Anatoomia. Kaitsereaktsioon (0)

Organismi kaitsereaksioonid. Omandatud ja loomulik immuunsus .
Iga elusorganism , ka inimese organism, peab end pidevalt kaitsma eri kanaleid mööda tungivate võõrkehade vastu. Organismil on evolutsiooni käigus välja kujunenud erinevat tüüpi kaitsemehhanismid , kuna ka ründajad võivad olla väga erinevad:erinevad mürgid mürgisedtaimed, nahale sattunud mürgid, sissehingatud mürgised aurud (ka puhas hapnik), toiduga/jooguda organismi sattunud mürgised ained, keskkonnamürgid. Bakterid , viirused , mitmesugused parasiidid (täid, lutikad , kirbud, solkmed , laiussid.
E
simeseks kaitsebarjääriks organismi kaitseks haigusttekitavate bakterite, viirustparasiitide eest on NAHK ja LIMASKESTAD , mis ei kaitse mitte ainult mehhaaniliselt, vaid higi-ja rasunäärmete eritised sisaldavad aineid, mis on paljudele mikroobidele hukutavad. Limaskesta eritised (pisarad, sülg, soolhappe jt) on samuti paljudele mikroobidele kahjulikud ja neid hävitavad. Lisaks sellele on elavad nahal ja limaskestadel mikroorganismiв, mis moodustavad nn inimese normaalse MIKROFLOORA ja kaitsevad organismi kahjulikke mikroobide eest.
Teiseks kaitsebarjääriks on organismi sisekeskkond: veri , lümf, koevedelik.
Organismi omadust eristada kehavõõraid aineid ning neid kahjutuks teha ja tänu sellele säilitada sisekeskkonna keemiline ja bioloogiline püsivus nimetatakse IMMUUNSUSEKS.
Vanimaks immuunsuse ligiks on MITTESPETSIIFILINE IMMUUNSUS, mille avastas I.I.Mentšikov. Seda immuunsuse liiki nimetatakse mittespetsiifiliseks, kuna ta mõjutab kõiki mikroorganismi, olenamata nende liikidest.
Mittespetsiifiliste kaitsemehhanismide hulka kuulub näiteks õgirakkude tegevus. Need rakud on spetsialiseerunud ebasoovitavate materjalide (bakterid, viirused, võõrvalgud) sissevõtmiseks ja nende lagundamiseks.
Peamised fagotsüteerivad (õgivad) rakud on: neutrofiilid ja makrofaagid.
Seda protsessi aga nimetatakse FAGOTSÜTOOSIKS.
Veel nimetatakse neid ka põletikurakkudeks, kuna nad kogunevad alati põletiku piirkonda. Need on rakud, mis suudavad iseseisvalt liikuda .
Antikehad aga aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda: kui antikeha on seondunud mingile organismivõõrale kehale ( mikroob ), siis need seondunud antikehad on signaaliks fagotsüütidele, et nad alustaksid oma tööd.
Kui põletikurakkude aktiivsus pöördub keha teiste rakkude vastu, tekivad autoimmuunsed haigused. Näiteks I tüüpi suhkurdiabeet (antikehad hävitavad kõhunäärmes hormoon insuliini tootvaid rakke) , reumatoidartriit (antikehad hävitavad sidekoerakke liigest ümbritsevates kudedes) , mõned kilpnäärmepõletiku vormid (antikehad hävitavad hormoone tootvad rakud kilpnäärmes) jt. Kui me tavaliselt räägime sellest, kas inimese immuunsüsteem on tugev või nõrk, siis autoimmuunhaiguste korral on küll immuunsüsteem tugev, kuid “rumal”, kuna hakkab ründama enda organismi kasulikke ja eluks vajalikke rakke. Põhjust, miks selline olukord tekkib , tänapäeval ei teata, kahjuks ei ole võimalik selliseid haigusi ennetada ega ka ravida. Kuid saab ravida sümptomeid, näiteks kui on hävinud kilpnäärmehormooni tootvad rakud, siis saab hormooni manustada tableti kujul ja organism praktiliselt ei kannata selle seisundi tõttu.
