Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Immuunsüsteem". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rakk, haigustekitaja, immuunsüsteem, rakud, antikehad, verelibled, makrofaagid, haigustekitajat, abistaja, tapja, vereliblede, neutrofiilid, lümfotsüüdid, katmine, asuda, antigeenretseptorid, signaal, testitakse, asudes, kahjutuks, veri, immuunvastus, immuunrakud, pisikud, tungivad, vigastatud, maksas, omaette, esiteks, neelavad, neelatud, osadeksImmuunsüsteem 1. Peatükk Immuunsüsteemi olemasolu on meile äärmiselt oluline, see kaitseb meie kehasi igas olukorras ja vahetpidamatta. Kui meie immuunsüsteem ei töötaks või puuduks üldse ei oleks meil midagi, mis meid kõikide pisikute eest kaitseks. Immuunsüsteemil on ka võime mäletada kõiki haigustekitajaid, millega me oleme nakatanud, nii et kui peaksime mõnega neist uuesti kokku puutuma, ei jää me enam haigeks. Seda nimetatakse Immunoloogiliseks mäluks. Immuunsüsteem koosneb spetsialiseerunud rakkudest, mida nimetatakse immuunrakkudeks
im. vastus ja põletik; aktiveeritakse dendriitrakud ning viimasena antigeen-septsiifilien vastus. b. Collectins valgud, lõhuvad bakteride lipiidmembraane; aitavad moodustada agregaate. OMANDATUD IMMUUNSUS ei muutu eluea jooksul; toimib kiirest ning olemas on mälu. Ei kandu edasi. On seotud just lümfotsüütidega s.t B- ja T-rakkudega ehk antigeen-septsiifiline lümfotsüütide vastus. Vajab toimeks erilisi rakke/organeid: · B-rakud antikehad · Th-rakud abistavad · Tc-rakud tapavad · Dendriitrakud võimaldavad T-rakkudel antigeeni ära tunda · Makrofaagid - fagotsüteerivad · Neutrofiilid fagotsüteerivad Th ja Tc tasakaal 2:1, kui rikutud see, siis autoim haigused ja im.puudulikkus. O.i. on iseloomulik: 1. Spetsiifilisus 2. Mitmekesisus 3. Immunoloogiline mälu 4. Oma vs võõra eristamine
Immuunsus on organismi võime tõrjuda kehavõõraid rakke ja aineid. Haigusetekitajate sissetungimisel on niisugune võime kasulik, elundi siirdamisel aga kahjulik, sest ohustab elundi saajat. Omandatud immuunsuse võib jaotada kaheks: humoraalne immuunsus, milles on kesksel kohal antikehad ning rakuline immuunsus, milles on väga olulised tsütotoksilised Tlümfotsüüdid. LÜMFOTSÜÜTE ON KAKS RÜHMA: B-rakud (ehk B-lümfotsüüdid) ja T-rakud (ehk T- lümfotsüüdid). B-lümfotsüüdid arenevad luuüdis, T- lümfotsüüdid aga tüümuses. Esimesed toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad organismi viirusnakatunud rakke. Peale lümfotsüütide osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi,
Samas pole see küllalt tõhus. Kaasasünd.kaitsemeh. teatakse kõigil loomadel: N: nahk, limaskest, ka rakulised ja humoraalsed kaitsesüsteemid. Selgrootute loomade kaasasündinud immuunsus hõlmab nii rakulisi kui ka humoraalseid kaitsereaktsioone (interferoon, antiseptilised molekulid). Fagotsütoos esineb kõikidel organismidel Käsnadel on olemas võõra eristamise meh-id liigi tasemel. Kõrgemal tasemel eristatakse võõrast juba isendi tasemel. Kõigil selgroogsetel on T-ja B-rakud ning antikehad (alamatel liikidel vähem klasse). Omandatud ehk adaptiivne ehk spetsiifiline immuunsus on tõhusam kui kaasasündinud immuunsus. Selle tagavad imetajatel ja lindudel B- ja T- lümfotsüüdid, mis sünteesivad kõrge afiinsusega retseptoreid, mis tunnevad ära miljonit erinevat ligandit, enamasti peptiide. B- ja T-lümfotsüütidel on võtmeroll omandatud immuunsuses. Omandatud immuunsus vajab toimeks erilisis rakke ja organeid
