Inimese talitluse regulatsioon (0)

Inimese talitluse regulatsioon
Inimese keha on väga keeruline konstruktsioon , mida inimesed on uurinud juba tuhandeid aastaid. Selleks, et keha toimiks on väga oluline homöostaasi e sisekeskkonna püsivuse säilitamine. Inimese keha koosneb eukarüootsetest rakkudest, mis moodustavad erinevaid kudesi.
Koed jaotatakse epiteel-, lihas-, side- ja närvikoeks. Epiteelkude vooderdab inimese sisepindu, katab välispindu ning moodustab ka näärmeid. Rakud on tihedalt paigutatud ning epiteelrakud varieeruvad kujult ja suuruselt olenevalt sellest, mida nad kaitsevad . Närvikude koosneb neuronitest ning neurogliiadest (tugi, tagab neuronite kaitse/toitumise). Nende põhiülesandeks on informatsiooni vahendamine . Lihaskudesid eristatakse kolme erinevat tüüpi. Vöötlihaskude e skeletilihaskude allub tahtele samal ajal kui silelihaskude , mis paikneb siseelundite ning veresoonte seintes, ei allu. Lisaks eristatakse veel kolmandat kudet – müokardi (südamelihaskude), mis ehituselt sarnaneb küll silelihaskoele, kuid me ei suuda kontrollida süstoleid (kokkutõmbeid) ise. Viimaseks on sidekude, mille alla kuulub nt veri (ja lümf ), luu-ja kõhrkude , rasvkude jne. Sidekoe põhiline ülesanne on organism tervikuks siduda. Koed moodusavad elundid ning sama ülesandega elundid moodustavad elundkonnad (nt hingamiselundkond või nt meeleelundkond).
Inimese närvisüsteem hoolitseb kogu keha talitluse eest. NS jaotatakse kesk(pea- ja seljaaju )- ja piirdenärvisüsteemiks ( ühendused pea- ja seljaaju ning kehaosade vahel). NS võib olla autonoomne või siis somaatiline. Autonoomsus tähendab seda, et me ei saa seda ise kontrollida. Näiteks ei saa me kontrollida seedeelundite või südame tegevust. Enamust autonoomsest NS reguleerib hüpatalamus (nt reguleerib see vererõhku, kehatemp. jne). Omakorda jagatakse autonoomne NS sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks. Sümpaatiline NS suurendab organismi jõudlust ning aktiveerub stressi ja füüsilise koormuse ajal („põgene või võitle“). Parasümpaatiline NS toimib puhkeolekus („puhka ja seedi “). Närvirakud ehk neuronid ise koosnevad dendriididest, rakukehast, aksonist (+müeliintupp) ja närvilõpmetest. Eristatakse sensoorseid e tundenärve (ühenduses meeleelunditega) ja motoorseid e liigutajanärve (ühenduses lihastega). Refleksid on samuti seotud närvidega. Refleksikaar toimib järgmiselt: Kõigepealt võtab keskkond vastu ärrituse, saadab selle retseptorilt mööda sensoorset närvi kesknärvisüsteemi, kus töödeldakse informatsioon ning peale seda kannab motoorne närv kesknärvisüsteemist tulnud käskluse organisse ning organ reageerib vastavalt. Nagu ka palju muuga, jaotatakse ka reflekse mitmeks. Tingitud refleksid on kogemuste põhjal kujunenud (nt käimine, ujumine). Tingimatud refleksid on kaasasündinud (nt imemisrefleks).
Kuna närvisüsteem reguleerib kogu keha talitlust, on väga tähtis selle töötav funktsioon. Närvisüsteemihaigusi võivad põhjustada geenirikked, füüsilised (nt traumad )- ja keemilised( nt mürgid ) põhjustajad ning ka vananemine ja nakkused . PNS on haiguste ees vähem kaitstud kuid KNSi haigused on tõsisemad ja võivad saada saatuslikuks. Tuntumad KNS haigused on nt puuk entsefaliit, poliomüeliit, epilepsia ning ka dementsus . Samuti kahjustab närvisüsteemi hapnikupuudus (uppumise või lämbumise korral esinevad NS rikked ) ning nt insult . Kindlasti üks levinuim PNSi mõjutavaid tegureid on alkoholism ning ka nt vitamiinipuudus või HIviirus. Ühendeid, mis põhjustavad loote väärarengut ning sellest tulenevalt võivad tekkida kaasasündinud NS haigused nim teratogeenideks.
