses tulevad meeldivad mälestused, kuid siis hakkab Holdenit ärritama, et seal kunagi miski ei muutu. Ta lahkub muuseumi juurest ja sõidab hotelli juurde, kus pidi Sallyga kohtuma.
Ta jõuab liiga vara kohale ja hakkab tüdrukuid vahtima. Kui Sally tuleb, siis on Holden jälle segaduses: ühest küljest on Sally tema arust v ilus, kuid samas ta pidevalt korrutab, et Sally ei meeldi talle. Nad lähevad teatrisse, etendus jätab Holdeni külmaks, Sally on vaimustuses. Teatris kohtub Sally mingi tuttavaga , keda Holden peab eputiseks. Peale teatrit lähevad nad Radio Citysse uisutama. Jääl olles ei tule neil uisutamisest suurt midagi välja, nad käivad pidevalt pikali . Holdeni arvates tahtis Sally ainult selle pärast sinna minna, et näha ennast lühikeses uisutamisseelikus (Holdeni arvates nägi ta selles hea välja). Peale uisutamist lähevad na kohvikusse istuma. Seal hakkab Holden Sallyle seletama , mis teda kõik häirib: autode juures, inimeste, kooli jne. Ta kutsub Sallyt kaasa, et ära põgeneda, Sally arvab, et sellest ei tuleks midagi välja. Nad hakkavad vaidlema ja lõpuks Holden ütleb, et Sally ei sa tema jutust nii kui nii aru ning ärritab Holdenit. Sally on solvunud ja tahab, et Holden ta rahule jätaks.
Uisuväljakult läheb Holden kohvikusse sööma. Holden hakkab mõtlema Janele ja jõuab selleni, et tüdrukud ütlevad alati, kui keegi on ülbe, et tal on alaväärsuskompleks, kuid kui neile ei meeldi, siis leiavad nad, et ta on ennast täis, kuigi võib tegelikult olla väga kena ja alaväärsuskompleksiga. Siis läheb Holden ühte filmi vaatama, kuid see ei meeldi talle (ta peab kino tobedaks). Kinost läheb ta ühte baari , kus pidi kohtuma oma sõbraga. Teel mõtleb ta sõjast. Temas ei tekita vastumeelsust mitte nii väga sõda, kuivõrd sõjavägi. Tema vend oli neli aastat sõjaväes (D. B.) ja ka sõjas ning ka talle oli armee vastumeelsem, kui sõda ise.
Baar , kus ta sõbraga kohtub on talle tegelikult veidi vastumeelne, kuna seal käivad tema arust kergatsid. Ta mõtleb sõbrast ja tolle kombest rääkida igasugustest seksuaalsetest kalduvustest (Holden ei pea ka teda ennast päris normaalseks). Oodates joob Holden šoti viskit soodaveega. Sõber tuleb ja teatab , et on ainult paariks minutiks. Holden hakkab teda küsimustega pommitama, kuid sõber ei võta eriti vedu, tal pole eriti tuju „caufieldliku jutuajamise“ jaoks. Holden küsib temalt igasugu asju (armuelu ja psühhoanalüüsi kohta), kuid sõbral pole eriti tuju ja ta lahkub varsti. Holden joob üksi edasi ja leiab, et sõber on üsna tark, kuigi veidi imelik.
Holden jääb lõpuks maani täis ja hakkab jälle ette kujutama , et on haavatud. Ta tuigerdab telefoniputkasse. Alguses tahab ta helistada Janele, kuid helistab siis Sallyle ja küsib, kas võib homme kuuske ehtima tulla. Peale seda tuigub ta tagasi baari tualetti ja kohtub seal baaris esinenud klaverimängijaga, kes soovitab tal koju minna.
Kuna Holden ei taha veel paar päeva koju minna, siis läheb ta hoopis parki. Seal pillab ta maha plaadi, mille ta ostis ja see läheb katki. Pargis on sünge ja ta mõtleb Allie matustest ja siis sellest, kuidas oleks, kui teda ennast maetaks. Siis loeb ta üle oma raha ja avastab, et tal on seda väga vähe järel ning mingil põhjusel viskab ta oma peenraha minema. Ta otsustab korraks koju õega rääkima hiilida.
Tal õnnestub oma korteri juurde hiilida, eriti hea on see, et tavalist liftipoissi pole tööl ning asendaja teda ei tunne. Tal õnnestub vaikselt oma õe tuppa hiilida, kuid siis meenub talle, et õde magab D. B. toas, kui toda pole. Vanemaid pole kodus ja teenija on poolkurt. Holden vaatab D. B. toas ringi ja loeb õe märkimiku, ning äratab ta siis üles. Nad räägivad ja Phoebe taipab, et Holden visati koolist välja.