ülesanne katta ja kaitsta) Lihaskude Silelihaskude käävjad ühetuumalised rakud; kokkutõmbed aeglased ning ei allu inimese tahtele; lihased ei kinnitu luudele; torujate siseelundite ümber Vöötlihaskude silinderjad ja pikad paljutuumalised rakud; kokkutõmbed kiired ja alluvad inimese tahtele; lihased kinnituvad luudele Südamelihaskude ainult südames; rakud sarnased vöötlihaskoele (ainult et väiksemad, ühetuumalised, otstest harunevad); lihased töötavad automaatselt Sidekude (ül: täita elunditevahelisi tühimikke, hoida elundeid paigal; palju rakuvaheainet; uueneb kudedest kõige kiiremini) Rasvkude palju suuri ümaraid rakke, vähe rakuvaheainet, 80% rasva; ül: kaitse (mehaaniline ja termo), varu (aineline ja energeetiline), eritus
aktiivsus, seetõttu teevad nad palju vigu 2. PRO- JA EUKARÜOOTSE RAKU GENOOM Prokarüoodil puudub organiseeritud struktuuriga rakutuum: DNA asetseb vabalt tsütoplasmas, RNA süntees toimub DNA ja tsütoplasma kokkupuutejoonel. Erinev on ka eukarüootse ja prokarüootse raku jagunemine ja DNA segregatsioon: 1) Alguses mõlemad suurenevad ja küpsevad vajaliku määrani 2) Eukarüootidel järgneb raku küpsemisele pooldumine koos mitoosiga, prokarüootsed rakud paljunevad mitoosita tsütokineesi ehk lahknemise teel 3) Prokarüoodis puudub tsentromeer, DNA molekul kinnitub lahknemiseks mesosoomile (tsütoplasma membraani sissesopistus) 3. Mida on vaja teha selleks, et lühikese aja jooksul korduvalt DNA kaksikahelat denatureerida ja renatureerida? 4. Milline ensüüm viib läbi järgnevaid: REPLIKATSIOON – DNA polümeraasid TRANSKRIPTSIOON – RNA polümeraas: avab DNA ning sünteesib ühte
reaktsioonina (rakuline vastus) tapavad tsütotoksilised T-lümfotsüüdid viirusinfekteeritud rakke. Kuidas kaasasündinud immuunsus nakkuse ära tunneb? Nii selgrootutel kui ka selgroogsetel on Pattern Recognition Receptors (PRR), mis tunnevad ära patogeenidele omaseid molekulaarseid struktuure (Pathogen Associated Molecular Patterns - PAMP). PAMP need on kindlad molekulid ja struktuurid, mida leidub vaid prokarüootidel. PAMP-e toodavad vaid mikroobid ja seega kaasasündinud immuunsüsteem on võimeline tegema vahet oma ja võõra vahel. 3. Joonista adaptiivses immunsuses osalevad tähtsaimad molekulid: Ig, TCR, MHCI ja MHCII, millistel rakkudel need ekspresseeruvad, millistele struktuuridele seonduvad/milliseid peptiide seovad ja mis neid iseloomustab? alfa beeta Ig (BCR) ekspresseerub B- raku pinnal. B- rakk tunneb ära kas lineaarseid või konformatsioonilisi epitoope (valgulisi, karbohüdraatseid ja lipiidseid).
