Õpilaste vaimsete võimete mõõtmine (vaimsete võimete testid), selle eesmärgid ja võimalused (0)

Tartu Ülikool
ÕPILASTE VAIMSETE VÕIMETE MÕÕTMINE (VAIMSETE VÕIMETE TESTID), SELLE EESMÄRGID JA VÕIMALUSED
Referaat
Tartu 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
Veidi ajaloost 5
Testide liigid 5
Testimine ja selle tulemused 6
Testimise võimalused ja eesmärgid 7
Testimise kriitika 8

Sissejuhatus

Tänapäeval on eriti populaarne igasugune testimine ja seda eesmärgiga saada parem pilt inimesest kui indiviidist ning andmaks võimaluse teda paremini mõista. Ka vaimsete võimete mõõtmine kannab seda eesmärki.
Käesolev referaat annab ülevaate vaimsete võimete mõõtmisest. Vaatluse all on erinevate testide liigid, kuidas ja millega testitakse , millised on testide tulemused ning mida testimine meile üldse annab. Saamaks teemast paremat pilti, on veidi pikemalt peatutud ka intelligentsusel kui mõistel. Eraldi alateemana on välja toodud ka testimise kriitika. Siinkohal mainib töö autor, et referaadi eesmärgiks on anda ülevaade testimisest, mitte erinevatest teooriatest . Sellest tulenevalt on jäetud erinevad intelligenstusteooriad käsitlemata.
Intelligentsus kui vaimsete võimete kvaliteedinäitaja
Intelligentsust kui vaimsete võimete kvaliteedinäitajat on defineeritud erinevalt. Mis see intelligentsus siis õigupoolest on? On see võimekus olla koolis edukas? Kas see on võime hästi lugeda ja kirjutada? Või on need alljärgnevad inimesed intelligentsed?

• Arst, kes suitsetab kolm pakki sigarette päevas
  
• Nobeli preemia laureaat, kelle abielu ja isiklik elu on varemeis
  
• Firmajuht, kes on teinud rasket tööd, et tippu jõuda ning on „ära teeninud “ südamerabanduse oma pingutuste eest
  
• Brilliantne ja edukas helilooja , kes käis rahaga nii halvasti ümber, et pidi oma laenuandjate eest pidevalt põgenema (IQ Test: Where Does.., s.a.)
  

Probleem on selles, et mõistet „intelligentsus“ ei ole kunagi adekvaatselt defineeritud ( ibid .), välja on pakutud erinevaid lahendusi. Üldiselt mõistetakse „intelligentsuse“ all aga võimet asjadest aru saada, arutleda, lahendada probleeme, planeerida , näha toimuva mõtet ja taibata sündmuste põhjalikke seoseid ( Allik jt., 2002, lk 204). Samuti kuulub inimese üldise võime omaduse juurde mõelda üldistes kategooriates ning õppida varasematest kogemustest (ibid., lk 272).
Intelligentsus suureneb inimese arengus kuni 13. aastani, misjärel aeglustub 18. eluaasta juures. Pärast seda inimese vaimne vanus enam oluliselt ei kasva ( Russell & Carter , 2009, lk 7). Intelligentsus arvatakse olevat suhteliselt püsiv omadus. Uurimustes on leitud, et umbes 60%-l lastest muutub intelligentsuse tase 6 ja 18 eluaasta vahel vähem kui 20% (Valk, s.a.1)1. On leitud ka, et ealised muutused intelligentsuses toimuvad kindla seaduspärasuse järgi ning on eelkõige põhjustatud keskkondlikest teguritest (ibid.). Keskkonna osakaalu intelligenstuse kujunemise juures saab kõige lihtsamini mõõta koos kasvanud erinevate vanemate lapsi võrreldes. Uuringute tulemusel on leitud, et keskkonna osakaaluks kogu intelligentsuse muutlikkuses on 5 – 10% (ibid.). Geenidest tingitud muutlikuust nimetatakse pärilikkuse osakaaluks intelligentsuse kujunemisel, seda saab kõige otsesemalt mõõta lahus kasvanud ühemunarakukaksikute intelligenstuste vahelise korrelatsiooniga (jääb vahemikku 0,68...0,8) (ibid.).
Ehkki üldiselt ollakse arvamusel, et inimese intelligentsus on päritav ning et see elu jooksul oluliselt ei muutu, on siiski võimalik IQ testide sooritusvõimet parandada (Russell & Carter, 2009, lk 8).
Vaimsete võimete testid