Veel reguleerivad organismi talitlust hormoonid (koos närvisüsteemiga). Hormoonid on põhimõtteliselt nagu signaalained (kannavad infot ühelt rakult teisele) ning neid eritavad sisenõrenäärmed . Hormoonide vahendatud regulatsioonmehhanismi nim humoraalseks regulatsiooniks. Hormoone, nagu ka paljusi teisi keemilisi aineid transporditakse vere ning ka lümfi kaudu. Peamisteks hormoonide tootjateks on hüpotalamus, käbikeha, ajuripats , neerupealised, kilpnääre , munandid ja munasarjad.
Inimesi kaitseb viiruste, bakterite, põletike tekkimiste eest immuunsüsteem . Täpsemalt käitsevad nende eest veres olevad lümfotsüüdid . Siiski on esimeseks kaitseliiniks limaskestad (limaskesta poolt eritavad antimikroobsed ained) ja nahk (epiteelrakkude tihe paiknemine hoiab nt ära võõrorganismide sisenemise kehasse)). Selle pärast tekivadki põletikud tavaliselt nahal. Nt hävitab mao happeline keskkond organismi toiduga sisenenud võõrorganismid (normaalse mao talitluse korral).
Lümfotsüüte on väga erinevaid (granulotsüüdid, agranulotsüüdid jne) ning neil on erinevad ülesanded, kuigi põhimõte on sama- hävitada haigustekitaja . Valgevereliblede reaktsioone haigustekitajatele nim immuunvastuseks. Valgeverelibled küpsevad üldiselt tüümuses. Eristatakse omandatud ja kaasasündinud immuunsust. Kaasasündinud immuunvastuse omadused on: see käivitub kiiresti, hävitab suurema osa haigustekitajast, tunneb haigustekitajat põhitüübi järgi (nt bakter, viirus , algloom või seen ) kuid mitte spetsiifiliselt ning kaasasündinud immuunsusel puudub mälu. Omandatud immuunsuse omadused: see käivitub aeglasemalt, hävitab haigustekitajaid infektsiooni lõppfaasis, tunneb haigustekitajat spetsiifiliselt ning sellel on immunoloogiline mälu. Tähtsad on B- ja T- rakud. B-rakud toodetakse luuüdis ning need toodavad antikehi. T-rakud toodetakse tüümuses ning need jaotatakse abistaja , tsütotoksilisteks ja regulatoorseteks T-rakkudeks. Üks tuntumain immuunsüsteemi kahjustavaid haigusi on AIDS, mis hävitab T-rakke.
Lümfotsüüdid tunnevad haigustekitaja mõne üksiku pinnamolekuli järgi, mida kehas endas loomulikult ei esine. Neid molekule kutsutakse antigeenideks. Antigeenide äratundmiseks toodetakse spetsiaalseid valke (antikehasid). Tänu immuunmälule toimib ka vaktsineerimine . Organismi viiakse väiksel kogusel kahjutut haigustekitajaid ning käivitub antikehade tootlus ja tekivad mälurakud. Nt rasedustestil kasutatakse samuti antikehade süsteemi. Rasedustest on põhimõtteliselt filtripaber, millele on lisatud antikehad , mis reageerivad raseda inimese kehas esinevate hormoonidega. Rasedustestil on kaks triipu , millest ühele pole neid antikehasi lisatud, kuid mõlemale on lisatud värvi. Seega kui naine on rase, lähevad mõlemad triibud punaseks, kuna raseda naise uriinis esinevad molekulid, mis aktiveerivad antikehad, kui raseduse puudumise korral seda ei juhtu. Samuti on paljud teised meditsiinis kasutatavad testid sedasi üles ehitatud.