Organismi kaitsereaksioonid. Omandatud ja loomulik immuunsus. põevad koerad, kassid jne). Pärast nakkushaiguste põdemist tekkib meil Iga elusorganism, ka inimese organism, peab end pidevalt kaitsma eri OMANDATUD IMMUUNSUS selle konkreetse haigustekitaja vastu. kanaleid mööda tungivate võõrkehade vastu. Organismil on evolutsiooni Nakkushaiguste ennetamiseks kasutatakse kaitsesüstimist, mille tagajärjel käigus välja kujunenud erinevat tüüpi kaitsemehhanismid, kuna ka ründajad tekkib: AKTIIVNE KUNSTLIK IMMUUNSUS (kui kasutatakse vaktsiine, võivad olla väga erinevad:erinevad mürgid mürgisedtaimed, nahale sattunud mille koostamises on kas hävitatatud või nõrgestatud mikroobid ja organism
Dendriidid toovad erutuse; akson e. neuriit viib erutust välja. Müeliinkihiga närvikiu osas liigub erutus 10x kiiremini kui ilma kihita. Neuronite jaotus funktsiooni alusel: ● aferentne - toob mujalt erutuse KNSi ● eferentne - viib KNSist erutuse erutuspiirkonda Närvid - närvikiududest, veresoontest ja sidekoest koosnevad väädid. Närvisüsteemi jagunemine I: Kesknärvisüsteem (peaaju + seljaaju) - Töötleb sensoorset infot. gliiarakud - taastuvad rakud, tagavad neuronite stabiilsuse, mõjutavad neuroni arengut, uuendavad ja kõrvaldavad neid. II: Piirdenärvisüsteem (ühendab pea- ja seljaaju kõigi keha piirkondadega, peaaju saab niimoodi infot organismis toimuvast, eferentne) PNS jaguneb: 1) Somaatiline NS: viib signaale KNSist skeletilihastele. (eferentne). Allub tahtele, kasutab motoorseid närve. 2) Autonoomne NS (juhib hüpotalamus): Ei allu tahtele. Näärmetesse, elunditesse ja siselihastesse
Inimese talitluse regulatsioon Inimese keha on väga keeruline konstruktsioon, mida inimesed on uurinud juba tuhandeid aastaid. Selleks, et keha toimiks on väga oluline homöostaasi e sisekeskkonna püsivuse säilitamine. Inimese keha koosneb eukarüootsetest rakkudest, mis moodustavad erinevaid kudesi. Koed jaotatakse epiteel-, lihas-, side- ja närvikoeks. Epiteelkude vooderdab inimese sisepindu, katab välispindu ning moodustab ka näärmeid. Rakud on tihedalt paigutatud ning epiteelrakud varieeruvad kujult ja suuruselt olenevalt sellest, mida nad kaitsevad. Närvikude koosneb neuronitest ning neurogliiadest (tugi, tagab neuronite kaitse/toitumise). Nende põhiülesandeks on informatsiooni vahendamine. Lihaskudesid eristatakse kolme erinevat tüüpi. Vöötlihaskude e skeletilihaskude allub tahtele samal ajal kui silelihaskude, mis paikneb siseelundite ning veresoonte seintes, ei allu. Lisaks eristatakse veel kolmandat
seotakse ligaasi poolt. DNA liider- ja viivisahela sünteesi alustamine. Prereplikatiivses kompleksis asuvate alguspunkti äratundva kompleksi ja helikaaside fosforüülimine kui replikatsiooni algatamise eeltingimus eukarüootides. Raku G1 faasis tekib prereplikatiivne kompleks replikatsiooni origin punkti.See tagab selle, et igat replikatsiooni alguspunkti aktiveeritakse ainult üks kord rakutsükli jooksul. Uut kompleksi ei saa enne tekkida, kui rakk on uusti G1 faasis ja origin recognition complex (ORC) on defosforüleeritud S faasis toimub replikatsioon. DNA topoisomeraas I osa DNA kaksikheeliksi keerdumise ärahoidmises replikatsiooni protsessis Topoisomeraas I katksetab eukarüootide DNA ühe ajelaajutiselt,selleks, et vältida ahelakeerdumist. Topoisomeraasi aktiivsaidison türosiin.Kovalentselt seodub DNA fosfaadiga lõhkudes fosfodiestersideme. DNA ahel on nüüd võimeline ennas pöörama keerust lahti.
