Immuunpatoloogia (0)

Immuunsus on organismi võime tõrjuda
kehavõõraid rakke ja aineid. Haigusetekitajate
sissetungimisel on niisugune võime kasulik, elundi
siirdamisel aga kahjulik, sest ohustab elundi
saajat. Omandatud immuunsuse võib jaotada
kaheks: humoraalne immuunsus, milles on kesksel
kohal antikehad ning rakuline immuunsus, milles on
väga olulised tsütotoksilised Tlümfotsüüdid.
LÜMFOTSÜÜTE ON KAKS
RÜHMA:
B-rakud (ehk B-lümfotsüüdid) ja T-rakud (ehk T-
lümfotsüüdid). B-lümfotsüüdid arenevad luuüdis, T-
lümfotsüüdid aga tüümuses. Esimesed toodavad
antikehi, T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad
organismi viirusnakatunud rakke. Peale lümfotsüütide
osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi,
näiteks dentriitrakud, mis võimaldavad T-
lümfotsüütidel antigeeni ära tunda, ning makrofaagid
ja neutrofiilid, mis hävitavad (fagotsüteerivad)
organismi tunginud patogeene.
Peamiseks humoraalse immuunsuse kandjaks on antikeha e.
immunoglobuliini molekulid (ig). Ig-d moodustavad kuni 20%
vereseerumi valkudest. Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka
komplemendi valgud. See kujutab endast mitmest valgust koosnevat
süsteemi, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite
hävitamine. Ig-sid toodavad rakud, mida kutsutakse b-
lümfotsüütideks.
B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi.
Antikehad on spetsiifilised valgud või immunoglobuliinid.Nende
roll seisneb selles,et nad seovad kokku antigeene ja aktiveeruvad
komplemente,et hävitada võõraid rakke.
Antigeen on aine, mille immuunsüsteem liigitab kehavõõraks ja mis
põhjustab immuunvastuse teket.
Rakulise immuunsuse puhul on organismivõõraste struktuuride
äratundmise ja kõrvaldamise funktsioon teatud rakkudel. Organismi kõige
esmane kaitse võõrorganismide vastu toimub fagotsüütide abil. Peamised
fagotsüteerivad rakud on neutrofiilid ja makrofaagid. Antikehad aga
aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda: kui antikeha on seondunud
mingile organismivõõrale kehale (mikroob), siis need seondunud antikehad
on signaaliks fagotsüütidele. Rakulist immuunsust kannavad veel ka T-
lümfotsüüdid, mille pinnal on retseptorid, mis tunnevad ära viiruste või
mikroobide poolt nakatatud rakke. NK-rakud e. naturaalkillerid samuti
organismis üks oluline rakuline immuunsuse kandja. Nakatatud rakud, mis
jäävad märkamatuks T-rakkue poolt, äratavad NK-rakkude tähelepanu, ja
vastupidi. Lümfokiinid on valgud, mida toodavad T-lümfotsütide üks ala-
klass, nn. T-helper e. T-abistaja rakud. Need rakud on võimelised
iseseisvalt ära tundma patogeene ja sekreteerima lümfokiine, mis
stimuleerivad jagunema B-rakke, T-rakke, NK-rakke ja makrofaage.
T-helperid
T-helperid koguvad informatsiooni erinevatest antigeenidest ja neil on võimalus
neid ära tunda isegi pikka aja pärast.nende poolt on stimuleeritud antikehade
tootmine b-lümfotsüütides.
T-killerid
T-killerid tapavad võõraid rakke: seene, mikobaktereid, kasvajarakke,
infektsioonhaiguse tekkitajaid.
T-supressorid
T-supressorid pidurdavad antikehade produktsiooni b-lümfotsütide poolt.ilma
nendeta oleks immunne vastus kontrollimatu.need rakud on olulised ka selleks,et
organismis ei tekkiks autoimmuunseid reaktsioone,sest isegi terves inimese
organismis toodetakse teatud kogust autoantikehi.
T-tsütotoksiinid
T-tsütotoksiinid tappavad rakke,mille sees leiduvad võõraid organisme,näiteks
viirused,pahaloomulised kasvajad ja mükobakterid ja nendest tulenevad antigeenid.
allergia
immuundefitsiit
autoimmuunsus
I TÜÜBI ÜLITUNDLIKKUS:
on kiiresti anafülaktiline reaktsioon.
- kiire vastus vastavale allergeenile
- iseloomulikud on vereringehäiredja bronhiospasmid
- ravi antihistamiinikumidega
- seotud humoraalse immuunsuse patoloogiaga
II TÜÜBI ÜLITUNDLIKKUS:
on tsütotoksiline immuunreaktsioon.Ag aktiveerib AK ja tekkinud ühendi vastu käivitub
organismis ülitundlikkusreaktsioon.
III TÜÜBI ÜLITUNDLIKKUS:
ülitundlikus tekib antigeeni ja antikeha komplekside mõjul. Nad hakkavad ladestuma
kudedesse ja kahjustavad neere ja liigeseid.Selliseks reaksiooniks on seerumtõbi.
Ravi penitsilliiniga,sulfaniilamiidiga
IV TÜÜBI ÜLITUNDLIKKUS:
ehk rakuline koekahjustuse reaktsioon on seotud t- lümfotsüütidega ja tegemist on aeglast
tüüpi ülitundlikkusega. Tekib tuberkuloositekitaja, viiruste, seente, algloomade, parasiitide
toimel.
- seotud rakulise immuunsuse patoloogiaga
- iseloomulik on koekahjustus
- ravi glükokortikoididega
Kaasasündinud ehk primaarne immuunpuudulikkus on tavaliselt
geneetilist päritolu (korduv kopsupõletik, kõrvapõletik,
infektsioonhaigused).
Omandatud ehk sekundaarne immuunpuudulikkus
tekib eluea jooksul immuunsüsteemi häirumise tõttu. kaasneb mingi
teise haigusega(vähktõbi rasked nakkushaigused, splenektoomia),
kuid võib tekkida ka toitumishäirete, kiirituse, immuunsupressiivravi
ja vananemise tõttu.
Autoimmuunhaiguste põhjuseks on immuunreaktsioon, milles antigeenidena
osalevad kehaomased ained. need on krooniliste bakteriaalsete ja viiruslike
põletike, mürgistuste, põletuste ja muude vigastuste tagajärjel sedavõrd muutunud
koed, et immuunsüsteem peab hindama neid kehavõõrasteks.
Organismis tekivad tema enda moondunud kudede vastu suunatud antikehad ja
immuunlümfotsüüdid, mis võivad ka normaalseid rakke ja kudesid kahjustada.
Kõige tuntumateks autoimmuunhaigusteks on :
reuma (näiteks reumatoidartriit)
kilpnäärmepõletik
punaliblede lagunemine