Veidi ajaloost

Vaimsete võimete mõõtmine sai alguse Prantsusmaal, kui Prantsuse valitsus palus 1904 . aastal psühholoog Alfred Binet´l leida meetod, mis aitaks eristada „intellektuaalselt normaalseid“ (intellectually normal) ja „vähem arenenud“ (inferior) lapsi. Selle eesmärgiks oli panna viimatinimetatud erikoolidesse, kus nad saaksid rohkem individuaalset tähelepanu, seda eelkõige õppimise efektiivsuse parandamiseks (IQ Test: Where Does..., s.a.). Seejuures hoiatas Binet skaala valesti kasutamise ja selle tulemi vääriti mõistmise eest. Binet´ kohaselt oli skaala loodud ainult ühe eesmärgiga – leidmaks õpilasi, kes vajavad eriharidust. Skaala ei olnud mõeldud „õpilaste järjestamiseks vaimsete võimete järgi“ (ibid.). Kuna intelligentsus ei ole kirjeldatav skoorina, oleks Binet arvates intelligentsuskvoodi (Intelligence Quotient – IQ) kui määrava väite kasutamine näitamaks lapse intellektuaalset võimekust tõsine viga. Binet kartis lausa, et IQ mõõtmine võib lapse jaoks tähendada, et talle omistatakse igaveseks „ diagnoos – rumal“, seejuures mõjutades negatiivselt tema haridust ja toimetulekut (ibid.).
1905. aastal välja antud skaala panigi aluse esimesele intelligentsustestile, mida algselt nimetati selle loojate järgi Binet-Simon'i intelligentsustestiks. See koosnes 30 testist, mis olid reastatud raskusastme järgi. Esimene neist nägi ette, et laps jälgiks silmadega põlevat tikku ( Reynolds & Kamphaus, 1990, lk 5).

Testide liigid

Tänapäeval eristatakse üldise vaimse võimekuse, spetsiifiliste võimete ning oskuste ja teadmiste teste (Allik jt., 2002, lk 205). Üldise vaimse võimekuse testid on kasutusel personalivaliku ja akadeemilise õppe juures, kus toimetulek sõltub üldisest kohanemis- ja õppimisvõimest. Spetsiifilise võimekuse testid mõõdavad kitsamat võimekust või laiemalt võttes spetsiifilsite oskuste omandamise potentsiaali, mis on teatud elukutse või valdkonna juures otseselt vajalik tööülesannete edukaks täitmiseks. Teadmiste ja sooritustestide eesmärgiks on mõõta omandatud oskusi või konkreetseid teadmisi (Allik jt., 2002, lk 206).
Lisaks eeltoodud võimalustele liigitatakse teste veel muude tunnuste alusel: individuaalsed ja grupitestid, lastele ja täiskasvanutele koostatud testid, verbaalsed ja mitteverbaalsed testid (ibid., lk 207).