palju DSCAM valku Down sündroomiga imetajatel. Drosophilal erinevad valgu variandid – tunnevad ära eri patogeene. PPR- molekulaarset mustrit ära tundvad TLRs- Tol like retseptors PAMPs- patogeeniga seotud molekulaarsed mustrid NLRs- bakterite äratundmiseks mitte rakkudde pinnal vaid sees Evolutsioon Varasemad – ei kaasne mälu, iga kord samaga kokku puutudes sama vastus sama tugev. Kuni kõhrkaladeni. Omandatud ehk adaptiivne alates kõhrakaladest hakkab tekkima, antikehad, T ja B lümfotsüüdid. Komplement – Ehhinodermidest, seotud ka kaasasündinud immunoloogiaga, kaasasündinud retseptorid võivad midagi väga spetsiifiliselt ära tunda, enne kui patogeeni ei hävita ei juhtu midagi, et märklaudua hävitada võib kasutada ka komplemendi süsteemi, ilma T lümfotsüütide ja antikehadeta. Immuungeneetika osas ennetavast immuunsussüsteemist. Immunoloogilise kaitse põhimehhanismid: Geneetiline polümorfism, 1
evolutsiooniõpetus Kaasaegse immunoloogia arengusuunad: segadistsipliinid (Immunobiotehnoloogia - immunoloogia uus suund, tegeleb kõrgefektiivsetediagnostiliste meetodite ja ravivahendite läbitöötamisega biotehnoloogia abil) 2. Immuunsüsteemi ehituslike komponentide iseärasused erinevates kudedes. Primaarsete ja sekundaarsete immuunorganite tähendus ja seosed immuunsüsteemi funktsioneerimises. Immuunsüsteemi ehituslikud komponendid on rakud, mis on levinud üle kogu keha, olles koondunud põhiliselt tsentraalsetesse ja perifeersetesse lümfoidorganitesse. Tsentraalseteks lümfoidorganiteks on luuüdi ja tüümus. Perifeerseteks perifeersed lümfisõlmed, põrn ja limakestade lümfoidne kude. Primaarsed lümfoidorganid – T-ja B- rakkude küpsemine Need on organid, kus toimub lümfopoees ja seal tekivad lümfotsüütide pinnale antigeeni- retseptorid,
Patogeenid Haigust põhjustavad mikroroganismis (bakterid, seened, viirused (DNA või RNA kandjad)) Toiduahela madalaim lüli Bakter on elus, seda saab tappa (ravida). Viirused pole elus, neid ei saa tappa(ravida), küll aga saab viiruslikku protsessi pidurdada, kuid see pidurdab ka valgusünteesi ja on organismile ohtlik. Viirus inimesse -> osaks valgusünteesist -> viiruslik protsess -> mingi rakk hakkab viirust tootma Haigused ja muu: Mikroorganismid ei põhjusta ainult haiguseid Seedetraktis aitavad mikroorganismid toitaineid omastada - MOde tasakaalu muutust peetakse võimaliku ülekaalulisuse põhjustajana kuna mõned neist ammutavad meile toidust oluliselt palju toitaineid - mõned mikroobid elulevad KNSis ja mõjutavad kandja käitumist (Nt: Toxoplasma gondiit muudab hiire kassi suhtes julgeks) Viirused:
õenduse õppetool TÕ 12-1 Olga Jazeva LEUKOTSÜÜTI FÜSIOLOOGIA JA LEUKOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONIHÄIRED Iseseisev töö füsioloogias ja patoloogias Tallinn 2011 LEUKOTSÜÜTIDE FÜSIOLOOGIA Organism koosneb rakkudest ja rakukude poolt moodustatud vaheainest. Rakk (cellula) on organismi väiksem struktuuriüksus. Arvatakse, et inimese keha koosneb 10 14 rakust. Rakkude suurus on erinev. Suurimad rakud on munarakk ja närvirakk, kõige väiksem aga vererakk lümfotsüüt. Kujult võivad rakud olla lamedad, kuubikujulised, käävjad, jätketega. Vaatamata rakkude kuju ja suuruse varieeruvusele on raku ehituse põhistruktuur ühesugune: peamised osad on tuum ja tsütoplasma. Rakkude koostisse kuulub umbes 70 keemilist elementi.