Paljude mikroorganiskide suhtes on inimene juba sünnist saadik immuunne, arvatakse et vaid 1% bakteritest suudab tungida inimese organismi ja vaevusi tekitab vaid murdosa neist. Viirustega on olukord enam-vähem sama. Näiteks koertel sageli (umbes 50% juhtudest) surma põhjustav koertekatkuviiruse toimel inimene isegi ei haigestu. Inimesele on see viirus täiesti ohutu.
Teiseks immuunreaktsioonide liigiks on SPETSIIFILINE IMMUUNSUS, organism suudab ära tunda konkreetsed kahjulikud mikroobid ja teeb kahjustuks ainult seda liiki mikroobe. Neid võõrkehi, mis kutsuvad esile immuunreaktsiooni nimetatakse antigeenideks. Antigeenideks võivad olla viirused, bakterid ja kõik rakud, mis ei ole sellele organismile omased . Kui mingi antigeen sattub inimese verre, siis toodetakse temaga võitlemiseks antikehad, mis sobivad ainult selle antigeeni hävitamiseks (nagu võti lukule). Näiteks, kui laps haigestub tuulerõugetesse ( tekitaja on viirus ), siis organism hakkab tootma antikehi selle viiruse vastu. Kui mingi aja pärast sattuvad organismi uuesti tuulerõugete viirused, siis antikehad on olemas ja viirused hävitatakse kiiresti ning inimene ei haigestu.
Organisteks, mis toodavad immuunsüsteemi töös osalevaid rakke on: luuüdi; harknääre ehk tüümus (toodab T-lümfotsüüte), mis on suurim murdeeas ja siis hakkab vähehaaval taandarenema, kuid ei kao ka vanemas eas päriselt; lümfisõlmed (toodavad B-lümfotsüüte); põrn, mis toodab erinevaid vererakke. Kuna neid vererakke toodavad ka teised elundid , siis trauma korral (näiteks põrnarebend), on võimalik põrn eemaldada ja inimene saab edasi elada ka põrnata. Väikelastel küll võib see kaasa tuua suurenenud vastuvõtlikkuse nakkushaigustele.
T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda antigeene ja nö lahti dešifreerida nende keemilist struktuuri. Pärast seda, kui T-lümfotsüüdid on avastanud ja ära tundnud organismi sattunud mikroobi, hakkavad B-lümfotsüüdid intensiivselt paljunema ja eritama verre võitluseks selle antigeeniga spetsiifilisi antikehi.
Antikehad suudavad neutraliseerida ainult neid antigeene, mis asuvad väljaspool rakke (näiteks veres, koevedelikus). Kui mikroorganism (viirus) suudab tungida inimese keha rakku sisse ja ei jätta sellest “jälge” rakumembraanile, siis ta on kaitstud lümfotsüütide eest.
Ainukeseks organismi võimaluseks nüüd mikroorganismiga võidelda, on spetsiifilised rakkude poolt toodetavad ained, mis võivad mikroobe hävitada. Üheks selliseks aineks, mida rakud toodavad enda kaitseks on interferoon, mida kasutatakse ka meditsiinis viirushaiguste korral.
Kokkuvõteks: Kõikidel inimestel on olemas LOOMULIK KAASASÜNDINUD IMMUUNSUS (näiteks paljude haiguste vastu, mida põevad koerad , kassid jne). Pärast nakkushaiguste põdemist tekkib meil OMANDATUD IMMUUNSUS selle konkreetse haigustekitaja vastu. Nakkushaiguste ennetamiseks kasutatakse kaitsesüstimist, mille tagajärjel tekkib: AKTIIVNE KUNSTLIK IMMUUNSUS (kui kasutatakse vaktsiine, mille koostamises on kas hävitatatud või nõrgestatud mikroobid ja organism peab ise nende vastu antigeene hakkama tootma) PASSIIVNE KUNSTLIK IMMUUNSUS (kui kasutatakse valmis antikehi sisaldavaid seerumpreparaate, näiteks siis kui inimene on juba haigestunud ja organismil ei ole jõudu iseseisvalt antikehade tootmisega hakkama saada)