Testimine ja selle tulemused

Õpilaste vaimsete võimete mõõtmiseks peab testijal olema vajalik kvalifikatsioon , et vältida tulemuste väärkasutamist. Üldjuhul mõõdavad õpilaste IQ-d vaid psühholoogilise nõustamise või uurimuslikul otstarbel selleks ettevalmistatud spetsialistid. Isegi lihtsustatud variantide kasutamisele koolis vaadatakse taunitavalt (IQ Test: Where Does..., s.a.).
Õpilaste vaimsete võimete ja nende arenguvõimaluste mõistmiseks peab õpetajatel olema hea ettekujutus inimeste vaimsete võimete olemusest aru saamaks õpilaste arengupotensiaalist.
Kuna täiskasvanutel IQ tulemus ei parane või tõuseb ainult natuke, siis peab neid mõõtma testidega, mille keskmine tulemus on 100, ja nende tulemusi hindama sellest normist alla- ja ülespoole vastava skaala alusel. Laste intelligentsustestid aga standardiseeritakse ja iga vanusegrupi jaoks leitakse keskmine tulemus. Enamik üldvõimete teste koosneb erinevat liiki alatestidest. Üksikküsimustele vastamisel saadud punktide summat nimetatakse testi toortulemuseks. See teisendatakse standardtulemuseks ja standardhälbeks. Standardtulemustes omistatakse vastava vanusegrupi valimi keskmiseks väärtus 100, seejuures on standardhälve 15 punkti, st et 85-115 IQ punkti saanud inimeste intelligentsuse tase on keskmine (Valk, s.a.2). Intelligentsuse testimise tulemusi interpreteeritakse matemaatilise statistika vahenditega (ibid.).
On raske öelda, kas viieaastane laps, kelle vaimne iga on 7 aastat on võimekam 10-aastasest lapsest, kelle vaimne iga on 13. Selle vea parandamiseks pakkus William Stern 1912. aastal välja IQ (Intelligence Quotient, intelligentsuskvoot ) mõiste. IQ võtab arvesse nii indiviidi vaimset kui ka kronoloogilist vanust (ibid.).
Kui laps saab kümneaastasena kaheteistaastase lapse tulemuse, on tema IQ 120. See arvutatakse nii:(vaimne vanus/ kronoloogiline vanus) x 100 ehk 12/10 x 100= 120 (Russell & Carter, 2009,lk 7).
Eestis on enim kasutusel Raveni progressiivsed maatriksid , mis on mitteverbaalne ehk pildiline test, mille abil mõõdetakse eelkõige järelduste tegemiste oskust ja analüüsivõimet. Nimelt palutakse testitaval leida esitatud näidiskujundite reas loogiline järgnevus või seaduspärasus ning selle alusel valida sobivaim vastusevariant (Allik jt., 2002, lk 206). Ka kasutatakse lastele mõeldud Wechsler Intelligence Scale for Children (WISC), mis koosneb 11 alaskaalast, mis sisaldavad omakorda erisuguse raskusastmega, järjest keerukamaks muutuvaid ülesandeid. Testi eesmärgiks on määratleda ülesannete keerukuse tase, mida inimene ei ole suuteline enam eksimatult lahendama (ibid., lk 206).
Olenemata testitulemusest pakub lohutust teadmine, et ehkki mina ei ole geenius , ei ole seda ka suur enamus inimkonnast (Valk, s.a.2). Selle väite illustreerimiseks toon tabelina inimkonna populatsiooni jaotuse IQ alusel.
Tabel 1 (IQ Test Scores..., s.a.).
IQ
Kirjeldus
Protsent inimkonna
130+
Vaimselt väga andekas
2,2%
120 – 129
Kõrged vaimsed võimed
6,7%
110 – 119
Kõrge keskmine
16,1%
90 – 109
Keskmine
50%
80 – 89
Madal keskmine
16,1%
70 – 79
Madalad vaimsed võimed
6,7%
Alla 70
Vaimne alaareng
2,2%