Interferents - viiruse poolt põhjustatud seisund, mis tekib inteferoonide toimel. Tekib kui viirus kinnitub rakule ja seejärel raku retseptor kahjustub. Inteferoon – kuulub tsütokiinide alla, signaalproteiin, viirusvastane valk. Toodetakse peremeesrakus patogeeni esinemisel. Fibroblastid ja monotsüüdid toodavad INF tüüp I – aktiveerib molekule, mis takistab viiruse DNA/RNA paljundamist. Samuti takistab kasvajate kasvu. Viirusega nakatunud rakk vabastab viiruseosakesi, mis saavad naabruses olevaid rakke nakatada. Nakatunud rakk hoiatab teisi vabastades samal ajal ka inteferoone. Teised rakud toodavad vastusena intederoonile suurtes kogustes ensüümi proteiinkinaas R, see on fosforüleerimisvõimega, seondub transkriptsioonifaktoritele, nii et ei saa rakus toimuda proteiinisüntees. Toodetakse ka RNaasi, mis lagundab rakusisest RNA-d. Samuti toodetakse mitmeid teisi proteiine, mis põhjustavad nakatunud rakkude apoptoosi. Samuti
organsüsteemide alusel) (näit. Hingamiselundite haigused); Vigastused, mürgistused; Rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood; Kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid, kromosomaalsed haigused). Haiguse riskifaktorid: faktorid, mille kaasnemise korral on haiguse kujunemise tõenäosus suurem, kui populatsioonis tavaliselt. Kroonilise haiguse tekkepõhjusi: ägeda haiguse sümptomitevaene kulg; ägeda haiguse mitteadekvaatne ravi; haigustekitaja resistentsus; algselt kroonilised (enamus polüetioloogilisi haigusi, autoimmuunhaigused, ka osad infektsioonid). Diagnoosimine - patsiendi vaevus(t)e taga oleva patoloogilise protsessi/häire lokalisatsiooni ja olemuse määramine. Diagnoosimise meetodid: Klassikaline meetod (vaatlus, küsitlus); Äratundmine; Kliinilised algoritmid; Diagnoosihüpoteeside testimine. Diagnoosimise erijuhud: Väljalülitamisdiagnoos (diagnosis per exclusionem); Raviefektil põhinev
Anatoomia INIMESE ELUNDID JA ELUNDKONNAD 1. Maksa ülesanded! Toodab sappi (rasva lagundamine) Toodab kolesterooli (Suguhormoonid, D-vitamiin (muidu tekib rahiit)) Vitamiinide tagavara Toksiinide lagundaja Glükogeeni tagavara Viib mürke kehast välja 2. HOMÖOSTAAS organismi sisekeskkonna püsiv tasakaal. MIKS VAJA? Organismisisese vedeliku tasakaalu püsivus on häireteta rakutalitluse eelduseks Tagab õige ainete kontsentratsiooni, sp Rakud võtavad pidevalt vastu ja eritavad mitmesuguseid aineid. Tagab õige temperatuuri ensüümide talitluseks Tagab püsiva kehatemperatuuri Tagab treenides püsiva vere glükoosi-, CO2 ja O2 sisalduse veres. 3. Parakriinne vs endokriinne o PARAKRIINNE kui signaalained mõjutavad läheduses olevaid rakke. KIIRE o ENDOKRIINNE - AEGLANE. Mõjutavaid kaugel olevaid rakke. 4. NÄRVISÜSTEEM Info liigutamine meeleelundilt ajju
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest. Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks. Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid. Kompaktsed e näärmelised organid: Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid. Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma. Strooma "võrgusilmades" paiknevad parenhüümi rakud, mis igal organil on erinevad. Luud 25% vett ja 75% kuivkaal, kuivkaalust: · ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni · ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles 85% kaltsiumfosfaati 10% kaltsiumkarbonaati Natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina. Luustiku funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest. Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks. Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid. Kompaktsed e näärmelised organid: Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid. Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma. Strooma "võrgusilmades" paiknevad parenhüümi rakud, mis igal organil on erinevad. Luud 25% vett ja 75% kuivkaal, kuivkaalust: · ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni · ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles 85% kaltsiumfosfaati 10% kaltsiumkarbonaati Natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina. Luustiku funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide
243. Ühemunakaksikute teke: munarakk+sperm=viljastatud munarakkMitoos+ mõjutus=sügoodikahest jagunenud blastomeerist võibad areneda geneetiliselt identsed looted, sünnivad 3 nädalat enneaegselt 244. Sügootne kell: sügoodi arenguprogramm lülitatakse lisaks emaefektile sisse sügoodi varaste geenide aktiveerumisega 245. Positsiooniline informatsioon: rakkude jagunemise ja diferentseerumise suuna määramine, morfogeenide toime avaldub nende kontsentratsioonigradiendi kaudu, teatud rakk sünteesib morfogeeni (informatsioonisignaal), mida transporditakse naaberrakkudeni, kus nende pinnal tänu ühinemisele signaalretseptoriga aktiveeritakse signaali ülekandeahel, mille toimel omakorda indutseeritakse raku tuumades transkriptsioonifaktorite süntees. 246. Geeni doosikompensatsioon: soo määramise arenguahel- X:Y-suhtest sõltuval kaskaadsel geenide avaldumisel
VERERINGE 12. Joonista EKG. 13.Punane – ventrikulaarosa (vatsake), roheline – atriaalosa (koda) EKG- ajas muutuvate potentsiaali-diferentside kõver . 3 faasi: P - kodade depolarisatsioon, QRS –vatsakeste depolarisatsioon T – vatsakeste repolarisatsioon 14. Veregruppide pilt, ABO süsteem ABO-veregrupisüsteem – jaotuse aluseks on er-de pinnal es A- ja B-antigeenid ja vereplasmas es anti-A ja anti-B antikehad. Vereplasmas esinev antikeha reageerib erütrotsüüdi rakumembraani pinnal oleva antigeeniga, põhjustades erütrotsüütide aglutinatsiooni ja seejärel hemolüüsi. ABO süsteemi antigeenid erütrotsüüdi pinnal on rakumembraani ekstratsellulaarse pinnaglükoproteiinid ja glükolipiidid.Universaaldoonor on O ( st võib anda kõigile, väikeses koguses) ja universaalretsipient on AB, sest tema võib verd saada kõigilt.