Phoebe tahab teada, miks Holden lasi endal läbi põruda: Holden hakkab seletama, kui vastik ja silmakirjalik kool see oli ja mis talle seal ei meeldinud. Phoebe leiab selle peale, et Holdenile ei meeldi miski. Holden hakkab ennast kaitsma ja väidab, et meeldib küll, kuid samas on tal raskusi nende asjade nimetamisega. Ta ei suuda nimetada elukutset, kelleks tahaks saada. Kui Phoebe küsib, kas on asi, mis Holden tahaks tõeliselt olla, siis ütleb Holden, et ta tahaks olla Püüdja kuristiku serval keset rukkist. Rukkipõllul mängivad lapsed ja tema püüab nad kinni, enne kui nad saavad kuristikku langeda. Siis helistab ta Antolinile.
Holden küsib Antolinilt, kas ta võib tema juurde tulla ja Anatolin lubab. Siis läheb ta tagasi D. B. tuppa ja tantsib seal oma õega (tema arvates tantsib õde väga hästi). Siis räägib ta veel õega: õde väidab, et on õppinud endale ise palavikku tekitama, Holden teeb suitsu. Siis tulevad vanemad koju. Holden läheb kappi peitu ja Pheobe ütleb vanematele, et tal ei tulnud und. Ema kahtlustab teda suitsetamises ja Pheobe ütleb, et ta tegi ühe mahvi, kuna und ei tulnud. Ema ei tule tuppa kontrollima ja isa läheb magama. Siis tahab Holden lahkuda ja küsib Phoebelt raha laenuks ning hakkab siis nutma. Kui ta lõpuks järgi jätab, siis hiilib ta minema, ei kasuta lifti, vaid tagatreppi.
Kodust sõidab ta taksoga Anatolini juurde. Siis seletab Holden, miks talle Pencys ei sobinud. Antolin hakkab Holdeni probleeme analüüsima, kuid ei suuda täiesti mõtteid koondada ja lubab mõtte kirja panna ning Holdenile hiljem saata. Siis teevad nad Holdenile aseme ja ta läheb magama. Kuid ta ei saa eriti kaua magada ja ärkab selle peale et Antolini ta pead silitab. Holden ehmatab selle peale tohutult ja tahab ära minna, Antolini ütleb, et ei teinud midagi ja mingu Holden magama tagasi. Holden hakkab aga seletama, et peab kohvrid ära tooma raudteejaamast jne. Antolini ütleb, et tulgu ta kohe tagasi, kuid Holden laseb jalga, ega mõtlegi tagasi tulla.
Holden sõidab metrooga raudteejaama ja magab ooteruumi pingil. Peale seda läheb ta sööma. Ja siis läheb ta jalutama . Kui ta tänavaid ületab, tekib tal tunne, et ta ei jõua iialgi üle tee. Ta hakkab rääkima oma surnud vennaga ja palub, et see teda hoiaks. Siis ta tormab mööda tänavaid edasi ja peatub alles mitme kvartali järel. Kui ta pargipingil istub ja puhkab, siis teeb ta otsuse lahkuda ja mitte enam üldse koju minna. Aga ennem tahab ta õega rääkida. Ta plaanib mina kuhugi kolkasse, hakata tööle mõnes bensiinijaamas, ehitada endale metsa äärde onn ja mängida kurttumma ( lapsik , teostumatu mõte). Ta läheb õe kooli ja jätab talle teate, et õde tuleks temaga etnograafia muuseumi juurde kohtuma. Kooli juures sodib ta seinalt maha ühe ropu sõna, kuna ei taha, et lapsed seda näeksid. Ta läheb muuseumi õde ootama ja näitab aitab seal mingitel lastel muumiaid otsida. Phoebe saabub muuseumi suure kohvriga ja teatab, et tahab Holdeniga kaasa tulla. Holden on ehmatanud ja keeldub. Phoebe solvub tema peale ja ei räägi temaga tükk aega. Holden paneb tema kohvrid hoiuruumi , et ta koolist tulles need ära võtta saaks. Siis jookseb Phoebe üle tee, kuid Holden ei lähe talle järgi, sest teab, et õde hakkab hoopis talle järele tulema . Ta hakkab loomaia poole minema ja jõuab sealse karusellini. Õde tahab sellega sõitma minna. Kui ta ühe korra sõitnud on, siis ütleb ta Holdenile, et ta pole enam pahane. Ta paneb talle pähe tobeda punase jahimütsi ja läheb ise karusellile. Hakkab vihma sadama, kuid Holden jääb pingile istuma ja vaatab, kuidas õde karuselliga sõidab. Kuigi ta saab läbimärjaks on Holden paganama õnnelik.
Loo lõpus on Holden hullumajas ega tea, mis ta edasi teeb, kui välja saab. Aga ta igatseb kõigi koolikaaslaste järele, kuigi on neid kogu loo kestel kritiseerinud.