Testimise võimalused ja eesmärgid

Nagu ülal juba mainitud , oli esimese testimise eesmärgiks ennustada laste edasijõudmist koolis ning selleks ka test sobis (Valk, s.a.2). Aastate jooksul ei ole selles osas palju muutunud – rohkelt on tõendeid, et intelligentsustestide abil on võimalik üsna täpselt ennustada õpitulemusi (Allik jt., 2002, lk 218). Seejuures tuleb aga meeles pidada, et intelligentsustestide tulemuste ja koolihinnete seos ei ole kunagi üheselt määratud, korrelatsioon kõigub vahemikus 0,3...0,5 (ibid.). Sellise tugevusega seos ei väida, et testidega mõõdetud vaimne võimekus määrab õpiedukuse, vaid viitab asjaolule, et lapselt, kes saab vaimse võimekuse testis keskmisest oluliselt parema tulemuse, võib eeldada head õpiedukust (ibid.).
Tulemuste alusel on võimalik ennustada ka inimeste edukust hilisemas elus, eelkõige tööalast karjääri silmas pidades. Viimase paarikümne aasta uurimistulemused on näidanud, et üldine vaimne võimekus on paljude ametite puhul seotud oluliselt tööedukusega; korrelatsioon jääb vahemikku 0,2...0,7 (Allik jt., 2002, lk 218). Juba Esimese maailmasõja ajal kasutati testi mingis mõttes karjääri jaoks – nimelt esimest väljatöötatud rühmatesti kasutati nimetatud perioodil USA sõjaväes peilimaks välja lihtsõdurite hulgast need, keda on mõtet koolitada ohvitserideks ning allohvitserideks (Valk, s.a.2). 1920ndatel võeti need testid ning testide versioonid laialdaselt kasutusele firmades ja valitsusasutustes töölevärbamise eesmärgil ja kuni tänapäevani on see intelligentsustestide üks peamisi rakendusalasid (ibid.).
Ka on võimalik IQ alusel (mis leitakse mõistagi IQ testide tulemuste põhja) ennustada kutseala , millele testitav isik tulevikus võib „maanduda“. Glenn Wilsoni ja Diana Grylls´i raamatust „ Know Your Child ´s IQ“ võib leida lühikese nimekirja IQ vastavusest ühe või teise ametialaga. Siinkohal toongi välja leitud nimekirja tabeli kujul ( Wilson & Grylls, 1977, viidatud IQ Test Scores.... j, s.a.).
IQ
Kutseala
140
professorid ja teadlased
130
arstid ja kirurgid, advokaadid, insenerid ( mehaanika ja ehitus)
120
õpetajad, farmatseudid, raamatupidajad, meditsiiniõed, kiirkirjutajad, mänedžerid
110
ametnikud, telefonioperaatorid, müügimehed, politseinikud, elektrikud
100 +
masinaoperaatorid, müüjad, lihunikud
100 -
laotöölised, puusepad , kokad ja pagarid , veoautojuhid
90
lihttöölised, aednikud,farmitöölised, kaevurid, tehase liinitöölised