VERERINGE 12. Joonista EKG. 13.Punane – ventrikulaarosa (vatsake), roheline – atriaalosa (koda) EKG- ajas muutuvate potentsiaali-diferentside kõver . 3 faasi: P - kodade depolarisatsioon, QRS –vatsakeste depolarisatsioon T – vatsakeste repolarisatsioon 14. Veregruppide pilt, ABO süsteem ABO-veregrupisüsteem – jaotuse aluseks on er-de pinnal es A- ja B-antigeenid ja vereplasmas es anti-A ja anti-B antikehad. Vereplasmas esinev antikeha reageerib erütrotsüüdi rakumembraani pinnal oleva antigeeniga, põhjustades erütrotsüütide aglutinatsiooni ja seejärel hemolüüsi. ABO süsteemi antigeenid erütrotsüüdi pinnal on rakumembraani ekstratsellulaarse pinnaglükoproteiinid ja glükolipiidid.Universaaldoonor on O ( st võib anda kõigile, väikeses koguses) ja universaalretsipient on AB, sest tema võib verd saada kõigilt.
ANATOOMIA KORDAMISKÜSIMUSED 1.Miks on otstarbekas õppida anatoomiat ja füsioloogiat koos? Sest struktuur ja talitlus on omavahel seotud, ei saa olla talitlust ilma struktuurita. Enamasti ei ole ka anatoomilist struktuuri ilma funktsioonita 2.Millised on organismi struktuuri ja funktsiooni tasemed? Molekulaarne->rakuline->koeline->organi->organismi tase. Rakk on organismi põhiline morfofunktsionaalne üksus, milles toimuvad füsioloogilised protsessid. Rakud moodustavad kudesid, koed organeid. Sama funktsiooni täitvad organid moodustavad organsüsteemi ehk elundkonna. 3.Mis on homöostaas? Homöostaas on rakkudele stabiilse keskkonna tagamine. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel. Näiteks kehatemperatuuri homöostaas. Keskkonna temperatuuri tõus(stiimul- saun, trenn vms),aktiveerub hüpotalamuse temperatuuri langetamise
3. Tervis ja haigus (definitsioonid). Haigus on organismi struktuurne või funktsionaalne kõrvalekalle, mis rikub homeostaasi või organismi normaalset funktsioneerimist. Kulu järgi jaotatakse: 1)Üliäge e hüperakuutne(lõppeb mõne päevaga ja surmaga).2)Akuutsed e ägedad. 3) Alaägedad. 4)Kroonilised. Kroonilise haiguse tekkepõhjusi: ägeda haiguse sümptomitevaene kulg; ägeda haiguse mitteadekvaatne ravi; haigustekitaja resistentsus; algselt kroonilised (enamus polüetioloogilisi haigusi, autoimmuunhaigused, ka osad infektsioonid). 4. Haiguse riskifaktorid- faktorid, mille kaasnemise korral on haiguse kujunemise tõenäosus suurem, kui populatsioonis tavaliselt. (eel)soodumus-on geneetilistest muutustest või organismi iseärasustest tingitud haiguse esinemise tõus. Peamised riskifaktorid- vanus, rass, ülekaal ja kõrge kehamassiindeks ning
On raku pinnaga seotud valgust koosneva rõngaste struktuuri vahendusel. Bakterid võivad olla väga vastupidavad ebasoodsatele keskkonnatingimustele, moodustades endospoore rakusiseseid tugeva kestaga moodustisi, milles tsütoplasma on dehüdreerunud. Aktinomütseedid on hargnevate rakkudega bakterid, mis produtseerivad näit streptomütsiini. · Eukarüootsed rakutuumaga. Tuumas paikneb DNA, mis on muust raku sisaldusest tuumamembraaniga eraldatud. Rakud on ruumalalt ~1000 korda suuremad kui prokarüootsed rakud. Lisaks tuumale ka teised organellid mitokondrid, kloroplastid, lüsosoomid, endoplasmaatiline võrgustik (ER), Golgi kompleks jt. Eukarüootsetes rakkudes esinevad ka mittemembraansed võrkjad moodustised, nn tsütoskelett. Tsütoskelett annab rakule vormi ja osaleb organellide ja rakkude liikumises. Info selle kohta, milliseid valgu molekule rakk on