Testimise kriitika

Mitte just väga üllatuslikult kaasneb ka vaimsete võimete mõõtmisega kriitika. Üks põhilisi argumente, mis esitatakse, on testi tulemuste kerge mõjutatavus. See tähendab seda, et testi täitmisel võib testitavat mõjutada mitmed tegurid, mis kajastuvad ka tema testi tulemustes ning seda üldjuhul just negatiivses mõttes. Välja võib tuua sellised kõige tavalisemad asjaolud nagu testitava enesetunne ja tervis ei ole testimise hetkel kõige paremas korras, testi täitjal ei ole erilist huvi testi vastu ja ümbritsevad olud ei lase piisavalt keskenduda (Allik jt., 2002, lk 209). Väga lihtsalt võib testi tulemusi mõjutada ka sellised väikesed asjad nagu tühjaks saanud pastakas või koju ununenud prillid (Valk, s.a.2).
Kriitikana võib märkida ka naiste ja meeste „ebavõrdne“ seis testimisel. Nimelt on uuringute tulemustel leitud, et naiste testide tulemused jäävad alla meeste tulemustele. Meeste ja naiste vaimsete võimete erinevus ei ole aga väga suur ning mitmed uurijad seostavad seda meeste keskmiselt suurema ajuga. Siit võib tõmmata paralleele tüdrukute ja poiste ning täiskasvanute vahel. Kuigi laste intelligentsus on alles arenemisjärgus, on siiski tendents , et tüdrukud on reeglina edukamad keele- ja sõnavaraülesannetes, poisid jällegi tugevamad ruumilist kujutust ja matemaatilisi oskusi nõudvates ülesannetes (Allik jt., 2002, lk 216).
Ameerikas tehtud uurimused näitavad, et mustanahaliste testitulemused on madalamad kui valgetel ning valgete omad jällegi madalamad kui mongoliitidel. See omakorda on aga tõstatanud teema erinevate rasside eelistamise kohta, st sageli viidatakse, et testid on koostatud valgete poolt ja need mõõdavad hoopis inimeste majanduslikku ja sotsiaalset olukorda (ibid., lk 217). Pole vist vale väita, et sellised tulemused on heaks kasvulavaks rassistlikule suhtumisele.
On esile kerkinud ka küsimus, kas intelligentsustestid mõõdavad ikka intelligentsust? Nimelt on leitud, et test ei mõõda seda, mis intelligentsuse definitsiooni kohaselt intelligentsus on. Nimelt on British Columbia ülikooli professor Linda S. Siegel leidnud, et IQ testid mõõdavad enamasti mida isik on õppinud, mitte milleks ta on võimeline tulevikus (tema potentsiaali) (IQ Test: Where Does..., s.a.).
Halva küljena võib tuua välja asjaolu, et teades õpilase IQ-d, võib õpetaja põhjustada eelarvamusliku suhtumise õpilasse. Siinkohal leiab taaskordselt äramärkimist Binet´ mõte – lapsele omistatakse mingi staatus vastavalt testitulemustele ning see võib mõjutada tema edasist haridusteed ja toimetulekut (IQ Test: Where Does..., s.a.).
Minnes täiesti äärmusesse, võib testi kriitikana välja tuua eugeenika ehk pärilike omaduste parandamise. Parema inimkonna ja täiuslikemate inimeste kujundamiseks „paarituvad“ (kõlab pigem loomalikult, seetõttu lisatud ka jutumärgid) omavahel valitud isendid. Selle põhimõte on sarnane tõuaretusele. Eugeenika viidi ekstreemsele tasemele natside poolt, kui kõik „alamast klassist “ inimesed, eriti juudid , alaarenenud lapsed ja täiskasvanud ning kõik geneetilise häirega indiviidid hävitati (IQ Test: Where Does...,s.a.). Ka siin võib näha kasvulava väga ekstreemsele, kuid mitte välistatud probleemile.
Alati jääb kahtlus erinevate testide vajalikkuse osas. Alati on kõigil teema kohta midagi öelda. Paljud ütlemised on põhjendatud, mitmed jälle õhust võetud. Kuid kuni pole välja toodud ja kinnitust leidnud tõde mõlema poole kohta, käib inimene hallil alal ning jääb igaühe enda otsustada, kas vaimsete võimete testimine on vajalik, eetiline ja asendamatu. Kasutatud kirjandus

IQ Test: Where Does It Come From and What Does It Measure ? (s.a.). Külastatud 14. november 2011, aadressil http://www.audiblox2000.com/dyslexia_dyslexic/dyslexia014.ht m

Allik, J., Häidkind, R. jt. (2002) Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Russell, K., Carter, P. (2009). IQ testid: 400 ülesannet, et panna oma vaimsed võimed proovile. Tallinn: Tänapäev

Valk, A. Intelligentsus. (s.a.). Külastatud 14. november 2011, aadressil http://tnk.tartu.ee/0intelligentsus.html

Reynolds, C. R. & Kamphaus, R. W. (Toim). (1990). Handbook of psychological and educational assessment of children: intelligence and achievement . New York ; London: Guilford

Valk, A. Vaimsete võimete mõõtmine. (s.a.). Külastatud 14.november 2011, aadressil http://tnk.tartu.ee/0vaimsete.html

IQ Test Scores: The Basics of IQ Score Interpretation . (s.a.). Külastatud 14.november 2011, aadressil http://www.audiblox2000.com/iq-test/iq04.ht m
1 Kuna kasutatud on kahte Valgu artiklit , millel pole kahjuks aastaarvu, siis siin ja edasi märgib Valk, s.a.1 kasutatud kirjanduse loetelus esimesena esinevat Valgu artiklit, samas kui viide Valk, s.a.2 märgib teist artiklit.