On raku pinnaga seotud valgust koosneva rõngaste struktuuri vahendusel. Bakterid võivad olla väga vastupidavad ebasoodsatele keskkonnatingimustele, moodustades endospoore rakusiseseid tugeva kestaga moodustisi, milles tsütoplasma on dehüdreerunud. Aktinomütseedid on hargnevate rakkudega bakterid, mis produtseerivad näit streptomütsiini. · Eukarüootsed rakutuumaga. Tuumas paikneb DNA, mis on muust raku sisaldusest tuumamembraaniga eraldatud. Rakud on ruumalalt ~1000 korda suuremad kui prokarüootsed rakud. Lisaks tuumale ka teised organellid mitokondrid, kloroplastid, lüsosoomid, endoplasmaatiline võrgustik (ER), Golgi kompleks jt. Eukarüootsetes rakkudes esinevad ka mittemembraansed võrkjad moodustised, nn tsütoskelett. Tsütoskelett annab rakule vormi ja osaleb organellide ja rakkude liikumises. Info selle kohta, milliseid valgu molekule rakk on suuteline sünteesima, paikneb DNA
*DNA on tihedalt kokku pakitud. Spermatogenees, ehk spermide areng: *Spermid moodustuvad munandites. *Spermide eellasrakkudeks on spermatogoonid *Igast eellasrakust tekib 4 viljastumisvõimelist rakku. *Üheaegselt võb valmida kuni 1 000 000 spermi. Munarakkude valmimine: *Munarakud on toitainete rikkad, suuremõõtmelised ja kaetud kestadega. *Moodustuvad vaheldumini kummaski munasarjas. *Munaraku eellased on ovogoonid. *Eellaste paljunemine lõpeb looteeas. Esimese eluaasta lõpuks on rakud 1.jagunemise profaasis. Ja meioos jätkub suguküpsuse saabudes. *Kuni menopausini (45-55 eluaastani) *Tsükliline küpsemine. Kui 1 munarakk saab valmis, ja teda ära ei kasutata, hakkab valmima järgmine. Ligikaudselt 1 kuu aja jooksul valmib 1 munarakk. MUNARAKK EHITUS SPERM Puudub vibur olemas
Veetustamine Sisestamine – sisestusliinid võimaldavad nii koe fikseerimist, veetustamist kui ka immutamist parafiiniga Lõikamine – parafiinblokkidest lõigatakse õhukesed lõigud, mis asetatakse alusklaasile ja kuivatatakse 12-24h Värvimine – et hinnata preparaati, tuleb värvida, kasutatakse erinevaid värvimismeetodeid (nt H&E värving) Sulundamine RAKU MÕISTE, ÜLDINE EHITUS, SUURUS JA KUJU Rakud on välismembraaniga ümbritsetud imetajate organismi väiksemad morfofunktsionaalsed ühikud Rakkudel on kaks põhikomponenti: tsütoplasma (tsütoplasmaatilises maatriksis e tsütosoolis paiknevad inklusioonid) ja rakutuum – tuumake on rakutuumas selgelt eristuv piirkond Igal rakutüübil on talle iseloomulik suurus ja kuju, mille tagab raku välismembraan e plasmamembraan, mis talitleb
samal ajal osteoblastid ladestavad uut luumaatriksit. Luu remodelleerimist juhivad hormoonid (kasvuhormoon, suguhormoonid ja kõrvalkilpnäärmete parathormoon. Uue luu kujunemist aktiveerib ka füüsiline koormus luule. Luumurru paranemise 4 staadiumit: 1. verevalumi (hematoomi) tekkimine luu veresoonte purunemisel täidab hüübiv veri murrukoha ja selle ümbruse. Murru lähedal surevad vereta jäänud rakud 2. pehme (kõhrelise kallus) teke hematoom imendub järk-järgult ja asendub granulatsioonikoega. Samal ajal hävitavad makrofaagid surnud rakkude rusud 3. luulise kalluse moodustumine pehme kallus luustub, uus luu on esialgu käsnjas 4. luu remodelleerumine kallus muutub tavaliseks luuks Kolju jaotus: · koljulagi kolju põhimik · ajukolju näokolju Ajukolju luud: kuklaluu, kiiruluu, otsmikuluu, oimuluu, kiilluu, sõelluu.
Teadus rakkude, kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest. Üldhistoloogia käsitletakse kudesid Erihistoloogia organite mikroskoopilise ehituse uurimine Neli põhikude: · Epiteelkude · Tugi e. sidekude · Lihaskude · Närvikude Rakk kude liitkude- organ organsüsteem Biopsia diagnostlilisel eesmärgil elupuhune väikeste koetükikeste võtmine Epiteelkude 2. loeng A. Arend Epiteelkoed tekivad kõigest kolmest lootelehest, rakud tihedalt üksteise kõrval, vähe rakkudevaheslist ainet. Pole veresooni (va üks ala sisekõrvas) Rakkude ehitus asümmeetriline(polaarne diferents) Jaguneb kaheks: katteepiteel kaitse-ja imendumisroll ja näärmeepiteel sekretsioon Katteepiteel Jaguneb ühe- ja mitmekihiliseks, rakukihtide järgi. Ühekihiline epiteel jaguneb : lame- kuup- prismaatiline- ja mitmerealine epiteel. Kõikide puhul on rakud basaalmembraani peal.
Kodeerib 7-8 varajast geeni (E1…E8), 2 hilist / struktuurgeeni L1 ja L2. Regulaatorregioonis transkriptsiooni kontrolljärjestus, varaste valkude ühine N-terminaalne järjestus, replikatsiooni alguspunkt. Kõik geenid ühel ahelal – plussahelal. Replikatsiooni kontrollib peremeesraku transkriptsioonimasinavärk; toimub tuumas. Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad erinevates nahakihtides ja –tüüpides ekspresseeritavad tuumafaktorid erinevate viirusegeenide transkriptsiooni. Hiliseid geene ekspresseeritakse ainult lõplikult diferentseerunud pealmises nahakihis, viirus pakitakse kokku tuumas. Kasutades naharakkude
(loodusajakiri.ee 23.02.2009) Papilloomiviirused on koespetsiifilised: nad nakatavad ainult kindla organi epiteelkude. Sellepärast ei tekita soolatüükaid põhjustavad viirused emakakaela vähki ega kondüloomiviirused soolatüükaid. (loodusajakiri.ee 23.02.2009) Papilloomiviirus paljuneb lokaalselt, viirus ei anna kunagi süsteemset nakkust - ta ei levi organismis laiali, vaid jääb selle koha peale, kust ta sisenes. Kui nüüd teatud aja pärast inimese immuunsüsteem tunneb ära, et temas kasvab võõrorganism ja see on papilloom, siis ta töötab välja immuunrakud sissetungija vastu, mis hävitavad viirusnakatatud rakud - näiteks tekkinud soolatüügas kaob nahalt murdeeas ootamatult ära, kuna immuunsüsteem modifitseerub ning organism suudab viirusest nakatanud rakud ise ära hävitada. (vedur.ee 23.02.2009) 1.1 Papilloomiviiruste paljunemine Papilloomiviirus paljuneb ja saab küpseks ainult nakatatud peremeesraku DNA- ja
annaabi.ee 
